Surikaat
| Surikaat | |
|---|---|
 Surikaat | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kiskjalised Carnivora |
| Sugukond |
Mangustlased Herpestidae |
| Perekond |
Suricata |
| Liik |
Surikaat |
| Binaarne nimetus | |
|
Suricata suricatta Schreber, 1776 | |
 Surikaadi levila | |
Surikaat (Suricata suricatta) on mangustlaste (Herpestidae)[1] sugukonda kuuluv kiskjaline, surikaatide (Suricata) monotüüpse perekonna esindaja.
Surikaat on hõreda ja võrdlemisi sakris karvastikuga uruloom (tüvepikkusega 25–30 sentimeetrit ja kaaluga 700–750 grammi). Emasloom on isasest suurem. Surikaadi esijalgadel on pikad ja tugevad küünised. Surikaatide levila hõlmab Lõuna-Aafrikat, eelkõige Kalahari kõrbeala Angola, Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil.
Surikaatidele on iseloomulik püstiasend. Sellises poosis seisavad nad tihti väljal, jälgides teraselt ümbrust ja vähimagi ohu korral annavad nad sellest valju häälitsusega märku ning kaovad ise lähima uruava kaudu maa alla. Vaatevälja suurendamiseks võivad nad ka lähedalasuva puu otsa ronida. Surikaadid on kotkaste ja šaakalite jaoks saakloomad.
Surikaadid toituvad enamasti oma uru lähedal putukatest, taimede sibulaist, väikestest madudest, maapinnal elavatest lindudest, mao- ja linnumunadest. Nad püüavad ka hiiri ja saavad jagu skorpionist.
Surikaadid on mangustlased ja seetõttu on neil osade uurijate arvates mürkide suhtes vastupanuvõime kõrgem kui paljudel teistel loomadel ja arvatakse, et mõne mürkmao mürgi suhtes võivad nad lausa osaliselt immuunsed olla. Tõenäoliselt on paljudel juhtudel, mil mürkmadu surikaatidega kohtub, tegemist nn kiskjalooma (madude) ahistamisega.
Siiski võib mürgisemat liiki skorpionide salvamine olla surikaadile surmav ning vaid osav ja välkkiire ümberkäimine skorpioniga, mille käigus surikaat esmalt hammustab ära skorpioni saba, ei lase sellel sündida.[2]
Surikaadid elavad enamasti kolooniatena lauskmaal omakaabitud urgudes. Kiskjaliste seltsis teisi kolooniatena elavaid loomaliike ei ole. Koloonia koosneb kahest või kolmest peregrupist; isendeid on kokku umbes 20–30. Peregrupid konkureerivad omavahel territooriumi pärast. Vahel toimuvad territooriumi piirialadel gruppidevahelised võitlused. Kui üks peregrupp hõivab teise peregrupi uru, siis seal elutsevad pojad tavaliselt tapetakse.
Iga peregrupp koosneb tavaliselt ühest täiskasvanud paarist ja selle järglastest. Surikaatide peregrupis valitseb matriarhaat. Surikaatide eluiga on umbes 12–14 aastat. Teadaolev maksimaalne eluiga oli ühel konkreetsel isendil 20,6 aastat.[3]
Surikaat on hästi taltsutatav ning seepärast peetakse Lõuna-Aafrikas kodudes näriliste ja madude eemalehoidmiseks koduloomana sageli surikaati.
Alamliigid
[muuda | muuda lähteteksti]- Suricata suricatta siricata
- Suricata suricatta majoriae
- Suricata suricatta iona
Teadus
[muuda | muuda lähteteksti],_parque_nacional_Makgadikgadi_Pans,_Botsuana,_2018-07-30,_DD_29.jpg)
Tuntumaid surikaatide uurijaid on Briti zooloog ja etoloog Timothy Clutton-Brock, kes käivitas 1990. aastate algul Kalahari surikaadi projekti ("Kalahari Meerkat Project").
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Miljutin, Andrei 2015. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak.
- ↑ Are meerkats immune to poison?
- ↑ AnAge entry for Suricata suricatta AnAge
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- In pictures: Meerkats of Botswana by wildlife photographer Will Burrard-Lucas Will Burrard-Lucas' pildigalerii surikaatidest
- Josh Clark, Are meerkats immune to poison?. animals.howstuffworks.
Videod
[muuda | muuda lähteteksti]- Meerkats! Loodusfotograaf Will Burrard-Lucas' video (inglise keeles)
- World's Deadliest - Meerkats Nat Geo Wild video (inglise keeles)
- Surikaadid – kõrbe väikesed valvurid (2008). Režissöör James Honeyborne'i loodusfilmi tutvustus [1]