Tavaline tõruvähk
| Tavaline tõruvähk | |
|---|---|
 Tõruvähid liiva-uurikkarbi (Mya arenaria) kojal | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Alamhõimkond |
Vähid Crustacea |
| Klass |
Aerjalgsed Maxillopoda |
| Alamklass |
vääneljalalised Cirripedia |
| Selts |
Sessilia |
| Sugukond |
Balanidae |
| Perekond |
Amphibalanus |
| Binaarne nimetus | |
|
Amphibalanus improvisus (Darwin, 1854) | |
| Sünonüümid | |
| |
Tavaline tõruvähk (Amphibalanus improvisus) on vääneljalaliste hulka kuuluv sessiilne vähiliik. Liik on üks vähestest vääneljalalistest, kes suudab taluda nii madalat soolsust, nagu see on Läänemeres. Seetõttu on ta Läänemere rannavetes üldlevinud ja arvukas vähk, kes kinnitub kividele, vaiadele, laevakeredele ja muudele veealustele pindadele.[1]
Väliselt sarnased liigid on Läänemere soolasemas lääneosas esinevad Semibalanus balanoides ja Balanus crenatus.[2]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Tavaline tõruvähk ei sarnane välimuselt muude seltside vähkidega, vaid iseloomulikult kõigile vääneljalalistele asub tavalise tõruvähi keha tervikuna valget või kahvatuhalli värvi sileda lubiainesest koja sisemuses. Koda moodustub kuuest kokkukasvanud plaadist, alus on tavaliselt radiaalsete vagudega. Koja tipus on ovaalne või rombjas ava, tavaliselt suletud kahe kaaneplaadiga, mis avanevad eriliste lihaste abil. Täiskasvanud tõruvähid on umbes 10 mm diameetriga, kõrgusega umbes 6 mm, aga ka suurem kasv on tavaline. Kui kodasid on kõrvuti palju, võivad nad olla kõrgemad.[2]
Koja avause kaudu haarab tõruvähk toitu. Tema eesmisi jalgu katavad tihedalt harjased, mis aitavad veest välja filtreerida eri suurusega osakesi. Jalad väljuvad perioodiliselt koja avast nagu väike kahar lehvik, mis sirutub välja, avaneb, siis läheb taas kinni ning taandub kotta. Jalgadest lehvik toimib omamoodi püünisvõrguna ja selle liigutamisega tõmbab loom veevoolu koos selles leiduva toiduga kojast sisse suu juurde. Tõruvähi toit on võrdlemisi mitmekesine: koosneb vetikatest, bakteritest ja planktonloomadest.[3]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Tavaline tõruvähk pärineb Põhja-Ameerika idarannikult. Nüüdseks on ta kosmopoliitse levikuga liik, keda võib leida Atlandi ookeani parasvöötme- ja troopilistelt aladelt, Põhjamerest, Läänemerest, Vahemerest ja Mustast merest. Liik on üks varasemaid Läänemeres märgatud tulnukliike, kes 1844. aastal leiti Rootsist ja Leedust. 1854. aastal avastati see vähiliik Elbe estuaarist ja 1880. aastatel Suurbritanniast.[2]
Ökoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Tõruvähi levikut ja tema keskkonnasuhteid ei ole väga põhjalikult uuritud, mistõttu andmeid napib. Tavaline tõruvähk elab valdavalt madalas rannikumeres, kinnitudes suurte kogumitena kividele, merevetikatele ja -taimedele, karpide kodadele, samuti laevadele. Tõruvähkide vohamist laevade ja sadamarajatiste pinnal on keerukam takistada nüüdsel ajal, pärast veesõidukite pealiskasvu takistavate mürgiste värvide (pliimennik jt) keelamist.[1]
Liik talub vee tugevat magestumist, olles vastupidav ka suuremale toitelisusele. Tõruvähi asustustihedus võib küündida kuni 5000 isendini ruutmeetri kohta.
Tõruvähk suudab oma elupaika ümber kujundada, muutes pehmed setted kõvaks substraadiks. See omakorda võib kaasa tuua põhjakoosluste taastumatuid muutusi. Teisalt on loom aktiivne filtreerija, kes suure asustustiheduse korral võib merevett oluliselt puhastada. Oma elutegevuse produkte vette eritades soodustab tõruvähk lühiealiste niitjate vetikate vohamist. Tõruvähkide kooslused pakuvad elupaika teistele selgrootutele: surusääskede vastsetele, karpvähilistele ja karpide noorjärkudele.[1]
Tõruvähi edasist levikut saab piirata ballastvee ettevaatlikult käitlemisega ja laevakerede regulaarse puhastamisega. Seda liiki olemasolevatest kooslustest täielikult eemaldada on vähetõenäoline.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 H. Ojaveer, L. Eek, J. Kotta. Vee võõrliikide käsiraamat. Tallinn, 2011
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Bay barnacle (Balanus improvisus). Factsheet
- ↑ Selts: Vääneljalalised. - zbi.ee
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Balanus improvisus (Darwin, 1854). - Jūros tyrimų institutas
- Leppäkoski, E. (2002). Harmful Non-Native Species in the Baltic Sea — An Ignored Problem. In: Schernewski, G., Schiewer, U. (eds) Baltic Coastal Ecosystems. Central and Eastern European Development Studies. Springer, Berlin, Heidelberg. https://doi.org/10.1007/978-3-662-04769-9_20
- Petersen DS, Gorb SN and Heepe L (2020) The Influence of Material and Roughness on the Settlement and the Adhesive Strength of the Barnacle Balanus Improvisus in the Baltic Sea. Front. Mar. Sci. 7:664. doi: 10.3389/fmars.2020.00664