Mine sisu juurde

Thomas Mann

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib saksa kirjanikust. Samanimelise ameerika näitleja kohta vaata artiklit Thomas Mann (näitleja).

Thomas Mann
Sünniaeg Paul Thomas Mann
6. juuni 1875
Lübeck (Saksa keisririik)
Surmaaeg 12. august 1955 (80-aastaselt)
Zürich
Matmispaik Kilchbergi kalmistu
Alma mater
Amet esseist, kirjanik
Lapsed Erika Mann, Klaus Mann
Pereliikmed Heinrich Mann
Autasud Nobeli kirjandusauhind
Autogramm
Thomas Mann

Paul Thomas Mann (6. juuni 1875 Lübeck12. august 1955 Kilchberg Zürichi lähedal) oli saksa kirjanik.

Thomas Mann sündis Lübeckis jõuka kaupmehe ja senaatori Thomas Johann Heinrich Manni perekonnas. Tema ema Júlia da Silva Bruhns oli Brasiilia päritolu. Pärast isa surma 1891. aastal kolis pere Münchenisse.

1905. aastal abiellus Thomas Mann jõukast juudi perest pärit Katia Pringsheimiga (18831980), neil oli kuus last.

1933. aastal lahkus Mann Saksamaalt ning jätkas Šveitsis ja USA-s elades võitlust inimsuse ja kultuuriväärtuste eest. Elu viimastel aastatel elas ta Šveitsis.

Thomas Mann kujutab nii inimese hingeelu kui ka sotsiaalset keskkonda erakordse täpsusega ning suhtub ainesse tihti irooniliselt.

Thomas Manni esikteos oli novellikogu "Väike härra Friedemann" (1898).

Ta sai tuntuks esikromaaniga "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" (1901), mis jälgib ühe suurkaupmeeste suguvõsa mandumist nelja põlvkonna vältel. Romaani aluseks on tema perekonna lugu.

Kirjanik Heinrich Mann oli Thomas Manni vanem vend.

Ka Thomas Manni poeg Klaus Mann oli kirjanik, kelle tuntuim teos on "Mefisto". Romaani ainetel valmis ungari režissööril István Szaból 1981. aastal samanimeline film. Tütar Erika Mann (1905–1969) oli näitleja, kabareekunstnik, kirjanik ja toimetaja.

Thomasel oli suvila Leedus Kura säärel Nida linnas.[1]

Thomase naine oli Katia.[1]

  • Katia Mann, "Minu kirjutamata memuaarid" (kirjaniku abikaasa mälestused). Tõlge, kommentaarid ja järelsõna: Heli Mägar. Loomingu Raamatukogu 2003, nr. 27/29
  • "Nobeli auhind" (sõnum) – Looming 1930, nr 1, lk 123–124
  • Harald Paukson, "Perekonnaromaanist" (Buddenbrookide, Forsyte'ide saaga, Kristiina Lauritsatütre eestindamise puhul) – Looming 1936, nr 7, lk 773–780
  • "Lahkus Thomas Mann" – Looming 1955, nr 9, lk 1147–49
  • "Thomas Manni kirjad" (sõnum) – Keel ja Kirjandus 1963, nr 5, lk 317–318
  • "Uut Thomas Mannist" (sõnum) – Looming 1965, nr 11, lk 1759
  • "Thomas Manni vaadetest" (sõnum) – Looming 1966, nr 12, lk 1951
  • 20. sajandi väliskirjandus (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1971, lk 365–379
  • Väliskirjandus XIX ja XX sajandi vahetusel (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1974, lk 351–368
  • Ursula Põks, "Thomas Mann 100" – Looming 1975, nr 6, lk 1049–50
  • Lennart Meri, "Manniga ja Mannita" (reisikiri Th. Manni 100. sünniaastapäeva sümpoosionist Münchenis) – Looming 1976, nr 1, lk 89–117 ja raamatus: L. Meri, "Presidendikõned", Ilmamaa, Tartu 1996, 2. trükk Tartu 2005, lk 69–111
  • Triin Soomets, "Vargamäe või Võlumägi ehk Krõõt Paasi ja Hans Castorpi imelikke juhtumisi = Wargamäe oder Zauberberg, oder die Merkwürdigkeiten Abenteuer des Kreet Paas und Hans Castorp" – kogumikus "Teise peeglis: saksa-eesti kirjandusdialoog = Im Spiegel des anderen : deutsch-estnischer Literaturdialog, Tartu Ülikooli Kirjastus 2006, lk 214–229

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1,0 1,1 Lõhmus, Alo (6. august 2023). "Kuidas Leedu hõivas endise Saksa linna Memeli. Selleks tuli maha suruda Prantsuse sõdurite vastupanu". Eesti Ekspress. Vaadatud 6. augustil 2023.