Mine sisu juurde

Translatsioonijärgne modifikatsioon

Allikas: Vikipeedia
TJM muster levinud valgumolekulis – alfatubuliinis, mis moodustab mikrotuubuleid

Valgu translatsioonijärgne modifikatsioon (TJM, sageli kasutatakse ingliskeelse analoogia põhjal ka mõistet posttranslatoorne modifikatsioon ehk PTM) on muudatus valmissünteesitud valgu struktuuris, mis mõjutab valgu keemilist koostist ja võimet osaleda bioloogilistes signaaliradades. TJM lisatakse enamasti valgu reaktsioonivõimelisematele funktsionaalrühmadele: N-terminaali, C-terminaali või aminohappejääkide nukleofiilsetele külgrühmadele (hüdroksüül-, tiool-, amino- või karboksüülrühmad). TJM lisavad proteoomile keerukusastmeid, sest modifitseeritud ja modifitseerimata valk käituvad erinevalt.[1]

TJM mitmekesisus looduses

[muuda | muuda lähteteksti]
Näide evolutsioonis hästi säilunud signaalirajast, milles leidub rohkesti valgu translatsioonijärgset modifikatsiooni – Sonic Hedgehog ehk Shh rada, mis on üks Hedgehogi signaaliradadest.[2][3] Raja erinevate komponentidega teostatakse osalist proteolüüsi, palmitoüülimist, kolesterooliga ühendamist, fosforüülimist ja ubikvitinüülimist. Pildil on kajastatud ainult Shh molekulile kolesterooli lisamine enne sekreteerimist

TJM komplekt eri organismides on erinev, mis on tingitud erinevustest TJM lisavate ja eemaldavate ensüümide komplektide tasemel (vt alapealkiri „Olulisimad TJM“). Näiteks on histidiini fosforüülimine väga levinud prokarüootides, kuid eukarüootides moodustab His kõigest 6% fosforüülitavatest aminohapetest.[4] Samas puudub bakterites valkude müristoüülimist katalüüsiv ensüüm.[5][6] Lisaks on kirjeldatud suuri erinevusi valkude glükosüülimisel putukates ja imetajates, mis tingib teatud raskusi mõningate rekombinantsete valkude tootmisel putukarakkudes.[7][8] Suur osa edasisest artiklist keskendub TJM tutvustamisele imetajate ja konkreetsemalt inimese kontekstis.

Eukarüootides kannab erinevaid TJM väga suur osa proteoomist[9][10][11] ning TJM on olulised ka sekreteeritavate valkude puhul (näiteks peetakse kõige ulatuslikumalt glükosüülitud valguks inimese koorioni gonadotropiini).[12] TJM „mustrite“ muutus rakus võib kaasneda loomulike protsessidega (nt embrüonaalne areng, vananemine, rasedus), aga ka haigustega.[13] Viimaseid vaadeldakse põhjalikumalt alapealkirjas „TJM ja patoloogilised seisundid“.

TJM liigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik TJM on pöörduvad ehk TJM kaudu on võimalik ajutiselt moduleerida modifitseeritava valgu aktiivsust, ilma et valku peaks lagundama või juurde sünteesima.[1] TJM lisamist ja eemaldamist katalüüsivad elusrakkudes spetsiaalsed ensüümid. TJM teostamiseks vajavad ensüümid sageli abimolekule (nt ATP proteiinkinaaside puhul või SAM metüültransferaaside puhul), mille küljest pärineb lisatav fragment. Rakuorganellide lõikes teostatakse suur osa TJM lisamisest endoplasmaatilises retiikulumis kohe pärast valkude voltumist (nt glükosüülimine[14]), aga ka Golgi kompleksis (nt ubikvitinüülimine[15]), tsütoplasmas (nt fosforüülimine) ja rakutuumas (nt metüülimine).[16]

Olulisimad TJM

[muuda | muuda lähteteksti]

Allpool tabelis on toodud näited olulisimate TJM kohta (nimekiri pole lõplik):[16][17][18][19][20][21]

TJM nimetus Lisatav rühm Rühma omadused (suhteline suurus, laeng pH 7,5 juures jms) Mis funktsionaalrühmale lisatakse? Lisamist katalüüsiv ensüümide rühm TJM lisamiseks vajalik abimolekul TJM toime biokeemiline mehhanism Eemaldamist katalüüsiv ensüümide rühm
Amideerimine Amiin,

–NH2

Väike (kuna rühm tekib C-terminaalse Gly lagundamisel, siis valgu molekulmassi muutus on negatiivne), laenguta, hüdrofiilne Karboksüülrühm Peptidüülglütsiini α-hüdroksüüliv monooksügenaas Askorbaat Laengu eemaldamine füsioloogilise pH juures laetud karboksüülrühmalt Ei ole teada
Atsetüülimine ehk atsetüleerimine Atsetüül,

CH3C(=O)–

Väike (43 Da), laenguta, üsna hüdrofiilne Aminorühm, hüdroksüülrühm, tioolrühm Atsetülaasid Atsetüülkoensüüm A Laengu eemaldamine füsioloogilise pH juures laetud aminorühmalt, hüdroksüülrühma või tioolrühma muutus vesiniksideme doonorluse aspektis Deatsetülaasid
Fosforüülimine ehk fosforüleerimine Fosforüül,

–PO32-

Väike (78 Da), negatiivselt laetud Hüdroksüül, erandina aromaatne amiin ja karboksüülrühm Valkude kinaasid ehk proteiinkinaasid Adenosiin-5’-trifosfaat (ATP) Negatiivse laengu lisamine, muutus vesiniksideme doonorluse aspektis Fosfataasid
Glükosüülimine ehk glükosüleerimine Suhkrujääkidest koosnev ahel (glükaan) Suur (2,5 kDa ja rohkem), laenguta, hüdrofiilne Amiidrühma lämmastik või hüdroksüülrühm, erandina karboksüülrühm Glükosüültransferaasid** Uratsiil-difosfaatglükoos (UDP-glükoos) Molekuli suuruse ja molekuliga vastastikmõjusid loovate partnerite valimi muutmine Glükosidaasid
Hüdroksüülimine Hüdroksüül,

–OH

Väike (17 Da), laenguta, hüdrofiilne C-H side 2-oksoglutaraat-sõltuvad dioksügenaasid 2-oksoglutaraat Molekuli eelistatud sekundaarse struktuuri muutus Dehüdroksülaasid
Metüülimine Metüül,

CH3–

Väike (15 Da), laenguta, mittepolaarne Aminorühm Metülaasid S-adenosüülmetioniin (SAM) Muutus vesiniksideme doonorluse aspektis Demetülaasid
Müristoüülimine ehk müristoüleerimine* Müristoüül,

C13H27C(=O)–

Keskmine (211 Da), laenguta, hüdrofoobne Aminorühm N-müristoüültransferaas Müristoüülkoensüüm A Molekuli muutmine hüdrofoobsemaks Deatsetülaasid
Prenüülimine* Isopreeni ühikutest koosnev ahel (farnesüül või geranüülgeranüül) Keskmine (221 või 275 Da), laenguta, hüdrofoobne Tioolrühm Farnesüültransferaas või geranüülgeranüül-transferaasid Farnesüül- või geranüülgeranüül-pürofosfaat Molekuli muutmine hüdrofoobsemaks Ei ole teada
Sulfaatimine Sulfonaat,

–SO3-

Väike (80 Da), negatiivselt laetud Hüdroksüül Sulfotransferaasid 3'-fosfoadenosiin-5'-fosfosulfaat Negatiivse laengu lisamine, muutus vesiniksideme doonorluse aspektis Ei ole teada
Ubikvitinüülimine Ubikvitiin (valk) Suur (8,5 kDa), polaarne Aminorühm Ubikvitiini ligaas** Ubikvitiin, ATP Molekuli suunamine lagundamisse Deubikvitinaasid 
Märkused:
* Müristoüülimist ja prenüülimist vaadeldakse tegelikult lipideerimise ühe liigina.
** TJM lisamisreaktsioon on tegelikult mitmeetapiline ja selles osaleb ka teisi ensüüme.

Tabelis toodud modifikatsioone võib põhimõtteliselt esineda ka valkudest erinevate molekulide puhul, kuid siis ei ole korrektne kasutada sõna „translatsioonijärgne“. Näiteks on tuntud DNA metüülimine või fosfatidüülinositooli fosforüülimine, mis kulgevad valkude modifikatsioonidega suhteliselt sarnaste mehhanismide alusel.[22][23]

Molekulisisese (vasakul) või molekulidevahelise (paremal) disulfiidsideme pöörduv tekkereaktsioon. Reduction = redutseerimine, oxidation = oksüdeerimine

Muud modifikatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Valkude normaalse töö tagamiseks on äärmiselt olulised veel mõned struktuursed modifikatsioonid, mida mõnikord käsitletakse kui TJM, kuid mitte alati:

Levotüroksiini ehk L-türoksiini molekuli ruumiline kuju. Süsinikuaatomid on näidatud mustaga, vesinikud valgega, hapnikud punasega, lämmastik sinisega ja joodid lillaga

Biokeemiliselt pakub huvi on ka valgu jodeerimine, mis on üsna unikaalne kilpnäärme hormooni türoglobuliini jaoks. Türoglobuliin sisaldab rohkesti tsüsteiinijääke ja türosiinijääke, millest jodeeritakse just viimaseid. Jodeerimiseks on oluline ensüüm türoperoksidaas, mis kasutab ära teiste ensüümide toodetud vesinikperoksiidi ja tekitab selle abiga reaktiivse joodi. Joodi kovalentse liitumise järel türoglobuliinile (tõenäoliselt kulgeb elektrofiilse asendusena aromaatses tuumas) „lõigatakse“ valgu küljest ära lühikesed jodeeritud Tyr sisaldavad fragmendid, millest seejärel moodustuvad hormoonid L-türoksiin (T4) ja L-trijodotüroniin (T3).[31][32]

Levinud TJM lisamise mehhanismid – ülevalt alla: metüülimine, atsetüülimine, fosforüülimine. Vasakul on näidatud reaktsiooni lähteained ja paremal saadused

Erinevate TJM hinnanguline osakaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt sellest, kas lähtuda seni teadaolevatest eksperimentaalandmetest või valkude järjestuste põhjal prognoositud modifikatsioonidest, moodustavad TJM esikolmiku varieeruvas järjekorras fosforüülimine, atsetüülimine ja N-sidestatud glükosüülimine (ehk amiidrühma lämmastiku glükosüülimine).[33] Teaduskirjanduse analüüsi põhjal on teatatud, et enim uuritud TJM on eespool mainitud kolmiku kõrval veel ubikvitinüülimine, metüülimine, SUMOüülimine (ubikvitiiniga struktuurselt sarnase valgu lisamine) ja lipideerimine (konkreetsemalt palmitoüülimine ja müristoüülimine).[16]

TJM ja patoloogilised seisundid

[muuda | muuda lähteteksti]
Arginiini metüülimise mehhanism. Rooma numbritega on tähistatud ensüümiperekonna valkude arginiini metüültransferaasid kuuluvate ensüümide alatüübid
Arginiini tsitrulliinimisel kulgev reaktsioon

Valkude anomaalne TJM tekib enamasti seoses TJM lisavate või eemaldavate ensüümide anomaalselt suure või väikese aktiivsusega. Hetkeseisuga on teaduskirjanduses hästi dokumenteeritud seosed järgnevate patoloogiate ja TJM vahel (mitmeid nendest näidetest on käsitletud ka proteoomiteemalises Vikipeedia artiklis):

  • kasvufaktorite aktiveeritavate türosiinkinaaside ning rakutsükli regulatsiooniga seotud seriin/treoniin-kinaaside anomaalselt kõrge tase vähkkasvajates;[34]
  • epigeneetiliste modifikatsioonidega seotud ensüümide, eriti valkude arginiini metüültransferaaside ja histoonide deatsetülaaside anomaalselt kõrge tase vähkkasvajates;[35]
  • valgu tau ülefosforüülitus Alzheimeri tõvega patsientide ajus;[36]
  • amüloidi eelvalgu APP anomaalsel proteolüüsil tekkinud amüloid β agregaatide teke Alzheimeri tõvega patsientide ajus;[37]
  • valkude tsitrulliinimise (arginiinijääkide üleviimine tsitrulliinijääkideks, mida katalüüsivad peptidüülarginiini deiminaasid) anomaalselt kõrge tase reumatoidses artriidis;[38]
  • valkude demüristoüülimise (ehk müristoüüli eemaldamise) ja teiste TJM mustri muutuste käivitamine patogeenide (sh bakterite ja viiruste) poolt, võimaldamaks pääseda immuunsüsteemi (kiirest) vastusest;[39][40][41]
  • südame-veresoonkonna haiguste seos endoplasmaatilise retiikulumi ja terve raku oksüdatiivse stressiga, mis nihutab valkudes redoks-aktiivsete tioolrühmadega toimuvate reaktsioonide tasakaalu disulfiidsildade tekke suunas.[42][43]

TJM uurimine

[muuda | muuda lähteteksti]
Müristoüülhappe struktuur. Mustaga on näidatud süsinikuaatomid, valgega vesinikud, punasega hapnikud. Pikk alküülahel annab märku molekuli hüdrofoobsusest
Vase katalüüsitud click-reaktsiooni skeem – R tähistab sisuliselt ükskõik milliseid asendajaid. Click-reaktsiooni eeliseks on selle selektiivsus – ka reaktsiooni teostamisel keerulises bioloogilises proovis tekib minimaalselt kõrvalsaadusi. Kui üheks lähteaineks on muundatud rasvhappega modifitseeritud valk, siis teiseks lähteaineks võib olla näiteks magnetosake või biotiini derivaat, mille abiga saab valku seejärel proovist eraldada.[44]

TJM uurimiseks on proteoomikas (meetodid, mida kasutatakse proteoomi uurimiseks) kujundatud erinevad võtted, mis võimaldavad suurendada uuritavas proovis modifitseeritud valkude osakaalu. Näiteks:

  • glükosüülitud valke saab proovist eraldada või proovis tuvastada, kasutades selektiivseid antikehi (mis seostuvad just valgu glükosüülitud piirkonnaga);[46][47]
  • müristoüülitud valke saab eraldada, kasutades ära asjaolu, et müristoüüli hüdrofoobsuse tõttu püsivad need suurema tõenäosusega erinevate membraanide küljes;[48]
  • rakkudel saab lasta modifitseerida oma valke muundatud struktuuriga rasvhapetega, kuhu on sisse viidud click-reaktsiooni toetav funktsionaalrühm (asiid või alküün) – pärast rakkude kasvatamist selliste muundatud rasvhapete juuresolekul saab lipideeritud (nt palmitoüülitud, müristoüülitud) valke eraldada, kasutades click-reaktsiooni.[49][50]

TJM uuringute tulemuste süstematiseerimisele keskenduvad mitmeid spetsiifilised andmebaasid[16] – seda lisaks proteoomi käsitletavatele üldistele andmebaasidele[51][52], mis esitavad infot muuhulgas ka vaadeldavate valkude TJM kohta.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 V.N.Uversky (2013). Posttranslational Modification. Reference Module in Life Sciences: Brenner's Encyclopedia of Genetics (Second Edition): Elsevier. Lk 425–430.
  2. ↑ Min Liu, Ying Su, Jingyu Peng, Alan Jian Zhu (2021). Protein modifications in Hedgehog signaling. BioEssays: Wiley.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ Steve Dorus, Jeffrey R Anderson, Eric J Vallender, Sandra L Gilbert, Li Zhang, Leona G Chemnick, Oliver A Ryder, Weimin Li, Bruce T Lahn (2006). Sonic Hedgehog, a key development gene, experienced intensified molecular evolution in primates. Hum Mol Genet: Oxford Academic. Lk 2031–2037.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Jennifer Puttick, Edward N Baker, Louis T J Delbaere (2008). Histidine phosphorylation in biological systems. Biochim Biophys Acta: Elsevier. Lk 100–105.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ R J Duronio, E Jackson-Machelski, R O Heuckeroth, P O Olins, C S Devine, W Yonemoto, L W Slice, S S Taylor, J I Gordon (1990). Protein N-myristoylation in Escherichia coli: reconstitution of a eukaryotic protein modification in bacteria. Proc Natl Acad Sci U S A. Lk 1506–1510.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ Sebastian Maurer-Stroh, Frank Eisenhaber (2004). Myristoylation of viral and bacterial proteins. Trends in Microbiology: Elsevier. Lk 178–185.
  7. ↑ Xianzong Shi, Donald L. Jarvis (2007). Protein N-Glycosylation in the Baculovirus-Insect Cell System. Curr Drug Targets: Bentham Science. Lk 1116–1125.
  8. ↑ Dieter Palmberger, Iain B. H. Wilson, Imre Berger, Reingard Grabherr, Dubravko Rendic (2012). SweetBac: A New Approach for the Production of Mammalianised Glycoproteins in Insect Cells. PLoS One.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Navratan Bagwan, Henrik H. El Ali, Alicia Lundby (2021). Proteome-wide profiling and mapping of post translational modifications in human hearts. Scientific Reports: Nature.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Li Chen, Anna Kashina (2021). Post-translational Modifications of the Protein Termini. Frontiers in Cell and Developmental Biology: Frontiers.
  11. ↑ Boris Macek, Karl Forchhammer, Julie Hardouin, Eilika Weber-Ban, Christophe Grangeasse, Ivan Mijakovic (2019). Protein post-translational modifications in bacteria. Nature Reviews Microbiology: Nature. Lk 651–664.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ Laurence A Cole (2012). HCG variants, the growth factors which drive human malignancies. Am J Cancer Res. Lk 22–35.
  13. ↑ Nature Reviews Molecular Cell Biology (26. august 2022). "Series: Post-translational modifications". Nature. Vaadatud 26.11.2022.
  14. ↑ Malgosia Wilk-Blaszczak. Cell Physiology. MAVS Open Press. Lk Chapter 5: Posttranslational Modifications of Proteins. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. november 2022. Vaadatud 26. novembril 2022.
  15. ↑ Shijiao Huang, Yanzhuang Wang (2017). Golgi structure formation, function, and post-translational modifications in mammalian cells. F1000Res.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Shahin Ramazi, Javad Zahiri (2021). Post-translational modifications in proteins: resources, tools and prediction methods. Database: Oxford Academic.
  17. ↑ Yuh-Shyong Yang, Chen-Chu Wang, Bo-Han Chen, You-Hua Hou, Kuo-Sheng Hung, Yi-Chih Mao (2015). Tyrosine Sulfation as a Protein Post-Translational Modification. Molecules: MDPI. Lk 2138–2164.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  18. ↑ Joseph Bell, Betty A. Eipper, Richard E. Mains (2004). Amidation. Encyclopedia of Endocrine Diseases: Elsevier. Lk 188–191.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ Giada Zurlo, Jianping Guo, Mamoru Takada, Wenyi Wei, Qing Zhang (2016). New Insights into Protein Hydroxylation and Its Important Role in Human Diseases. Biochimica et Biophysica Acta (BBA) – Reviews on Cancer: Elsevier. Lk 208–220.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  20. ↑ Suzan Wopereis, Dirk J Lefeber, Éva Morava, Ron A Wevers (2006). Mechanisms in Protein O-Glycan Biosynthesis and Clinical and Molecular Aspects of Protein O-Glycan Biosynthesis Defects: A Review. Clinical Chemistry: Oxford Academic. Lk 574–600.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. ↑ Smita Mohanty, Bharat P Chaudhary, David Zoetewey (2020). Structural Insight into the Mechanism of N-Linked Glycosylation by Oligosaccharyltransferase. Biomolecules: MDPI.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  22. ↑ Lisa D Moore, Thuc Le, Guoping Fan (2013). DNA Methylation and Its Basic Function. Neuropsychopharmacology: Nature. Lk 23–38.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  23. ↑ Eamonn J. Dickson, Bertil Hille (2019). Understanding phosphoinositides: rare, dynamic, and essential membrane phospholipids. Biochemical Journal: Portland Press. Lk 1–23.
  24. ↑ Philip J. Robinson, Neil J. Bulleid (2020). Mechanisms of Disulfide Bond Formation in Nascent Polypeptides Entering the Secretory Pathway. Cells: MDPI.
  25. ↑ Carolyn S. Sevier, Chris A. Kaiser (2002). Formation and transfer of disulphide bonds in living cells. Nature Reviews Molecular Cell Biology: Nature. Lk 836–847.
  26. ↑ James C.A. Bardwell (2002). Disulfide Bond Formation, a Race between FAD and Oxygen. Developmental Cell: Elsevier. Lk 758–760.
  27. ↑ Tyler J. Bechtel, Eranthie Weerapana (2017). From structure to redox: the diverse functional roles of disulfides and implications in disease. Proteomics: Wiley.
  28. ↑ Claudia M. Cremers, Ursula Jakob (2013). Oxidant Sensing by Reversible Disulfide Bond Formation. J Biol Chem: American Society for Biochemistry and Molecular Biology. Lk 26489–26496.
  29. ↑ K Oda (1992). Calcium depletion blocks proteolytic cleavages of plasma protein precursors which occur at the Golgi and/or trans-Golgi network. Possible involvement of Ca(2+)-dependent Golgi endoproteases. J Biol Chem: American Society for Biochemistry and Molecular Biology. Lk 17465-17471.
  30. ↑ Arne Praznik, Tina Fink, Nik Franko, Jan Lonzarić, Mojca Benčina, Nina Jerala, Tjaša Plaper, Samo Roškar, Roman Jerala (2022). Regulation of protein secretion through chemical regulation of endoplasmic reticulum retention signal cleavage. Nature Communications: Nature.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  31. ↑ Bernard Rousset, Corinne Dupuy, Françoise Miot, Jacques Dumont (2015). Chapter 2: Thyroid Hormone Synthesis And Secretion. Endotext: National Library of Medicine.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  32. ↑ Bruno Di Jeso, Peter Arvan (2016). Thyroglobulin From Molecular and Cellular Biology to Clinical Endocrinology. Endocrine Reviews: Oxford Academic. Lk 2–36.
  33. ↑ George A. Khoury, Richard C. Baliban, Christodoulos A. Floudas (2011). Proteome-wide post-translational modification statistics: frequency analysis and curation of the swiss-prot database. Scientific Reports: Nature.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  34. ↑ Radhamani Kannaiyan, Daruka Mahadevan (2018). A comprehensive review of protein kinase inhibitors for cancer therapy. Expert Rev Anticancer Ther: Taylor & Francis Online. Lk 1249–1270.
  35. ↑ Christopher Hillyar, Kathrine S Rallis, Jajini Varghese (2020). Advances in Epigenetic Cancer Therapeutics. Cureus.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  36. ↑ Jian-Zhi Wang, Yi-Yuan Xia, Inge Grundke-Iqbal, Khalid Iqbal (2013). Abnormal hyperphosphorylation of tau: sites, regulation, and molecular mechanism of neurofibrillary degeneration. Journal of Alzheimer's Disease: IOS Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  37. ↑ Eric Karran, Bart De Strooper (2022). The amyloid hypothesis in Alzheimer disease: new insights from new therapeutics. Nature Reviews Drug Discovery: Nature. Lk 306–318.
  38. ↑ Erika Darrah, Felipe Andrade (2018). Rheumatoid arthritis and citrullination. Curr Opin Rheumatol: Wolters Kluwer. Lk 72–78.
  39. ↑ Daniel Ikenna Udenwobele, Ruey-Chyi Su, Sara V Good, Terry Blake Ball, Shailly Varma Shrivastav, Anuraag Shrivastav (2017). Myristoylation: An Important Protein Modification in the Immune Response. Frontiers in Immunology: Frontiers.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  40. ↑ Bin Wang, Tong Dai, Wenhuan Sun, Yujun Wei, Jiang Ren, Long Zhang, Mengdi Zhang, Fangfang Zhou (2021). Protein N-myristoylation: functions and mechanisms in control of innate immunity. Cellular & Molecular Immunology: Nature. Lk 878–888.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  41. ↑ Ramesh Kumar, Divya Mehta, Nimisha Mishra, Debasis Nayak, Sujatha Sunil (2021). Role of Host-Mediated Post-Translational Modifications (PTMs) in RNA Virus Pathogenesis. IJMS: MDPI.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  42. ↑ Jonathan P. Brennan, RobinWait, Shajna Begum, James R. Bell, Michael J. Dunn, Philip Eaton (2004). Detection and Mapping of Widespread Intermolecular Protein Disulfide Formation during Cardiac Oxidative Stress Using Proteomics with Diagonal Electrophoresis. JBC: Elsevier. Lk 41352-41360.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  43. ↑ Bidur Bhandary, Anu Marahatta, Hyung-Ryong Kim, Han-Jung Chae (2013). An Involvement of Oxidative Stress in Endoplasmic Reticulum Stress and Its Associated Diseases. IJMS: MDPI.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  44. ↑ The Nobel Prize (5.10.2022). "The Nobel Prize in Chemistry 2022: Press Release". The Nobel Foundation. Vaadatud 27.11.2022.
  45. ↑ Tine E Thingholm, Martin R Larsen (2016). The Use of Titanium Dioxide for Selective Enrichment of Phosphorylated Peptides. Methods Mol Biol: Springer Link. Lk 135–146.
  46. ↑ Eric Sterner, Natalie Flanagan, Jeffrey C. Gildersleeve (2016). Perspectives on Anti-Glycan Antibodies Gleaned from Development of a Community Resource Database. ACS Chem Biol: ACS Publications. Lk 1773–1783.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  47. ↑ L A Cole (2010). Hyperglycosylated hCG, a review. Placenta: Elsevier. Lk 653–664.
  48. ↑ Hong Jiang, Xiaoyu Zhang, Xiao Chen, Pornpun Aramsangtienchai, Zhen Tong, Hening Lin (2018). Protein lipidation: Occurrence, mechanisms, biological functions, and enabling technologies. Chem Rev: ACS Publications. Lk 919–988.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  49. ↑ William P Heal, Megan H Wright, Emmanuelle Thinon, Edward W Tate (2011). Multifunctional protein labeling via enzymatic N-terminal tagging and elaboration by click chemistry. Nature Protocols: Nature. Lk 105–117.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  50. ↑ Patrick C. Boyle, Simon Schwizer, Sarah R. Hind, Christine M. Kraus, Susana De la Torre Diaz, Bin He, Gregory B. Martin (2016). Detecting N-myristoylation and S-acylation of host and pathogen proteins in plants using click chemistry. Plant Methods: BMC.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  51. ↑ EBI-EMBL, PIR, SIB. "UniProt Homepage: Find your protein". The UniProt Consortium. Vaadatud 27.11.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  52. ↑ KTH, UU, SciLifeLab, KI (31.05.2022). "The Human Protein Atlas: Homepage". Vaadatud 27.11.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Translatsioonijärgne_modifikatsioon&oldid=6645335"