Uks

See artikkel on arhitektuuri mõistest; Eesti filmi kohta vaata artiklit Uksed (film).

Uks on tarind, mille abil saab hoonesse või ruumi sissepääsu ja sellest väljapääsu võimaldamiseks mõeldud ava sulgeda. Selleks asetatakse uks nii, et ta sisse- ja väljapääsuava tihedalt kataks.

Sissepääsu ja väljapääsu sulgemist ukse abil nimetatakse ukse sulgemiseks, selle avamist ukse avamiseks.

Uks asub ukseavas. Seina küljes hoiavad seda tavaliselt uksehinged. Ukse avamise lihtsustamiseks on sellel ukselink. Maja välisuksel on tavaliselt uksekell või koputi, et külalised saaksid oma saabumisest märku anda. Uksel võib-olla aken või uksesilm. Samuti võib selle kohal olla valgmik.

Läbipääsu tõkestamiseks võib uksel olla üks või mitu lukku. Olles sisse- ja väljapääsu kohaks, võivad uksed olla ka valve all. Tähtsamate hoonete uste juures võib samuti olla auvalve ning erinevad asutused võivad palgal hoida uksehoidjat ehk portjeed.

Kunstipäraselt kujundatud sissekäiku võidakse nimetada portaaliks.

Akna- ja ukseavadesse paigaldatavaid aknaid ja uksi nimetatakse ehituses avatäideteks.

Materjalilt on uksed tavaliselt metallist, puidust või klaasist. Tule läbipääsu tõkestavat ust nimetatakse tuletõkkeukseks.

Uksetüübid

Uksi liigitatakse lähtudes:

Komponentide paigutusest
Ehitamismeetodist
Tööoperatsioonist
Kasutatud ehitusmaterjalidest^[1]

Uksetüübid komponentide paigutuse põhjal

Uksekomponentide paigutuse põhjal liigitatakse uksi järgmiselt:^[1]

Vertikaalse laudisega põõn-uksed

Laudised on vertikaalsed sidemed, mille külge on ühendatud horisontaalsed toed, mida nimetatakse põõnaks
Üldised mõõtmed põõnal on 100–150 mm laiust ja paksus 20–30 mm
Horisontaal-laudise üldmõõtmed on 100–200 mm laiust ja paksus 25–30 mm
Seda tüüpi uksi saab kasutada kitsastes avades^[1]

Diagonaaltoega põõn-uksed

Ukse tugevamaks muutmiseks on diagonaalsed põõnad, mis asuvad horisontaalsete põõnade vahel
Diagonaalid on 100–150 mm laiad ja 25–30 mm paksud
Diagonaalid paigaldatakse seestpoolt väljapoole suunaga, lastes sel vastavasuunalist koormust kanda, et uks ära ei vajuks
Seda tüüpi uksi saab kasutada laiemates avaustes^[1]

Laudis-, põõn- ja diagonaalraam-uksed

Seda tüüpi uksed on jäigemad
Diagonaalid on ühendatud põõna külge^[1]

Uksetüübid ehitusmeetodi põhjal

Ehitustööde meetodi järgi liigitatakse uksed 4 tüübiks:^[1]

Paneeluksed

Paneelustel on tahke südamik ja pehme südamik ning need on kaetud mõlemalt poolt vineeriga või spooniga. Tänapäeval on seda tüüpi uksi laialdaselt kasutusel, kuna neil on hea välimus, kerge konstruktsioon ja suurem vastupidavus.^[1]

Paneeluksi on kaht tüüpi:

Tahke südamikuga või lamineeritud südamikuga paneeluksed
Tahke südamikuga ukse põhiosa koosneb puidust südamiku ribadest, mis on liimitud kõrge rõhu tingimustes. Sarnaselt lamineeritud südamikuga liimitakse kõrgsurvega 25 mm laiused lauad

Need uksed koosnevad puitraamist koos sideraamiga, mis toestavad südamikku. Lõpuks liimitakse vineerplaadid ja ristribad mõlemal pool ust surve all kinni.^[1]

Raamitud paneeluksed

Need on väga tugevad ning laialdaselt kasutatavad uksed peaaegu igasuguste hoonete puhul
Paneelid on valmistatud puidust või vineerist, või A.C pleksiklaasist
Uksed võivad olla kitsad, ühe avaga, või kahepoolse ukse paneeliga^[1]

Klaasuksed

Klaasuksed on tavaliselt avalike hoonete siseseintes: haiglates, koolides jne
Ruumi sisemus on tänu klaasitud ustele kõrvalruumist nähtav, samuti läbib valgus ukse klaasitud osa
Võivad olla kas üleni klaasist uksed või osaliselt klaaspaneelidega uksed^[1]

Traat- ja võrkuksed

Traatuksed võimaldavad loomulikku ventilatsiooni, takistades samas putukate ja loomade sissepääsu. Neid uksi kasutatakse tavaliselt hotellides, restoranides ja sööke sisaldavates kappides.^[1]

Uksetüübid tööoperatsioonide alusel

Uksed liigitatakse tööoperatsioonide alusel järgmiselt:

Pöörduksed

Pöörduksed on eelistatud avalikes hoonetes, näiteks: muuseumid, pangad, raamatukogud, hotellid. Pöörduksed on energiasäästlikud ja vähendavad soojaleket.^[1]^[2]

Liuguksed

Liuguks libiseb juhtsoonel või siinides küljele. Ukseava võib katta üks või mitu libistatavat ust, sõltuvalt avausest.^[1]

Kiikuksed

Kiikuks on kasutusel näiteks baarides, aga ka muudes avalikes hoonetes. Kiikuks on raami külge kinnitatud kahekordse toimega vedruga, mis aitab uksel nii sisenedes kui ka väljudes tagasi ukseavasse vetruda.^[1]

Kerged teraslehtuksed

Ukseraam koosneb nurga- või T-sektsioonidest
Uks koosneb raua nurgaraamist, millel on 2 vertikaali ning vähemalt 3 horisontaalset detaili
Kerged terasplaadid keevitatakse ukseraami külge^[1]

Õõnesterasuksed

Nende uste tegemiseks kasutatakse õõnsaid terasetükke. Rööpad, raamid jne tugevdatakse keevitatud väikeste T- või I-sektsioonide sees.^[1]

Metallist, kaetud vineeruksed

Seda tüüpi uks on õõnesmetalluste ja puituste komposiitkonstruktsioon
Uks on ümbritsetud tihedalt paigaldatavast lehtmetallist, millel on tihedalt volditud liigendid, et vältida õhu ligipääsu, nii et ukse tuum ei süttiks. Nii toimib see tuletõkkena.^[1]

Ajalugu Eestis

Kunagised talude uksed olid lihtsakoelised, madalad, samas kõrge lävega, ukseava ulatus reeglina 100–120 cm kõrgusele ja oli sama lai, nii et siseneja pidi ühtaegu kummardama ja samas üle kõrge läve astuma. Tavaliselt koosnes uks püstlaudadest, mida sidusid põõnad, naelutatud tammest või kasest pulkadega. Ukse liigutamiseks kasutati puidust sagaraid või metallist hingesid. Lisaks oli kasutusel lükanduksi, kahe poolega uksi (väravaid) ja pooluksi. Viimast kasutati suitsu väljajuhtimiseks, samuti toimis ülemine osa aknana ja aitas loomade sissetungimist takistada.^[3]

19. sajandil hakati seoses saematerjali levikuga uksi katma kald- või kalasabamustrilise profileeritud laudisega, mis suurendas soojapidavust, tugevust ja tõrjus tõhusamalt vihma.^[3]

Uksed muutusid seejärel kõrgemaks, kuni 200 cm, samuti kaeti seina ja piirde vahelised praod laudadega.

20. sajandil võeti kasutusele sõrestikkonstruktsioon ja tahveldised.^[3]

Uksed on alati peegeldanud ajastu moodi ja stiili, nii leiab ka Eesti vanalinnade uste seas näiteid 16. sajandi renessansist, 17.–18. sajandi barokist, 19. sajandi klassitsismist, 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguses levinud historitsismist ja juugendist ning 1920. aastatel Eestisse jõudnud funktsionalismist.^[3]