Ungari ajalugu

Ungari on merepiirita riik Kesk-Euroopas. Ungari riigi ajaloo alguseks loetakse varakeskaega, mil ida poolt sisse rännanud ungarlased (madjarid) vallutasid ja asustasid Pannoonia ala.

Varane ajalugu

Lääne-Rooma keisririik ja hunnide Attila impeerium u 450. aastal

Madjarite ja Kasaaride asualad ca 650 ja asualade laienemeine ca 750 ja ca 850 aastaks

Alates 9. eKr kuni 4. sajandi lõpuni oli Pannoonia Rooma provintsina osa Rooma riigist, olles osa hilisemast Ungari alast. Rooma riigi laienemise viimasel etapil langes Karpaatia jõgikond mõneks ajaks Vahemere kreeka-rooma tsivilisatsiooni mõjusfääri – linnakeskused, sillutatud teed ja kirjalikud allikad olid kõik osa edust, mille suur rahvasteränne lõpetas.

Pikemalt artiklis Aquincum, Sirmium

Esimeste saabujate hulgas olid hunnid, kes Attila juhtimisel ehitasid üles võimsa impeeriumi. Aastal 400 ilmusid hunnid Pannooniasse. Täielikult asus enamik hunne Pannooniasse pärast 412. aastat. Hunnide hiilgeaeg oli Attila valitsusajal (434–453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. Attilat käsitleti kui ungarlaste esivanemate valitsejat, siiski on see väide tänapäeval enamiku uurijate poolt tagasi lükatud^[viide?].

Pikemalt artiklis Hunnid

Pärast hunnide võimu kadumist tulid Pannooniasse germaanlastest idagoodid ja siis langobardid, ning gepiidid asustasid Karpaatia jõgikonna idaosa ligikaudu 100 aastat.

Ajavahemikul umbes 500–700 kujunes Pannoonia romaniseerunud elanike hulgas, kes elasid Castellumi-nimelises kindlustatud küla piirkonnas (tänase Ungari lääneosas Balatoni järve lähedal asuva Keszthely asula lähedal Keszthely kultuur.

560. aastatel asutasid avaarid Avaari kaganaadi, riigi, mis säilitas selles piirkonnas ülemvõimu rohkem kui kaks sajandit ja omas sõjalist jõudu rünnakuteks kõigi oma naabrite vastu.

Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik

Avaari kaganaati nõrgendasid pidevad sõjad ja väline surve ning lõpuks lõppes avaaride 250-aastane võim, kui kaganaat vallutati frankide poolt Karl Suure juhtimisel läänest ja bulgaaride poolt Krumi juhtimisel idast. Frangi impeeriumi piiride ja liikluse kaitsmiseks idakaubateedel asus Karl Suur liitu Bulgaaria khaani Krumiga ja Horvaatia hertsogi Vojnomiriga ning korraldas aastast 791 mitu kampaaniat avaaride vastu. Aastal 796 hävitasid Karl Suure poja Pippini juhitavad Karolingide väed peamise avaaride kindluse avaaride rõnga ja tegid khaani Frangi vasalliks, kui ülejäänud avaarid taandusid Tisza jõe taha.

Frangi riigi kuningas Karl Suur asutas Pannoonia margi Ennsi jõest idas. Avaari margi ja Karantaania piirialad ulatusid piki Baieri idapiiri Doonau tasandikult Dravani ja Ida-Friuli taha, et kaitsta impeeriumi tulevaste rünnakute eest Pannooniast. Kumbki neist kahest, ega keegi muu ei olnud võimeline looma piirkonnas püsivat riiki kuni äsja ühinenud ungarlased Árpádi juhtimisel asustasid alates 895. aastast Karpaatia jõgikonna. 9. sajandiks olid protomadjarid jõudnud Karpaatide mäestikust ida poole, Dnestri jõe ja Musta mere vahelisele alale.

Ungari vürstiriik

Pikemalt artiklis Ungari vürstiriik, 895–1000

Árpádi vallutused

Ungari vürst (997–1001) ja Ungari kuningas (1001–1038) István Püha

Árpádi juhitud (c. 895 – c. 907) jõud oli hinnanguliselt umbes 400 000 inimest, koosnedes seitsmest ungari hõimust, ühest kabari hõimust ja mõnest väiksemast hõimust. 9. sajandi lõpus sõdisid nad Ida-Frangi kuninga (887–899) ja Itaalia kuninga Arnulf ning Frangi keisri (894–898), Itaalia kuninga ja Spoleto hertsogi Lamberto Spoletost vastu. 10. sajandi alguses, Itaalia kuninga ja Frangi keisri (915–924) Friooli Berengari ja viimase Karolingist Ida-Frangi riigi kuninga Ludwig III Lapse valitsusajal (899–911) kannatas Baieri hertsogkond ja Idamark rängalt ungarlaste rüüsteretkede all. 900. aastal vahistasid frangid, paganatest madjarite poolt saadetud saadikud ja aastal 900 rüüstas nende üks vägi rängalt Baieri hertsogkonda, aga teise suutsid markkrahv Luitpold ja Passau piiskop Richer puruks lüüa. 901 laastasid ungarlased Kärnteni marki. 904 kutsusid sakslased ungarlaste vaimse juhi Kurszáni, kes oli Árpádi kaasvalitseja läbirääkimistele, kuid mõrvasid ta kogu kaaskonnaga, misjärel Árpád sai ungarlaste ainuvalitsejaks.

906. aastal rüüstasid ungarlased kahel korral Saksimaa hertsogkonda ja 907. andsid nad Frangi vägedele ja baierlastele ränga hoobi, tappes ka markkrahvi Luitpoldi. Ludwig proovis sõjaväge ka ise juhtida, aga tema vägi löödi Pressburgi all (Bratislava tänapäeva Slovakkias) (Pressburgi lahingus) puruks. Seda sündmust on ühendatud ka Suur-Moraavia ehk Suur-Määri riigi langemisega ungarlaste rünnakute alla, mis viisid riigi langusele. 908. aastal tegid madjarid sõjaretke Saksimaale ja Tüüringisse ning 909. aastal käisid ungarlased koguni Švaabimaal ja Ülem-Burgundias.

924. aastal tungisid ungarlased taas Saksimaa hertsogkonda ning lõid lahingus Saksimaa hertsogit ja Saksi dünastiast esimest Saksa kuningat (919–936) Heinrich I-st ning järgnenud läbirääkimiste tulemusel sõlmiti ungarlaste ja Heinrichi vahel 9-aastane vaherahu.

955. aastal toimunud (Lechfeldi) Lechi lahingus võitis Saksa-Rooma keiser Otto I Augsburgi piiranud ungarlasi, tehes sellega lõpu nende rüüsteretkedele Saksa-Rooma riiki.

Ungari suurvürst Géza

Suurvürst Taksonyi poeg Géza sai Ungari suurvürstiks (u 970 − 997) umbes aastal 970, kui kosis Erdélys võimul oleva, suurvürsti järel kõige kõrgema aukandja djula tütre Sarolti. Sellega astus ta suure sammu riigi üle tegeliku võimu saamiseks. Géza asus Ungarit ristiusustama ning võttis ka ise vastu kristluse, saades uue nime esimese kristliku pühaku Stephanuse järgi – István. Sama nimega ristiti tema poeg Vajk. 972. või 973. aastal osalesid Géza 12 saadikut Quedlinburgis Saksa-Rooma keisri Otto I kokku kutsutud rahvusvahelisel kuningate-vürstide kokkutulekul, võimaldades korrastada suhteid Saksa-Rooma riigiga. Géza tegi oma residentsiks Doonau kaldal asuva Eszergomi, mis sai ühtlasi kiriku keskuseks.

Ungari kuningriik

Pikemalt artiklis Ungari kuningriik, Ungari kuningas, Ungari valitsejate loend

István Püha asutas 1000. aastal, 896. aastal loodud, Ungari vürstiriigist – kuningriigi. Ungari kuningriiki kuulusid tänapäeva Ungari, Transilvaania (tänapäeval Rumeenias), Slovakkia, Ruteenia (tänapäeval Ukrainas), Vojvodina (tänapäeval Serbias), Burgenland (tänapäeval Austrias), Slavoonia, Horvaatia ja Dalmaatsia (tänapäeval Horvaatias) alad ning mõned väiksemad territooriumid ümber tänapäeva Ungari piiride.

Árpádi dünastia

Kuningriigi esimesed kuningad olid Árpádi dünastiast, ja esimene kristlik kuningas oli István Püha (umbes 975–1038), kes kanoniseeriti katoliku pühakuks. Ta võitles Koppany vastu ja aastal 998, Baieri hertsogi abiga, võitis teda Veszprémi lähedal.

Rooma katoliku kirik sai tugevat toetust Istvánilt, kes koos kristlike ungarlastega ja Saksa rüütlitega soovis kristliku kuningriigi loomist Kesk-Euroopas. See oli tema, kes lõi Ungari raske ratsaväe, nagu oli näiteks Lääne-Euroopa suurvõimudel.

Pärast tema surma järgnes rahutuste periood ja konflikt ülemvõimu pärast kuningliku perekonna ja aadli vahel. Aastal 1051 püüdsid Saksa-Rooma riigi väed Ungarit vallutada, kuid said Vértesi mägedes kaotuse osaliseks. Saksa-Rooma riigi väed jätkasid kaotustega; teine suur lahing toimus aastal 1052 linna juures, mis nüüd kannab nime Bratislava. Enne 1052. aastat kukutati kuningas Samuel Aba poolt Saksa-Rooma riigi toetaja Péter Orseolo, eelmise kuninga István I noorema õe ning Veneetsia doodži Otto Orseolo poeg.

Rahutuste aeg lõppes Béla I valitsusajal (1061–1063). Ungari kroonikud kiitsid Béla I uue valuuta hõbeteenari kehtestamise eest ja tema heatahtlikkuse eest endisse järeltulijasse vennapoeg Solomoni. Termineid nobilissimus (kõige väärikam) ja nobilissima familia (kõige väärikam perekond) kasutati alates 11. sajandist Ungari kuninga ja tema perekonna suhtes, kuid ainult väheseid märgiti ametlikes dokumentides nii.

Teine suur Ungari kuningas (1077–1095), samuti Árpádi dünastiast oli Laszlo I, kes stabiliseeris ja tugevdas kuningriiki. Tema kanoniseeriti ka pühakuks. Tema valitsemisajal võitlesid ungarlased edukalt kumaanide vastu ja vallutasid aastal 1091 Horvaatia, dünastilise kriisi tõttu Horvaatias. Ta suutis kiiresti haarata võimu Horvaatias, ta oli ka pretendent troonile asjaolu tõttu, et tema õde oli olnud abielus viimase Horvaatia kuninga Zvonimiriga. Kuigi seda ikka veel ajaloolaste hulgas arutatakse, võib julgelt öelda, et Laszlo lõi mingit liiki kahe kuningriigi vahelise personaaluniooni, kuigi kuninga võim kogu Horvaatia üle saavutati alles pärast tema järeltulija Kalmani troonileasumist. Aastal 1222 andis Andras II välja kuldbulla, mis sätestas õiguspõhimõtted.

Mongolite invasioon

Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse

1223. aastal sai vene-polovetsi ühisvägi Kalka lahingus mongoli väelt lüüa, mongolite vallutuste järel 1237–1240 lakkasid kumaanid ehk polovetsid iseseisva poliitilise üksusena olemast ja neist osast kujunes Kuldhordi turgikeelne rahvastik. Osa aga mongolite eest Ungarisse ja Bulgaariasse põgenenud kumaanid sulasid seal kohaliku elanikkonna hulka. Ungari kuningas (1235–1270) Béla IV võttis mongolite eest pagevad kumaanid ja nende khaani Köteni oma maale ning asustas nomaadidest kumaanid Tisza jõe keskjooksule. Béla IV järglane (1270–1272) Istvàn abiellus Köteni tütrega.

Aastal 1241 tungisid Ungarisse mongolid ja kuigi esimesed väikesed lahingud lõppesid Ungari vägede võiduga, hävitasid mongolid Ungari väe lõpuks Muhi lahingus. Kaotuses süüdistati kumaane ja nende khaan Köten tapeti rahutustes. Tisza äärest Bulgaariasse põgenevad kumaanid rüüstasid Ungarimaad ning purustasid ka nende vastu saadetud ungarlaste väesalga.

Mongolid ründasid Euroopa riike ja Ungarit kolme armeega, ühega neist läbi Poola, et hoida ära võimalikku Poola kuningriigi abi ja võitsid Sileesia hertsogi Henryk II Vaga, kumaanide, moraavlaste, Malta ordu, Saksa ordu ja Templiordu ühendväed mongolite edasitungi Legnitzi lahingus. Ungarisse tungisid mongolite väed põhja- ja idasuunast. Lõunapoolne armee ründas Transilvaaniat, võites vojevoodi ja hävitades Transilvaania ungarlaste armee. Peaarmee Batu-khaani ja Subutai juhtimisel ründas Ungarit läbi kindlustatud Veretsky mäekuru ja hävitas palatiini juhitud Ungari, horvaatide ja Templiordu väed 12. märtsil 1241 Mohi lahingus, misjärel Ungari kuningas Béla IV põgenes läänepoolsetesse provintsidesse Saksa-Rooma riigi Austria hertsogkonna piirialadele, Ülem-Ungarisse (Slovakkiasse).

Vaatamata sellele, et mongolite invasioon Euroopasse näis olevat üllatusrünnak, teadsid ungarlased mitmest allikast, et mongolid on tulemas. Peatse invasiooni tuntumaid kuulutajaid oli munk Julianuse seltskond, kes hoiatas kuningat eelseisva invasiooni kohta, kuna oli saanud kontakti Magna Hungariaga ning nägi pärast nii Magna Hungaria kui ka Volga-Bulgaaria hävitamist varem 13. sajandil.

Aastal 1242, pärast mongolite invasiooni lõppu, rajas Béla IV arvukalt kindlustusi kaitseks tulevaste invasioonide vastu. Tänutäheks nimetasid ungarlased ta "teiseks kodumaa asutajaks" ja Ungari kuningriigist sai taas arvestatav jõud Euroopas.

Järgmistel aastatel oli Béla peamiseks probleemiks Austria hertsog, kellelt ta piirimaakonnad küll tagasi sai, kuid sealne hertsog Friedrich II Riiakas püüdis neid peagi tagasi saada. 1246. aastal lõppes Ungari-Austria sõda aga Friedrichi hukkumisega. Aastal 1260 kaotas Béla IV Babenbergi pärilussõja, tema väed said Kressenbrunni lahingus ühendatud Böömimaa vägedelt lüüa. Siiski hävitasid Laszlo IV ja Austria väed aastal 1278 Tšehhi väed Moraavia väljal täielikult.

1285. aastal tegid Kuldhordi väed teise sõjakäigu Ungari alade vallutamiseks Talabuga ja Nogai juhtimisel, kuid ehitatud kivikindluste ja moodustatud raskeratsaväe abil suutis Ungari end kaitsta ja mongolite väed Ungarist välja tõrjuda.

Aastal 1301, koos Andras III surmaga, Arpadi dünastia hääbus. Seda asendas Anjou dünastia, millele järgnesid Jagelloonid ja siis mitu mittedünastilist valitsejat, kellest tuntuimad olid Sigismund ja Mátyás I.

Anjou ajastu

Kui Laszlo IV enne Andras III suri, nõudis üks teine ülik trooni endale: Charles Martel, kuningas Carlo II ja Ungari Maria (kuningas István V tütar) poeg. Kuid Andras III kindlustas võimu endale ja valitses pärast Charles Marteli surma aastal 1295 ilma ebamugavusteta. Kui Andras III aastal 1301 suri, nõudis kuninganna Maria Ungarist, kes kasvatas Charles Marteli lapsi, Ungari trooni oma pojapojale Carlo Robertole, kes oli 13 aastat vana. Võttes pärast segaduste aega kontrolli, krooniti ta lõpuks kuningaks (1308–1342) Károly I nime all. Ta rakendas märkimisväärseid majanduslikke reforme ja võitis Maté Csaki juhitud kuningavõimule opositsioonilist aadlit. Ungari kuningriik jõudis heaolu ja stabiilsuse ajastusse kuninga valitsemise all, kes oli juba õppinud oma vanaema keelt ja teadis ka itaalia, ladina ja prantsuse keelt. Kuningriigi kullakaevandused olid ulatuslikult töötanud ja varsti jõudis Ungari tähtsale kohale Euroopa kullatootmises. Teenarite asemele kehtestati valuutaks forint ja varsti pärast kuninga kehtestatud reforme läks kuningriigi majandus pärast selle katastroofilist olukorda 13. sajandil jälle õigele teele.

Károly I õhutas kuningas Püha Lazlo I kultust ja kasutas teda kui vapruse, õigluse, vagaduse sümbolit (tegelikult oli see monarh rüütel, kuningas ja pühak, kõik samal ajal, midagi ebatavalist), mida oli ideaalne järgida. Károly I austas ka oma onu Püha Louis Toulouse'ist ja teiselt poolt tähtsustas ta printsess Püha Margaret Ungarist ja Püha Elisabeth Ungarist kultust, mis said uue kuninga instrumentideks, lisades asjakohasust pärimissugupuule naiselike okste kaudu, seadustades sellega iseennast. Károly I taastas kuningavõimu, mis oli langenud feodaalisandate kätesse, ja siis sundis ta neid endale truudust vanduma, et nad oleksid tema poolt. Selle tarvis asutas ta aastal 1326 Püha Georgi ordu, mis oli esimene ilmalik rüütliordu maailmas, ja ühendas kõige tähtsamad aadlikud kuningriigis.

Pärast kolme korda abiellumist ja kõigi oma naiste üksteise järel kaotamist võttis ta neljandaks naiseks Poola kuninga Władysław I Lühike tütre Elisabeth Poolast. Temaga sai ta palju lapsi, kellest enamus olid poisid, mis tagas perekonna järjepidevuse võimul. Kui Károly I aastal 1342 suri, asus troonile tema vanim poeg, kes krooniti Lajos I (Ungari kuningas aastatel 1342–1382 ja Ludwik I nime all, ka Poola kuningas 1370–1382) nime all. Uus kuningas jätkas oma isa teed, saades sageli nõu oma emalt, tehes sellega leskkuninganna üheks kõige mõjukamaks isikuks kuningriigis. Enne, kui Károly I suri, korraldas ta ka oma teise poja Andrase abielu kuninganna Johannaga. Kuid kuninganna, kartes, et võõras võib võtta kontrolli tema trooni üle (tegelikult kuulusid mõlemad samale kuninglikule perekonnale), algatas vandenõu Andrase mõrvamiseks. Prints tapeti aastal 1345 ning peaaegu kohe kuulutas kuningas Lajos Napoli kuningriigile sõja ja edendas esimest kampaaniat aastatel 1347–1348. Kuid sõja katkestas väga nakkava musta surma äge puhang ja Ungari väed läksid koju tagasi. Üllatuslikult kannatasid itaallased paljude surmade tõttu ja ungarlased olid vaevu mõjutatud (Lajos I naine suri sellesse). Rahulolematu Ungari kuningas jätkas sõda aastatel 1349–1350, vallutades Napoli kuningriigi. Nähes, et võimu hoidmine kahes riigis pole võimalik, sõlmis ta kuninganna Johannaga lepingu ja jättis talle sõltumatuse. Aastakümneid hiljem saatis Lajos I edu lahinguväljal, kui ta kaitses Ungari kuningriiki väheste mongoli vägede uute rünnakute eest 14. sajandi teisel poolel.

Lajos I onu suri aastal 1370 ja pärast seda päris Ungari kuningas ka Poola kuningriigi, kuna monarhil ei olnud lapsi, kes oleksid talle troonil järgnenud. Alguses ei tunnustatud Lajost Poola kuningana ja šlahta protestis. Isegi leskkuninganna Elisabeth oli ohus, ja tema kaaskond hukati tema Poola-visiidi ajal, kuna teda ei peetud rahva poolt poolakaks. Kuid aadliga kokku leppides sai Lajos kahe riigi uueks kuningaks, Ludwik I nime all 1370–1382. Kuningas suri, jätmata meessoost pärijaid kummalegi kuningriigile, ainult kaks tütart: Maria ja Püha Jadwiga.

Sigismundi ajastu

Lajos I hoidis alati häid ja tihedaid suhteid Luxemburgi dünastiast pärineva Saksa-Rooma keisri Karl IV-ga. Arvestades tema poja Sigismundiga kui järgmise Ungari kuningaga, nimetas ta selle oma pärijaks, ja korraldas abielu oma tütre Mariaga. Sigismund elas Lajosi õukonnas, ja õppis varsti keele ja Ungari elustiili, kuid kuninganna Elizabethile, Maria ja Jadwiga emale, ei meeldinud väga noore printsi kohalolek. Pärast Lajosi surma tegi leskkuninganna oma parima, et Sigismundi ei kroonitaks Ungari kuningaks. See tekitas kaootilise perioodi, kus väike Maria sai Ungari kuningannaks, kuid tema ema ja aadel otsustasid tema eest. Sigismund abiellus Mariaga aastal 1385, kuid varsti saadeti ta minema.

Ungari aadel kutsus Napoli kuninga Carlo III, kes oli ainus Lajos I elusolev meessoost sugulane, ja kroonis ta aastal 1385 kui Károly II. Kuid leskkuninganna ja tema nõunikud korraldasid jälle vandenõu ning Károly II mõrvati aastal 1386. Raevunud rahvas korraldas rahutusi ning leskkuninganna ja Maria kaotasid palju toetajaid ja lõpuks võeti nad kinni ning lukustati torni. Leskkuninganna kägistati aastal 1387 ja varsti näitas Maria end Sigismundiga, kes krooniti Ungari kuningaks (Ungari kuningana 1387–1437 Zsigmond), omades aadli täielikku toetust.

Sigismundist sai tugev kuningas, kes tegi palju parandusi Ungari õigussüsteemi ning renoveeris paleesid Budas ja Visegradis, tuues materjale Austriast ja Tšehhiast, soovides luua kõige luksuslikumaid ehitisi kogu Kesk-Euroopas. Tema seadustes võib näha varajase merkantilismi jälgi, ja samuti tegi ta kõva tööd, et hoida aadel oma kontrolli all.

Suur osa tema valitsemisajast oli pühendatud võitlusele Osmanite riigiga, kes hakkas oma piire ja mõju Euroopasse laiendama. Aastal 1396 võideldi Nikopolise lahingus osmanite vastu, mille kaotasid Ungari-Prantsuse-Burgundia väed Sigismundi ja Philippe d’Artois' juhtimisel. Kuid Sigismund jätkas edukalt Osmanite vägede väljaspool kuningriiki hoidmist kogu oma ülejäänud elu.

Kaotades Ungari aadli hulgas populaarsust sai Sigismundist peagi tema võimu vastaste ohver ja Ladislaus (mõrvatud kuninga Károly II poeg) kutsuti kohale ning krooniti. Kuid kuna tseremooniat ei teostatud Ungari Püha krooniga, ja see viidi läbi Székesfehérvaris, peeti seda ebaseaduslikuks. Ladislaus püsis ainult mõned päevad Ungari territooriumil ja lahkus varsti, tekitamata Sigismundile ebamugavusi.

Aastal 1408 asutas Sigismund Draakoniordu, mille liikmeteks olid selle Euroopa piirkonna kõige olulisemad monarhid ja aadlikud sel ajal. See oli alles esimene samm sellele, mis tulemas oli: aastal 1410 valiti ta Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi keisriks, mis tegi temast kõrgeima monarhi Saksamaa territooriumil. Ta pidi tegelema Hussiitide liikumisega, religioosse reformistliku grupiga, mis tekkis Tšehhias, ja ta kutsus kokku Konstanzi kirikukogu, kus teoloogist grupi asutaja Jan Husi üle kohut peeti. Aastal 1419 päris Sigismund pärast oma venna Wenzeli surma Böömimaa kuninga krooni, saades ametliku kontrolli kolme keskaegse riigi üle, kuid ta võitles Tšehhia kontrolli üle kuni rahulepinguni hussiitidega ja kroonimiseni aastal 1436. Aastal 1433 oli ta paavsti poolt Saksa-Rooma keisriks kroonitud ja valitses kuni oma surmani aastal 1437, jättes pärijana maha oma ainsa tütre Elizabethi ja selle abikaasa. Elizabethi abielu korraldati Habsburgide soost hertsog Albrechtiga, kes hiljem samal aastal krooniti Ungari kuningaks (1437–1439) nimega Albert I. Habsburgide soost Albrecht IIe poeg Ladislaus Postumus oli Ungari kuningana (1440–1457) László V või László VI nime all, kuid Ungaris sai kohapealseks regendiks János Hunyadi.

Hunyadi perekond

Ungari kuningriigi kuldaeg oli Mátyás Hunyadi, Janos Hunyadi poja valitsemisajal (1458–1490). Tema hüüdnimi oli Mátyás Õiglane. Ta parandas veelgi Ungari majandust ja kasutas nutikat diplomaatiat sõjaliste toimingute asemel, kui vähegi võimalik. Mátyás ei alustanud sõda, kui see ei olnud vajalik. Aastal 1485, eesmärgiga piirata Saksa-Rooma riigi mõju ja sekkumist Ungari asjadesse, okupeeris ta Viini 5 aastaks. Pärast tema surma sai Ungari troonile Ulászló II Jagelloonide dünastiast.

Pikemalt artiklis Ungari renessanss

Osmanite invasioon

Osmanite esimese sissetungi ajal seisid ungarlased edukalt vallutamise vastu. Janos Hunyadi oli Pika sõjakäigu juht, mille käigus püüdsid ungarlased türklasi Balkanilt välja ajada; alguses oli see edukas, kuid lõpuks pidid nad tagasi tõmbuma. Aastal 1456 põhjustas Janos Hunyadi, Mátyás Hunyadi isa, Belgradi piiramise käigus Osmanite purustava lüüasaamise. 15. sajandil oli Ungari must armee muljetavaldav kaasaegne palgasõdurite armee, kus husaarid olid kõige kogenumad sõdurid Ungari ratsaväes. Aastal 1479 hävitasid Ungari väed Pal Kinizsi juhtimisel Osmanite ja Valahhia väed Leivavälja lahingus. Ungari väed hävitasid oma vaenlasi peaaegu iga kord, kui Mátyás kuningas oli.

Aastal 1526, Mohacsi lahingus, hävitasid Osmanite riigi väed Ungari armee, ja põgeneda püüdes uppus Lajos II Doonausse. Ungari sõjaväe juht Pal Tomori sai ka lahingus surma.

Jagatud Ungari

Osmanite surve tõttu keskvõim lagunes ja algas võimuvõitlus. Enamus Ungari valitsevast eliidist valis Janos Zapolya (10. novembril 1526). Väike aristokraatide vähemus pooldas Ferdinand I, kes oli Austria ertshertsog ja oli Lajosiga abielu kaudu seotud. Seoses eelnevate kokkulepetega, et Habsburgid saavad Ungari trooni, kui Lajos sureb pärijateta, valiti Ferdinand detsembris 1526 jäänukparlamendi poolt kuningaks.

29. veebruaril 1528 saavutas kuningas Janos I Zapolya Osmanite sultanilt toetuse. Tekkis kolmepoolne konflikt, kui Ferdinand liikus kinnistama oma võimu üle nii suure osa Ungari kuningriigi kui võimalik. Aastal 1529 jagati kuningriik kaheks osaks: Habsburgide Ungari ja "Ida-Ungari kuningriik". Sel ajal ei olnud Osmaneid Ungari territooriumil, väljaarvatud tähtsas kindluses Sremis. Aastal 1532 kaitses Nikola Jurišić Köszegi ja peatas võimsa Osmanite armee. Buda langemine aastal 1541 tähistas edasist Ungari jaotamist kolmeks osaks. Aastal 1542 mõisteti Petar Keglević, Horvaatia ja Slavoonia baan aastatel 1537–1542, parlamendi poolt Bratislavas uskmatuna süüdi oma kokkulepete tõttu Osmanite riigiga. Isegi pärast 1552. aasta otsustavat võitu Osmanite üle Egeri piiramisel, mis tõstis ungarlaste lootusi, jäi maa kuni 17. sajandi lõpuni jagatuks. Kuigi piire nihutati sel perioodil sageli, võib kolmest osast ära tunda enam-vähem järgmisi:

Kuninglik Ungari, mis koosnes põhja- ja läänepoolsetest aladest, kus Saksa-Rooma keisrit (1556–1564), Austria ertshertsogit (1521–1564), Saksa kuningat (1531–1564) ning Böömi ja Ungari kuningat (1526–1564) Ferdinand I tunnustati Ungari kuningana. Seda osa on vaadeldud kui Ungari kuningriigi järjepidevuse kandjat. See ala koos Osmanite Ungariga on suuresti kannatanud peaaegu pidevate sõdade tõttu.

Transilvaania vürstkond, Ida-Ungari kuningriigi järglane (1570). Partium on kujutatud tumedama värviga

Buda lahing (1686). Ungarlased ja Püha Liiga võtavad Buda tagasi

Osmanite Ungari, mis hõlmas Alföldi (st enamuse tänapäeva Ungarist, lisaks Doonau-taguste alade kaguosa ja Banaadi), ilma osata tänapäeva Kirde-Ungarist. Ida-Ungari kuningriigi valitseja János I Zápolya surma järel jagasid türklased tema valdused kaheks: enamik Ungarist liideti otseselt Osmanite impeeriumi koosseisu, alad millest 1570 aastal moodustus Transilvaania vürstkond aga anti tema 1540. aastal sündinud pojale János II Zápolyale.
Transilvaania vürstkond (1570–1711) Zapolya perekonna võimu all. Tasub märkimist, et see territoorium, sageli Osmanite mõjualune, erines päris Transilvaaniast ja koosnes lisaks mitmetest muudest aladest, mida mõnikord kutsuti nimega Partium.

Järgnenud sajanditel tehti arvukalt katseid Osmanite väed tagasi suruda, nagu kristlike vägede koalitsiooni juhitud Kolmeteistkümneaastane sõda (Pikk sõda) (29. juuli 1593 – 1604 / 11. november 1606). Nikola Zrinski talvekampaania ajal 1644. aastal põletati oluline Suleimani sild Osijekis, Slavoonia idaosas, mis katkestades türklaste varustusliini Ungarisse. Saint Gotthardi lahingus (1664) võitsid austerlased ja ungarlased Türgi armeed.

Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigis

Pärast Osmanite sissetungi ebaõnnestumist Austriasse aastal 1683 läks Habsburgide Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik türklaste vastu rünnakule.

17. sajandi lõpuks õnnestus neil vallutada ülejäänud ajaloolise Ungari kuningriigi, Transilvaania vürstiriigi osad ja territooriumid Balkani poolsaarel. Aastaks 1686 oli Ungari pealinn Buda Euroopa abiga jälle vaba. Suure Türgi sõja tulemusena võitis Austria territooriumi Ungaris ja Balkani poolsaarel.

Pikemalt artiklis Suur Türgi sõda

Rakoczi iseseisvussõda

Rakoczi iseseisvussõda (1703–1711) oli esimene tähtis Ungari vabadusvõitlus Habsburgide absolutistliku valitsemise vastu. See oli grupi rikaste ja edumeelselt mõtlevate aadlike võitlus, kes tahtsid Ferenc II Rakoczi juhtimisel teha lõppu ebavõrdsetele võimusuhetele. Põhieesmärgiks oli kaitsta erinevate sotsiaalsete gruppide õigusi ja tagada maa majanduslik ja sotsiaalne areng. Negatiivse jõudude tasakaalu, Euroopa poliitilise olukorra ja sisekonfliktide tõttu suruti vabadusvõitlus lõpuks maha, kuid suutis ära hoida Ungari muutumise Habsburgide keisririigi lahutamatuks osaks, ning tema põhiseadus säilis, kuigi see oli ainult formaalsus.

Pärast Osmanite lahkumist domineerisid Ungari kuningriigis Habsburgid. Ungarlaste kasvanud vabadusiha viis Rakoczi iseseisvussõjani. Kõige tähtsam sõja põhjus oli uued ja kõrgemad maksud ning taaselustunud protestantlik liikumine. Rakoczi oli Ungari aadlik, legendaarse kangelanna Jelena Zrinski, kes oli Transilvaania valitsejanna ja veetis osa oma noorusest Austrias vangistuses, poeg. Kurutsid olid Rakoczi sõdurid. Esialgu saavutas kurutsite armee mitmed tähtsad võidud oma võimsa kergeratsaväe tõttu. Nende relvad olid enamasti püstolid, kerge saabel ja fokos (lamburikirves). Saint Gotthardi lahingus (1705) võitis Janos Bottyan otsustavalt Austria armeed. Kuulus Ungari kolonel Adam Balogh peaaegu püüdis kinni Joseph I, Ungari kuninga ja Austria keisri.

Aastal 1708 võitsid Habsburgid lõpuks Ungari peaarmeed Trencséni lahingus, ja see vähendas veelgi kurutsite armee tõhusust. Kuna ungarlased olid oma võitlused ammendanud, võitsid austerlased Prantsuse armeed Hispaania pärilussõjas. Nad said saata rohkem sõdureid Ungari rahutuste vastu. Transilvaaniast sai jälle Ungari osa alates 17. sajandi lõpust ja seda valitsesid nüüd kubernerid.

Aastal 1711 sai Austria keiser Karl VI järgmiseks Ungari valitsejaks. Siis loobuti nimetusest Kuninglik Ungari ja ala hakati uuesti nimetama Ungari kuningriigiks. Kogu 18. sajandil oli Ungari kuningriigil oma esindajatekogu (parlament) ja põhiseadus, kuid kuberneri nõukogu (Helytartotanacs, palatiini ametkond) liikmed nimetas Habsburgi monarh ja ülim majanduslik institutsioon Ungari kamber allus otse Õukonna kambrile Viinis. Ungari keele reform algas Joseph II valitsemise ajal. Ungari reformide ajastu algatas Ungari aadlik István Széchenyi, kes ehitas ühe suurima silla Ungaris, Szechenyi kettsilla.

Kuni aastani 1844 jäi riigikeeleks ladina keel. Ungari keel sai riigikeeleks ajavahemikul 1844–1849 ja lõplikult alates 1867.

Austria keisririigis

Pikemalt artiklis Austria keisririik

1848. aasta Ungari revolutsioon

Pikemalt artiklis 1848. aasta Ungari revolutsioon

1848. aasta Euroopa revolutsioonid pühkisid ka üle Ungari. 1848. aasta revolutsioon Ungaris püüdis leevendada kaua allasurutud soovi poliitilisele muutusele nimega iseseisvus. Noorte Ungari patriootide poolt loodi aastal 1848 Ungari Rahvuskaart. Kirjanduses väljendas seda kõige paremini suurim revolutsioonipoeet Sandor Petöfi. Üks kõige kuulsamaid lahinguid, Pakozdi lahing, toimus 29. septembril 1848. Kui serblased ründasid ungarlasi lõunast aastal 1848, peatas kindral Ernö Kiss kolm Serbia rügementi ainult 72 husaariga.

Kui sõjategevus Austriaga algas, sundis Ungari sõjaline edu, mis sisaldas suure Ungari kindrali Artur Görgey geniaalseid kampaaniaid, austerlased kaitsele. Kartuses kaotada palusid austerlased Venemaalt abi, mis koos Austria vägedega surus revolutsiooni maha. 1848. aastal soovitud poliitilised muudatused suruti jälle alla kuni Austria-Ungari kompromissini.

Austria-Ungari

Austria-Ungari kompromissi järgselt sai Habsburgide keisririigist Austria-Ungari "kaksikmonarhia".

Austria-Ungari majandus muutus kaksikmonarhia eksisteerimise ajal dramaatiliselt. Tehnoloogilised muutused kiirendasid industrialiseerimist ja linnastumist. Kapitalistlik tootmisviis levis kogu keisririigis tema 15-aastase eksisteerimise kestel ning iganenud keskaegsed institutsioonid vähehaaval kadusid. 20. sajandi alguses koges enamus keisririigist kiiret majanduslikku kasvu. RKT inimese kohta kasvas aastatel 1870–1913 jämedalt 1,45% aastas. See taseme kasv oli väga soodne võrreldes teiste Euroopa riikide nagu Suurbritannia (1,00%), Prantsusmaa (1,06%) ja Saksamaa (1,51%). Ungari kuningriigile (millega Transilvaania oli täielikult ühendatud, samas Horvaatia-Slavoonia säilitas eristuva identiteedi ja teatud sisemise autonoomia Ungari kuningriigis) oli antud võrdne staatus ülejäänud Habsburgide monarhiaga. Kumbki kahest riigist, mis moodustasid Austria-Ungari, tegutsesid väga iseseisvalt, kuid teatud institutsioonid, eriti valitsev dünastia, kaitse, välisasjad ja rahandus ühiskulutustele, jäid ühisvalitsemise alla. See kokkulepe kehtis kuni aastani 1918, kui Keskriigid kaotasid esimese maailmasõja.

Esimene maailmasõda

Pikemalt artiklis Ungari Esimeses maailmasõjas

Austria-Ungari riigi osana osales Ungari esimeses maailmasõjas Kolmikliidu koosseisus. Pärast esimest maailmasõda kuulutas Ungari end 16. novembril 1918 iseseisvaks.

Ungari Nõukogude Vabariik

1919. aasta märtsist juulini valitses Ungaris kommunistlik režiim: Ungari Nõukogude Vabariik Béla Kuni (Aaron Kohn) juhtimisel. Tekkinud kommunistliku riigikorraga vabariik likvideeriti naaberriikide sõjavägede poolt ning 1920. aastal sõlmitud Trianoni rahuga (1920) seatud uued piirid andsid 72% ajalooliselt Ungari kuningriigile kuulunud territooriumist naaberriikidele. Kasusaajad olid Rumeenia, uued riigid Tšehhoslovakkia ning Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik. See jättis rohkem kui 3,5 miljonit etnilist ungarlast väljapoole uusi piire, vastupidi tingimustele, mis sätestati Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni neljateistkümne teesiga, mis olid mõeldud austama territooriumide etnilist kehtestamist.

Sõdadevaheline periood

Pärast Rumeenia okupatsioonivägede väljaajamist aastal 1920 läks riik kodusõtta, kus Ungari antikommunistid ja monarhistid puhastasid rahvast kommunistidest, vasakpoolsetest ja teistest nende ohustajatest. Hiljem aastal 1920 parempoolsete poliitiliste jõudude koalitsioon ühines ja taastas Ungari staatuse konstitutsioonilise monarhiana. Uue kuninga valimine lükati erimeelsuste tõttu edasi ja monarhia esindajaks nimetati regent. Selleks regendiks sai endise Austria-Ungari laevastiku admiral Miklós Horthy. Uued rahvusvahelised piirid eraldasid ungari tööstuse tooraineallikatest ning põllumajandus- ja tööstustoodete endistest turgudest. Ungari kaotas 84% oma puiduressurssidest, 43% oma põllumaast ja 83% oma rauamaagist. Veelgi enam, Trianoni-järgne Ungari valdas 90% kuningriigi tehnika- ja trükitööstusest, samas oli säilinud ainult 11% puidust ja 16% rauast. Lisaks jäi 61% sõjaeelse Ungari kuningriigi põllumaast, 74% maanteedest, 65% kanalitest, 62% raudteedest, 64% kõvakattega teedest, 83% malmist, 55% tööstusettevõtetest, 100% kulla-, hõbeda-, vase-, elavhõbeda- ja soolakaevandustest ning 67% krediidi- ja pangaasutustest Ungari naabrite territooriumile.

Kuna enamus riigi sõjaeelsest tööstusest oli koondunud Budapesti ümbrusse, säilitas Ungari umbes 51% oma tööstustöölistest, 56% oma tööstusest. Horthy nimetas krahv Pal Teleki juulis 1920 peaministriks. Tema valitsus kehtestas numerus clausus seaduse, mis piiras "poliitiliselt ebaturvaliste elementide" (sageli olid need juudid) vastuvõttu ülikoolidesse ja, maapiirkondade rahulolematuse vaigistamiseks, astus esimesi samme suure maareformi lubaduse täitmise suunas umbes 3850 km² suurmaavalduse väikevaldusteks jagamisega. Teleki valitsus lahkus siiski pärast Károly IV ebaedukat katset Ungari troon märtsis 1921 tagasi võtta. Kuningas Károly naasmine tekitas lõhe konservatiivide, kes toetasid Habsburgide taastamist, ja rahvuslike parempoolsete äärmuslaste, kes toetasid Ungari kuninga valimist, vahel. Krahv István Bethlen, sõltumatu parempoolne parlamendi liige, võttis selle lõhe ära, moodustades uue Ühtsuspartei tema juhtimisel. Horthy nimetas siis Bethleni peaministriks. Károly IV suri varsti pärast teist ebaõnnestunud katset oktoobris 1921 troon tagasi saada. Peaministrina domineeris Bethlen Ungari poliitikas aastatel 1921–1931. Ta moderniseeris poliitilist maasinavärki, muutes valimisseadust, pakkudes tööd laienevale teda toetavale bürokraatiale ja manipuleerides valimisi maapiirkondades. Bethlen taastas korra riigis, andes äärmuslikele kontrrevolutsionääridele tulusid ja riigiameteid nende juutide ja vasakpoolsete vastase terrorikampaania lõpetamise eest. Aastal 1921 leppis ta kokku sotsiaaldemokraatide ja ametiühingutega (Bethleni-Peyeri pakt), nõustudes muu hulgas legaliseerima nende toimingud ja vabastama poliitvangid nende lubaduse eest hoiduda Ungari-vastase propaganda levitamisest, poliitiliste streikide korraldamisest ja maarahva organiseerimisest. Bethlen viis Ungari aastal 1922 Rahvasteliitu ja aastal 1927 välja rahvusvahelisest isolatsioonist, sõlmides sõpruslepingu Itaaliaga. Trianoni rahulepingu ümbervaatamine tõusis Ungari poliitilise päevakorra tippu ja Bethleni kasutatud strateegia koosnes majanduse tugevdamisest ja suhete loomisest tugevamate riikidega. Lepingu muutmisele oli Ungaris nii lai toetus, et Bethlen kasutas seda, vähemalt osaliselt, kriitika kõrvalejuhtimiseks oma majandus-, sotsiaal- ja üldpoliitilistelt otsustelt.

Ülemaailmne majanduskriis põhjustas elustandardi langust ja riigi poliitiline suundumus nihkus veelgi paremale. Aastal 1932 nimetas Horthy uueks peaministriks Gyula Gömbösi, kes muutis Ungari poliitilist kurssi tihedama koostöö poole Saksamaaga.

Gömbös allkirjastas kaubanduskokkuleppe Saksamaaga, mis juhtis Ungari majanduse depressioonist välja, kuid tegi Ungari sõltuvaks Saksa majandusest nii tooraine kui ka turgude osas. 2. novembril 1938 andis esimene Viini arbitraaž osa Lõuna-Slovakkiast ning Ruteenia, pindalaga 11 927 km² ja rahvaarvuga 869 299 (kellest 86,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased), üle Ungarile. 5.–10. novembrini okupeerisid Ungari sõjajõud rahulikult uued territooriumid. Hitler lubas hiljem kogu Slovakkia Ungarile üle anda vastutasuks sõjalise liidu eest, kuid see pakkumine lükati tagasi. Selle asemel otsustas Horthy tegeleda territooriumide revideerimisega piki rahvuspiire. Märtsis 1939 saadeti Tšehhoslovakkia vabariik laiali, Saksamaa vallutas selle ja moodustas Böömi- ja Määrimaa protektoraadi.

Slovakkia-Ungari sõda

Pikemalt artiklis Slovakkia-Ungari sõda

14. märtsil kuulutas Slovakkia end iseseisvaks riigiks, Slovaki Vabariigiks. 15. märtsil kuulutas Karpaatide Ukraina end iseseisvaks riigiks. Ungari lükkas Karpaatide Ukraina iseseisvuse tagasi ning 14.–18. märtsini okupeerisid Ungari sõjajõud Karpaatide Ukraina ja tagandasid Avgustin Vološini valitsuse. Seevastu tunnustas Ungari natside nukuriiki, vaimuliku fašisti Jozef Tiso juhitud Slovakkiat.

Septembris 1940, kui väed olid kogunenud mõlemale poole Ungari-Rumeenia piiri, jäi sõda ära seoses teise Viini arbitraažiga. See arbitraaž andis Transilvaania põhjaosa Ungarile, pindalaga 43 492 km² ja rahvastikuga 2 578 100 (kellest 53,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased). Transilvaania jagamisega Rumeenia ja Ungari vahel suutis Hitler leevendada pingeid Ungaris. Oktoobris 1940 algatasid sakslased Rumeenia ja Ungari vahelise vastastikuse poliitika, mis jätkus kuni teise maailmasõja lõpuni. Ruteenia piirkonnale anti eriline autonoomne staatus kavatsusega, et (lõpuks) oleks ta russiinide omavalitsus.

Teine maailmasõda

Pikemalt artiklis Ungari Teises maailmasõjas

Pärast Lõuna-Tšehhoslovakkia ja Taga-Karpaatia osade saamist sakslaste ja itaallaste vahendusel esimese Viini arbitraažiga aastal 1938, ja siis Põhja-Transilvaania saamist teise Viini arbitraažiga aastal 1940, osales Ungari oma esimestel teljeriikide sõjaväemanöövritel aastal 1941. Ungari armee oli osaline Saksa vägede Balkani kampaanias, Jugoslaavia invasioonis, saades juurde territooriume ja ühinedes nii teljeriikidega.

22. juunil 1941 tungisid Saksamaa väed Nõukogude Liitu. Ungari ühines Saksamaaga ja kuulutas Nõukogude Liidule 26. juunil sõja, sisenedes teise maailmasõtta teljeriikide poolel. 1941. aasta lõpul saavutasid Ungari väed idarindel Umani lahingus edu. Aastal 1943, pärast Ungari 2. armee väga suuri kaotusi Doni jõel, püüdis Ungari valitsus lääneliitlastega vaherahu osas läbi rääkida.

19. märtsil 1944 okupeerisid Saksa väed Ungari, mis sai tuntuks kui operatsioon Margarethe. Selleks ajaks oli selge, et Ungari poliitikat tuli survestada vastavalt Hitleri kavale hoida riik sõjas Kolmanda Riigi poolel oma strateegilise asendi tõttu.

1944. aasta sügisel lähenes Punaarmee Ungari süda-aladele, Iași-Chișinău pealetungioperatsiooni tulemusel jõudis Punaarmee Transilvaanias Ungari piirideni. 15. oktoobril 1944 tegi Ungari riigihoidja Miklós Horthy sümboolse püüde eemaldada Ungari sõjast ning NSV Liiduga separaatrahu sõlmida. Sakslased korraldasid operatsiooni Panzerfaust ja Horthy režiim asendati fašistliku nukuvalitsusega eesotsas saksameelse Noolristlaste juhi Ferenc Szálasiga. Saksamaa tugevdas pidevalt oma väegrupi Süd sõjajõude Ungaris. Ida-Ungaris paikneva 1. armee ülemjuhataja Béla Dálnoki-Miklós jätkas aga läbirääkimisi NSV Liiduga, moodustas Debrecenis vastuvalitsuse ja kuulutas 31. detsembril Saksamaale sõja.

Ungari pealetungioperatsioonis osalenud Punaarmee väekoondised jagunesid kolme rinde juhtimise alla: põhja pool Karpaate tungis peale 4. Ukraina rinne, Ungaris 2. Ukraina rinne ning Lõuna-Ungaris ja Horvaatias 3. Ukraina rinne.

29. oktoobrist 1944 kuni 13. veebruarini 1945 peeti Lahing Budapesti pärast linn vallutati pärast veriseid tänavalahinguid. 6.–16. märtsini 1945 toimus sakslaste Balatoni-pealetung, mille järel 1945. aasta märtsi lõpuks jõudis Punaarmee Austria piirile.

Pikemalt artiklis Operatsioon Konrad, Operatsioon Paula, Margiti liin, Árpádi liin, Székesfehérvári lahing, Budapesti lahing

Teine Ungari vabariik

Pikemalt artiklis Teine Ungari vabariik

Teine Ungari vabariik asutati pärast Ungari kuningriigi lagunemist 1. veebruaril 1946. Septembrist 1944 aprillini 1945, teise maailmasõja lõpufaasis, okupeeris Punaarmee Ungari. 1947. aasta rahulepinguga tõsteti Ungari piir tagasi sinna, kus see oli olnud 1. jaanuaril 1938 ja Ungari kaotas kõik alad, mis olid saadud vahemikus 1938–1941.

Nõukogude väed seadsid 21. detsembril 1944 enne Budapesti hõivamist Debrecenis sisse uue valitsuse. Zoltán Tildyst sai ajutine peaminister. Novembris 1945 toimunud valimised võitis Sõltumatute Väikeomanike partei, kes kogus 57% häältest. Ungari Kommunistlik Partei sai vaid 17% häältest. Nõukogude liigu Ungari kontrollkomisjoni esimees marssal Kliment Vorošilov keeldus lubamast Väikeomanike parteil valitsust moodustada.20. augustil 1949 muudeti Ungari vabariik, Ungari Rahvavabariigiks.

Ungari Rahvavabariik

Pikemalt artiklis Ungari Rahvavabariik

Pärast Ungari okupeerimist aastal 1944 kehtestas Nõukogude Liit karmid tingimused, mis võimaldas tal konfiskeerida tähtsaid materiaalseid väärtusi ning kontrollida siseasju. Pärast seda, kui Punaarmee püstitas politseiorganid klassivaenlaste tagakiusamiseks, eeldasid nõukogulased, et vaesunud Ungari rahvas toetab tulevatel valimistel kommuniste. Kommunistidel läks halvasti, nad said vaid 17% häältest, tulemuseks oli koalitsioonivalitsus peaminister Zoltan Tildy juhtimisel. Nõukogude sekkumine tekitas siiski valitsuse, kes eiras Tildyt, pani tähtsatele ministrikohtadele kommunistid ning kehtestas piiravad ja repressiivsed meetmed, kaasaarvatud võitnud Sõltumatu väikemaaomanike, maatööliste ja kodanike partei keelustamine. Aastal 1945 sundis marssal Kliment Vorošilov vabalt valitud Ungari valitsust andma siseministeeriumi Ungari Kommunistliku Partei valitseda. Kommunistlik siseminister Laszlo Rajk asutas AVH salapolitsei, mis surus poliitilise opositsiooni läbi hirmutamise, valesüüdistuste, vangistamise ja piinamise maha. Aastal 1946 muudeti valitsusvorm vabariigiks (teine Ungari vabariik). Varsti pärast monarhia lõplikku likvideerimist sundis Nõukogude Liit Ungari juhti Mátyás Rákosit võtma "palju intensiivsemat klassivõitluse joont". Pärast sõda natsionaliseeriti kõik ettevõtted ning põllumajandus kollektiviseeriti. 1948. aastal said juhtpositsioonidele kommunistid ning järgmisel aastal kuulutati Ungari rahvademokraatiaks, mida juhtis Mátyás Rákosi.

Ungari ülestõus

1956. aasta oktoobris toimunud rahvaülestõus oli algul edukas, ning NSV Liidu väeosad taganesid riigi piiride taha. Ungari kuulutati vabariigiks ning pöörduti lääneriikide poole abi saamiseks. Rahvatõusu ajal Ungari peaministriks oli aastatel 1953–1955 peaminister Imre Nagy. 4. novembril 1956 surusid Nõukogude ja VLO liikmesriikide väeosad revolutsiooni maha ning kommunistlik režiim taastati uue peaministri János Kádári juhtimisel. Tulemuseks oli kommunistlik riik, mis kestis kuni oktoobrini 1989, kui kommunistid nõustusid ära andma oma võimumonopoli, sillutades teed vabadele valimistele märtsis 1990. Ehkki 1960. aastatel reformiti ka majandust, näiteks oli Ungaris võimalik asutada väikseid eraettevõtteid.

Aastast 1989 on Ungari vabariik ja 1990 korraldati esimesed vabad valimised. Järgmisel aastal lahkusid Ungarist nõukogude väed. 1999 astus Ungari NATO-sse. Aastast 2004 on Ungari ka Euroopa Liidu liikmesriik.

Vaata ka