Ungari kuningriik

	Ajalugu ja sündmused
1000	István Püha kroonimine
1541	Osmanid okupeerivad Buda
1848	Ungari revolutsioon
1867	Austria-Ungari kompromiss
1920	Trianoni rahuleping

	Ungari kuningriik Magyar Királyság; Regnum Hungariae 1000–1946
	Lipp Kuninglik vapp
	Ungari kuningriik 15. sajandi lõpul
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Austria-Ungarist
Pealinn	Budapest;; Pressburg (tänapäeva Bratislava);; Buda;; Székesfehérvár;; Debrecen;; Esztergom
Religioon	katoliku kirik, hiljem kalvinism, luterlus ja muud
Pindala	325 411 km²
Rahvaarv	8 000 000 (1790)
	Ajalugu ja sündmused
1000	István Püha kroonimine
1541	Osmanid okupeerivad Buda
1848	Ungari revolutsioon
1867	Austria-Ungari kompromiss
1920	Trianoni rahuleping
Riigikeeled	ungari, ladina, saksa
Rahaühik	forint (1325),; taaler; Austria kulden (1754–1867),; Austria-Ungari kulden (1867–1892),; Austria-Ungari kroon (1892–1918),; Ungari kroon (1919–1926),; pengö (1927–1946),; adópengő (1946)
Ungari vürstiriik	Teine Ungari vabariik

Ungari kuningriik (ungari keeles Magyar Királyság, ladina keeles Regnum Hungariae) rajati 1000. aastal, kui 896. aastal loodud Ungari vürstiriik István I Püha juhtimisel kuningriigiks ülendati.

Ungari sai monarhiast vabariigiks 1918. aastal ja taas 1946. aastal, kui likvideeriti kuningriik ja loodi Ungari vabariik.

Suurema osa oma ajaloost hõlmas kuningriigi territoorium peale Ungari pärusmaade ka Transilvaaniat, Horvaatiat-Slavooniat ja territooriumi, mida tunti kui sõjaväestatud piiritsoon.

Ungari kuningriik koosnes tänapäeva Ungari, Transilvaania (tänapäeval Rumeenias), Slovakkia, Ruteenia (tänapäeval Ukrainas), Vojvodina (tänapäeval Serbias), Burgenlandi (tänapäeval Austrias), Slavoonia, Horvaatia, Dalmaatsia (tänapäeval Horvaatias) ja mõnest väiksemast territooriumist ümber tänapäeva Ungari piiride.

Vaatamata katkestusele, mille põhjustas mongolite invasioon 1241. aastal, arenes Transilvaania järgnevate sajandite kestel selgelt eristuvaks autonoomseks üksuseks Ungari kuningriigis, koos oma erilise vojevoodiga (või kuberneriga), oma ühtse, kuigi heterogeense juhtimisega (mis tulenes székely, saksi ja ungari kolonistidest) ja oma seadustega kuni Mohácsi lahinguni 1526. aastal, mil Transilvaania iseseisvus (vt Ida-Ungari kuningriik).

Horvaatia ja Slavoonia provintsid, pärast 1868. aastat Horvaatia-Slavoonia autonoomne provints, olid Ungari kuningriigis autonoomsed aastatel 1091–1918. Samas pidas üks suurimaid 16. sajandi Ungari juriste ja riigimehi István Werbőczy oma töös "Tripartitum" Horvaatiat Ungarist eraldi kuningriigiks.

Nimed ja nimetused

Hiliskeskajal kasutati ladinakeelseid nimetusi Natio Hungarica ja Hungarus kogu elanikkonna kohta, kuid István Werbőczy "Tripartitumi" järgi kasutati nimetust Natio Hungarica ainult privilegeeritud aadelkonna (olenemata rahvusest) kui Ungari Püha Krooni subjektide kohta.

Ladina Regnum Hungariae/Vngarie (Regnum tähendas kuningriiki); Regnum Marianum (Püha Maarja kuningriik); või lihtsalt Hungaria oli nimekuju, mida kasutati ametlikes dokumentides kuningriigi algusest kuni 1840. aastateni.

Saksakeelset nime (Königreich Ungarn) kasutati 1849. aastast kuni 1860. aastateni ja ungarikeelset nime (Magyar Királyság) kasutati 1840. aastatel ja siis 1860. aastatest kuni 1918. aastani. Kuningriigi nimed teistes keeltes: poola keeles Królestwo Węgier, rumeenia keeles Regatul Ungariei, horvaadi keeles Kraljevina Ugarska, sloveeni keeles Kraljevina Ogrska, tšehhi keeles Uherské království, slovaki keeles Uhorské kráľovstvo; itaalia keeles kasutati (Fiume linna kohta) nime Regno d'Ungheria.

Austria-Ungaris (1867–1918) kasutati mõnikord Ungari kuningriigi hõlmatud alade tähistamiseks mitteametlikku nime Transleitaania. Ametlikult kasutati Austria-Ungari keisririigi Ungari osa kohta nimetust István Püha krooni maad, kuigi see oli kasutusel ka varem.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Ungari ajalugu

Pikemalt artiklis Avaari khaaniriik

560. aastatel asutasid avaarid Avaari kaganaadi, mida nõrgestasid pidevad sõjad ja väline surve. Avaaride 250-aastane võim lõppes, kui selle vallutasid Karl Suure juhtimisel läänest frangid ja Krumi juhtimisel idast bulgaarid. Kumbki neist ega ka keegi muu ei suutnud luua piirkonnas püsivat riiki. 895. aastal asustasid äsja ühinenud ungarlased Árpádi juhtimisel Karpaatia jõgikonna. Árpádi juhitud jõud oli hinnanguliselt umbes 400 000 inimest, koosnedes seitsmest ungari hõimust, ühest kabari hõimust ja mõnest väiksemast hõimust.

Pikemalt artiklis Ungari vürstiriik, 895–1000, Álmos, Árpád, Árpádi dünastia, Ungarlaste suurvürst

Árpádi dünastia

Kuningriigi esimesed kuningad olid Árpádi dünastiast ja esimene kristlik kuningas (1001–1038) oli István I Püha, kes kanoniseeriti katoliku pühakuks. Ta võitles Koppany vastu ja aastal 998, Baieri abiga, võitis teda Veszprémi lähedal.

István viis lõpuni Ungari kuningriigi rajamise, ta krooniti 1001. aastal kuningaks. 1028. aastal kaotas ta hõimuvürstide võimu, jaotas riigi komitaatideks, mille eesotsas seisid kuninga määratud išpanid ehk komitaadi ülemad. Jagas riigi maid alamatele ja kirikutele luues nii Ungaris feodaalkorra Võttis vastu ristiusu ja levitas seda oma rahva seas, selle eest pühitseti ta pühakuks.

István I abiellus Saksa-Rooma riigi Welfide dünastiast Saksa-Rooma keiser (1002–1024) Heinrich II õe Baieri Giselaga, mis tagas rahu Saksa-Rooma riigiga. Rooma katoliku kirik sai tugevat toetust Istvánilt, kes koos kristlike ungarlastega ja Saksa rüütlitega soovis kristliku kuningriigi loomist Kesk-Euroopas. See oli tema, kes lõi Ungari raske ratsaväe, nagu oli näiteks Lääne-Euroopa suurvõimudel.

Pärast tema surma järgnes rahutuste periood ja konflikt ülemvõimu pärast kuningliku perekonna ja aadli vahel. Aastal 1051 püüdsid Saksa-Rooma riigi väed Ungarit vallutada, kuid said Vértesi mägedes kaotuse osaliseks. Saksa-Rooma riigi väed jätkasid kaotustega; teine suur lahing toimus aastal 1052 Bratislava linna juures. Enne 1052. aastat kukutati kuningas Samuel Aba poolt Saksa-Rooma riigi toetaja Péter Orseolo. See rahutuste aeg lõppes Béla I valitsusajal (1060–1063). Ungari kroonikud kiitsid Béla I uue valuuta hõbeteenari kehtestamise eest ja tema heatahtlikkuse eest endisse kuninga järeltulijasse vennapoeg Solomoni.

Teine suur Ungari kuningas (1077–1095) ja Horvaatia kuningas (1091–1095), samuti Árpádi dünastiast, oli Laszlo I, kes stabiliseeris ja tugevdas kuningriiki. Tema kanoniseeriti ka pühakuks. Tema valitsemisajal võitlesid ungarlased edukalt kumaanide vastu ja vallutasid aastal 1091 Horvaatia, dünastilise kriisi tõttu Horvaatias. Ta suutis kiiresti haarata võimu Põhja-Horvaatias, ta oli ka pretendent troonile asjaolu tõttu, et tema õde oli olnud abielus viimase Horvaatia kuninga Zvonimiriga. Kuigi seda ikka veel ajaloolaste hulgas arutatakse, võib julgelt öelda, et Laszlo lõi mingit liiki kahe kuningriigi vahelise personaaluniooni, kuigi kuninga võim kogu Horvaatia üle saavutati alles pärast tema järeltulija Ungari kuninga (1095–1116) ja Horvaatia kuninga (1097–1116) Kálmáni troonileasumist.

Ungari–Horvaatia

Kálmánit, nagu Lászlót enne teda, ei nähtud vallutajana, vaid Horvaatia troonipretendendina. Kálmán kogus suure armee, et oma trooninõue ellu viia, ja võitis aastal 1097 Horvaatia kuningas Petari väge Gvozdi mäe lahingus, viimane tapeti lahingus. Kuna horvaatidel ei olnud enam juhte ja Dalmaatsias oli mitu kindluslinna, mida oli raske kaitsta, algasid läbirääkimised Kálmáni ja Horvaadi feodaalisandate vahel. Võttis hea mitu aastat, enne kui Horvaadi aadel tunnistas Kálmáni kuningaks. Kálmán krooniti aastal 1102 Biogradis ja Kálmáni uus tiitel oli "Ungari, Dalmaatsia ja Horvaatia kuningas".

Pikemalt artiklis Horvaatia liidus Ungariga

1104. aastal naitis Kálmán oma õe Irene Bütsantsi keisri (1087–1143) Ioannes II-ga, kes sai 1118. aastal Bütsantsi ainuvalitsejaks. Kálmán lõi Bütsantsiga liidusuhted.

1136. aastal tungis Ungari Béla II esimest korda Bosniasse ja asutas tiitli "Bosnia ban", esialgu vaid autiitlina oma täiskasvanud pojale László II-le. Bosnia banaat hõlmas enamuse sellest, mis nüüd on Bosnia ja Hertsegoviina, samuti Dalmaatsia, Serbia ja Montenegro osi.

12. sajandi kestel tegutsesid Bosnia valitsejad üha enam iseseisvamalt Ungarist ja/või Bütsantsist. Tegelikult omasid välisvõimud väikest kontrolli mägisel ja mõnevõrra ääremaal, millest Bosnia koosnes. Eriti ban Borić oli aastal 1154 tähtis isik, olles Ungari kuninga liitlane. Ta osales liidus Ungari ja Serbiaga pealetungis bütsantslaste vastu, jõudes lõunas kuni Braničevoni.

Bütsantsi keiser (1143–1180) Manuel I Komnenos vallutas Bosnia ungarlastelt aastal 1166 ja nimetas Bosnia põliselaniku Kulini banaadi kuberneriks. 1167. aastal lõid bütsantslased Ungari kuningriigi vägesid Sirmiumi linna lähistel toimunud lahingus. Tänu sellele võidule sai Bütsants 1168. aastaks peaaegu kogu Aadria mere idaranniku (Bosnia banaat, Serbia kuningriik) oma kontrolli alla. Kulin oli Bosnia teine ban ja tal õnnestus vabastada Bosnia Bütsantsi mõju alt liidu kaudu Ungari Béla III, Miroslav Zavidovići ja Serbia Stefan Nemanjaga, kellega koos sõdis ta aastal 1183 edukalt bütsantslaste vastu. Bosnia tagas rahu, kuigi jätkas Ungari vasallina. Kuigi nominaalselt Ungari kuningriigi vasall, oli Bosnia banaat de facto sõltumatu riik.

Pikemalt artiklis Bosnia banaat

Võitlus Venezia ja Bütsantsiga

Aastaks 1107 oli kuningas Kálmán saanud enda kontrolli alla enamiku endistest Bütsantsi rannikulinnadest Dalmaatsias. Kuna need linnad olid tähtsad, võitlesid ungarlased ja horvaadid sageli Venezia ja Bütsantsiga piirkonna pärast. Aastal 1116, pärast kuningas Kálmáni surma, ründas Venezia Dalmaatsia rannikut, võitis Horvaatia baani Klaudije armeed ning hõivas Biogradi, Spliti, Trogiri, Šibeniki, Zadari ja mitu saart. Kálmáni järglane, kuningas István II püüdis aastal 1117 edutult kaotatud linnu tagasi saada, kuigi Venezia doodž Ordelaffo Falier tapeti lahingus Zadari lähedal. Sõlmiti viieaastane vaherahu, mis kinnitas status quo. Aastal 1124 ründas István II taas Venezia valdusi ning sai tagasi Biogradi, Spliti, Šibeniki ja Trogiri, kuid Zadar ja saared jäid Venezia kontrolli alla. Kuid aastal 1125 vallutas doodž Domenico Michiel need linnad tagasi ja hävitas Biogradi. Aastal 1131 asus troonile Béla II ja aastal 1133 võitis ta kaotatud linnad peale Zadari.

Bosnia banaat ja Dalmaatsia

Aastal 1167 vallutasid bütsantslased osa Horvaatiast Krka jõest lõunas, samuti Bosnia, ja jäid nende kontrolli alla kuni keiser Manuel I Komnenose surmani aastal 1180, kui Bütsants nõustus maad loovutama. Pärast 1180. aastat kasvas Bosnia baani haldusala, kuid tema domeeni ja tegevuse ulatust ei saa veel täielikult formuleerida. Bosnia põliselaniku Ban Kulinil õnnestus vabastada Bosnia Bütsantsi mõju alt liidu kaudu Ungari Béla III, Miroslav Zavidovići ja Serbia Stefan Nemanjaga, kellega koos sõdis ta aastal 1183 edukalt bütsantslaste vastu. Bosnia tagas rahu, kuigi jätkas Ungari vasallina.

Pärast keiser Manuel I Komnenose surma ei suutnud Bütsants oma võimu Dalmaatsias enam järjekindlalt säilitada. Varsti mässas Zadar Venezia vastu ja muutus pidevaks lahinguväljaks aastani 1202, kui Neljanda ristisõja ajal rüüstasid veneetslased doodž Enrico Dandolo juhtimisel ja ristisõdijad Zadarit (Zara), vaatamata tõsiasjale, et Ungari kuningas Imre I tõotas ristisõjaga ühineda. See oli ristisõdijate esimene rünnak katoliikliku linna vastu. Venezia nõudis seda kompensatsiooniks nende transportimise eest kaugemale itta Konstantinoopoli suunas, kus nad hiljem asutasid Ladina keisririigi. Vaenutegevus Veneziaga jätkus aastani 1216 Ungari kuningas András II valitsemisajal, kes kasutas Venezia laevastikku Viienda ristisõjaga ühinemiseks.

Galiitsia ja Volõõnia alad

Galiitsia ja Volõõnia aladel, pärast viimase Rostislavitšite soost Galiitsia vürstiriigi vürsti Vladimir Jaroslavitši surma toimunud võitluses ülemvõimu pärast, osalesid naabermaad, Poola ja Ungari kuningriik. 1189. aastal toimunud sissetungi tulemusel kuulutas Ungari kuningas end ka lühiajaliselt Galiitsia ja Lodomeeria kuningaks.

Teise Bulgaaria tsaaririigi tsaari (1197–1207) Kalojani sõja ajal bütsantslastega lõunas, annekteerisid Ungari kuningas András II ja tema Serbia vasall Vukan Belgradi, Braničevo ja Niši, aga pärast rahuläbirääkimisi bütsantslastega pööras Kalojan oma tähelepanu loodesse. Aastal 1203 ajasid bulgaarlased serblased Nišist välja, võitsid Ungari armeed mitmes lahingus piki Morava jõe orgu ja vallutasid oma endise territooriumi tagasi. Aastal 1222 andis kuningas (1205–1235) András II välja kuldbulla "Magna Carta Aurea Bulla", mis sätestas õiguspõhimõtted.

1211. aastal kutsus Ungari kuningas András II Saksa ordu Transilvaaniassse, andes neile 12 000 m² Borca (Burzenland) piirkonna (Țara Bârsei) Valahhia piiri ääres, tasuks võitluse eest polovetsidega. Ordu püüdis sinna luua Ungarist sõltumatut võimu, mistõttu tal tekkisid vastuolud nii kuninga kui ka Ungari aadli ja vaimulikkonnaga ning 1225. aastal pidi Saksa ordu Transilvaaniast lahkuma.

Mongolite invasioon

Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse

Aastal 1241 tungisid pärast Vene aladele vallutamist Ungarisse Batu-khaani Kuldhordi ja vasallide väed sõjakäigul Euroopasse. Mongolite väed ründasid Béla IV valitsetud Ungarit kolme armeega, ühega neist läbi Poola, et hoida ära võimalikku Poola abi ja võitsid Sileesia hertsogi Henryk II Vaga armeed Legnica lahingus.

Lõunapoolne armee ründas Transilvaaniat, võites vojevoodi ja hävitades Transilvaania ungarlaste armee. Peaarmee Batu-khaani ja Subutai juhtimisel ründas Ungarit läbi kindlustatud Veretsky mäekuru ja hävitas palatiini juhitud horvaatide ja Templiordu armee Mohi lahingus 11. aprillil 1241. Mohi ehk Sajó jõe lahingus purustas Batu-khaani peavägi täielikult Béla IV armee. Mongolid olid Ungarit juba ulatuslikult laastanud, kuni Béla oma armeed kogus. Ungari vägede Pesti kindlusemüüride tagant väljumise järel aga ei võtnud mongolid lahingut vastu, vaid neil õnnestuski kuninga leer Sajó jõe ääres ümber piirata, alanud umgari vägede taganemisel aga hävitati korratult taganevad ungari väed. Kuningas Béla vend Kálmán sai raskelt haavata ja viidi Horvaatiasse, kus ta haavadesse suri. Mongoli väed vallutasid Pesti 16. aprillil, kuningas pages Austriasse. Austria ja Steiermargi hertsog Friedrich II Riiakas kasutas juhust, et kuningas vangistada ja temalt nii tohutut lunaraha kui ka maaloovutusi läänepoolsest aladest nõuda.

1242. aasta alguses ületasid mongolid ka külmunud Doonau ning jõudsid peagi Aadria mere äärde. Kuningas Béla IV põgenes Zagrebi ning seejärel rannikulinna Trausse, olles valmis maalt lahkuma. Béla palus abi paavstilt, Püha Rooma keisrilt ja teistelt suurvõimudelt võitluses mongolitega, kuid keegi ei andnud talle otsest abi. Euroopas oli käimas kaua küpsenud avalik sõda ühelt poolt Saksa-Rooma keiser Friedrich II ning teiselt poolt paavsti ja Lombardia linnade liiga vahel.

Batu-khaan saatis oma nõo Kadani 10 000 – 20 000-mehelise armeega jälitama kuningas Bélat, kes põgenes Horvaatiasse. Aastal 1242 ületasid mongolid Drava jõe ning hakkasid rüüstama Slavooniat. Nad rüüstasid Čazma ja Zagrebi linnu, mille toomkirikud põletati. Aadel liikus koos kuningas Bélaga lõunasse Klisi kindlusse, Splitti, Trogiri ja ümbritsevatele saartele. Märtsis 1242 olid mongolid Spliti lähedal ja hakkasid ründama Klisi, kuna arvasid, et kuningas Béla, kes oli sel ajal Trogiris, oli sinna varjunud, kuid ei suutnud kindlust vallutada.

Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbia kuningriiki ja eelsalgad tulid peaaegu Viinini, kuid kaugemale Austriasse ehk Saksa-Rooma riiki ei tunginud, kuid uudis Ugedei-khaani surmast Karakorumis, peatas detsembris 1241 vallutusretke. Et võtta osa uue khaani valimisest, pöördusid mongolid tagasi.

Pärast mongolite lahkumist oli maa laastatud ja puhkes suur nälg. Mongolite sissetung näitas, et vaid kindlustatud linnad pakuvad kaitset nende vastu. Kuna mongolid valdasid ikka veel enamust Ida-Euroopast, algas töö kaitsesüsteemide ehitamisega, tehes uusi kindlusi ja tugevdades või parandades olemasolevaid. Aadlikel lubati oma maadele losse ehitada ja oma armeede suurust kasvatada, tehes nad veel sõltumatumaks.

Vaatamata sellele, et mongolite invasioon näis olevat üllatusrünnak, teadsid ungarlased mitmest allikast, et mongolid on tulemas. Ettekäändeks Ungarisse tungimisel oli ka Ungari kuninga poolt mongolite poolt võidetud ja nende võimu alt põgenenud kumaanidele varjupaiga andmine Ungari aladel. Peatse invasiooni tuntumaid kuulutajaid oli munk Julianuse seltskond, kes hoiatas kuningat eelseisva invasiooni kohta.

Aastal 1242, pärast mongolite invasiooni lõppu, rajas Béla IV arvukalt kindlustusi kogu riigis kaitseks tulevaste invasioonide vastu. Tänutäheks nimetasid ungarlased ta "teiseks kodumaa asutajaks" ja Ungari kuningriigist sai taas arvestatav jõud keskaegses Euroopas.

Võimuvõitlus Böömimaaga

Järgnenud aastatel oli Béla IV peamiseks probleemiks Austria hertsog, kellelt ta piirimaakonnad küll tagasi sai, kuid sealne hertsog Friedrich II Riiakas püüdis neid peagi tagasi saada. 1246. aastal lõppes Ungari-Austria sõda aga Friedrichi hukkumisega. Béla IV nimetas poja Slavoonia hertsogi ja Transilvaania hertsogi Istváni, Steiermargi hertsogiks. Et Babenbergide dünastia suri välja, siis algasid võitlused Austria hertsogi tiitli pärast. Nendes osales ka Béla IV, kuid ta sai lüüa Böömimaa kuninga Ottokar II Přemysli käest. Aastal 1260 kaotas Béla IV Babenbergide pärilussõja, tema väed said Kressenbrunni lahingus ühendatud Böömimaa vägedelt lüüa.

1260. aastatel hakkas Béla IV-le probleeme valmistama ka tema poeg Istvàn, kes oli nimetatud 1258. aastal Transilvaania vürstiks. Aastatel 1262–1266 oli nende vahel kaks kodusõda, mille tulemusena pidi Béla IV Doonau idakalda loovutama pojale. Nende suhted halvenesid üha, nii et kui Béla IV suri, siis usaldas ta oma naise ja tütre Anna perekonnad oma väimehe, Böömimaa kuninga (1253–1278) Ottokar II Přemysli, mitte poja hoolde.

Aastatel 1270–1272 valitses riiki lühiajaliselt István V.

1278. aastal hävitasid kuningas (1272–1290) Laszlo IV ja Austria hertsogkonna väed Böömimaa kuningas Ottokar II Přemysli lõpuks Marchfeldi lahingus Moraavia väljal ja tema Austria valdused anti Rudolf I poegadele ja pärijatele, kes lisasid need oma laialdastele pärusvaldustele Švaabimaal.

Aastal 1301, koos Andras III surmaga, Árpádi dünastia hääbus.

Anjou ajastu

Kui kuningas (1272–1290) László IV suri, nõudis trooni endale tema õe, Ungari Maria (kuningas István V tütre) ja Anjou dünastiast Napoli kuningriigi kuninga Carlo II poeg Charles Martel (ungaripäraselt Martell Károly) Anjou dünastiast.

Kuid András III kindlustas võimu endale ja valitses (1290–1301) pärast titulaarkuninga Charles Marteli surma aastal 1295 ilma ebamugavusteta. András III oli Árpádi dünastiast Ungari kuninga András II poja, István Postuumse järglane. András III oli Árpádi dünastia viimane kuningas. Kui András III aastal 1301 suri, nõudis kuninganna Maria, kes kasvatas Charles Marteli lapsi, Ungari trooni oma pojapojale Carlo Robertole, kes oli 13 aastat vana.

Pärast segaduste aega, mil Ungarit valitses (1301–1305) Böömi kuningas Václav IV ning (1305–1308) Béla IV tütre Elizabethi ja Baieri hertsogi Heinrich XIII poeg Otto III, Béla V nime all, võttis Carlo Roberto kontrolli ja ta krooniti lõpuks kuningaks (1308–1342) Károly I (Károly Róbert) nime all.

Károly I rakendas märkimisväärseid majanduslikke reforme ja võitis Maté Csaki juhitud kuningavõimule opositsioonilist aadlit. Ungari kuningriik jõudis heaolu ja stabiilsuse ajastusse kuninga valitsemise all, kes teadis ka itaalia, ladina ja prantsuse keelt. Kuningriigi kullakaevandused olid ulatuslikult töötanud ja varsti jõudis Ungari tähtsale kohale Euroopa kullatootmises. Teenarite asemel kehtestati valuutaks forint ja varsti pärast kuninga kehtestatud reforme läks kuningriigi majandus pärast selle katastroofilist olukorda 13. sajandil jälle õigele teele.

Károly I õhutas kuningas László Püha kultust ja kasutas teda kui vapruse, õigluse, vagaduse sümbolit, mida oli ideaalne järgida. Károly I austas ka oma onu Püha Louis Toulouse'ist ja teiselt poolt tähtsustas ta printsess Püha Margaret Ungarist ja Püha Elisabeth Ungarist pühaku kultust, mis said uue kuninga instrumentideks, lisades asjakohasust pärimissugupuule naiselike okste kaudu, seadustades sellega iseennast. Károly I taastas kuningavõimu, mis oli langenud feodaalisandate kätesse, ja siis sundis ta neid endale truudust vanduma, et nad oleksid tema poolt. Selle tarvis asutas ta aastal 1326 Püha Georgi ordu, mis oli esimene ilmalik rüütliordu maailmas, ja ühendas kõige tähtsamad aadlikud kuningriigis.

Pärast kolme korda abiellumist ja kõigi oma naiste üks teise järel kaotamist võttis Károly I neljandaks naiseks Poola kuninga Władysław I Lühikese tütre Elisabethi Poolast. Temaga sai ta palju lapsi, kellest enamus olid posid, mis tagas perekonna järjepidevuse võimul.

Lajos I valitsusaeg

Kui Károly I aastal 1342 suri, asus troonile tema ja Poola kuninga (1320–1333) Władysław I tütre Elisabethi vanim poeg, kes krooniti Lajos I nime all kuningaks. Uus kuningas jätkas isa teed, saades sageli nõu emalt, tehes sellega leskkuninganna Elisabethi üheks kõige mõjukamaks isikuks kuningriigis.

Enne, kui Károly I suri, korraldas Elisabeth Poolast ka oma teise poja Andrase abielu Napoli kuninganna Giovanna I-ga. Kuid kuninganna Giovanna I, kartes, et võõras võib võtta kontrolli tema trooni üle (tegelikult kuulusid mõlemad samale Anjou kuninglikule perekonnale), algatas vandenõu Andrase mõrvamiseks. Prints tapeti aastal 1345 ja peaaegu kohe kuulutas kuningas Lajos Napolile sõja ja edendas esimest kampaaniat aastatel 1347–1348. Kuid sõja katkestas väga nakkava musta surma äge puhang ja Ungari väed läksid koju tagasi. Üllatuslikult kannatasid itaallased paljude surmade tõttu ja ungarlased olid vaevu mõjutatud (Lajos I naine suri sellesse). Rahulolematu Ungari kuningas jätkas sõda aastatel 1349–1350, vallutades Napoli kuningriigi. Nähes, et võimu hoidmine kahes riigis pole võimalik, sõlmis ta kuninganna Giovanna I-ga lepingu ja jättis talle sõltumatuse. Aastakümneid hiljem saatis Lajos I edu lahinguväljal, kui ta kaitses Ungari kuningriiki väheste mongoli vägede uute rünnakute eest 14. sajandi teisel poolel.

1358. aastal sõlmiti Lajos I ja Venezia vabariigi vahel Zadari rahuleping, millega lõppes Veneetsia võim Dalmaatsia ranniku üle ja Dubrovnik saavutas suhtelise sõltumatuse, jäädes Ungari vasallriigiks. Loodi Dubrovniki ehk Ragusa vabariik, kuigi Ungari müüs osa sellest (Zadari ja seda ümbritsevad alad) hiljem Veneetsiale tagasi.

Lajos I emapoolne onu (Poola kuningas (1333–1370) Kazimierz III Suur) suri aastal 1370 ja pärast seda päris Ungari kuningas ka Poola kuningriigi, kuna monarhil ei olnud lapsi, kes oleksid talle troonil järgnenud. Alguses ei tunnustatud Lajost Poola kuningana ja aadelkond protestis. Isegi leskkuninganna Elisabeth oli ohus, ja tema kaaskond hukati tema Poola-visiidi ajal, kuna teda ei peetud rahva poolt poolakaks. Kuid aadliga kokku leppides sai Lajos kahe riigi uueks kuningaks (Poola kuningana (1370–1382) Ludwik I). Kümmekond aastat hiljem toimus traagiline sündmus. Aastal 1382 Lajos suri, jätmata meessoost pärijaid kummalegi kuningriigile, ainult kaks tütart: Maria ja Jadwiga.

Sigismundi Saksa-Rooma ajastu

Ungari (1342–1382) ja Poola kuningas (1370–1382) Lajos I hoidis alati häid ja tihedaid suhteid Saksa-Rooma keisri (1346–1378) Karl IV-ga. Arvestades Karl IV poja Sigismundiga kui järgmise Ungari kuningaga, nimetas ta selle oma pärijaks, ja korraldas abielu oma tütre Mariaga. Sigismund elas Lajosi õukonnas, ja õppis varsti selgeks keele ja Ungari elustiili, kuid kuninganna Elizabethile, Maria ja Jadwiga emale, ei meeldinud väga noore printsi kohalolek. Pärast Lajosi surma tegi leskkuninganna oma parima, et Sigismundi ei kroonitaks Ungari kuningaks. See tekitas kaootilise perioodi, kus Jadwiga sai Poola kuningannaks ja väike Maria Ungari kuningannaks, kuid tema ema ja aadel otsustasid tema eest. Sigismund abiellus Mariaga aastal 1385, kuid varsti saadeti ta minema.

Ungari kõrgaadel kutsus Napoli kuninga Carlo III, kes oli ainus Lajos I elusolev meessoost sugulane, ja kroonis ta aastal 1385 kui Károly II. Kuid leskkuninganna ja tema nõunikud korraldasid jälle vandenõu ning Károly II mõrvati aastal 1386. Raevunud rahvas korraldas rahutusi ning leskkuninganna ja Maria kaotasid palju toetajaid ja lõpuks võeti nad kinni ning lukustati torni. Leskkuninganna kägistati aastal 1387 ja varsti näitas Maria end Sigismundiga, kes krooniti Ungari kuningaks, omades aadli täielikku toetust.

Sigismundist sai tugev kuningas, kes tegi palju parandusi Ungari õigussüsteemis ning renoveeris paleesid Budas ja Visegrádis, tuues materjale Austriast ja Tšehhiast, soovides luua kõige luksuslikumaid ehitisi kogu Kesk-Euroopas. Tema seadustes võib näha varajase merkantilismi jälgi. Ta tegi ka kõva tööd, et hoida aadel oma kontrolli all.

Suur osa tema valitsemisajast oli pühendatud võitlusele Osmanite riigiga, kes alustas oma piiride ja mõju laiendamist Euroopasse. Aastal 1396 võideldi Nikopolise lahingus Osmanite vastu, mille kaotasid Ungari-Prantsuse väed Sigismundi ja Philippe d'Artois' juhtimisel. Aastatel 1395–1396 olid Osmanite väed jõudnud Ungari aladeni ja vallutasid Põhja-Bulgaaria, Dobrudža ja Vidini. Kuna Timur lõi lahingus Ankara juures 1402. aastal Osmanite vägesid, siis mõneks ajaks oli Osmanite oht kadunud. Kuid Sigismund jätkas edukalt Osmanite vägede väljaspool kuningriiki hoidmist kogu oma ülejäänud elu.

Kaotades Ungari aadli hulgas populaarsust, sai Sigismundist peagi tema võimu vastaste ohver. Kohale kutsuti Napoli, Jeruusalemma ja Sitsiilia ja Dalmaatsia kuningas Ladislaus (mõrvatud kuninga Károly II poeg) ja krooniti. Kuid kuna tseremooniat ei teostatud Ungari Püha krooniga ja see viidi läbi Székesfehérvaris, peeti seda ebaseaduslikuks. Ladislaus püsis ainult mõned päevad Ungari territooriumil ja lahkus varsti, tekitamata Sigismundile ebamugavusi.

Aastal 1408 asutas Sigismund Draakoniordu, mille liikmeks olid selle Euroopa piirkonna kõige olulisemad monarhid ja aadlikud. See oli alles esimene samm. Aastal 1410 valiti Sigismund Roomlaste kuningaks, mis tegi temast kõrgeima monarhi Saksamaa territooriumil.

1413. aastaks oli Osmanite riik pärast Osmanite interreegnumit jälle ühendatud ning aastatel 1416 ja 1418 tegid Osmanid jälle rüüsteretki Ungari aladele.

Sigismund pidi tegelema hussiitide liikumisega, religioosse reformistliku grupiga, mis tekkis Tšehhias. Ta kutsus kokku Konstanzi kirikukogu, kus teoloogise grupi asutaja Jan Husi üle kohut peeti. Aastal 1419 päris Sigismund pärast oma venna Wenzeli surma Tšehhi krooni, saades ametliku kontrolli kolme keskaegse riigi üle, kuid ta võitles Tšehhi kuningriigi kontrolli üle Hussiitide sõdades (1419–1437) kuni rahulepinguni hussiitidega ja kroonimiseni aastal 1436.

Aastal 1433 krooniti Sigismund Saksa-Rooma keisriks ja valitses kuni oma surmani aastal 1437. Temast jäi pärijana maha ainus tütar Elisabeth, kelle abielu korraldati Austria hertsogi Albrechtiga, kes hiljem samal aastal krooniti Ungari kuningaks nimega Albert I.

Albert I valitsusaeg

Habsburgide dünastiast pärit Albert I oli Ungari ja Böömimaa kuningas 1437–1439 ning ta valiti ka Saksa kuningaks Albrecht II-na, kuid juba 1439. aastal suri ta sõjakäigul Osmanite vastu ning tema tiitlid ja troonid päris tema 1440. aastal sündinud poeg Ladislaus Postumus, kelle eestkostjaks sai tolle onu Steiermargi hertsog (järgmise Austria hertsogina Friedrich V, järgmise Saksa-Rooma keisrina Friedrich III).

Ladislaus Postumus (1440–1457) päris Saksa kuninga Albrecht II poja ja pärijana sünniga kõik isa senised valdused: Böömimaa kuningriigi, Ungari kuningriigi ja Austria hertsogkonna. Ta sai kohe Austria hertsogiks ja Habsburgide suguvõsa peaks ja mõne aja pärast Böömimaa kuningaks. Tema ametlikud tiitlid olid Böömimaa kuningas ja kuurvürst, Ungari apostellik kuningas ja Horvaatia, Sloveenia kuningas, Austria (erts)hertsog ja Sileesia, Luksemburgi hertsog, Määrimaa ja Lausitzi markkrahv.

Kuigi Ladislaus oli sünnijärgselt Böömimaa ja Ungari kuningas ja tema ema Elisabeth võitles tema õiguste eest, valiti 1440. aastal Ungari kuningaks Jagelloonide soost Poola kuningas Władysław III (Ulászló I nime all). 10. novembril 1444 sai Władysław Osmanite-vastases sõjas surma, langedes Varna lahingus.

Pikemalt artiklis Varna ristisõda (1443–1444)

Ungari seisustekogu (kaugeltki mitte üksmeelselt) valis Ulászló I surma (1444) järel kuningaks Ladislaus Postumuse ja Ungaris sai kohapealseks regendiks János Hunyadi, Böömimaal Jiří Poděbradyst.

Aastal 1456, kui János Hunyadi suri, sai Ungari tegelikuks valitsejaks Ulrich Celjest, kelle Ladislaus Futtaki riigipäeval oktoobris 1456 määras ungari kuberneriks. Juba samal aastal, pärast Belgradi piiramist, aga tappis Ulrichi 9. novembril 1456 László Hunyadi, makstes kätte katse eest teda ennast tappa. Ladislaus taotles Hunyadi hukkamist ning 16. märtsil 1457 raiuti tal pea maha. See tekitas aga sellise pahameeletormi, et noor kuningas Ladislaus Postumus pidi Ungarist Prahasse põgenema. Seal veetis ta oma elu viimase aasta, surres ootamatult 17-aastaselt 1457, veidi aega enne kavas olnud abiellumist. Et Ladislaus suri pärijateta, siis jagunesid tema valdused eri valitsejate vahel: Ungari kuningaks sai Mátyás I, Böömimaa troonile valiti Jiří Poděbradyst ning Austria valdused päris tema sugulane ja keiser Friedrich III.

Hunyadi perekond

Osmanite esimese sissetungi ajal seisid ungarlased edukalt vallutamise vastu. Janos Hunyadi oli Pika sõjakäigu juht, mille käigus püüdsid ungarlased osmaneid Balkanilt välja ajada; alguses oli see edukas, kuid lõpuks pidid nad tagasi tõmbuma. Aastal 1456 põhjustas Janos Hunyadi, Mátyás Hunyadi isa, Belgradi piiramise käigus, Türgi sultani Mehmed II juhitud Osmanite vägede purustava lüüasaamise.

Ungari kuningriigi kuldaeg oli Mátyás Hunyadi, Janos Hunyadi poja valitsemisajal (Ungari kuningas (1458–1490)), Böömimaa kuningas (1471–1490)). Tema hüüdnimi oli Mátyás Õiglane. Ta parandas veelgi Ungari majandust ja kasutas nutikat diplomaatiat sõjaliste toimingute asemel, kui vähegi võimalik.

15. sajandil oli Ungari must armee muljetavaldav kaasaegne palgasõdurite armee, kus husaarid olid kõige kogenumad sõdurid Ungari ratsaväes. Aastal 1479 hävitasid Ungari väed Pal Kinizsi juhtimisel Osmanite ja Valahhia väed Leivavälja lahingus. Ungari väed hävitasid oma vaenlase peaaegu iga kord, kui Mátyás kuningas oli. Mátyás ei alustanud sõda, kui see ei olnud vajalik. Aastal 1485, eesmärgiga piirata Saksa-Rooma riigi mõju ja Habsburgide sekkumist Ungari asjadesse, vallutas ta Saksa-Rooma keisrilt Friedrich III-lt ja okupeeris ta Viini 5 aastaks, kus asus tema residentsiks kuni surmani. Pärast tema surma sai Ungari troonile (1490–1516) Ulaszló II Jagelloonide dünastiast.

Ungari kuningas Ulászló II (Böömimaa kuningas Vladislav II) oli Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Kazimierz IV (Kazimierase) poeg, kes valiti pärast Böömi kuninga (1458–1471) Jiří Poděbradyst surma Böömimaa troonile. Et Böömimaa trooni taotles ka Ungari kuningas Mátyás Corvin, siis puhkes Ungari ja Böömimaa vahel sõda ning Mátyás okupeeris enamuse Määrimaast. Ungari kuningas kandis sellest ajast Böömi kuninga tiitlit. 1490. aastal surigi Mátyás pärijateta ning Vladislav sai Ulászló II nime all ka Ungari kuningaks. Ta valis oma põhiresidentsiks Buda ning oli sellest ajast alates pigem Ungari kui Böömi kuningas. Et Ungarit ähvardasid üha enam osmanid, siis otsustas ta sõlmida liidu Habsburgidega. Ta leppis keiser Maximilianiga kokku, et Lajosi pärijateta surma korral lähevad Ungari ja Böömimaa Habsburgidele, otsesemalt Maximiliani lapselapsele Ferdinandile, kes abiellus Ulászló tütrega. Keisri teine lapselaps Austria Maria abiellus aga Lajosiga. Lajos surigi varsti pärijateta ning tema valdused läksid Ferdinandile.

Aastal 1526 hävitasid Osmanite riigi väed Mohacsi lahingus Ungari armee, ja põgeneda püüdes uppus Lajos II Doonausse. Ka Ungari sõjaväe juht Pal Tomori sai lahingus surma.

Jagatud Ungari ajastu

Osmanite surve tõttu keskvõim lagunes ja algas võimuvõitlus. Enamus Ungari valitsevast eliidist valis Janos Zapolya (10. novembril 1526). Riigisiseselt väike aristokraatide vähemus pooldas Ferdinand I, kes oli Austria ertshertsog ja oli Lajosiga abielu kaudu seotud. Seoses 1526. aasta lepinguga Jagelloonidega, et Habsburgid (Ferdinand I) saavad Ungari trooni ja Böömimaa, kui Lajos sureb pärijateta, valiti Ferdinand detsembris 1526 jäänukparlamendi poolt kuningaks.

29. veebruaril 1528 saavutas kuningas Janos I Zapolya Türgi sultanilt toetuse. Tekkis kolmepoolne konflikt, kui Ferdinand I liikus kinnistama oma võimu üle nii suure osa Ungari kuningriigi kui võimalik. Aastal 1529 jagati kuningriik kaheks osaks: Habsburgide Ungari ja 1529–1570 "Ida-Ungari kuningriik". Sel ajal ei olnud Osmaneid Ungari territooriumil, väljaarvatud tähtsas kindluses Sremis. Aastal 1532 kaitses Nikola Jurišić Köszegi ja peatas võimsa Osmanite armee.

Buda langemine aastal 1541 tähistas edasist Ungari jaotamist kolmeks osaks. Aastal 1542 mõisteti Petar Keglević, Horvaatia ja Slavoonia baan aastatel 1537–1542, parlamendi poolt Bratislavas uskmatuna süüdi oma kokkulepete tõttu Osmanite riigiga. Isegi pärast 1552. aasta otsustavat võitu Osmanite üle Egeri piiramisel, mis tõstis ungarlaste lootusi, jäi maa kuni 17. sajandi lõpuni jagatuks.

Kuigi piire nihutati sel perioodil sageli, võib kolmest osast ära tunda enam-vähem järgmisi:

Kuninglik Ungari (1526–1700), mis koosnes põhja- ja läänepoolsetest aladest, kus Saksa-Rooma keiser Ferdinand I tunnustati Ungari kuningana. Seda osa on vaadeldud kui Ungari kuningriigi järjepidevuse kandjat. See ala koos Osmanite Ungariga on suuresti kannatanud peaaegu pidevate sõdade tõttu.
Osmanite Ungari, mis hõlmas Alföldi (st enamuse tänapäeva Ungarist, lisaks Doonau-taguste alade kaguosa ja Banaadi), ilma osata tänapäeva Kirde-Ungarist.
Transilvaania vürstkond Zapolya perekonna võimu all. Territoorium, sageli Osmanite mõjualune, erines päris Transilvaaniast ja koosnes lisaks mitmetest muudest aladest, mida mõnikord kutsuti Partium.

Habsburgide Ungari

1556. aastast oli Kuningliku Ungari, mis koosnes põhja- ja läänepoolsetest alade ja Böömi kuningateks Saksa-Rooma keisrid (kuni 1740). 1740–1780 oli riikide kuningannaks Maria Theresia, hiljem läksid tiitlid Habsburg-Lotringi dünastia kätte.

16.–17. sajandil oli arvukalt püüdeid Osmanite väed tagasi suruda, nagu kristlike vägede koalitsiooni juhitud Kolmeteistkümneaastane sõda (Pikk sõda) (29. juuli 1593 – 1604 / 11. november 1606). Nikola Zrinski talvekampaania ajal 1644. aastal põletati oluline Suleimani sild Osijekis, Slavoonia idaosas, mis katkestades türklaste varustusliini Ungarisse. Sankt Gotthardi lahingus (1664) võitsid austerlased ja ungarlased Osmanite armeed.

Buda lahing (1686). Ungarlased ja Püha Liiga võtavad Buda tagasi

Pärast Osmanite sissetungi ebaõnnestumist Austriasse aastal 1683 läksid Habsburgid türklaste vastu rünnakule. 1683. aastal purustas keiserlik sõjavägi Poola kuninga Jan Sobieski abiga Viini all türklaste sõjaväe. Osmanite impeerium ei saanud enam Euroopas laieneda.

17. sajandi lõpuks õnnestus neil vabastada ülejäänud ajaloolise Ungari kuningriigi ja Transilvaania vürstiriigi osad. Aastaks 1686, pärast Buda lahingut, oli pealinn Buda Euroopa abiga jälle vaba.

Karlowitzi rahuga (1699) sai Habsburgide monarhia Osmanite riigilt territooriumid, millest moodustati Slavoonia kuningriik. Esialgu oli see eraldi Habsburgide maa ühises tsiviil-sõjaväelises halduses, mis kestis aastatel 1699–1745. Asukad olid maksudest vabastatud, kuid seotud sõjaväeteenistusega. Aastal 1745 kehtestati täielik tsiviilhaldus ja Slavoonia kuningriik, kui üks István Püha krooni maadest, arvati halduslikult nii Habsburgide Horvaatia kuningriiki kui ka Habsburgide Ungari kuningriiki.

Rakoczi iseseisvussõda

Rakoczi iseseisvussõda (1703–1711) oli esimene tähtis Ungari vabadusvõitlus Habsburgide absolutistliku valitsemise vastu. See oli grupi rikaste ja edumeelselt mõtlevate aadlike võitlus, kes tahtsid Ferenc II Rakoczi juhtimisel teha lõppu ebavõrdsetele võimusuhetele. Põhieesmärgiks oli kaitsta erinevate sotsiaalsete gruppide õigusi ning tagada maa majanduslik ja sotsiaalne areng. Negatiivse jõudude tasakaalu, Euroopa poliitilise olukorra ja sisekonfliktide tõttu suruti vabadusvõitlus lõpuks maha, kuid suutis ära hoida Ungari muutumise Habsburgide keisririigi lahutamatuks osaks, ning tema põhiseadus säilis, kuigi see oli ainult formaalsus.

Pärast Osmanite lahkumist domineerisid Ungari kuningriigis Habsburgid. Ungarlaste kasvanud vabadusiha viis Rakoczi iseseisvussõjani. Kõige tähtsam sõja põhjus oli uued ja kõrgemad maksud ning taaselustunud protestantlik liikumine. Rakoczi oli Ungari aadlik, legendaarse kangelanna Jelena Zrinski, kes oli Transilvaania valitsejanna ja veetis osa noorusest Austrias vangistuses, poeg. Kurutsid olid Rakoczi sõdurid. Esialgu saavutas kurutsite armee mitmed tähtsad võidud oma võimsa kergeratsaväe tõttu. Nende relvad olid enamasti püstolid, kerge saabel ja fokos (lamburikirves). Sankt Gotthardi lahingos (1705) võitis Janos Bottyan otsustavalt Austria armeed. Kuulus Ungari kolonel Adam Balogh peaaegu püüdis kinni Joseph I, Ungari kuninga ja Austria keisri.

Aastal 1708 võitsid Habsburgid lõpuks Ungari peaarmeed Trencséni lahingus, ja see vähendas veelgi kurutsite armee tõhusust. Kuna ungarlased olid oma võitlused ammendanud, võitsid austerlased Prantsuse armeed Hispaania pärilussõjas. Nad said saata rohkem sõdureid Ungari rahutuste vastu. Transilvaaniast sai jälle Ungari osa alates 17. sajandi lõpust ja seda valitsesid nüüd kubernerid.

Aastal 1711 sai Saksa-Rooma keiser Karl VI järgmiseks Ungari valitsejaks. Siis loobuti nimetusest Kuninglik Ungari ja ala hakati uuesti nimetama Ungari kuningriigiks. Kogu 18. sajandil oli Ungari kuningriigil oma esindajatekogu (parlament) ja põhiseadus, kuid kuberneri nõukogu (Helytartotanacs, palatiini ametkond) liikmed nimetas Habsburgi monarh ja ülim majanduslik institutsioon Ungari kamber allus otse Õukonna kambrile Viinis. Ungari keele reform algas Joseph II valitsemise ajal. Ungari reformide ajastu algatas Ungari aadlik István Széchenyi, kes ehitas ühe suurima silla Ungaris, Szechenyi kettsilla.

Kuni aastani 1844 jäi riigikeeleks ladina keel. Ungari keel sai riigikeeleks ajavahemikul 1844–1849 ja lõplikult alates 1867.

1848. aasta Ungari revolutsioon

Pikemalt artiklis 1848. aasta Ungari revolutsioon, 1848. aasta revolutsioonid

1848. aasta Euroopa revolutsioon puhkes ka Ungaris. 1848. aasta revolutsioon Ungaris püüdis leevendada kaua allasurutud soovi poliitilisele muutusele nimega iseseisvus. Noorte Ungari patriootide poolt loodi aastal 1848 Ungari Rahvuskaart. Ungari revolutsioonipäevil koostati ka rahvusprogramm, milles nõuti sõnavabadust, oma parlamenti, valitsust, sõjaväge ja rahvuspanka, poliitvangide vabastamist ja Transilvaania ühendamist Ungariga. Keiser Ferdinand I (Ferenc V) pidi nõustuma valitsuse moodustamisega, mis kaotas aadli eesõigused ja kehtestas demokraatlikud vabadused.

Revolutsioon kasvas vabadussõjaks Austria keisririigist, kui Horvaatia baan Josip Jelačić ületas Habsburgide võimu taastamiseks piiri. Uus Lajos Kossuthi juhitud valitsus oli esialgu Habsburgide vägede vastu edukas. Kuigi Ungari võttis oma vabaduse suhtes rahvuslikult ühtse seisukoha, toetasid mõned Ungari kuningriigi vähemused, sealhulgas Vojvodina serblased, Transilvaania rumeenlased ja mõned Ülem-Ungari slovakid Habsburgist keisrit ja võitlesid Ungari revolutsioonilise armee vastu. Lõpuks, pärast poolteist aastat kestnud võitlust revolutsioon purustati, kui Vene tsaar Nikolai I marssis rohkem kui 300 000 sõduriga Ungarisse. Ungari pandi seega jõhkra sõjaseisukorra alla, Austria võim taastati. Juhtivad mässulised, nagu Kossuth, põgenesid pagendusse või hukati. 1848. aastal soovitud poliitilised muudatused suruti jälle alla kuni Austria-Ungari kompromissini.

1848. aasta Ungari revolutsioon saavutas lühiajalist edu, kuna see purustati aastal 1849 Austria ja Vene armeede poolt. Sellest hoolimata oli sel suur mõju pärisorjade vabastamisele. See algas 15. märtsil 1848, kui Ungari patrioodid organiseerisid Pestis ja Budas (nüüd Budapest) massidemonstratsioone, mis sundisid keiserlikku kuberneri nõustuma nende 12-punktilise nõudmisega, mis sisaldasid nõudmisi ajakirjandusvabadusele, sõltumatule Ungari ministeeriumile Budas-Pestis, mis vastutab rahva valitud parlamendi ees, Rahvuskaardi moodustamisele, täielikule kodaniku- ja usuvõrdsusele, vandekohtule, riigipangale, Ungari armeele, võõrvägede (Austria vägede) väljaviimisele Ungarist, poliitiliste vangide vabastamisele ja Transilvaania ühendamisele. Lajos Kossuth ja mõned muud liberaalsed aadlikud, kes moodustasid Riigipäeva, pöördusid Habsburgide õukonna poole esindusvalitsuse ja kodanikuvabaduste nõuetega. Need sündmused tingisid Klemens Wenzel Lothar von Metternichi, Austria vürsti ja välisministri tagasiastumise. Keiser Ferdinand nõustus Riigipäeva nõudmistega pärast 18. märtsi. Isegi kui Ungari pidi jääma keisririigi osaks personaaluniooni kaudu keisriga, tuli luua põhiseaduslik valitsus. Riigipäev võttis siis vastu Aprilliseadused, mis rajasid võrdsuse seaduse ees, seadusandluse, päriliku konstitutsioonilise monarhia ja lõpetasid maakasutuse üleandmise ja piiramise.

Austria-Ungari kompromiss

Austria-Ungari kompromissi järgselt sai Habsburgide keisririigist Austria-Ungari "kaksikmonarhia". Kompromissi järgi oli Austrial ja Ungaril kumalgi eraldi parlamendid, mis kogunesid vastavalt Viinis ja Budas (hiljem Budapest), ja võtsid vastu eraldi seadusi. Kummalgi poolel oli oma valitsus, mida juhtis oma peaminister. "Ühismonarhia" koosnes keiser-kuningast ning välisasjade, kaitse ja rahanduse ühisministritest Viinis. Kompromissi tingimused arutati iga kümne aasta tagant üle.

Austria-Ungari majandus muutus kaksikmonarhia eksisteerimise ajal dramaatiliselt. Tehnoloogilised muutused kiirendasid industrialiseerimist ja linnastumist. Kapitalistlik tootmisviis levis kogu keisririigis tema viiekümneaastase eksisteerimise kestel ning iganenud keskaegsed institutsioonid jätkasid kadumist. 20. sajandi alguses koges enamus keisririigist kiiret majanduslikku kasvu. RKT inimese kohta kasvas aastatel 1870–1913 jämedalt 1,45% aastas. See taseme kasv oli väga soodne võrreldes teiste Euroopa riikide nagu Suurbritannia (1,00%), Prantsusmaa (1,06%) ja Saksamaa (1,51%).

Ungari kuningriigile (millega Transilvaania oli täielikult ühendatud, samas Horvaatia-Slavoonia säilitas eristuva identiteedi ja teatud sisemise autonoomia Ungari kuningriigis) oli antud võrdne staatus ülejäänud Habsburgide monarhiaga. Kumbki kahest riigist, mis moodustasid Austria-Ungari, tegutsesid väga iseseisvalt, kuid teatud institutsioonid, eriti valitsev dünastia, kaitse, välisasjad ja rahandus ühiskulutustele, jäid ühisvalitsemise alla. See kokkulepe kehtis kuni aastani 1918, kui Keskriigid kaotasid Esimese maailmasõja.

Ungari Esimeses maailmasõjas

Ungari osales Austria-Ungari ühisriigi osana koos teiste Austria-Ungari rahvastega Esimeses maailmasõjas, Antandile sõja kaotanud sõjalises liidus.

1918. aasta 11. novembril lõppes Esimene maailmasõda Austria-Ungari jaoks täieliku sõjalise kaotusega (vaatamata sellele, et riigi kokkukukkumise ajal asusid kõik väed väljaspool 1914. aasta piire). Sõjaväe kokkuvarisemisega varises kokku ka Austria-Ungari riik. Ungari kuningriigi rahvusrühmad kutsusid üles sõltumatute rahvusriikide loomisele.

Pikemalt artiklis Ungari Esimeses maailmasõjas

29. oktoobril 1918 otsustas Horvaatia Sabor Zagrebis ühineda Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste kuningriigi rahvuskoguga. 31. oktoobril 1918 tühistati Budapestis Austria-Ungari kompromiss ning 16. novembril kuulutati välja Ungari Demokraatlik Vabariik.

1920. aastal sõlmitud Trianoni rahuleping

1920. aastal Trianoni rahulepinguga seatud uued piirid andsid 72% ajalooliselt Ungari kuningriigile kuulunud territooriumist naaberriikidele. Kasusaajad olid Rumeenia, uued riigid Tšehhoslovakkia ja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik.

Leping jättis rohkem kui 3,5 miljonit etnilist ungarlast väljapoole uusi piire, vastupidi tingimustele, mis sätestati Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni neljateistkümne teesiga, mis olid mõeldud austama territooriumide etnilist kehtestamist.

Sõdadevaheline periood

Pärast Rumeenia okupatsioonivägede väljaajamist aastal 1920 läks riik kodusõtta, kus Ungari antikommunistid ja monarhistid puhastasid rahvast kommunistidest, vasakpoolsetest ja teistest nende ohustajatest. Hiljem aastal 1920 parempoolsete poliitiliste jõudude koalitsioon ühines ja taastas Ungari staatuse konstitutsioonilise monarhiana. Uue kuninga valimine lükati erimeelsuste tõttu edasi ja monarhia esindajaks nimetati regent.

Selleks regendiks sai endise Austria-Ungari laevastiku admiral Miklós Horthy. Uued rahvusvahelised piirid eraldasid ungari tööstuse tooraineallikatest ning põllumajandus- ja tööstustoodete endistest turgudest. Ungari kaotas 84% oma puiduressurssidest, 43% oma põllumaast ja 83% oma rauamaagist. Veelgi enam, Trianoni-järgne Ungari valdas 90% kuningriigi tehnika- ja trükitööstusest, samas oli säilinud ainult 11% puidust ja 16% rauast. Lisaks jäi 61% sõjaeelse Ungari kuningriigi põllumaast, 74% maanteedest, 65% kanalitest, 62% raudteedest, 64% kõvakattega teedest, 83% malmist, 55% tööstusettevõtetest, 100% kulla-, hõbeda-, vase-, elavhõbeda- ja soolakaevandustest ning 67% krediidi- ja pangaasutustest Ungari naabrite territooriumile.

Kuna enamus riigi sõjaeelsest tööstusest oli koondunud Budapesti ümbrusse, säilitas Ungari umbes 51% oma tööstustöölistest, 56% oma tööstusest. Horthy nimetas krahv Pal Teleki juulis 1920 peaministriks. Tema valitsus kehtestas numerus clausus seaduse, mis piiras "poliitiliselt ebaturvaliste elementide" (sageli olid need juudid) vastuvõttu ülikoolidesse ja, maapiirkondade rahulolematuse vaigistamiseks, astus esimesi samme suure maareformi lubaduse täitmise suunas umbes 3850 km² suurmaavalduse väikevaldusteks jagamisega. Teleki valitsus lahkus siiski pärast Károly IV ebaedukat püüet Ungari troon märtsis 1921 tagasi võtta. Kuningas Károly naasmine tekitas lõhe konservatiivide, kes toetasid Habsburgide taastamist, ja rahvuslike parempoolsete äärmuslaste, kes toetasid Ungari kuninga valimist, vahel. Krahv István Bethlen, sõltumatu parempoolne parlamendi liige, võttis selle lõhe ära, moodustades uue Ühtsuspartei tema juhtimisel. Horthy nimetas siis Bethleni peaministriks. Károly IV suri varsti pärast teist ebaõnnestunud püüet oktoobris 1921 troon tagasi saada. Peaministrina domineeris Bethlen Ungari poliitikas aastatel 1921–1931. Ta moderniseeris poliitilist maasinavärki, muutes valimisseadust, pakkudes tööd laienevale teda toetavale bürokraatiale ja manipuleerides valimisi maapiirkondades. Bethlen taastas korra riigis, andes äärmuslikele kontrrevolutsionääridele tulusid ja riigiameteid nende juutide ja vasakpoolsete vastase terrorikampaania lõpetamise eest. Aastal 1921 leppis ta kokku sotsiaaldemokraatide ja ametiühingutega (Bethleni-Peyeri pakt), nõustudes muu hulgas legaliseerima nende toimingud ja vabastama poliitvangid nende lubaduse eest hoiduda Ungari-vastase propaganda levitamisest, poliitiliste streikide korraldamisest ja maarahva organiseerimisest. Bethlen viis Ungari aastal 1922 Rahvasteliitu ja aastal 1927 välja rahvusvahelisest isolatsioonist, sõlmides sõpruslepingu Itaaliaga. Trianoni rahulepingu ümbervaatamine tõusis Ungari poliitilise päevakorra tippu ja Bethleni kasutatud strateegia koosnes majanduse tugevdamisest ja suhete loomisest tugevamate riikidega. Lepingu muutmisele oli Ungaris nii lai toetus, et Bethlen kasutas seda, vähemalt osaliselt, kriitika kõrvalejuhtimiseks tema majandus-, sotsiaal- ja poliitiliselt poliitikalt.

Ülemaailmne majanduslangus põhjustas elustandardi langust ja riigi poliitiline suundumus nihkus veelgi paremale. Aastal 1932 nimetas Horthy uueks peaministriks Gyula Gömbösi, kes muutis Ungari poliitilist kurssi tihedama koostöö poole Saksamaaga. Gömbös allkirjastas kaubanduskokkuleppe Saksamaaga, mis juhtis Ungari majanduse depressioonist välja, kuid tegi Ungari sõltuvaks Saksa majandusest nii tooraine kui ka turgude osas.

Müncheni konverentsile järgnenud 2. novembril 1938 andis esimene Viini arbitraaž osa Tšehhoslovakkia Lõuna-Slovakkiast ning Ruteenia, pindalaga 11 927 km² ja rahvaarvuga 869 299 (kellest 86,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased), üle Ungarile. 5.–10. novembrini okupeerisid Ungari sõjajõud rahulikult uued territooriumid. Hitler lubas hiljem kogu Slovakkia Ungarile üle anda vastutasuks sõjalise liidu eest, kuid see pakkumine lükati tagasi. Selle asemel otsustas Horthy tegeleda territooriumide revideerimisega piki rahvuspiire.

Märtsis 1939 saadeti Tšehhoslovakkia vabariik laiali, Saksamaa vallutas selle ja moodustas Böömi- ja Määrimaa protektoraadi. 14. märtsil kuulutas Slovakkia vabariik end iseseisvaks riigiks. 15. märtsil kuulutas Karpaatide Ukraina end iseseisvaks riigiks. Ungari lükkas Karpaatide Ukraina iseseisvuse tagasi ning 14.–18. märtsini okupeerisid Ungari sõjajõud Karpaatide Ukraina ja tagandasid Avgustin Vološini valitsuse. Seevastu tunnustas Ungari natside nukuriiki, vaimuliku fašisti Jozef Tiso juhitud Slovakkia vabariiki.

23. märtsil 1939, ründas Ungari äsjaloodud Slovakkia riiki, vallutades 12 päeva kestnud sõja järel Slovakkia lõunaosa, sh seal asunud suure Košice (saksapäraselt Kassa) linna. Need alad olid Austria-Ungari keisririigis varem olnud osake Ungari kuningriigist. 1919. aasta märtsis Ungaris võimu enda kätte haaranud kommunistlik Béla Kuni valitsuse oli sama aasta suvel puruks Rumeenia armee ja Slovakkia oli võtnud sega-asustusega alad enda kontrolli alla.

Septembris 1940, kui väed olid kogunenud mõlemale poole Ungari-Rumeenia piiri, jäi sõda ära seoses teise Viini arbitraažiga. See arbitraaž andis Põhja-Transilvaania osa Ungarile, pindalaga 43 492 km² ja rahvastikuga 2 578 100 (kellest 53,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased). Transilvaania jagamisega Rumeenia ja Ungari vahel suutis Hitler leevendada pingeid Ungaris. Oktoobris 1940 algatasid sakslased Rumeenia ja Ungari vahelise vastastikuse poliitika, mis jätkus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Ruteenia piirkonnale anti eriline autonoomne staatus kavatsusega, et (lõpuks) oleks ta russiinide omavalitsus.

Ungari Teises maailmasõjas

Pikemalt artiklis Ungari Teises maailmasõjas

Suhted Tšehhoslovakkiaga

Pikemalt artiklites Viini arbitraažid ja Slovakkia-Ungari sõda

Ungari sai Lõuna-Slovakkia ja Taga-Karpaatia osad sakslaste ja itaallaste vahendusel esimese Viini arbitraažiga aastal 1938, siis Põhja-Transilvaania teise Viini arbitraažiga aastal 1940. Müncheni kokkulepete järel oli Taga-Karpaatia piirkonnal 1938–1939 autonoomia. 15. märtsil 1939 kuulutasid russiinid Taga-Karpaatia iseseisevaks Karpaatia Ukraina Vabariigiks, kuid Ungari väed sisenesid regiooni ja vallutasid kogu Taga-Karpaatia paari päevaga (aastani 1944).

Slovakkia-Ungari sõja tulemusel liideti äsjaloodud Slovaki Vabariigilt 12 päeva kestnud sõja järel Slovakkia lõunaosa, sh seal asunud suure Košice (saksapäraselt Kassa) linna. Need alad olid Austria-Ungari keisririigis varem olnud osake Ungari kuningriigist. 1919. aasta märtsis Ungaris võimu enda kätte haaranud kommunistlik Béla Kuni valitsuse oli sama aasta suvel puruks löönud Rumeenia armee ja Slovakkia oli võtnud segaasustusega alad enda kontrolli alla.

Jugoslaavia invasioon

Pikemalt artiklis Itaalia-Kreeka sõda

Ungari osales oma esimestel teljeriikide sõjaväemanöövritel aastal 1941. Ungari armee oli osaline Jugoslaavia invasioonis, saades juurde territooriume ja ühinedes nii teljeriikidega. 6. aprillil 1941 alanud Saksa vägede rünnakuga Kreekale alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia alistamist. 11. aprillil alustasid pealetungi Ungari väed ning Itaalia väed vallutasid Ljubljana ja Saksa väed vallutasid Sarajevo.

Jugoslaavia jagati 22. ja 23. aprillil Viinis Saksa ja Itaalia välisministrite kohtumisel Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel, ülejäänud aladel loodi Iseseisev Horvaatia riik, Serbia aladel moodustati Saksamaa sõjaväe võimu all olev piirkond ja Montenegro aladel Itaaliast sõltuv Montenegro kuningriik.

Saksa-Nõukogude sõda idarindel

22. juunil 1941 tungis koos Saksamaa vägedega Barbarossa plaani kohaselt Nõukogude Liitu. Ungari ühines Saksamaaga ja kuulutas Nõukogude Liidule 26. juunil sõja, sisenedes Teise maailmasõtta teljeriikide poolel. Ungari relvajõudude idarinde väegrupp Süd väekontingent, "Karpaatide väegrupp" koosnes 1. mägikütibrigaadist, 8. piirivalvebrigaadist ning mehhaniseeritud korpusest. Ungari üksused tegutsesid Galiitsias, ületasid Dnepri ning Ukraina territooriumil võitlesid Wehrmachti 17. armee koosseisus. 1941. aasta lõpul saavutasid Ungari väed idarindel Umani lahingus edu. Kurnavate pealetungilahingute tulemusel kurnatud ja suurema osa lahingutehnikat kaotanud mehhaniseeritud korpus saadeti Ungarisse tagasi. 1941. aasta 1. oktoobril vahetati 1. mägiküti brigaad ja 8. piirivalvebrigaad Galiitsias välja moodustatud 102., 105., 108., 121. ja 124. julgestusjõudude diviisi vastu. Hiljem koondati nimetatud üksused Ungari 8. armeekorpuseks okupeeritud Kiievis ning tegeles kommunikatsioonide valvega poolakatest, nõukogude ja ukrainlastest partisanide diversioonide ja rünnakute eest.

1942. aastal moodustas Ungari idarindel Wehrmachti kantud kaotuste katmiseks ja uute pealetungioperatsioonide toetuseks oma 2. armee, kuhu kuulus 200 000 meest. 2. armee koosseisu kuulus kolm armeekorpust. 3. korpus – 6. diviis (22. ja 52. jalaväerügement); 7. diviis (4. ja 35. jalaväerügement); 9. diviis (17. ja 47. jalaväerügement). 4. korpus – 10. diviis (6. ja 36. jalaväerügement), 12. diviis (18. ja 48. jalaväerügement); 13. diviis (7. ja 37. jalaväerügement). 7. korpus – 19. diviis (13. ja 43. jalaväerügement); 20. diviis (14. ja 23. jalaväerügement); 23. diviis (21. ja 51. jalaväerügement).^[1] 2. armee asus 1942. aasta juunis Kurski alla positsioonidele piki Doni jõge Voronežist lõuna poole.

1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee läbi rindest 7. ja 12. diviisi liitumiskohas. Ungari vägede taganemise käigus kaotas Ungari 2. armee 30 000 sõdurit ja ohvitseri ning peaaegu kõik oma tankid ja kahurväe. 1943. aasta kevadel asus 8. korpus Valgevenes ja 7. korpus Ukrainas. 1943. aasta märtsis suundus Ungari 2. armee tagasi Ungarisse. Pärast 2. armee väga suuri kaotusi Doni jõel, püüdis Ungari valitsus liitlastega vaherahu osas läbi rääkida.

Ungari okupeerimine Saksa vägede poolt operatsiooni Margarethe käigus

19. märtsil 1944 okupeerisid Saksa väed selle kahepalgelisuse tulemusena Ungari, mis sai tuntuks kui operatsioon Margarethe. Selleks ajaks oli selge, et Ungari poliitikat tuli survestada vastavalt Hitleri kavale hoida riik sõjas Kolmanda Riigi poolel oma strateegilise asendi tõttu. Ungaris viidi läbi esimene täielik mobilisatsioon. 1944. aasta maikuus asus Ungari 1. armee Galiitsiasse, 1. armeega liideti 2. armee koosseisus olnud 7. armeekorpus ja augustis liideti 1. armeega veel 6., 10. ja 13. diviis. Vaatamata tugevale koosseisule pidi 1. armee taganema Hunyadi liinile Ungari riigipiiri äärde Karpaatide põhjaosas.

1944. aasta sügisel lähenes Punaarmee Ungari süda-aladele, Iași-Chișinău pealetungioperatsiooni tulemusel jõudis Punaarmee Transilvaanias Ungari piirideni. 15. oktoobril 1944 tegi Horthy sümboolse püüde eemaldada Ungari sõjast. Sakslased käivitasid operatsiooni Panzerfaust ja Horthy režiim asendati fašistliku nukuvalitsusega eesotsas saksameelse Noolristlaste juhi Ferenc Szalasiga. Saksamaa tugevdas oma väegrupi Süd sõjajõude Ungaris. Ida-Ungaris paikneva 1. armee ülemjuhataja Béla Dálnoki-Miklós jätkas aga läbirääkimisi NSV Liiduga, moodustas Debrecenis vastuvalitsuse ja kuulutas 31. detsembril Saksamaale sõja.

Ungari pealetungioperatsioonis osalenud Punaarmee väekoondised jagunesid kolme rinde juhtimise alla: põhja pool Karpaate tungis peale 4. Ukraina rinne, Ungaris 2. Ukraina rinne ning Lõuna-Ungaris ja Horvaatias 3. Ukraina rinne.

29. oktoobrist 1944 kuni 13. veebruarini 1945 peeti Lahing Budapesti pärast linn vallutati pärast veriseid tänavalahinguid. 6.–16. märtsini 1945 toimus sakslaste Balatoni-pealetung, mille järel 1945. aasta märtsi lõpuks jõudis Punaarmee Austria piirile.

Pikemalt artiklis Operatsioon Konrad, Operatsioon Paula, Margiti liin, Árpádi liin, Székesfehérvári lahing, Budapesti lahing

Üleminek vabariigile

Pärast Ungari okupeerimist aastal 1944 kehtestas Nõukogude Liit karmid tingimused, mis võimaldas tal konfiskeerida tähtsaid materiaalseid väärtusi ning kontrollida siseasju. Pärast seda, kui Punaarmee püstitas politseiorganid klassivaenlaste tagakiusamiseks, eeldasid nõukogulased, et vaesunud Ungari rahvas toetab tulevatel valimistel kommuniste. Kommunistidel läks halvasti, nad said vaid 17% häältest, tulemuseks oli koalitsioonivalitsus peaminister Zoltan Tildy juhtimisel. Nõukogude sekkumine tekitas siiski valitsuse, kes eiras Tildyt, pani tähtsatele ministrikohtadele kommunistid ning kehtestas piiravad ja repressiivsed meetmed, kaasaarvatud võitnud Sõltumatu väikemaaomanike, maatööliste ja kodanike partei keelustamine. Aastal 1945 sundis marssal Kliment Vorošilov vabalt valitud Ungari valitsust andma siseministeeriumi Ungari Kommunistliku Partei valitseda. Kommunistlik siseminister Laszlo Rajk asutas AVH salapolitsei, mis surus poliitilise opositsiooni läbi hirmutamise, valesüüdistuste, vangistamise ja piinamise maha. Aastal 1946 muudeti valitsusvorm vabariigiks. Varsti pärast monarhia lõplikku likvideerimist sundis Nõukogude Liit Ungari juhti Mátyás Rákosit võtma "palju intensiivsemat klassivõitluse joont". Tulemuseks oli kommunistlik riik, mis kestis kuni oktoobrini 1989, kui kommunistid nõustusid ära andma oma võimumonopoli, sillutades teed vabadele valimistele märtsis 1990. Tänapäeva vabas vabariigis peetakse kuningriiki üheks pikaks etapiks riigi arengus. See järjepidevuse mõte kajastub ka vabariigi rahvuslikes sümbolites nagu Ungari Püha Kroon ja Ungari vapp, mis on samad kui monarhia ajal. Mitmed pühad, ungari keel ametliku keelena ja pealinn Budapest on ka samad kui monarhia ajal, ja riigi nime ungarikeelne lühivorm (Magyarorszag) on sama kui monarhia ajal. Aastal 2000 tähistati Ungari riikluse aastatuhandet.

Riigivapid

Näiteid sajandite jooksul kasutatud vappidest:

	Vapi kõige iidsem element on kahekordne rist. Pikka aega arvati, et see oli apostelliku Ungari kuningriigi sümbol. Kõige vastuvõetavam teooria on, et see tuleneb Bütsantsi mõjust, kuna rist ilmus umbes 1190. aasta paiku kuningas Béla III valitsusajal, kes oli kasvanud Bütsantsi õukonnas.
	Punased ja valged triibud olid Árpádi dünastia sümbol ja neid kasutati vapil esimest korda aastal 1202 kuningas Imre pitsatil. Sellel pitsatil ei olnud kahekordset risti, ainult triibud, ja punastel triipudel oli üheksa lõvi.
	Vapp, kus triibud vasakul ja rist mägedel paremal, ilmus Lajos I valitsemisajal (1342–1382). Kroon ilmus vapi kohale Ulászló I valitsemisajal (1440–1444). Alguses oli see ainult lihtne diadeem, kuid 1464. aasta Mátyás I pitsatil oli see rohkem Ungari Püha Krooni moodi.
	1848. aasta Ungari revolutsiooni ajal pärast Habsburgide dünastia troonilt tõukamist 14. aprillil 1849 eemaldati Püha Kroon vapilt. Järele jäänud väikest vappi kutsutakse tavaliselt Ungari regent-presidendi Lajos Kossuthi järgi "Kossuthi vapiks".
	Tänapäevase Ungari vabariigi vapil, kuigi tegu on vabariigiga, on vapil kujutatud Ungari Püha Krooni, Ungari võtmesümbolit. Ungari kehtiv vapp kinnitati 3. juulil 1990, pärast kommunistliku režiimi lõppu. Vappi on kasutatud nii koos kui ka ilma Ungari Püha Kroonita, mõnikord osana suuremast, palju keerukamast vapist, ja paljud selle elemendid ulatuvad tagasi keskaega.

Vaata ka

Viited

↑ Jüri Kotšinev, Wehrmachti liitlased Idarindel, Kultuur ja Elu 2/2013

[1] Jüri Kotšinev, Wehrmachti liitlased Idarindel, Kultuur ja Elu 2/2013

[1]