Ussimaarjapäev
Ussimaarjapäev (8. september) on eesti rahvakalendri tähtpäev.
Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev (setud tähistavad hoopis 14. septembrit ehk viissenjapäeva kui usside magama minemise päeva) on selle 19. sajandil vähetuntud ja 20. sajandiks unustatud päeva paralleelnimetused. Eestis teatakse püha alates 16. sajandist.
Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik. Enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud. Mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid. Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.
Neitsi Maarja sündimispäev
[muuda | muuda lähteteksti]Varaseim teade päeva tähistamisest pärineb 6. sajandist, algusega Süürias või Palestiinas, kus apokrüüfide mõjul kujunes välja jumalaema kultus. Katoliku kirik adapteeris 7. sajandil Maarja austamise tava idakirikust. Kuna Maarja sündimine on tuntud üksnes apokrüüfide kaudu, siis tunnustati püha aeglaselt, ehkki näiteks Kreeta püha Andreas pühitses 9. sajandil päeva mitmete jutlustega, et põhjendada 8. septembrit Maarja sünnipäevana. Veel 9. sajandil polnud jumalaemakultus laialt levinud.
Prantsusmaal on püha seostatud ilmutusega – püha Maurilius kuulis Angeris jumalaema sündi tähistavate inglite laulu.
Jumalaema sündimist tähistavad erinevad kirikud erineval ajal. Näiteks tähistab idakirik püha 12. septembril, kopti kirik aga 1. mail, selle katoliiklik haru omakorda 10. septembril.