Vahatahvel

Vahatahvel (tabula cerata) koosneb enamasti puitraamist (vahel ka metallist, luust, elevandiluust raamist) ja sellele valatud vahakihist, millele pärast vaha jahtumist on võimalik kirjutada.

Et kirjutatav pind oleks vastupidavam ja selgesti loetav, segatakse vahale hulka värvaineid ja tahkumist suurendavaid lisandeid.

Soovitud tekst kantakse tahvlile krihvliga. Hiljem on võimalik pind uuesti tasandada ja kirjutamiseks taaskasutada.

Andmete kaitseks mahakulumise eest on tahvleid tihti seotud kahe (diptühhon) või enama (triptühhon, polüptühhon) kaupa kokku.

Säilivad materjali tõttu kõige paremini niiskes pinnases.

Vahatahvel on kasutusel juba alates antiigist ja läbi keskaja. Leidis laialdast rakendust arvepidamises ja kaubanduses tänu lihtsale käsitsusviisile. Vaatamata teksti suhteliselt viletsale säilivusele ja võimalusele seda kergesti võltsida, on vahatahvlitel mõnikord sõlmitud isegi lepinguid. Kasutusel väga erinevates ühiskonna gruppides koolilastest kuni riigiametnikeni.

Meile kõige lähemal on neid hulgaliselt leitud Novgorodist.