Vars

See artikkel räägib taime osast, eseme pikliku käepideme kohta vaata artiklit vars (käepide).

Vars (caulis) on taime harunemisvõimeline peamiselt maapealne organ, mis ühendab lehti, õisi ja vilju juurega. Varte hulka kuuluvad ka risoomid.

Eluiga

Puittaimede varred ehk tüved (ja juured) võivad elada 4000–6000 aastat (mammutipuu), mõnel rohttaimel on varre iga aga vaid 30 ööpäeva.

Mõõtmed

Pikimate puittaimede varred on üle 100 m pikkused (mammutipuudel, eukalüptidel), väänduvatel rohttaimedel kuni 300 m pikkused (rotangpalm Indias). Eesti kõrgeimad puud on tammed ja kuused (ligi 50 m), pikima varrega rohttaimeliigid aga humal (15 m), pilliroog (umbes 6 m) ja karuputk (umbes 3 m).

Maailma jämedaim vars on mammutipuu tüvi (läbimõõt umbes 15 m), Eestis Tamme-Lauri tamme tüvi Urvastes (8 m)^[1].

Varre ehitus

Puit- ja rohttaimed

Varre ehituse järgi liigitatakse taimed

puittaimedeks (puud, põõsad) ja
rohttaimedeks (varred hävivad pärast viljumist).

Ühe- ja kaheiduleheliste taimede varre ehitus

Üheiduleheliste taimede vart katab kattekude ehk epiderm. Selle all on põhikoest esikoor, milles paiknevad kihtidena korrapäratult juhtkimbud. Juhtkimbud koosnevad juhtkoest: niineosast ehk floeemist ja puiduosast ehk ksüleemist. Varre südamiku moodustab põhikoest säsi. Varre jämenemine toimub tänu rakkude kasvule. Vars kasvab pikemaks ladvas asuva kasvukuhiku rakkude arvelt (apikaalne kasv), harvem – näiteks kõrrelistel – esineb vahekasv ehk interkalaarkasv.

Kaheiduleheliste taimede vartes asetsevad juhtkimbud korrapäraselt ringikujuliselt. Noortel taimedel moodustub niineosa ja puiduosa vahele kambium. Kambiumi rakkude jagunemisel moodustuvad uued niine- ja puidurakud. Väljapoole tekitab kambium niinerakke (sõeltorusid, saaterakke ja niinekiude), sissepoole aga puidurakke (trahheed ehk juhtsooned, trahheiidid ja puidukiud). Tänu sellisele kambiumirakkude jagunemisele ja eristumisele toimub varre jämenemine^[2].

Varre ristlõiked

kandiline vars (huulõielised (piparmünt, iminõges))
kolmnurkne vars (lõikheinalised (villpea, tarn))
ümar vars, keskel õõs (kõrrelised)
ümar vars, keskel säsi (ristõielised)
sooniline vars (sarikalised (putked))
lapik vars (seahernes)

Varre pealispind

paljas vars (konnaosi, varsakabi)
karvane vars
- haakekarvad (põldmadar, humal)
- näärmekarvad (tubakas, pelargoon)
- kattekarvad (nurmenukk, vägihein)
- kõrvekarvad (kõrvenõges)
- ogaline vars (oga on suur puitunud karv (roos))

Varre kasvusuund

püstine vars – näiteks puudel, pujul
tõusev vars – näiteks aasristikul, härjasilmal
roomav vars – näiteks tulikal, hanijalal
lamav vars
väänduv vars – näiteks humalal, kassitapul
roniv vars
- köitraagudega vars – näiteks hiirehernel
- lisajuurtega vars – näiteks luuderohul
lühenenud vars moodustab lehekodariku

Varre ülesanded

Vars on telgelund, mis ühendab lehti, õisi, vilju ja juurt.

Varre juhtkudedes toimib üheaegselt kaks voolu:

tõusev vool – vesi ja lahustunud mineraalsoolad liiguvad juurtest taime teistesse osadesse;
laskuv vool – lehtedes valminud orgaanilised ained liiguvad allapoole, et varustada taime alumisi osi toitainetega.

Rohtsed varred võtavad osa fotosünteesist.

Lihakatesse uuenemispungadega vartesse (sibul, mugul) kogutakse taime vee- ja toitainete varud.

Ogad või kõrvekarvad varre pinnal kaitsevad taime.

Vars hajutab lehed vertikaalselt, et tagada maksimaalset valgust fotosünteesiks.

Võsu

Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Kui selline vars asub pinnases, nimetatakse seda risoomiks ehk maa-aluseks võsuks. Võsul paiknevad tipupung ja sõlmekohtades külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud.

Võsu harunemine

monopodiaalne harunemine – varre peaharu jätkab kasvamist, andes külgharusid, mis ei ulatu peateljest üle.
sümpodiaalne harunemine – harunemine, mille puhul külgharu jätkab varre kasvu, tõugates senise juhtharu kõrvale. Üksteist jätkavate külgharude ahelik.
dihhotoomne harunemine – harunemine, kus ladva kasvukuhik jaguneb kaheks, andes kaks ühesugust külgharu.

Monopodiaalselt harunenud vars
Viinapuu haruneb sümpodiaalselt
Dihhotoomne harunemine

Võsu maa-alused muudendid

Risoom on maa-alune muundunud võsu (pohl, mustikas, sinilill, paljud kõrrelised). Asetseb maapinna suhtes rööbiti või püstiselt. Risoom on varuainete säilitamise kohaks ja enamasti ka taime vegetatiivseks paljunemiseks. Esineb ainult rohttaimedel.

Sibul on jämenenud maa-alune lühivõsu (kollane kuldtäht, rohulauk). Selle varreosale – sibulakannale – kinnituvad lisajuured ja tihedalt paiknevad soomusekujulised lehed (sibulasoomused). Sibulakanna tipus on pung, millest areneb maapealne võsu.

Mugul on varre tipmine jämenenud osa, mis on täitunud varuainetega. Lehti mugulal ei ole. Selle väikestes lohkudes (silmades) asetsevad pungad, millest areneb maapealne võsu. Eestis looduslikel taimedel mugulaid pole, kuid kultuurtaimedest on tuntuim mugulatega taim harilik kartul.

Stoolon e. maa-alune võsund on peen, horisontaalne maa-alune vars, mis täidab levimise ja vegetatiivse paljunemise ülesannet. Võsundile võivad moodustuda adventiivpungad ja lisajuured ning tippu ka uued noored taimed. Esineb nii roht- kui ka puittaimedel.

Sibulmugul on soomustega kaetud, tugevasti paksenenud maa-alune lühivõsu, mis täidab säilitusorgani ülesannet. Erinevalt sibulast ei paikne säilituskude mitte sibulasoomustes, vaid varreosas (sibulakannas).

Ingveri risoom
Sibulad
Mugulad

Võsu maapealsed muudendid

Väänel – lehtedest, leheosadest või okstest tekkinud tugede ümber väänduvad harud, mis aitavad nõrgal varrel ülespoole ronida.

Võsuastel – lühivõsu muundumise tagajärjel tekkinud terav, torkav moodustus, mis on kaitseks herbivooride vastu.

Külgvõsu – pikk, peenike, roomav vars, mis täidab levimise ja vegetatiivse paljunemise ülesannet.

Varre- ja hüpoktüülimugul – muguljalt paksenenud vars, mis täidab säilitusorgani ülesannet.

Sigisibul – taime maapealsete osadel arenev muguljalt paksenenud lühivõsu, mis täidab vegetatiivse paljunemise ülesannet. Sagedamini arenevad õisikuis (küüslauk) või lehtede kaenlais (tuliliilia, hammasjuur)