Vasakpoolsus

Vasakpoolsus on termin poliitikas, mis tähistab poliitilise spektri seda poolt, mille alla kuuluvad anarhism, sotsialism, sotsiaaldemokraatia ja kommunism.

Vasakpoolse poliitilise filosoofia põhiteemad on:

inimsuhete eripära mõju ühiskonnale
inimeste heaolu eesmärgiks seadmine
aktiivsus kui inimloomuse peajoon
võrdsus
ajalugu kui arengu areen

Klassikaline vasak- ja parempoolse poliitika teema on küsimus: kui palju peaks riik sekkuma ühiskonna tegemistesse? Parempoolsed leiavad, et mida vähem seda parem, ning vasakpoolsed, et riik peab sekkuma nii palju kui võimalik. Vasakpoolsuse pooldajad aktsepteerivad valitsuse sekkumist majandusse kui sobivat ja tarvilikku abinõu rikkuse õiglasemaks jaotamiseks. Sotsiaalliberalism toob sisse ka uue vabaduse mõõtme, milleks on sotsiaalne vabadus.

Ajaloost

Kuigi tänapäeval tundub see vastupidi, siis algselt olid Prantsuse revolutsiooni ajal "vasakpoolsed" põhiliselt vaba turumajanduse toetajad. "Vasakpoolsus" toetas 1789. aastal liberalismi, mis toetas omanike, mitte tööliste õigusi. Rahvusassamblee saalis istusid revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juhataja kõnetoolist vaadatuna vasakul ja ettevaatlikumad või tasakaalukamad paremal.

Mõnedes maades, nagu näiteks Hollandis, tähendas "vasakpoolsus" poliitika seda külge, mis oli vaba religioonist. Järk-järgult muutuski see Euroopas selle sõna peamiseks tähenduseks.

20. sajandil oli USA-s "liberaal" sama mis "sotsiaaldemokraat". Euroopas see nii ei ole, kuna "liberaal" tähendab siin jätkuvalt turumajanduse vabaduse eest seisjat.

Euroopas tekkis 1960. aastatel liikumine Uus vasakpoolsus, mis sisaldas erinevaid radikaalseid poliitilisi rühmitusi, nagu feministid, rohelised, ametiühingud, ateistid, seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejad ja mõningad rahvusvähemuste ja inimõiguste eest võitlejad. Hiljem nende radikaalsus vähenes.

Sotsiaaldemokraatia sai alguse 19. sajandi lõpus. Selle peaideoloog oli saksa poliitikateoreetik Eduard Bernstein, kes tuli välja evolutsioonilise sotsialismi ideega ja algatas marksislike ideede suure ümberhindamise (revisionismi). Põhiline erinevus kommunismist on sotsiaaldemokraatide seisukoht, et kapitalismi pahede vastu saab võidelda ka legaalsete vahenditega. Praktikas tähendaks see idee parlamendis demokraatlikel valimistel enamuse saavutamist ja siis vajalike reformide elluviimist.

Pärast Teist maailmasõda on sotsiaaldemokraatias toimunud põhimõttelised muutused: sotsialismist ja kommunismist on pidevalt kaugenetud, on jõutud arusaamale, et ulatuslik majanduse natsionaliseerimine pole enam otstarbekas. Eesmärgiks on seatud demokraatlikel alustel funktsioneeriv heaoluühiskond. Oluliseks on peetud ka kõlbeliste väärtuste arengut.

1990. aastate lõpus loodi kolmanda tee kontseptsioon, mille aluseks oli Tony Blairi ja Gerhard Schröderi manifest. Kolmas tee üritab leida vahepealset teed kahe seni valitsenud poliitilise filosoofia – sotsialismi ja turufundamentalismi vahel.

Vasakpoolsus Eestis

20. sajandi alguses loodi Eestis illegaalseid vasakpoolseid organisatsioone ja suurem vasakpoolne liikumine sai hoo sisse 1905. aastal, mil alustati streikide ning väljaastumistega. Novembris jõudiski varem Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei osakonnana tegutsenud illegaalne organisatsioon oma erakonna asutamiseni. Uue erakonna nimeks sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESTÜ). Esimene sotsialistlike vaadetega partei ei püsinud aga kaua ning erinevate karistusviiside, arreteerimiste ning sanktsioonide tõttu soikus partei tegevus peagi. Sarnaselt ESTÜ-ga proovis seaduslikult poliitikasse sekkuda ka teine, vaadetelt väga sarnane sotsiaaldemokraatlik partei – Radikaalsotsialistlik Ühisus, kes erinevalt Peeter Speegi juhitud ESTÜ-st ei rõhunud aga mitte töölistele, vaid radikaalsete vaadetega intelligentsile.

Järgmiseks tõukeks vasakpoolsuse ajaloos oli 1917. aasta sündmused. Tol ajal eksisteeris Eestis kolm suuremat sotsialistliku ideoloogiaga erakonda: juba varem lõhenenud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist (VSDTP) oli saanud bolševike partei, mis siiski kuulus VSDTP koosseisu ja eraldunud olid vähemlaste (menševike) parteid, mille ametlikuks nimeks sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, samuti sotsialistide-revolutsionääride moodustatud esseeride Eesti partei – Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (rahvapäraselt: esseeride partei). Samuti oli sotsialistlike iseloomujoontega ka neljas partei – Eesti Radikaalsotsialistlik Partei, mis hiljem muudeti Eesti Tööerakonnaks. Iseseisvat Eesti riiki ei soovinud kuni bolševike oktoobripöördeni ükski partei. 1917. aastal oli vasak-parempoolsust parteide seas kerge määratleda. Ainsana polnud vasakpoolne Maarahva Liit. Kõik ülejäänud erakonnad klassifitseerisid end radikaalsete vasakpoolsetena.

Kaks aastat pärast iseseisvuse väljakuulutamist oli Eesti Vabariigis kolm sotsialistliku suunitlusega parteid. Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP) ja Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP) ning neist juhtival kohal poliitilises elus oli ESDTP. EISTP oli EKP vaadetega üpris sarnane ja EKP saavutas EISTP ühendamise EKP alluvusse. Seepeale asutati järelejäänud liikmetest Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (ISTP). Pärast kommunistide ebaõnnestunud riigipöördekatset 1924. aasta detsembris sai uut tuult tiibadesse sotsiaaldemokraatlik liikumine, kui liitusid ESDTP ja ISTP. 1920. aastate sotsialistide programme iseloomustas endiselt sotsialistliku ühiskonna saavutamise idee, lisaks peeti tähtsaks tööliste sotsiaalset ja majanduslikku olukorda parandavate reformide läbiviimist.

1930. aastatel algas vasakpoolsete erakondade nõrgenemine, kuid peamiselt vähenes kommunistide toetajaskond. Seda põhjendati Põllumeestekogude ja Asunike populaarsuse kasvuga kogu maal. Aastatel 1920–1932 hääletas vasakpoolse mõtteviisi poolt umbes 30 protsenti valijatest, kommunistid said enim hääli 1923. aastal ja sotsialistid 1929. aastal. Pärast vaikiva ajastu saabumist olukord aga muutus. Kuna parteide tegevus keelati, hakkas poliitiline elu käima mittepoliitiliste organisatsioonide kaudu. Ametiühingute kaudu sai teoks ka sotsialistide ja kommunistide koostöö, mille eesmärgiks sai tööliste majandusliku olukorra parandamine ning demokraatlike vabaduste kehtestamine. 1935. aastal keelustas riigivanem Konstantin Päts ka kõik teised parteid Eestis.

8. oktoobril 1940 nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P) ja sellest sai Nõukogude Liidu ÜK(b)P allorganisatsioon. Kongress peeti 1941. aasta veebruaris, enamik juhtivaid ametikohti täideti Nõukogude Liidust tulnud inimestega. Nõukogude Liidu perioodil oli poliitiline ainuvõim "kommunistide" ning EKP käes, kuid peamised juhtnöörid tulid Moskvast ning iseseisvust kohalikel "kommunistidel" polnud.

Üheparteiline süsteem jäi püsima kuni 1980. aastate lõpuni, kuid kui 1988. aastaks oli rahulolematus kehtiva korraga kasvanud kriitilise piirini, aktiivistusid ühiskondlikud liikumised (Rahvarinne, Interrinne, Muinsuskaitse Selts jt) ning 20. augustil asutati ka esimene peaaegu parempoolne partei – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. EKP reformis oma vaateid ja võttis 1990. aastal vastu uue sotsiaaldemokraatliku programmi ning seadis uueks eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise. (Praegune Eesti Vasakpartei).

Seoses asjaoluga, et ligi pool sajandit oli Eesti NSV Liidu koosseisus, on vasakpoolsust harjutud seostama eelkõige Venemaa ja venelastega. Nii Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP), Vene Ühtsuspartei (VÜP) kui ka Vene Erakond Eestis (VEE) on avalikult end ühel või teisel ajahetkel määratlenud kui vasaktsentrisse kuuluvat parteid, kuid on oma poliitilised programmid ehitanud üles põhiliselt vaid vene rahvuse kaitseks Eestimaal, mida sisuliselt võiks lugeda rahvuslikuks konservatismiks ehk parempoolseks poliitikaks.

Eesti poliitikaeksperdid on liigitanud Keskerakonna vasakpoolsete parteide sekka, samas kuulub Keskerakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse, mis on kindlalt parempoolne. Samuti on Keskerakonna programm rohkem paremtsentristlik kui vasaktsentristlik.

7. veebruaril 2004 muutis Rahvaerakond Mõõdukad end ümbernimetamise tulemusel Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnaks. Erakonna ideoloogiaks sai modernne sotsiaaldemokraatia.

Vaata ka

Parempoolsus