Marie Under
Marie Under (27. märts 1883 Tallinn – 25. september 1980 Stockholm) oli eesti luuletaja.
Luule
[muuda]Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.
Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!
- Marie Under, "Sirelite aegu", 1916, rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 37-38
Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha!
Kuis otsib hingeldes mu põlev suu,
Et läheneks ju kord se võrratu
Batist- ja pitsivaht… Kui valge vaha
Sul läigib ihu… Maitsen sooja naha
Siidsiledust ja – nagu õilmepuu
Kõik õilmed kevadtormil – sama ju
Ma sajan suudlusi su pääle maha.
- Marie Under, "Sina ütled" I kogus "Sonetid", lk 55
Tuul ajab taga teist
ja õhk on rajurase.
On neid, kes õnnetumad meist,
kus nende unease?
Tuul ajab taga teist
ja mehi murrab jalust.
Kus on, kus on... mis saanud neist??...
Ei pea-, ei pajaalust.
Tuul ajab taga teist
ja torm on tormi kamnul.
On neid, kes õnnetumad meist,
ja surm on nende kannul.
- Marie Under, "Tuul ajab taga teist", rmt: "Uneretk", 1968, lk 17
Ees virvleb kiviastmel varjulaik.
Ma astun sesse. Kuis küll oli kord
nii ihu-hinge ümber siin see varjupaik,
mil nüüd on pühapäevne kullakord.
Ja värisedes panen valvsa käe
ma lingile. Mis vaikne, hämar ruum...
Pilk alul nagu midagi ei näe,
vaid tunnen, kuis see raskub pisarkuum.
Läen edasi. Kõik vana on nii uus.
Sääl ootab kaetult perekonnalaud.
Ma murran pala. Siin mu ema kruus!
Sest rüüpan, tänus langetades laud.
- Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 34
Tema kohta
[muuda]- Kui naine luuletab, siis on see loomulikult ainult tühine koketerii, edevus, demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad aga ainult enesest ja enesele. Hääks näiteks sellele on Marie Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, oma lõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab oma naiselikke iseäraldusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta-pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõpegi temal.
- August Gailit, "Sinises tualetis daam" (cit. via: Hasso Krull, "Teil pole õigust olevikku ära põlata", Vikerkaar 12/2013)
- Võrrelge Anna Haava armastuslaulusid Marie Underi erootiliste sonettidega ja te saate aru, missugune hiiglakuristik eesti noort naist vanemast põlvest lahutab - kuristik, mida mitte üksipäini temperamendi arvesse ei või panna. Anna Haava on naine, Marie Under on daam; Anna Haava armastab, Marie Under laseb ennast armastada. Anna Haavas nutab ja naerab ja armastab loomulik naiselikkus; Marie Under on daam, aastasadade-pikkuse arenemiskäigu ja kultuuritraditsioonide saadus. (lk 204)
- Lehitsetagu ainult mõnda "Frauen-lyrik"-kogu, siis tunneb selgesti, kui ühetaoline daami hingeelu on igal pool maailmas, olgu ta võrsunud Lääne-Euroopa vanast kultuuripinnast või aga eesti uudsest talupojakultuurist. Paremates lauludes sääl leiame sedasama, mis meid Marie Underi paremates lauludes vangistab, sedasama säravärvilist, impressionistlikult maalitud lillelist tagaseina defineerimata nukrusetundele - meelelikkuse lahutamata kaksikõele! - ning sedasama "julget pattu". Daami "ärkavad meeled, nautimisel peri" (lk 50) tahtvad end "rõõmu roosast laenetest" (lk. 53) kanda lasta; "all kahisevat, kallistavat siidi/ ta ihu tuksub pillam isepüüdi,/ on murdumas kui lillist tulvil vaas" (43). Ta "ülemeretab" oma hõõgava meelelikkusega mehe, kelle ihaldamine talle niisama tarvilik on elamiseks kui õhk ja toit. Ja siiski: kui ära langeb kõik välise sära "irdumata paistev kest" ja me alasti hingelt küsime ta viimast tõtt, tungib tunnistus rinnast: "End armastan!... Ei raatsi, raatsi lahku - enesest." (lk. 60).
- See on Nartsissuse tunnistus. (lk 210)
- Helmi Neggo, "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu nr 27, 1919; rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013
- Ja nagu Thais Aleksandria turul kõik oma hetäärihiilguse ära põletas ning süütuks sai, on Marie Under kõigest oma pitsivahust, värvisärast, siidist, lilledest ja lõhnadest teinud autodafee, mille tulest ta luulegeenius nüüd üles lendab enneaimamata jõus ja hiilguses. "Oo, olla inimene, uuestisündiv, oma eilist mina ärasalgav!" On sündinud nii kuulmata metamorfoos, et "Verivalla" kirjutaja ei enam ole isegi naine. See on ainult hing, alasti hing, jõurikas ja vägev kui algaegade titaanid. Siin on see jõud, mille tundmuste intensiteet sunnib kaasa värisema ka kõige ükskõiksema.
- Helmi Neggo, "Marie Underi uuestisünd". Postimees, 28. aprill 1920; rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 291
- "Ekstaasi" read mõjusid üleliia julgetena, kuna eesti armastusluules oli domineerinud pigem loobumisnukrus. Underi sonettides võib märgata ka esmakordseid erootilise luule arendusi eesti poeesias. Seni polnud veel keegi kirjeldanud selliseid looduse värve, lõhnu ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. Underi luules ollakse õnnelik, joobunud, vaga, vahel kurbki, kuid mitte kunagi ükskõikne värvidemängu vaatleja. Tollane ametlik kirjanduskriitika ei teadnud õieti, kuidas sellesse suhtuda. Vaimustuse kõrval leidus ka eitavaid ja parodeerivaid hinnanguid. Seesugune siurutsemine sõjast väsinud maailmas tundus paljudele sobimatu.
- Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007
- Nõukogude Eesti võimude katsed hävitada eesti rahva mälust ning kirjandusloost Marie Underi looming ning isegi sünnimaja jäid viljatuks. Keelatuse märtrioreool võimendas jõuliselt Underi poliitilist ja kirjandusloolist tähendust...
- Sirje Kiin, "Pühendused", Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 12
- Üheks silmapaistvaks tollal ilmunud raamatuks oli [Marie Underi "Mureliku suuga", mis anti 1942. aastal välja kahes trükis, Günther Reindorffi kahe erineva, nn suvise ja talvise kaanejoonistusega. See esimese Nõukogude okupatsiooni aasta vapustusest kantud luulekogu väljendas paljude tundeid ning tõi poetessile üldrahvaliku tuntuse ja armastuse. (lk 81)
- Aile Möldre, "Eesti raamatu 100 aastat", 2018