Sõnade vägi: paks pede või äss kväär

Kõik algas sellest, et ma lugesin Aet Kuusiku artiklit Müürilehes, mis rääkis – ja rääkis hästi – sellest, kuidas on võimalik sõnadega kahju teha. Artikli sisuks olid võtted, mida võib liigitada keeleliseks vägivallaks: patologiseerimine, nähtamatuks tegemine ja dehumaniseerimine. Artikkel pani mu oma kogemustele mõtlema, nii et siin need nüüd on. Ärge näkku lööge, ma kardan kõdi!

Mittebinaarne ja nähtamatu

Oi kui palju kõiksugu ankeete, küsimustikke, teinekord ka päris olulisi, on mul prügikasti rännanud, sest ainus ja kohustuslik soovalik, mida pakutakse, on “Mees/Naine”. No krt, kui tõesti ei taha panna valikut “Mittebinaarne” või “Sõnastan ise”, siis pange sinna vähemalt kolmandaks soomarkeriks “Muu” vms. Vahel antakse peale “Naine/Mees” valiku ka lahke võimalus “Ei soovi öelda“, aga see pole see. Soovin küll öelda, aga ei lasta ju.

Eks paljudele võib tunduda see väikse asjana ja juhtub ju ka palju hullembat, aga kui sind ikka kogu aeg ja igal pool cancel’datakse? Kogu aeg maha vaikitakse? Nii ei saagi olla osake normaalsusest. Normaalsetest asjadest räägitakse vabalt. Mitte liiga palju ega liiga vähe.

Kui mõni lugeja veel ei taibanud, siis jutt käib mittebinaarsusest. Mis ei ole sugugi mingi harv erand või haigus, mida põevad inimesed, kes võiks kuhugi (välismaale) ravile minna või lihtsalt suumulgu kinni hoida.

Lingvist ma ei ole, aga ma näen suurt vahet, kui inimest nimetatakse nimisõnadega “mees” või “naine”, või siis omadussõnaga “mittebinaarne”, mis mulle kõlab rohkem nagu diagnoos. Et kuidagi ühtlasel tasemel olla, siis võiks ka “mehe” ja “naise” asemel olema näiteks sõnad “mehelik” ja “naiselik”, et vastata küsimusele “milline?”? Aga selline asi tekitaks muidugi segadust ja taaslooks stereotüüpe, nii et selle ettepanekusse mul tegelikult suurt usku pole, nii et lihtsam oleks leida ka eesti keeles miski termin, mis võrdselt väljendaks indiviidiks olemist. Inglise keeles kasutan sõna enby (non-binary), ja mina kasutan seda ka eestikeelsetes tekstides, sest vähemasti mu teada ei ole meil sarnast head sõna veel kuskilt võtta. 

Homo, pede või lihtsalt lilla

Ma ise kirjutasin sellise alapealkirja – ma ise olen, seega ma võin – ja ikkagi kriibib. Minu jaoks on “pede” see kõige hullem solvang, eks ikka selle koleda nõuka-aja taaga pärast või lihtsalt et ühe neljatähelise lühendatud sõna sisse mahub kole palju mürki. Kujutage ette sihukest mädakarva pooltahket ollust, mis haiseb ja millest veelgi miskit hallikat ollust nõrgub. “Pede” on sõna, mida loobitakse nende pihta, keda tahetakse solvata ja dehumaniseerida. Olen proovinud seda omastada ja seega kahjutuks teha, käisin isegi Pedepõrgupeol, mis oli väga lahe ja kväär üritus, aga ikka kriipis. Võib-olla ma olen piisavalt vana või liiga tundlik või liiga … 

Okei, aga “homo”? Olen oma väljamaa sõpradele selgitanud, et “homo” ei ole eesti keeles neutraalne sõna. See on lahjem versioon sõnast “pede”, aga kes seda sõimusõnana kasutab, mõtleb tegelikult sama. Vahe on umbes, et kas sind valatakse üle keeva veega või sellisega, mis just mullitamise lõpetas. 

Ma olin kuskil 14–15 aastat vana ja kirjutasin oma järjekordset romaani (sahtlisse). Üks stseen oli mingil müstilisel põhjusel selline, et politseinik (naine) on armunud teise politseinikku (mees) ja selle teise düüdi parim sõber nagu vihjab, et näe, see tore naine on sinusse armunud, tee midagi. Mispeale see düüd tunnistab suure saladuskatte all sõbrale, et ta “ongi see, mida kuulujutud temast räägivad”. Ta on homo. 

Mis selle stseeni huvitavaks teeb, on see, et ma ei teadnud toona absoluutselt, mida homo tähendab. Ma olin üpris veendunud, et see on keegi, kes vaikselt kodus onaneerib ja kedagi teist ei vaja ega saagi vajada. Mitte negatiivne, aga õnnetu. Ja ei, ässadest (ace) teadsin ma sama palju kui Mart(in) Helme abieluvõrdsusest. Miks ma selle stseeni üldse kirjutasin – pole halli aimugi. Ju sel oli mingi ajju kodeeritud tähendus. 

Minu lapsepõlves ja teismeeas (olen 81. aasta väljalase) oli “lesbi” kah päris korralik sõimusõna, ja kui sa “pede” puhul veel teadsid natukenegi, et need on mingid pahad onud, kes lapsi põõsasse meelitavad (noh, see klassikaline segiajamine pedofiilidega, eksole), siis “lesbi” oli müütilisem ja müstilisem. Ma ise põrkasin selle sõnaga täies vihas kokku kuskil 10-aastasena, kui ma oma paar aastat vanemale ja väga heale sõbrale lihtsalt ja loomulikult ütlesin, et “ma armastan sind”. Seepeale kähises sõber mulle näkku: “Mingi lesbi oled või?!” Mul polnud udust aimdustki, mis või kes see lesbi oli, ega vist sõbergi liiga hästi teadnud, aga intonatsioon ja kehakeel andsid selgesti teada, et see oli midagi koledat.

“Kväär” seevastu on üks tore sõna, mis on häälduse järgi (ja mitte ainult) inglise keelest (queer) eesti keelde tulnud ja levib vähemasti teatud ringkondades. Ma ise fännan seda sõna väga, sest ehkki inglise keeles pole see sõna sugugi puhas, siis meite keeles tal taak puudub. Ja temaga annab mängida, nagu ma ise sageli teen – kväärakad, kväärikad. Samasse punti käib ka aseksuaalse rahva ace’i järgi ässadeks nimetamine. Ja kui artikli alguspoolt meelde tuletada, siis – “kväär” ja “äss” on mõlemad nimisõnad, mitte diagnoosid. Win-win!

“Oh sa vaeseke, sul oleks küll parem, kui sa surnud oleks …”

Ratastooli kasutavatele inimestele olen üle aastakümne käe-jala pikenduseks olnud. Ja see dehumaniseerimine, mis toimub, on ikka rõlge (kaunis eestikeelne sõna, mis pandi kokku rõve + ilge). Kusjuures seesama haletsemine võtab teinekord ikka eriti koledaid pöördeid. Üks näide (see polnud mitte haruldus, lihtsalt kõige meeldejäävam) – hängime ratastooli kasutava sõbraga bussipeatuses, ootame bussi. Korraga laekub meie kõrvale sihuke, andke andeks, pooleteise jalaga hauas muti, vahib mu sõpra/klienti ja kommenteerib valjult kuhugi musta auku (sest ega ta ometi meile kummalegi seda ei öelnud):

“Oh sa vaeseke, sul oleks küll parem, kui sa surnud oleks …”

Seepeale võttis kõnepuudega sõber ette oma kõige korralikuma “koolitaja-artikulatsiooni” ja kommenteeris vägagi otse muti poole: “Tead, sina sured küll varem kui mina.”

Ja noh, kõik need tosinad inimesed, kes tulevad sulle, sest sa istud ratastoolis, salli kaela siduma, jopehõlmu kinni tõmbama, sind kuhugi tõukama-lükkama, niisama patsutama, sest ega sa ole ju inimolend oma tahtega, sa oled Mingi Asi (seda terminit kasutas mu vennatütar täiel veendumusel, kui ta oli veel pisike ja ei teadnud kõigi asjade nimetusi).

Ajakirjanikud alustavad endiselt oma ratastooli kasutavatest inimestest kõnelevaid persoonilugusid sõnadega “ratastooli aheldatud”. Huvitaval kombel tekitab see aga vaestes õnnetutes kannatajates tungivat tahtmist võtta see kirjatsura ja ta ise kuhugi kinni aheldada, et ta enam lollusi ei kirjutaks. 

Lisavajadusega inimeste vaese kannataja või jumaliku inspireerijana kujutamine on ühtviisi nõme, vahet pole, kumb – aga sellest võiks kirjutada juba eraldi artikli. 

Sina ei pea mitte oma pekki propageerima!

Üks sõna, mida on kogu minu eluajal kasutatud pealtnäha neutraalsena, on “paks”.  Aga see ei ole neutraalne. See on hinnang. Teadagi, kõik paksud on ju kas laisad ja lodevad, (multi)filmide kuripahad või comic relief. Ja muidugi oleme me kõiges süüdi, elame teiste maksumaksjate kulul nagu prussakad. Ja noh, sulle pole õieti riideid (või sa maksad nende eest peale), sa ei mahu kuhugi, kõik kaalupiirangud lõpevad ammu enne sind, ei leia ei sobivat tooli ega jalgratast, rääkimata benji– või langevarjuhüpetest. Ja otse loomulikult sa kas peaksid kõigile end õigustama, et näe, mul on säärane ja säärane haigus, sest vastasel juhul, hoidku kõik head ja kurjad vaimud, jätad sa mulje, et levitad valesid arusaamu, propageerid ülekaalulisust ja lehvitad oma koledat pekki ilmarahva silma all. Kott kandadeni ja kappi tagasi (kui sa mitte-hetero või mitte-cis-sooline oled, ära sealt välja tulegi)!

Tõmban siin otsad kokku, enne kui romaan välja kukub, ja seda ei ole mul tõesti mahti praegu kirjutama hakata. Ma parem arvan teinekord uuesti, avameelselt.