Kõrõ
Kõrõ vai tõisisõnno juttsälg kobikunn (tiiduskeelen Bufo calamita) om edimädse kaitsõkatõgooria katõpaigaelläi, miä tähendäs, et tä om umbõlõ haruldanõ ja timä segäminõ luudusõn om keelet. Edimäste katõgooriahe om varrampa nimetet viil hal’as-kobikunn, kiä om täämbadses joba miiq piirkunnan vällä koolnuq. Eestin ummaq kõrõq hädäohon päämädselt elopaiko häömise peräst. Näil om elmises vaia lagõhit liivatsit kotussit. A kuna Nõvvokogoliido aol kõik rannamaaq ja liivaguq mõtsa täüs istutõdiq, sõs kõrõq jäieq umist elopaigost ilma. Parhilla om näid viil perrä jäänüq õnnõ mõnda ütsikuhe liivahauda ja mõtsalda randa.
Kõrõ elotiieq
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Kõrõ om kobilidsõ naha ja hellerohilidsõ sälätriibuga kunn. Tä om väegadõ var'olidsõ eloviiega. Päävätsel aol tä ist lehti, liiva vai mõtsaprahi all, a üüse muutus aktiivsõs. Kõrõq sööväq kõgõsugumaidsi mutukit, kedä näil kõrda lätt liiva päält kinniq püüdäq. Sigimise aig om näil keväjäst suvõ algusõni. Sõs kogonõsõq esädseq kunnaq madalihe aotliidsihe lumpõhe, miä liiva vaihõlõ teküseq ni nakkasõq kõvva laulma. Laulu pääle tulõvaq sinnäq imädseq. Kõrõ kudu om katõrialinõ lint, kost paari nädäliga arõnõsõq välla kunnapojaq.