Vikipeedia

Keila

linn Harjumaal
Redaktsioon seisuga 28. veebruar 2023, kell 21:55 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)
 See artikkel räägib linnast; aadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Kegel (aadlisuguvõsa); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Keila (täpsustus).

Keila on linn ja omavalitsusüksus Harju maakonna lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas.

Keila
Ülevalt alla, vasakult paremale: Keila kirik, Keila kultuurikeskus, Keila raudteejaam, Harju KEKi tehnotalituse hoone, vaade Keilale õhust.
Pindala: 11,2 km² (2017)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 10 964 (1.01.2024)[2] Muuda Vikiandmetes
EHAK-i kood: 0296[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 59° 19′ N, 24° 25′ E
Keila (Eesti)
Keila
Kaart

Keila piirneb kirdenurgast Harku valla Kumna külaga, idas Saue valla Valingu külaga, lõunas Lääne-Harju valla Ohtu ja Kulna külaga, lõunas ja läänes Lääne-Harju valla Niitvälja külaga ning põhjas Lääne-Harju valla Valkse ja Tõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.[4]

Keila pindala on 11,25 km²[5] ja elanike arv 2016. aasta alguse seisuga oli 9577.[6] Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.

Keilat (Keikæl) on kirjalikes allikates esmamainitud 1241. aastal kümne adramaa suuruse külana.[7] Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks viieteistkümnest linnaprivileegideta alevist.[8] Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla.[9] 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 jõustunud Linnaseadusega[10] kolmanda astme linn[11].

Keila oli keskajal lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. 20. sajandi algul arenes seal tekstiilitööstus ning Nõukogude ajal üldine tööstustootmine. Tänapäeval on suurimad tööandjad AS Harju Elekter, Ensto Ensek AS ja AS Draka Keila Cables.

Tähelepanuväärseks hooneks võib pidada Keila kirikut, mis on Harjumaa suurim keskaegne maakirik[12] ja mille kirikutorn on Põhja-Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid (50 meetrit).[13] Keilas asus vasallilinnus, millest on tänapäeval alles ainult varemed. Linnusega oli seotud Keila mõis, mis kujunes üheks tähtsamaks Liivi ordu tugipunktiks Tallinna ümbruses.[14] Alates 1989. aastast tegutseb mõisa peahoones Harjumaa Muuseum.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Turba liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on mänginud olulist rolli linna arengus.

Nimi

Keilat on Taani hindamisraamatus 1241 mainitud kujul Keikæl (see kõlas arvatavasti nagu "Keikälä" või "Keikala"). Nüüdseks on nimi lühenenud. Soomes on tänapäevalgi kohanimed "Käikkälä" ja "Keikkala".[15][16][17]

Nime tähendus pole selge. Soome keele läänemurdeis tähendab käikäle või käikälä tükki või osa. Nime aluseks või vahendajaks võib olla ka algupäralt selgusetu isikunimi.[17]

Saksa keeles on Keila nimi olnud Kegel, vene keeles Кегель. Selle nime järgi sai ka Keilat läbinud raudtee hüüdnimeks "keeglirada" (saksa keeles "Kegelbahn").[18][19] Esimene Eestisse jõudnud elektrirong Stadler FLIRT sai Keila raudteejaama ajaloolise nime järgi[20] nimeks Kegel.[21]

Ajalugu

  Pikemalt artiklis Keila ajalugu
 
Kultusekivi Jõepargis

Esiaeg ja muinasaja küla

Keila territooriumilt leitud seni vanimaks esemeks on 3.–2. aastatuhandest eKr pärit kivikirves, mis tuli välja vundamendiaugu kaevamisel 1930. aastal, jõest umbes 200 m kaugusel. Samast kohast leiti ka luid ja süsi.[9]

Muinasaja vanimaks säilinud mälestiseks on Keila Jõepargi territooriumil asuv Orjakivina tuntud kultuskivi hiljemalt 1. aastatuhandest, millesse on uuristatud lohukesed.[16]

1912. aastal leiti põllu kündmisel Keila jõe lähedusest (tänapäeval raudteeülekäigukoha juures) aardeleid, kuhu kuulusid 9.–10. sajandist pärit pronks- ja hõbemündid.[9]

Keila maa-alal asus küla juba muinasajal. Asustuse jälgi on leitud peamiselt Keila jõe äärselt alalt, mida tänapäeval läbib raudteetamm. Arheoloogilistel proovikaevamistel on sealt leitud potikilde ja söestunud luid, mille järgi on oletatud, et küla eksisteeris seal 10.–15. sajandil.[9]

1241. aastal on Keila küla (Keikæl) esmamainitud Taani hindamisraamatus,[7] kus küla suuruseks oli märgitud kümme adramaad.[16]

13. sajandi algul kuulus Keila ala Revala maakonda Vomentakœ muinaskihelkonda, mille nime on tõlgendatud Võhmatagusena.[17]

Asula keskajal

 
Keila kiriku torn on Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid

13. sajandi esimesel poolel rajati Keilasse kirik (arvatavalt puidust).[16] Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurkne kabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel. 1452. aastal läks Keila kirik Tallinna Toomkiriku alluvuselt Tallinna Komtuurkonna alluvusse, mis tõi kaasa suured ümberehitused. 15.–16. sajandil oli Keila kirik üsna jõukal järjel ja seal oli neli altarit.[22]

 
Keila vasallilinnuse varemed

1350. aastal või veidi varem rajas Kegelite suguvõsa Keila jõesaarele mõisa, kuhu kuulus 3–4 kiviseinte või -vundamendiga hoonet. Aastal 1433 ostis Liivi ordu mõisa Arndt Kallelt ja hakkas 1470. aastatel mõisa väikelinnuseks ümber ehitama.[23]

15.–16. sajandil moodustus Keila kohale kodanike, bürgermeistri ja gildiga alev, kuhu kuulusid kindlustatud ordumõis ja selle lähedal olev küla, kivist vesiveski (vabade möldritega), kirik ja selle lähedal asuv ligi 20 elamuga[m 1] küla, kõrvalhoonete ja viie kõrtsiga (pruulimisõigusega majapidamised).[9] Käsitöölised koondusid mitte ainult linnadesse, vaid ka alevitesse. Nii näiteks olid 16. sajandi esimesel poolel Keilas ametis pagar, rätsep, kingsepp, köösner, kangur, sepp ja puusepp.[24]

Vene väed põletasid ordumõisa maha Liivi sõja ajal 1560. aastal. Alevi hävitasid poolakad 1567. aastal, mille järel oli Keila paar sajandit väike kirikuküla.[9] Liivi sõja ajal, täpsemalt 1558. aastal, rüüstati ja purustati ka kirik. Selle taastamine lõpetati 1596. aastaks.[22]

Uusaeg ja uusim aeg

Rootsi ajal taastati ordumõis.[23] Kirikuaias olevad mitu 17. sajandist pärit talupoegade rõngasristi viitavad ka selle aja talupoegade heale elujärjele.[22]

1700. aasta oktoobris liikus Rootsi sõjavägi kuningas Karl XII juhtimisel Pärnust Tallinna kaudu Narva alla. Märjamaalt oleks ka otsemini Tallinna pääsenud, kuid vägi keeras Nissi peale ja sealt Keila kaudu Tallinna. Põiked peasuunalt kõrvale tingis asjaolu, et oli vaja täiendada moonavoore.[25]

Tugevaid kahjustusi sai vasallilinnus Põhjasõja ajal (umbes 1710) ja 1750. aastatel jäeti see maha. Üksikuid linnuseruume kasutati küll veel keldritena kuni 19. sajandini.[23]

18. sajandil sai postimaanteeks Keilat läbinud ajalooline teetrass Tallinn–Haapsalu (vaata Tallinna–Haapsalu postimaantee), mille algusaja võib oletatavasti paigutada 13. sajandi esimesse poolde.[14] Postiühendus loodi 1739. aastal, kuid suleti juba 1743. Tallinna ja Haapsalu vahelise tee postijaamad, sealhulgas Keila postijaam, taasavati 1783. aastal. 1799–1804 veeti trassil ka reisijaid.[26] 1865. aastal otsustati jätta suurte kulutuste pärast Keilasse spetsiaalsed postijaamahooned ehitamata.[27]

Keila vasallilinnuse kõrvale rajati juba Rootsi ajal väike kivist mõisa härrastemaja. Selle asemele ehitati aga umbes 1802. aastal uus peahoone, mis arhitektuuriliselt jäi teiste kihelkonna mõisate (nt Ohtu, Vääna, Saue) peahoonetega võrreldes tagasihoidlikuks.[9]

Tänapäevase välimuse sai Keila kirik 1851. aastal (roosaken, torni kaarmotiivid, peaportaali raamistamine sammastega jm) ning kiriku sees lõppesid viimased suuremad ehitustööd 1939.[22]

18. ja 19. sajandil muutus Keila ilme üsna vähe. Pööre saabus Balti raudtee valmimisega 1870. aastal, mis oli esimene Eestis asunud raudtee ja ühendas omavahel Paldiski, Tallinna ja Narva linnasid Peterburiga. Samuti mõjus asula kasvule soodsalt 1896. aastal alanud mõisamaa müümine ehituskruntideks.[16]

 
Hävitatud Martin Lutheri mälestusmärk, mis asus Keila lähedal Kumna mõisa maadel

Koos raudtee väljaehitamisega ühendati kõik raudteejaamad telegraafiliiniga. Nii sai Keila esimese telegraafiühenduse 1870. aastal.[28] 1897. aastal sai Keila telefoniühenduse Tallinnaga.[16] Panganduse ajalugu Keilas sai alguse 1899. aastal hoiukassa avamisega.[16]

Raudteeliin Keila ja Haapsalu vahel valmis alles 1905. Nõnda oli Keila jaam oluline peatuspaik Haapsallu suunduvatele puhkajatele ning pakkus kohalikele tööd hobutranspordi korraldamisel Keila ja Haapsalu vahel.[29]

Keila all peeti lahinguid nii esimeses kui ka teises ilmasõjas. 23. veebruaril 1918 kohtusid Keila mõisa maadel lahingus punakaartlaste ja sakslaste väeüksused.[30]

Keila alev

1925. aastal sai Keila aleviõigused.[11]

Postijaamad tegutsesid mõningail määral 1920.–1930. aastail neis paikades, kus puudusid bussiliinid.[27] 1924. aastal avati hobusepostijaam[31] ka Keilas, kuid bussiliikluse tormiline areng 1930. aastail viis Eestis postijaamade sulgemiseni.[32]

Keilas tegutses Keila põllumeeste konvent.

  •  
    Keila jaamahoone
  •  
    Raudteejaam nõukogude ajal
  •  
    Elamu raudteejaama territooriumil
  •  
    Veetorn raudteejaamas

Keila linnana

19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid (v.a Võõpsu) ja Keilast sai kolmanda järgu linn, kuna seal oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt – 1. mai 1938 seisuga oli Keilas 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.[33]

1944. aasta 23. septembril toimus võitlus Eesti üksuste ja Punaarmee 72. laskurdiviisi kiiresti edasiliikuva motoriseeritud eelsalga vahel.

1941. ja 1949. aastal oli Keila raudteejaam üheks sõlmjaamaks, kuhu koondati arreteeritud inimesed ja paigutati nad jaamas seisvatesse loomavagunitesse. Vahistamised toimusid valdavalt öösiti ja ühte rongitäit komplekteeriti paar ööpäeva. Jaamast saadeti inimesed Siberisse asumisele. Küüditatute mälestuseks on jaama territooriumil mälestustahvliga kivi.[9]

Aastatel 1950–1962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskuseks.[34]

Juulis 1958 jõudis Keilasse elektriraudtee,[16] mis pikenes Kloogani sama aasta detsembris ja 1965. aastal pikendati elektriraudteed ka Vasalemmani. Nüüdisajal on linnal elektrirongide näol hea ühendus Tallinnaga.

 
Nõukogude Liidu tankipolgust alles jäänud hooned 1990. aastatel

Nõukogude ajal paiknes Keila linna territooriumil 228. tankipolk, viimased tankid viidi minema 1994. aasta 5. augustil. Tankipolgu territooriumil töötas aastatel 1990–1991 Interliikumise piraatraadiojaama Nadežda saatja.[9][35]

Nõukogude ajal kasvas linn jõudsalt. Linna äärde ehitati viiekorruseliste paneelmajade rajoon. Nende hulgas on ka kolm seitsmekorruselist korterelamut. Lisaks arenes välja Mudaaugu rajoon linna põhjaosas.

Aastatel 1992–2017 asus Keilas Keila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud.

1994. aastal valmis Mudaaugu elamupiirkonnas SOS-lasteküla, millest sai esimene pere-tüüpi lastekodu Eestis.[9]

1994–1996 oli Paldiski linn Keila linna koosseisus ühe Keila linnaosana, et seal saaks läbi viia kohaliku omavalitsuse valimisi.[36] See põhjustas hiljem aga pikaajalise kohtuvaidluse Keila ja Paldiski vahel, kuna viimane jättis Keila kanda ühe laenuvõla.[37][38]

2001. aastal valmis Keila tervisekeskus.[39] Linnaelanike sportimisvõimalusi on parandanud ka Keila terviseradade valmimine.

2012. aastal alustati ühinemisläbirääkimisi Keila vallaga.[40] Linnavolikogu lükkas juunis 2014 tagasi Saue valla ühinemisettepaneku.[41] 2016 pakuti välja ka Lääne-Harju valla idee, kuid Keila linn ning Vasalemma ja Nõva vallad ei olnud ühinemisest huvitatud ja hiljem loobus ka Padise vald. Seetõttu oli oodata ainult Keila valla ja Paldiski linna liitumist ning Keila linna jätkamist eraldiseisva haldusüksusena.[42] Eesti omavalitsuste haldusreformi raames plaaniti Keila linn sundliita Paldiski linna ja Keila, Padise ning Vasalemma vallaga.[43] 6. juulil 2017 otsustas valitsus aga, et Keila linna Lääne-Harju vallaga ei sundliideta ning et ta jätkab eraldi omavalitsusena.[44]

Loodus

 
Keila lääneosa maastik, Surnumäe

Keila paikneb Harju lavamaal.

Pinnamood

 
Keila mäe paiknemine Keila linna suhtes.
Tumerohelisega on märgitud alad kõrgusega üle 45 m üle merepinna, heledama ererohelisega alad kõrgusega 40–45 m, tuhmrohelisega alad kõrgusega 35–40 m

Suur osa Keilast paikneb Keila mäel,[16] mis on voort meenutav paest tuumikuga enam-vähem tasase harjaga loode-kagusuunaline kõrgendik,[45] mille loodeots on Valkse külas.[46] Selle ja kogu ümbruskonna kõrgeim looduslik punkt absoluutse kõrgusega veidi üle 48 m on linna loodeosas.[47] Selle punkti vahetus läheduses paikneb tehisküngas, mille absoluutne kõrgus on ligi 56 m.[46] Linna lõunaosa asub kõrgendiku laugjal nõlval[46] ja idaosa paikneb Keila jõe tasastel kallastel.[16] Linna lääneosa on madalamal tasandikul, millele on tekkinud Niitvälja soo.[46]

Geoloogiline ehitus

 
Keila lademe tüüppaljand Keila paemurrus

Keila asub Ida-Euroopa platvormi äärealal. Kristalse aluskorra pealispind asub Keila kohal 150–180 meetrit allpool merepinda.[48] Keila ala kerkis merest umbes 8000 aastat tagasi.[16]

Keila alune kohati maapinnani ulatuv paekivi kuulub Keila lademesse. Keila paemurrus asuval tüüppaljandil paljandub vaid kolmemeetrine sein lademe keskmisest osast.[49] Linna järgi on nime saanud nii Keila lade[50] kui ka Keila kihistu, viimase asemel soovitatakse aga kasutada laiematähenduslikku Kahula kihistut.[51] Keila põhjaservas Keila jõe orus avanduvad ka Haljala ja Kukruse lade.[52] Kvaternaarisetetest kattekiht (paerähkne liivsavi) on Keila linnas õhuke (0–3 m).[53]

Keila mägi on üks ümbruskonna paekivikõrgustikest, mida algselt peeti korallriffideks, seejärel biohermideks, uuemal ajal arvatakse aga, et need on lihtsalt lubjarikka muda kuhjatised, ehkki neist on leitud koralli Cyathocystis rhizophora jäänuseid ja on võimalik, et need moodustavad seal rifisarnaseid struktuure.[54]

Liivase ja kruusase pinnasega kõrgendikud on endised rannavallid, mis tekkisid Antsülusjärve kallastele 8000–9500 aastat tagasi.[49]

Kliima

 
Keila õhust

Selles peatükis on kasutatud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Tallinn-Harku aeroloogiajaama andmeid, mis asub Keilast linnulennult ligi 14 km kaugusel.[m 2] Keila hüdromeetriajaamas mõõdetud sademete ja õhutemperatuuride andmed pole avalikud ning seal on õhutemperatuure registreeritud alles 2007. aastast.[m 3]

Perioodil 1981–2010 oli Harku jaamas mõõdetud aasta keskmine õhutemperatuur 5,9 °C (Eesti keskmine samal ajal vahemikus 4,9–7,1 °C). Registreeritud õhu absoluutne maksimumtemperatuur oli +34,3 °C ja miinimumtemperatuur −31,4 °C. Veebruari keskmine minimaalne õhutemperatuur oli −7,1 °C ja juuli keskmine maksimaalne õhutemperatuur oli +21,9 °C.[55]

Aasta keskmine sademete hulk nimetatud perioodil on olnud 704 mm, Eestis samal ajal vahemikus 578–766 mm. Maksimaalne ööpäevas registreeritud sademete hulk 78,3 mm.[56] Suhteline õhuniiskus on aasta jooksul keskmiselt 81%.[57]

Keskmine tuule kiirus perioodil 1981–2010 oli 3,5 m/s, maksimaalne aga 28 m/s (101 km/h).[58] Päikesepaistet esines aastas keskmiselt 1826 tundi (76 ööpäeva).[59]

Veestik

 
Keila jõgi ja vana maanteesild

Keila idaosa asub Keila jõe kallastel. Keila jõge uuriti 1993. aastal kompleksselt mitmes lõigus, sealhulgas Keila kohal. Jõe laius oli Keilas 15 m ja sügavus 0,3–0,6 (enamasti 0,5) m. Ligikaudne vooluhulk oli Keila linnas 1000 l/s. Kaldad olid Keilas osalt tasased ja osalt järsud. Jõepõhi oli Keilas kruusane-kivine, paiguti pealt mudastunud. Jõe aasta üldvooluhulgast Keila linna kohal moodustab lumesulamisvesi 33%, vihmavesi 32% ja põhjavesi 35%.[60]

Linnaga piirnevast jõelõigust on püütud jõesilmu, haugi, angerjat, särge, turba ja roosärge, harva ka lõhet ja vimba.[60]

Tõllaaugu lähedal paikneb Keila jõe lahknemiskoht, moodustades jõe parem- ja vasakpoolse haru. Ühinemiskoht asub Linnuse tänava silla lähedal.[61] Harude vahele jääb Jõesaar.

Alates 1955. aastast on maaparanduslikel eesmärkidel koostatud kaks Keila jõe süvendamise projekti Tallinna–Paldiski maantee sillast ülesvoolu kuni Tallinna–Pärnu maantee sillani. 1960. aastatel tehtud Keila jõe parempoolse haru süvendamine tõi kaasa vasakpoolse haru veetaseme alanemise. Linnuse tänava sild likvideeriti ning asendati pinnasest valliga, mis muutis vasaku haru umbseks ja veevool peatus.[61] 1980. aastate uuringud on välja selgitanud, et Keila jõe parempoolse haru põhi on kohati sügavamaks kaevatud, mistõttu vasakpoolne jõe säng jäi kuivale.[61] Selle tulemusel supluskohad hävinesid.[62]

 
Kaitsealune Loigu keerdkadakas Keila lääneosas

2012. aastal taasavati Keila jõe vasakharu ning taastati vee läbivool. Kuna puhastus- ja süvendustöid tehti kuni paekivini, siis jääb see jõeharu ikkagi suvel peaaegu kuivaks, sest paremharu on süvendatud tunduvalt rohkem.[62]

Taimed

Endisel Keila jõe saarel asub looduskaitse all olev Jõepark. Teised linna tähtsamad pargid on endise kalmistu kohal asuv Keskpark ja muinsuskaitse all oleva Keila algkooli hoone taga asub Männik.

Linna lääneosas asub Keila mäe lõunanõlval Keila tammik. Linna piiril kahe raudteeharu vahel (Kulna küla territooriumil) kasvab looduskaitse all olev Liivaaugu tamm.[63] Teine looduskaitse all olev põlispuu on 150 aasta vanune Loigu keerdkadakas.[49]

Linna lääneosa soodes ja niitudel on looduskaitse all olevate taimeliikide kasvupaikasid. Käpalistest kasvavad Keilas balti sõrmkäpp, hall käpp, harilik käoraamat, kahelehine käokeel, kahkjaspunane sõrmkäpp, kaunis kuldking, kuradi-sõrmkäpp, kärbesõis, pruunikas pesajuur, rohekas käokeel, Russowi sõrmkäpp, suur käopõll, soo-neiuvaip ja vööthuul-sõrmkäpp. Looduskaitsealustest taimedest on veel esindatud eesti soojumikas, harilik porss, põõsasmaran, kuninga-kuuskjalg, kõrge kannike, püst-linalehik, sile tondipea[64] paas-kolmissõnajalg ja harilik ungrukold.[65]

Loomastik

 
Veelendlane

Keila linnavalitsuse tellimusel on spetsialistid uurinud Keila parkides elunevaid nahkhiiri. Kirikuaias ja Keskpargis oli ainsaks kohatud liigiks põhja-nahkhiir. Kõige väärtuslikumaks elupaigaks kolmest külastatud pargist osutus Jõepark, kus põhja-nahkhiirele lisandusid veelendlane ja suurvidevlane. Veelendlase elupaigad on tihedalt seotud veekogudega ja neid võibki näha suvel lendamas vastavatud jõeharu ning jõe kohal. Eesti oludes on aga kõige haruldasem vaid paiguti Eestis levinud suurvidevlane, kes on ühtlasi suurim Eestis elavatest nahkhiirtest.[66] Kõik kolm liiki on Eestis looduskaitse all, kuuludes II kaitsekategooriasse.

Keila lääneosa on hiireviu elupaigaks.[67]

Planeering

Keila linna territooriumi pindala on 11,25 km², millest ligi pool on tiheasustusega ning ülejäänud ala moodustavad peamiselt metsad, sood ja looduslikud heinamaad. Raudteest lõuna poole jääv Keila osa on valdavalt eramutega aedlinn, põhjapoolne aga korruselamutega linnaosa. Linna maa-alal on ka kolm suuremat parki: Keskpark, Jõepark, Männik.[5]

Üldplaneering

Linna esimene generaalplaan valmis 1957, järgmine 1967 (arhitekt Elva Kilps). Elamuehitus kandus Uus-Paldiski maantee ja Paldiski maantee ning Põhja-Luha ja Piiri tänava kvartalisse. Uus generaalplaan aastast 1987 (arhitekt Tiina Nigul) nägi ette linna laiendamise Tammiku ja Niitvälja aladele.[12]

2002. aastal koostatud Keila linna üldplaneering (autorid Toomas Paaver, Oliver Alver, Indrek Peil ja Siiri Vallner) seadis rõhu linnaruumile, jäädes traditsioonilise üldplaneeringuga võrreldes muudes valdkondades käsitluselt vähem põhjalikuks.[68]

Arhitektuur

Keilas on kaks linnakeskust: 13. sajandil asustatud Keila mägi ja teine, raudteejaamaga seotud uusasula, mis tekkis 1870. aastal. Mõlemad väljakud on praegugi dominantideks. Keskväljaku-äärsetest hoonetest kõige vanem ja väärtuslikum on põlistest puudest ümbritsetud Keila kirik koos 6 kabeli ja kirikuaiaga. Teised hooned Keskväljaku ääres asuvad kirikust eemal, võimaldades kirikul jääda dominandiks.[69]

Keila keskosa kui kesklinna miljööväärtusliku ala kohta koostas kunstiajaloolane Silvi Lindmaa-Pihlak 1997. aastal aruande "Keila keskosa arhitektuursed väärtushinnangud, arhitektuuriajaloolised eritingimused raudteejaama ümbrusele".[70]

 
2021.aasta alguses lammutatud Harju KEKi tehnotalituse hoone

1930. aastal valmis Keila algkooli hoone (Pargi tänav 2). See on riigis ainulaadne Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärk. Sissepääsu kõrval vasakul asub marmortahvel aastaarvuga 1930 ja paremal marmortahvel tekstiga: "Austawaks mälestuseks Wabadussõjas langenuile ehitasid selle koolimaja Keila alew ja Keila wald".[71]

 
Keila tervisekeskus, valmis 2001

1985. aastal valmis Keilas Paldiski mnt 21 arhitektide Ain Padriku ja Rein Tominga projekteeritud Harju KEKi tehnotalituse hoone. Sisekujunduse autor on Rein Laur. Krista Kodrese hinnanguil on tegemist Eesti interjöörikujunduse esimese high-tech'i ideede kontseptuaalse rakendusega. Ruumides on kõik kommunikatsioonid nähtavale jäetud.[72] Hoone valiti 1985. aastal Eesti parimaks ehitiseks.[73] Objekt leidis tunnustust ka üleliidulisel (Nõukogude Liidu) tasandil – III üleliidulisel arhitektuuriteoste konkurss-ülevaatusel pälvis ta II preemia.[74] Hoone lammutati 2021. aasta alguses.[75]

1980. aastate lõpul jäi seisma Harju KEKi alustatud suure spordihoone ehitus, mis anti hiljem üle Keila linnale. Ehitus jätkus 2000. aastal. Keila tervisekeskuse hoone projekti autorid on arhitektid Ain Padrik ja Kristi Alamaa. Esialgu valmis ujulaosa, mis avati mais 2001. Teise järguna avati sama aasta detsembris spordihall.[76] Ehitis võitis konkursi "Terasehitis 2001".[77]

 
Keila kultuurikeskus. Valminud 1956. Foto aastast 2001

Stalinistlik rajoonikeskus

1950. aastal muudeti Eestis haldusjaotust – senise 13 maakonna asemele tekkis 39 rajooni, sealhulgas Keila rajoon.[78] Hoogsalt hakati rajoonikeskuseks saanud väikelinnadesse ehitama halduskeskusi.[79] Tollal arhitektuuris valitsenud stalinistlik stiil eeldas, et rajoonikeskuse väljakuansambel kui nõukogude võimu sümbol pidi olema esinduslik kompositsiooniline tervik.[80]

 
Kino Saluut, valmis 1952

Keila peamised ühiskondlikud ehitised rühmitusid ümber keskväljaku. Nii kerkisidki 1952. aastal sinna 160 kohaga[81] kino Saluut (Keskväljak 10), 1956. aastal kultuurimaja (Keskväljak 12),[82] 1957. aastal[16] Keila Tarbijate Kooperatiivi kahekorruseline kaubamaja[83] (Keskväljak 6) ja kultuurimaja vastas üle väljaku 1958. aastal rajooni partei- ja täitevkomitee hoone (Keskväljak 15).[70]

Iseloomulik oli, et hooneid ehitati korduvkasutusega projekti järgi. Näiteks Keila kultuurimaja on arhitekt Arnold Matteuse Antsla kultuurimaja (projekt 1950) kordus[79] ja 1956. aastal projekteeritud parteikomitee hoone on sisuliselt identne Põlvasse ehitatud rajooni parteikomitee hoonega (autor Ilmar Laasi), ainult peegelpildis.[84]

Sillad

  Pikemalt artiklis Keila sillad

Kuna Keila jõgi on Keila kandis madal ja paese põhjaga, siis sai juba kauges minevikus seda hõlpsasti ületada. Keilast üles- ja allavett on aga jõgi sügav ning ümbrus laialdaselt soostunud, mis liiklust üksjagu takistab. Nii ongi juhtunud, et sealne iidne sillakoht on olnud asula tekkele määrava tähtsusega.[85]

Esimese Keila jõge ületava kivisilla rajamise aeg pole teada. Küll olevat see aga hiljemalt 19. sajandi keskel olemas olnud, sest on dokumenteeritud juht, kus 1853. aastal olevat sild erakordselt kõrge suurvee tõttu avariiohtu sattunud.[86] Rohkem on teada praeguse jalakäijate silla kohal asunud neljaavalise paevõlvsilla kohta, mis ehitati 1882. aastal. See oli 47,1 m pikk ja sõidutee laiusega 4,1 m. Üks silla võlv purustati teise maailmasõja ajal 1941. aastal ja sillati ajutise puittoestikuga.[87] Sild lammutati jõe süvendustööde käigus 1960. aastate algul.

 
Uue maanteesilla ehitamine 2015. aastal
 
Keila raudteesild aprillis 2020
 
Keila jalakäijate sild. Valmis aastal 2019

Mõisaaegset Jõesaart kaunistasid mitmed kivisillad. Juba 1880. aastate lõpus mainitakse ajalooraamatutes Keila mõisa ilusaid kivisildu.[61] Paekivist mitmeavaline võlvsild asus Keila jõel mõisa peahoone taga ja võimaldas otsepääsu teisele poole jõge jäävatesse mõisa valdustesse.[62] Aastail 1960–1961, Keila jõe süvendamistööde käigus, sild lõhati.[62] Samuti likvideeriti siis Jõesaarele viiv Linnuse tänava sild ning asendati pinnasest valliga.[61] 2012. aastal, samaaegselt Keila jõe vasakharu puhastus- ja süvendustöödega, ehitati uus Linnuse tee sild. See on kuuemeetrise avaga raudbetoonist talasild.[88]

Pärast Eesti ja Nõukogude Liidu baaside lepingu sõlmimist tekkis vajadus Keila ümbersõidutee järele.[89] Seepärast projekteeriti 1940. aastal raudbetoonsild Kanama–Keila maanteele, mille ehitustööd algasid 1941. aastal. Ära jõuti teha parem kaldasammas, kuid tööd katkesid sõja tõttu.[86] 1950. aastal[86] projekteeriti sild ümber viieavaliseks 52-meetriseks kahe jätkuvtalaga sillaks. Sild ehitati valmis 1956. aastal.[90] 2015. aastal ehitati olemasoleva silla kõrvale uus sild, seejärel lammutati vana ja selle kohale rajati veel ka teine sild. Mõlemad uued raudbetoonsillad on kolmeavalised ja nende pikkus on 47,3 m.[91]

Kahe terasest talakanduriga raudteesild Haapsalu–Tallinna raudteel üle Keila jõe valmis 1903. aastal. Sild oli kaheavaline ja üldpikkusega 37,8 m. Sild on hiljem ümber ehitatud.[87] Arvatavasti oli esialgne sild, mis rajati aastal 1870 koos raudteega, puidust.

2017. aasta kevadel valmis linna seitsmenda sillana jalakäijate sild mõisapargis.[92][93]

2019. aasta 4. septembril avati 32-meetrine jalakäijate sild ja 180-meetrine jalakäijate tee lõik, mis ühendab Ülejõe linnaosa Kesklinnaga.

2022. aasta sügisel avati Keila-Valingu raudteelõigu 2. peatee. Vana raudteesilla kõrvale ehitati uus sild rongiliikluse jaoks. Uus sild tõstab liikluse tõhusust ja lubab tipptunnil panna rohkem ronge liikuma. [94]

Rahvastik

Rahvaarv

Rahvaarv[95]
Aasta Rahvaarv Märkused
1922 789
1929 924
1934 969[96]
1939 1172
1959 3032
3017[97]
1970 5574
5531[97]
1976 6554[96]
1979 7194[97]
1980 7549
1985 8731
1990 10 205
10 702[97]
2000 9049
9410[97]
rännet arvestades
2001 10 030[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2002 10 030[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2003 9399
9890[98]
1. jaanuar, Statistikaamet
2004 9760[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2005 9670[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2006 9590[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2007 9530[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2008 9590[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2009 9850[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2010 9430[96]
9960[98]
1. jaanuar, Statistikaamet
2011 10 030[98]
9806[99]		 1. jaanuar, Statistikaamet
1. jaanuar, Statistikaamet
2012 9891[98]
9811[97]		 1. jaanuar, Statistikaamet
rännet arvestades
2013 9848[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2014 9751[6] 1. jaanuar, Statistikaamet
2015 9758[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2016 9577[98] 1. jaanuar, Statistikaamet
2017 9695[98] 1. jaanuar, Statistikaamet

Keila on Harju maakonna linnade seas Tallinna ja Maardu järel kolmandal kohal ning Eesti linnade seas 2015. aasta seisuga 15. kohal.

Rahvastiku ajalugu

Keila alal on olnud asustus juba muinasajast alates. 15.–16. sajandil arenes külast linnaprivileegideta alev, kus elasid peamiselt eestlased, sakslased ja rootslased. Säilinud Keila kiriku vöörmündrite arveraamatu põhjal oli Keilas elanikke ligi 100.[8] Liivi sõja ajal 1567. aastal hävitasid Poola väesalgad selle alevi ning paari järgmise sajandi jooksul oli Keila üsna hõredalt asustatud. Rahvastiku kasvu pärssisid ka katk (aastatel 1657 ja 1710), näljahäda (1695) ja Põhjasõda.[9]

1697. aastast säilinud Keila plaanil on vaid mõned majad koos kiriku, mõisa ja kahe kõrtsiga. Oluline pööre saabus 1870. aastal, kui valmis Keilat läbiv Balti raudtee, mis soodustas piirkonna majanduslikku arengut ja rahvastiku kasvu. Oluline oli ka mõisamaade müümine ehituskruntideks.[9]

 
Keila palvemaja inimesed 20. sajandi algul

Vahetult enne I maailmasõda elas Keilas ligi 800,[16] pärast sõda aga umbes 600 inimest.[9] Pidev kasv jätkus kuni 1990. aastani, mil Keilas elas üle 10 000 inimese.[95] Rahvaarvu kasvatas ka Keilas asunud Nõukogude tankipolk.

Eesti taasiseseisvumise järel hakkas Keila linna elanike arv kahaneva sündimuse ja väljarände tõttu vähenema ja 2000. aastaks langes see 1990. aasta tippajaga võrreldes ligi 11%. Järgmise kümne aasta jooksul pööras aga elanike arv taas tõusuteele ning 2011. aastal elas Statistikaameti andmetel Keilas 9806 inimest.[99] Linna asustustihedus on nüüdisajal 925,7 inimest ruutkilomeetri kohta. Ligi pool Keila linna territooriumist on tihedamini asustatud, ülejäänud maa-alal on metsad, heinamaad ja sood.[5]

Keila loomulik iive on viimastel aastatel olnud positiivne, 2013. aastal sündis linnas 124 last ja suri 88 inimest. Ülalpeetavate määr oli 2013. aastal 50,3.[100]

2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Keila elanikkonnast eestlasi 82,8%, venelasi 12,07%, ukrainlasi 1,77%, soomlasi 0,89%, valgevenelasi 0,68% ja teisi rahvusi 1,79%.[101]

2014. aasta alguse seisuga elas Keilas Statistikaameti andmetel 9751[6] ja Rahvastikuregistri andmetel 9748 inimest[viide?].

Rahvuslik koosseis aastatel 1970–2011
Rahvus 1970[102] 1979[103] 1989[104] 2000[105] 2011[106]
arv % arv % arv % arv % arv %
eestlased 4621 82,61 5573 77,47 7094 70,43 7773 82,80 8291 84,92
venelased 673 12,03 1191 16,56 2177 21,61 1133 12,07 1078 11,04
ukrainlased 79 1,41 116 1,61 299 2,97 166 1,77 139 1,42
soomlased 88 1,57 105 1,46 115 1,14 84 0,89 56 0,57
valgevenelased 40 0,72 60 0,83 111 1,10 64 0,68 53 0,54
leedulased 20 0,36 23 0,32 24 0,24 23 0,24 24 0,25
poolakad ... ... 8 0,11 14 0,14 10 0,11 8 0,08
tatarlased ... ... 31 0,43 43 0,43 8 0,09 7 0,07
lätlased 15 0,27 11 0,15 16 0,16 7 0,07 5 0,05
sakslased ... ... 18 0,25 23 0,23 7 0,07 10 0,10
juudid 6 0,11 5 0,07 13 0,13 1 0,01 1 0,01
muud 32 0,57 53 0,74 143 1,42 112 1,19 91 0,93
Kokku 5594 100 7194 100 10072 100 9388 100 9763 100

Liiklus

 
Keila raudteejaama ooteplatvormid, vaade Tallinna poole

Maanteedest läbivad linna Tallinna–Paldiski maantee, Keila–Haapsalu maantee, Keila–Ääsmäe tee ja Keila–Ohtu tee.

Tallinna–Keila raudtee hargneb Keilas Turba ja Paldiski suunas.

Keila siseselt liiguvad bussiliinid K11, K12, K13 ja K14.[107][108]



Majandus

 
Keila linn

Keskajal oli Keila mõis lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. Lisaks põlluharimisele tegeleti mõisas 17. sajandi lõpus kalkunikasvatusega, 19. ja 20. sajandi vahetusel peeti friisi tõugu veiseid ja itaalia tõugu kanu. Keila kirikumõisas tegeleti peamiselt mesindusega.[16]

16. sajandil vabadele möldritele renditud mõisa vesiveski tegutses kuni 1940. aastateni. Veski pais purustati 1941. aastal, kuid veski töötas veel mõned aastad abimootoriga.[9]

Keskajast on olemas andmed Keilas tegutsevate kõrtside kohta (enne Liivi sõda tegutses viis kõrtsi[9]). Mõisa pruulikoda rajati 1694. aastal, mille asemele ehitati 19. sajandil väike õllevabrik (hävis põlengus 1904. aastal), kus valmistati ka karastusjooke. Tänapäeval seisavad Keila jõe lähedal mõisa piiritusetehase varemed, mis töötas lühikest aega aastatel 1888–1896.[16] Keilas toodetakse taas õlut alates 2014. aastast, kui alustas tööd käsitööõlut valmistav OÜ Lehe Pruulikoda.[109]

20. sajandil oli Keilas küllaltki hästi esindatud tekstiilitööstus. Sajandi alguses oli tegev aurujõudu kasutav mõisa värvalitöökoda. 1918. aastal hakkas tööle villakraasimis- ja ketrusvabrik.[16] Tuula teel asunud riidevabriku hooned lammutati 2013. aastal.

Võrdlevat linnageograafiat uurinud Edgar Kant on kirjutanud, et Keila rahvaarvu kasv aastatel 1922–1934 (22,8%) on küll peamiselt tänu võlgu viimasel viiel aastal seal töötavale tekstiilivabrikule. 1930. aastate keskel liigitas Kant majandusgeograafiliselt Keilat Tallinna peasüsteemis tagamaa sõltlasasulaks – peakeskuse ja välisvööndi vahel asetseva abikeskuste vööndi lääne- ja edelasektoris Paldiski kõrval teiseks tähtsamaks asulaks.[110]

Pagaritooteid valmistasid Keila elanikele väikesed pagariärid. Teise maailmasõja järel tegutses Keilas esialgu kaks leivatehast, kus töö käis käsitsi.[16] 1971. aastal elektriahjudega tööd alustanud ETK leivatehas suleti 2003. aastal.[111] Hoone lammutati ja selle asemele ehitati Selveri kauplus.

Keila suurim kauplus on Rõõmu Kaubamaja, mis on tegutsenud Keila Tarbijate Ühistu poena erinevate nimede all juba Nõukogude Liidu aegadest. Keila TÜ-l on Keilas kokku kolm poodi – lisaks Rõõmu kaubamajale ka Jaama ja Keila kauplus. Samuti asub Keilas Rimi ja alates 25. juuli 2013 Grossi Toidukaubad. 12. märtsil 2015 avati Maxima X kauplus. 30. november 2011 avati Bauhof Group AS-i kauplus.

1956. aastal loodi Keilas Eesti esimene[9] kolhoosiehituse organisatsioon – Keila KEN (Kolhoosidevaheline Ehitusnõukogu), mis sai hiljem nimeks Harju KEK (Kolhoosidevaheline Ehituskontor).[73] Harju KEK-ist sai üks olulisemaid linna arengu mõjutajaid sõjajärgsel perioodil.[69] 1978. aastal seoses märkimisväärse kasvuga sai ettevõtte uueks nimeks Harju Kolhoosiehituskoondis[73] (nime akronüüm jäi endiseks).

Nõukogude ajast pärit Keila kõrgeimad tööstushooned (rajatud 1976. aastal) kuulusid Keila Teraviljasaaduste Eksperimentaalkombinaadile[16] (rahvasuus tuntud ka kui Terko). Tänapäeval kannab ettevõte nime Keila Veskid AS.

Linna joogiveega varustamisega tegeleb 1997. aastal asutatud AS Keila Vesi, mis kuulub täies ulatuses linnavalitsusele.[112] Keila joogivesi tuleb kambrium-vendi põhjaveekihist ning seda on kvaliteedilt nimetatud üheks Eesti parimate sekka kuuluvaks.[113]

Suuremad ettevõtted

 
Ensto tootmishoone Keilas

Nüüdisaja põhilisteks tööandjateks on Keilas peamiselt tööstus-, jaemüügi- ja transpordiettevõtted, näiteks:

Haridus

Esimesed jäljed Keilas toimuvast haridustegevusest ilmnesid 17. sajandist, kui kirikuõpetaja Anton Heidrich (1659–1692) andis vaimuliku sisuga õpperaamatu abil leeriõpetust. Selle juurde kuulus lugemisoskuse omandamine ning katekismuse ja kirikulaulude õppimine. Kohaliku koguduse külastamisel 1694. aastal märgiti, et nii vanad kui noored, mehed ja naised on köstri juhtimisel omandanud küllaltki hästi usumõisteid. Tol ajal (1691–1726) töötas Keilas köster-koolmeistrina Elias Packel. 1724. aastal ehitati pastoraadi juurde koolihoone. Seejärel puudub haridustegevuse kohta teave rohkem kui sajandi jooksul. 1820. aastal palkas pastor Otto Reinhold von Holtz kaks lugemisõpetajat, kes käisid kihelkonnas lugemist ja piiblilugu õpetamas.[114]

Järjepidevus haridustegevuses sai alguse 1867. aastal, kui Keilast kolme kilomeetri kaugusel avati Väljaotsa talus kool. Esialgu toimus õpe kahel, alates 1872. aastast kolmel päeval nädalas. Õpilasi oli alla kümne. 1873. aastast oli kool kaheklassiline, 1879–1880 ruumikitsikuse tõttu üheklassiline. Ruumikitsikuse tõttu koliti 1886. aastal Keilast 3 km kaugusele Kruusiaugule, kus toimus õppetöö kuni 1918. aastani. Õppetöö toimus kolmes klassis viiel päeval nädalas. Õpetati vene keelt, aritmeetikat, emakeelt, laulmist, piiblilugu ja katekismust.[114]

 
1930. aastal Vabadussõja mälestusmärgina ehitatud Keila algkooli hoone
 
1930. aastal Vabadussõja mälestusmärgina ehitatud algkooli hoone

Aastatel 1907–1911 töötas Keilas Eesti Rahvahariduse Seltsi eestikeelne erakool, mis oli alguses 2-klassiline, 1908. aastast 3-klassiline, kuid eestikeelne kool oli tsaarivõimule vastuvõetamatu ja see suleti. 1912. aastal alustas Keilas tööd venekeelne kolmeklassiline kool, mis tegutses kuni 1917. aastani. 1918. aastal toodi sinna üle Kruusiaugu õpilased ja õppetöö hakkas toimuma eesti keeles. Ühtlasi nimetati kool ümber Keila Kõrgemaks Rahvakooliks. Aastatel 1918–1919 juhatas kooli Hans Laagus, 1919–1920 August Käomägi. 1919. aastal muudeti kool 6-klassiliseks algkooliks ja 139 õpilasele andis õpetust viis õpetajat. Aastatel 1920–1943 oli kooli juhatajaks Konrad Preem (Brehm). Neil aastatel kasvas õpilaste arv pidevalt, sest Keila algkooliga ühendati mitmed naaberkoolid (Valingu, Kumna ja Tuula). Algkoolis õpetati eesti keelt, matemaatikat, kodulugu, looduslugu ,maateadust, ajalugu, saksa keelt, usuõpetust, laulmist, käsitööd, võimlemist ja joonistamist. Suurim probleem oli koolihoone puudumine. See ehitati 1930. aastal Vabadussõjas langenute mälestuseks.[114]

Aastatel 1927–1941 tegutses algkooli juures tütarlastele täiendusklass ja aastatel 1929–1947 oli Keila mõisas poiste põllutöökool.[114]

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt muudeti Keila 6-klassiline algkool mittetäielikuks keskkooliks. Õppeainete hulgast jäeti välja usuõpetus, lisati vene keel. Emakeeleõpikud vahetati välja kõikides klassides. Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 jätkas kool tööd 6-klassilise algkoolina, õpikud ja õppeained olid Eesti Vabariigi aegsed. 1944. aastal muudeti kool seitsmeklassiliseks. Keilas avati ka vene kool, mis paigutati Keila algkooli ruumidesse. Seetõttu hakkas kool 1946/1947. õppeaastal tööle kahes vahetuses – eesti kool hommikupoolses ja vene kool õhtupoolses vahetuses.[114]

Aastatel 1944–1947 juhtis kooli Aleksander Rebassov. 1947. aasta märtsis ta vallandati süüdistatuna sini-must-valge lipu hoidmises, arreteeriti ja saadeti Siberisse. Direktori kohusetäitjaks määrati õppeaasta lõpuni H. Venda.[114]

Aastatel 1947–1954 töötas Keila Mittetäieliku Kooli direktorina Rudolf Oja. 1951. aastal liideti kooliga Keila venekeelne kool. 1954. aastal muudeti Keila 7-klassiline Kool Keila Keskkooliks, mille direktorina jätkas 1956. aastani Rudolf Oja. Aastatel 1959–1961 töötas Keila Keskkooli direktorina Samuel Mäe. Kooli töötingimuste parandamiseks otsustas rajooni juhtkond ehitada uue koolimaja ja õpetajatele elamu. Perspektiiv oma korter saada tõi Keilasse palju noori õpetajaid, kel kõrgharidus käes või saamisel. 1960. aastal avati vana hoone kõrval uus koolimaja, mida omakorda laiendati aastatel 1967–1968.

1961. aasta veebruarist septembrini töötas direktori kohusetäitjana Maria Vilimaa, õppealajuhatajana Eduard Lätt. Seejärel aastatel 1961–1984 (pensionini) töötas Keila Keskkooli (hiljem Keila 1. Keskkooli) direktorina Endel Kukner.

1965. aastal ületas Keila koolide õpilaste arv 1000 piiri.

1967. aastal lahutati eesti ja vene õppekeelega koolid ja need nimetati vastavalt Keila 1. Keskkooliks ja Keila 2. Keskkooliks. Eesti õppekeelega Keila 1. Keskkool kolis 3. oktoobril 1975 uude koolimajja Põhja tänaval. Uude majja asusid vaid 5.–11. klassid, nooremad jäid algkooli ja vaheehitisse. Uus maja oli küll avar, kuid lohakalt ehitatud. Maja lagunes kiiresti ja kogu ehituspraak tuli koolil oma jõududega ära parandada. Kohe pärast valmimist algas ruumide ümberehitamine, sest olemasolev ei rahuldanud kooli tegelikke vajadusi.

1978. aastal eraldati Keila 1. Keskkoolist 1.–4. klassid. Uus kool sai nimeks Keila Algkool.[114] Keila Algkool oli 1980. aastatel Eesti suurim neljaklassiline algkool.

Aastatel 1984–1994 töötas Keila 1. Keskkooli direktorina Andris-Leons Selg, aastatel 1994–1996 Kaido Prink.

1995/1996. õppeaastast hakkab Keila 1. Keskkool kandma Keila Gümnaasiumi nime ning Keila 2. Keskkoolist Keila Vene Gümnaasium. Viimane nimetati hiljem ümber Keila Ühisgümnaasiumiks ja 2019. aastal Keila Põhikooliks).

Aastatel 1996–1998 oli Keila Gümnaasiumi direktor Ants Vospert, aastatel 1998-2001 Kaider Vardja. 2001. aastal asub direktori kohusetäitjana ametisse Liivi Prink, kellest saab järgmisel õppeaastal kooli direktor.

2002. aastal avatakse Keila Gümnaasiumi juures eestikeelne õhtuosakond ja Keila Vene Gümnaasiumi juures venekeelne õhtuosakond. Keila Õhtukeskkool lõpetab tegevuse 21. augustil 2002.

Aastatel 2006–2009 on Keila Gümnaasiumi direktor Marju Käo, aastatel 2009-2012 Gled-Airiin Saarso. 2009. aastal liideti Keila Algkool ja Keila Gümnaasium üheks Keila Kooliks, mida haldab Keila Hariduse SA.[115] Samal aastal suleti ka Keila SOS Hermann Gmeineri Kool, mille enamik õpilasi asus õppima Keila Kooli.

2010. aasta lõpus kolis Keila Kool Põhja tänavalt uude koolihoonesse (aadressil Ehitajate tee 1).[116] Samas hoones tegutsevad ka 1964. aastal asutatud Keila Muusikakool ja Harju Maakonnaraamatukogu.

Aastatel 2012–2017 on Keila Kooli direktor Liivi Siim (Prink), alates 2017. aasta algusest on Mait Tõitoja. 1. septembril 2020 liideti Keila Kooliga ka Keila Põhikool. Sestpeale tegutseb Keila Kool kolmes majas: Pargi majas õpivad 1.-4. klassi õpilased, Põhja majas 4.-12. klassi õpilased ja Loode majas eesti keelest erineva kodukeelega lapsed.[117]

2017. aasta algusest valiti direktoriks Mait Tõitoja.

2022.aastal avati Pargi tänava ääres Loodemaja juurdeehitus. Sügisel sai omal soovil ametist lahkunud Tõitoja asemel direktoriks Martin Öövel.

Keilas tegutseb ka 9-klassiline Waldorfi kool Läte.[118]

Meedia

Eestimaa KP Keila Rajoonikomitee ja Keila Rajooni TSN häälekandjana ilmus 1953–1962 Keilas Kollektiivne Töö, mis oli eestikeelne ajaleht. Aastatel 1950–1952 oli see tuntud nimega Bolševistlik Sõna. Ajalehe ilmumine lõppes seoses Keila rajooni liitmisega Harju rajooniga.

1991–1995 anti välja ajalehte Keila Leht, mida toimetas Marika Seppius. 1995–2006 tunti seda nime all Lääne-Harju Ekspress ning enne ilmumise lõpetamist ka lihtsalt Harju Ekspress.[119]

2001. aastast anti kord kuus välja Keila linna infolehte (25. mai 2001 – 21. september 2007; kokku 94 numbrit). 5. oktoobril 2007 hakkas ilmuma Keila Leht.

Kultuur

 
Keila Kultuurikeskus

1865. aastal asutas Max Wilhelm Fick Keilas lühikest aega tegutsenud meeskoori. 1876. aastal asutati Jakob Maabergi eestvõtmisel segakoor. Keila Laulu ja Muusika Selts loodi aastal 1890 ja meeskoor uuesti aastal 1896.[16] 1897. aastast on andmeid ka Keilas tegutsenud puhkpilliorkestrist.[120]

Aastal 1885 toimus esimene Keila laulupäev, kus osales 18 koori koos 300 lauljaga. Sellel üritusel esitati ka Keila esimene näitemäng. Järgmised laulupäevad toimusid aastatel 1895, 1897, 1898 ja 1927. Vahepealne mõõn oli tingitud sellest, et Keila Laulu ja Muusika Selts lõpetas tegevuse 1910. aastatel ning see taastati aastal 1923. Aastal 1900 asutati Keila Pritsimeeste Selts ja 1908 Keila Rahvahariduse Selts.[16]

Aastal 1935 moodustati kõikidest Keilas tegutsevatest seltsidest ühine organisatsioon, mille nimeks sai Keila Rahvamaja. Rahvamaja tegutses algselt pritsumajas, kuid Teise maailmasõja ajal hoone hävis ja seetõttu koliti endisse vallamajja. Aastal 1956 valmis kultuurimaja, mida alates 1997. aastast kutsutakse Keila Kultuurikeskuseks. Tänapäeval toimuvad seal kontserdid, etendused ja huvitegevus.[82] Näiteks käib Kultuurikeskuses koos Keila Linnaorkester.[120] Kontserttegevust korraldab ka Keila Muusikakool, kus asub ühtlasi Keila linna uusim ja hea akustikaga kontserdisaal.

 
Keila mõisa endises peahoones tegutseb tänapäeval Harjumaa Muuseum

1883. aastal asutas Jakob Maaberg Keila esimese laenu-raamatukogu, mis tegutses 9 aastat. Aastal 1919 avati lugejatele Keila Rahvahariduse Seltsi raamatukogu, mis anti 1938. aastal linnale. 1941. aastal oli raamatukogus 3500 köidet. Aastatel 1957–2012 paiknes raamatukogu kultuurimajas,[121] misjärel koliti Keila Kooli põhikooli ja gümnaasiumi majja,[122] kus tegutseb tänapäeval Harju Maakonnaraamatukogu nime all. Raamatukogus oli 2011. aasta 1. jaanuari seisuga 82 684 raamatut, millest 63 547 olid eestikeelsed.[123]

1989. aastal sai aasta varem asutatud Harjumaa Muuseum ruumid Keila mõisa peahoones. Muuseum kogub, näitab ja säilitab Harjumaa ajaloo ja kultuurilooga seotud materjale. Muuseumil on oma kodulooline ja erialane raamatukogu.[9]

"Udupilte" näidati 20. sajandi alguses pritsimajas. Eesti iseseisvuse ajal toimusid kinoetendused rahvamajas. Pärast teist maailmasõda alustas tegevust väikekino Keila ja 1952. aastal valmis kino Saluut.[16] Saluudi hiilgeaegadel olid õhtused filmiseansid koguni kolm korda päevas, lisaks päevased laste seansid. 1986. aastal valmis hoone juurdeehitis. 1995. aastal taasavati hoone moodsa meelelahutuspaigana, kus ühe katuse alla koondusid kino, baar, diskosaal ja kasiino. Praegusel ajal asuvad hoones pangakontor (suleti 1. märts 2022[124]), ilukeskus ja kohvik.[125] Nüüdisajal toimuvad kinoseansid paar korda kuus Keila Kultuurikeskuses.

1997. aastal asutas Keila Linnavolikogu Keila kultuuripreemia.[126]

Kultuurimälestised

  Pikemalt artiklis Keila kultuurimälestised

Keilas asub 5 ajaloomälestist, 4 arheoloogiamälestist, 10 ehitismälestist ning 40 kunstimälestist ehk kokku 58 kultuurimälestist (Keila kirikuaed on arvel nii arheoloogia- kui ka ehitismälestisena).

  •  
    Keila kirikuaed
  •  
    Kirikuaia piirdemüür väravatega
  •  
    Rõngasrist Keila kirikuaias
  •  
    Kabel kirikuaias 19. sajandist
  •  
    Von Glasenappide kabel kirikuaias
  •  
    Ohtu mõisa kabel kirikuaias
  •  
    I maailmasõjas hukkunute ühishaud
  •  
    II maailmasõjas hukkunute ühishaud
 
Keila kirik on Harju maakonna suurim maakirik

Religioon

Keilas on esindatud erinevad konfessioonid: EELK Miikaeli kogudus, Keila Baptistikogudus, Uusapostliku Kiriku kogudus, Eesti Metodisti Kiriku Keila kogudus, Seitsmenda Päeva Adventistide Keila kogudus.[127]

Lisaks Miikaeli kogudusele kuuluva Keila kiriku asuvad linnas veel Keila Uusapostlik kirik, Keila baptisti kirik, Keila Metodisti kirik ja adventistide kirik. Miikaeli koguduse majas peab oma teenistusi ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Keila linnas asub samuti Jehoova tunnistajate kuningriigisaal.

Sport

Aprillis 1907 toimus Eesti esimene ametlik jooksuvõistlus. 25 versta pikkuse jooksu Keilast Tallinna võitis maadleja J. Loorberg.[128] Linna esimene spordiühing, Keila Spordi Ring, loodi 1922. aastal Ernst Kuljuse ja Karl Vasko eestvõttel.[129]

Keilaga on seotud ka 1913. aasta 30. augustil[130] toimunud Eesti esimene ametlik võidusõit autodele, mis peeti Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi näituse ajal. Sõit toimus marsruudil Tallinn–Keila–Risti–Tallinn. Läbisõiduks ettenähtud viis tundi andis keskmiseks kiiruseks 39 km/h. Võidusõidust võttis osa kolm autot. Võitjaks tuli tallinlaste vendade Hanshofide[131] juhitud Darracq.[132]

Keilas tegutsevad Keila JK, Keila Kergejõustikuklubi TIPP, Keila Korvpallikool, Keila Võrkpallikool ja teised klubid.

Linna edelaosas asuvad Keila terviserajad, kus asuvad jooksu-, suusa-, rulluisu- ja kettagolfirajad ning jalgpalliväljakud. Piirkonna haldamiseks asutas linnavalitsus 28. augustil 2007 SA Keila Terviserajad, mis anti 2013. aasta augustis üle Keila tervisekeskusele.[viide?]

Keilas on korraldatud kuumaõhupallide võistlusi.[130] Esimene võistlus peeti 2000. aastal ja idee tulenes sellest, et Keila sõpruslinnad Birštonas Leedus ja Sigulda Lätis on mõlemad oma riigi kuumaõhupallinduse keskused.[133]

  •  
    Keila ujula
  •  
    Tänavakorvpall
  •  
    Jalgrattavõistlus
  •  
    Keila terviserajad
  •  
    Ööorienteerumine
  •  
    Kuumaõhupallid Keila kohal
  •  
    Kunstmuruväljak
  •  
    Talv Keilas
  •  
    Kuumaõhupallid Keila kohal
  •  
    Keila terviseradade avavõistlus

Tervishoid

Aastal 1865 saabus neljaks aastaks Keilasse tööle esimene arst Eduard Georg Fick. Esimene apteek alustas tegevust aastal 1889. Seejärel oli võimalik arstiabi saada aastatel 1901–1903 ja siis mõneaastase vahega alates aastast 1907 (välja arvatud esimese maailmasõja ajal). Aastal 1909 osteti arstile oma maja ja selle kõrvalhoones avati kuue kohaga vaestehospidal, mille kohta pärinevad viimased teated aastast 1913. Iseseisvusperioodil Keilas haiglat polnud. 1930. aastate lõpus töötas linnas kolm üldarsti, üks hambaarst ja loomaarst.[16]

Esimene haigla (linna- ja maa-ambulatoorium) hakkas Keilas tegutsema 1944. aastal vanas ja madalas puumajas (Jaama 11, lammutati 1992. aastal). 1963. aastal koliti endisse Keila rajooni parteikomitee hoonesse Keskväljakul.[9] 1970. aastate lõpus töötas Keila polikliinikus 29 ja haiglas 8 arsti.[16] Suur haiglakompleks valmis aastatel 1989–1991[9] Keila Männiku serval Pargi 30 (voodikohtade arvu poolest vabariigi kolmas kliinik), mis sai tuntuks oma põletusravi osakonna tõttu.[134] Aastal 2003 lõpetati Keila haigla kui riigiasutuse tegevus ning selle vara anti üle sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH). PERH viis järk-järgult aktiivraviosakonnad Keilast oma Mustamäe korpusse ning Keilas pakuti edaspidi vaid hooldus- ja järelraviteenuseid. Aastal 2011 viis PERH järelraviosakonna üle Hiiu korpusse ning müüs Keila haigla hooldusravi kliiniku uuele omanikule, kes peaks pärast hoonete remonti osutama hooldusraviteenuseid peamiselt Lääne-Harjumaa elanikele.[135] Lisaks hooldusravikliinikule töötavad Keilas veel mitu perearstikeskust,[136] mõni hambaravikabinet ja apteegid.

 
Päästeameti depoo Keilas

Turvalisus

Lääne-Harju politseijaoskond kolis 2014. aastal Sauelt Keilasse.[137][138] Nüüdisajal asub Keilas Lääne-Harju konstaablijaoskond.[139]

Kohaliku tuletõrje sünniaastaks loetakse 1901. Keila päästekomando paiknes 2002. aastani Uuel tänaval raudtee ääres vabatahtliku tuletõrje hoones, kust koliti 2003 Ülejõe teele. 2014. aasta seisuga töötas komandos 1+26 meest.

Juhtimine

 
Keila linnapea ametikett

Keila linna juhitakse vastavalt Keila linna põhimäärusele.[140]

Keila linnavalitsus ja linnavolikogu asuvad aadressil Keskväljak 11. 2018. aasta alguse seisuga on linnapea Enno Fels[141] ja linnavolikogu esimees Tanel Mõistus[142] ning linnavalitsuses koalitsiooni moodustavad vastavalt 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimise järel sõlmitud koalitsioonileppele Reformierakond ja valimisliit Sõbralik Keila.[143]

Pea kogu taasiseseisvusaja on linnavõimu eesotsas olnud Reformierakond. Vaid pool aastat (aprillist kuni oktoobrini 2006) oli võimul fraktsioon Tasakaal, mille moodustasid kaks sõltumatut volikogu liiget ning Isamaaliidu, Keskerakonna ja seni valimisliitu Linnakodanike Liit kuulunud linnavolikogu liikmed.[144]

Lähedus Tallinnale aitab kaasa sellele, et Keila kuulub Eesti jõukaimate omavalitsuste sekka.[145] Põhiosa linna sissetulekust annab üksikisiku tulumaksu laekumine. Samas on linnajuhtidele ette heidetud suurt laenukoormust, mis moodustas 2013. aasta lõpu seisuga 117% põhitegevuse tulust, ja eelarveaukude lappimist läbi riigieraldiste mittesihipärase kasutamise.[146]

Keila linnapead, linnavanemad ja täitevkomitee esimehed[147]
Nimi Ametinimetus Ametiaeg
Johann Nikolai Tähe linnavanem 1. mai 1938 – 16. august 1940
Madis Povel linnavanema asetäitja 16. august 1940 – 10. veebruar 1941
täitevkomitee esimees 10. veebruar 1941 – 28. august 1941
Gustav Kulp linnavanema ajutine kohusetäitja 28. august 1941 – 12. detsember 1941
Otto Pärnsalu linnapea 12. detsember 1941 – 26. september 1944
Täitevkomitee esimehed
Jaan Lemberg 26. september 1944 – 31. märts 1945
Lembit Malva 31. märts 1945 – 23. oktoober 1946
Voldemar Elb 23. oktoober 1946 – 24. august 1949
Hilli Katai 24. august 1949 – 6. jaanuar 1951
Sirje Kimer 6. jaanuar 1951 – 6. detsember 1951
Mihkel Adra 6. detsember 1951 – 9. märts 1953
Vladimir Merbach 9. märts 1953 – 11. märts 1955
Anna Laur 11. märts 1955 – 20. märts 1957
Ivan (Juhan) Ipits 20. märts 1957 – 29. märts 1963
Ludmilla Kutnik 29. märts 1963 – 1. juuli 1975
Aino Kullo 1. juuli 1975 – 30. juuni 1987
Peeter Kõresaar 30. juuni 1987 – 1. veebruar 1990
Andres Pärt 1. veebruar 1990 – 6. detsember 1990
Linnapead
Andres Pärt 6. detsember 1990 – 12. juuli 1994
Sulev Jürgenson aselinnapea linnapea kohustes 12. juuli 1994 – 10. aprill 1995
Leino Mägi 10. aprill 1995 – 21. märts 2003
Tarvi Miilits abilinnapea linnapea kohustes 21. märts 2003 – 25. märts 2003
Ago Kokser 25. märts 2003 – 4. aprill 2006
Enno Fels abilinnapea linnapea asendajana 4. aprill 2006 – 25. aprill 2006
Mati Õunloo 25. aprill – 26. september 2006
Kaur Kaasik Aaslav abilinnapea linnapea asendajana 26. september 2006 – 3. oktoober 2006
Tanel Mõistus 3. oktoober 2006 – 3. september 2012
Enno Fels 4. september 2012 –

Keilaga seotud silmapaistvaid isikuid

Sõpruslinnad

Keila linnal on sõprussidemed kuue linna või vallaga.[151] Tšiathuraga on sõlmitud koostöölepe.

Vaata ka

Märkused

  1. ↑ "Keikæl. Kegel. Keila" andmetel oli tegemist kivihoonetega, "Eesti arhitektuur" räägib puumajadest.
  2. ↑ Mõõdetud Maa-ameti kaardirakenduselt X-GIS.
  3. ↑ Andmed pärinevad Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist.

Viited

  1. ↑ Maa-amet, vaadatud 11.03.2018.
  2. ↑ Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 18.06.2024.
  3. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 16.01.2018.
  4. ↑ "Keila maa-ameti kaardil". Maaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 "Tutvustus ja asukoht". Keila linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. august 2014. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 "RV0241: Rahvastik soo, vanuse ja haldusüksuse või asustusüksuse liigi järgi, 1. jaanuar". Statistikaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  7. ↑ 7,0 7,1 "Keila". eestigiid.ee. Reval Esten OÜ. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  8. ↑ 8,0 8,1 Anti Selart (2012). "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Tartu: Avita. ISBN 978-9985-4-0723-3. lk 181.
  9. ↑ 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 9,11 9,12 9,13 9,14 9,15 9,16 9,17 9,18 Heli Nurger (2003). "Keikæl, Kegel, Keila". Keila: Harjumaa Muuseum. ISBN 9985915860.
  10. ↑ Linnaseadus., Riigi Teataja, nr. 43, 27 aprill 1938
  11. ↑ 11,0 11,1 "Keila ajalugu". kodukohtkeila.weebly.com. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  12. ↑ 12,0 12,1 Villem Raam (1997). "Eesti arhitektuur III". Tallinn: Valgus. lk 20–21.
  13. ↑ Liivi Aarma (2005). "Põhja-Eesti kirikud, kogudused ja vaimulikud. Matriklid 1525–1885". Tallinn: G&T Aarma Maja OÜ. ISBN 9949130565. lk 73.
  14. ↑ 14,0 14,1 Tõnu Raid (2005). "Eesti teedevõrgu kujunemine". Tallinn: Punnpaap. ISBN 9949132282. lk 200–201.
  15. ↑ Endel Varep. Keila. – Harju rajoonis. Artiklite kogumik. Tallinn 1974, lk 351
  16. ↑ 16,00 16,01 16,02 16,03 16,04 16,05 16,06 16,07 16,08 16,09 16,10 16,11 16,12 16,13 16,14 16,15 16,16 16,17 16,18 16,19 16,20 16,21 16,22 Heino Gustavson (1979). "Keila". Eesti Raamat.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop (2016). "Eesti kohanimeraamat". Eesti Keele Sihtasutus. ISBN 9789985796757. lk 182
  18. ↑ "Keila". rongiinfo.xtreemhost.com. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  19. ↑ "Kontakt". Eesti Raudteemuuseum Haapsalus. 11. jaanuar 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. aprill 2015.
  20. ↑ "Elektriraudtee kutsub huvilisi nimekonkursile". GoodNews.ee. 15. juuli 2013. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  21. ↑ Uwe Gnadenteich (1. juuli 2013). "Elektriraudtee liinidel sõidavad tänasest esimesed uued rongid". Postimees. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 "Keila kiriku ajalugu". EELK Keila Miikaeli kogudus. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. mai 2012. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 "Linnus". Harjumaa Muuseum. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2011. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  24. ↑ Anti Selart (2012). "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg". ISBN 978-9985-4-0723-3. lk 230.
  25. ↑ Raid (2005), lk 136
  26. ↑ Selli (1976), lk 30–32
  27. ↑ 27,0 27,1 Selli (1976), lk 38–44
  28. ↑ Küllo Arjakas (2010). "Eesti Raudtee 140: sissevaateid ajalukku". Tallinn: Eesti Raudtee. ISBN 978-9949-21-397-9. lk 42.
  29. ↑ "Eesti vanimat raudteed kutsuti apelsiniraudteeks". Imeline Ajalugu. 8. veebruar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  30. ↑ "FOTOD: Keila aastal 1918". Keila Leht. Delfi. 24. veebruar 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. aprill 2014. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  31. ↑ (1927) "Riiklise sideteenistuse 1927.a. käsiraamat". Tallinn: Kirjastus Side. lk 88.
  32. ↑ Eerik Selli (1976). "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Tallinn: Valus. lk 121–122.
  33. ↑ Eike Käsi (18. jaanuar 2013). "Keila linna juubel tuleb koos laulupeoga". Delfi. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2017.
  34. ↑ "Keila rajoon (1950–1962)". Rahvusarhiiv. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  35. ↑ Pekka Erelt: Raadiohääl Keila tankipolgust Eesti Ekspress, 17. august 2006.
  36. ↑ "Paldiski linna asutamise ja arengu ajaloost". Paldiski linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2016. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  37. ↑ Uwe Gnadenteich: "Keila ja Paldiski käivad aastatetaguse võla pärast kohut" Postimees, 2. juuli 2012.
  38. ↑ "Erki Fels: Paldiski katlamaja laenust – ehk ükski heategu ei jää karistuseta" Eesti Elu, 19. oktoober 2012.
  39. ↑ "Keilas avati tervisekeskuse ujula". Delfi. 26. mai 2001. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  40. ↑ Keila vallajuhid loodavad linna ja valla ühinemise eeloleva aasta jooksul läbi viia[alaline kõdulink], delfi.ee, 3. märts 2014.
  41. ↑ "Keila linnavalitsuses". 20. juuni 2014. Lk 4 (nr 42; 312). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  42. ↑ "Lääne-Harju valla moodustavad ilmselt Paldiski linn ja Keila vald" ERR, 21. detsember 2016.
  43. ↑ "Riik ei säästa Keilat sundliitmisest". ERR. 14. juuni 2017. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  44. ↑ "Neli valda pääsevad sundliitmisest". Äripäev. 6. juuli 2017. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  45. ↑ Endel Varep. (1974). "Maastik" – "Harju rajoonis. Artiklite kogumik". Tallinn. lk 120.
  46. ↑ 46,0 46,1 46,2 46,3 "Reljeef". Maaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  47. ↑ "NL topokaart 042 1:10000 (1961)". Maaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  48. ↑ Arvo Rõõmusoks (1983). "Eesti aluspõhja geoloogia". Tallinn: Valgus. lk 26.
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 Heli Nurger. "Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal". Eesti Loodus. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  50. ↑ Stratigraafia terminoloogia
  51. ↑ Stratigraafia terminoloogia
  52. ↑ "Keila Maaameti geoloogilisel kaardil". Maaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  53. ↑ Hella Kink, Avo Miidel, Anto Raukas (2003). "Harjumaa : Harku, Keila, Padise" (PDF). Loodusmälestised 8. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus ISBN 9985-50-355-4. lk 26.
  54. ↑ Keila Stage L. Hints & T. Meidla Raukas, A., Teedumäe, A. (eds). 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. ISBN 9985-50-185-3
  55. ↑ "Keskmine õhutemperatuur (°C) 1981–2010". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  56. ↑ "Sademete hulk (mm) 1981–2010". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  57. ↑ "Suhteline õhuniiskus (%) 1981-2010". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  58. ↑ "Tuule kiirus (m/s) 1981–2010". Riigi Ilmateenistus. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  59. ↑ ""Päikese paiste kestus (tundides) 1981–2010"". Riigi Ilmateenistus. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. november 2019. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  60. ↑ 60,0 60,1 Arvi Järvekülg (2001). "Eesti jõed". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. lk 501–507.
  61. ↑ 61,0 61,1 61,2 61,3 61,4 Kobras AS (juuli 2010). "Keila jõe vasaku haru veevoolu taasavamise ja ökoloogilise t ervendamise eelprojetk. Seletuskiri ja joonised". Keila linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  62. ↑ 62,0 62,1 62,2 62,3 Tanel Breede, Sulev Nurme (2013). "Keila õisa pargi hoolduskava". Artes Terrae. Lk 22. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  63. ↑ 63,0 63,1 "Keila Liivaaugu tamm". eestigiid.ee. Reval Esten OÜ. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  64. ↑ "Keskkonna registri avalik teenus". Keskkonnaregister. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  65. ↑ "Looduskaitse ja Natura 2000". Maaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  66. ↑ "FOTOD: Keila Jõepark on koduks suurimale Eestis elavale nahkhiireliigile". Keila leht. Delfi. 13. august 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  67. ↑ "Looduskaitse ja Natura 2000 II". Maaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  68. ↑ Toomas Paaver, Oliver Alver, Indrek Peil, Siiri Valner (2002). "Keila linna üldplaneering". EKA linnaplaneerimise labor. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 26. märtsil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  69. ↑ 69,0 69,1 Anne Kose. "Keskväljak 6 asuva kinnistu hoonestamise eritingimused". Keila linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  70. ↑ 70,0 70,1 "Keila keskväljakule tuleb kool". Keila Leht. Delfi. 25. mai 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  71. ↑ "27085 Vabadussõja mälestusmärk – Keila algkooli hoone". Kultuurimälestiste riiklik register. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  72. ↑ Krista Kodres (2001). "Ilus maja, kaunis ruum". Tallinn: Prisma Print. ISBN 9985931610. ptk "Postmodernism Eestis 1980. aastail" (PDF).
  73. ↑ 73,0 73,1 73,2 "Uudised". Harju KEK. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2016. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  74. ↑ Ignar Fjuk, Ain Padrik (1988). "Ehituskunst 4/1984. Eesti NSV Arhitektide Liidu aastaraamat." Kunst. lk 26.
  75. ↑ "Järjekordne arhitektuuripärl läheb lammutamisele. Auhinnatud maja pole kellelegi vaja" Maaleht, 17. detsember 2020
  76. ↑ "River Tomera: Keila sport põhineb paljus entusiasmil". Keila Leht. Delfi. 14. veebruar 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  77. ↑ "Konkurss". Eesti Teraskonstruktsiooniühing. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  78. ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Birgit Kibal, Andres Andresen, Ago Pajur (2007). "Eesti ajaloo atlas". Tallinn: Avita. ISBN 9985-2-0915-X. lk 126.
  79. ↑ 79,0 79,1 Mart Kalm (2001). "Eesti 20. sajandi arhitektuur". Tallinn: Prisma Print. ISBN 9985939816. lk 260.
  80. ↑ Leele Välja (2013). "Sada sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri". Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. ISBN 9789949907861. lk 170.
  81. ↑ "Foto nr 0-5371 / Uus 160 kohaga kino Keilas". Rahvusarhiivi fotode andmebaas. EFA.204.0–5371. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  82. ↑ 82,0 82,1 "Kultuurikeskus". Keila linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2014. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  83. ↑ "Keila Tarbijate Kooperatiivi kaubamaja välisvaade". Rahvusarhiivi fotode andmebaas. EFA.364.0–87774. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  84. ↑ "Keskväljak 15 majal uus omanik". Keila Leht. Delfi. 27. aprill 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  85. ↑ Vello Tarmisto (1984). "Harju rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek, 11.-14. juulini 1974. Artiklite kogumik". Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia. lk 348–353.
  86. ↑ 86,0 86,1 86,2 Hubert Matve (2004). "Eesti sillaehitus. Teadusliku uurimistöö faktimaterjal". Tallinn: TTÜ Kirjastus. ISBN 9985594355. lk 77.
  87. ↑ 87,0 87,1 Mairo Rääsk (2006). "Eesti sillad". Tänapäev. ISBN 9985-62-420-3. lk 14–15
  88. ↑ Valdur Vacht (15. juuni 2012). "Nädala tegija: Segei Bažeža". Keila Leht. Lk 2. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2015.
  89. ↑ Allar Viivik (10. oktoober 2014). "Algab Paldiski maantee uuendamine". Harju Elu. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  90. ↑ Andres Brakmann, Ain Kendra, Peeter Škepast, Aune Aunapuu, Raul Vibo (august 2011). "Tallinna-Paldiski mnt eelprojekt Keila linnas. Tulemuslikkuse analüüs" (PDF). Maanteeamet. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. august 2014. Vaadatud 11. jaanuar 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  91. ↑ Allar Viivik (30. jaanuar 2015). "Keila sild valmib tänavu jõuluks". Harju Elu. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  92. ↑ Allar Viivik (11. november 2016). "Keila linnas ehitatatakse seitsmendat silda". Harju Elu. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2017. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  93. ↑ Allar Viivik (26. mai 2017). "Taastati 17 hektarit Keila mõisaparki". Harju Elu. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. jaanuar 2018. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  94. ↑ Allar Viivik (18.03.2020). "Lähiaja ehitused raudteel: Keila jaam, uus sild ja teine tee Pääskülani". harjuelu.ee. Vaadatud 02.07.2022.
  95. ↑ 95,0 95,1 Eesti Entsüklopeedia, 12. köide. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003.
  96. ↑ 96,0 96,1 96,2 "Keila". Eesti entsüklopeedia veebiversioon. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  97. ↑ 97,0 97,1 97,2 97,3 97,4 97,5 "Keila". Tea e-Entsüklopeedia. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  98. ↑ 98,00 98,01 98,02 98,03 98,04 98,05 98,06 98,07 98,08 98,09 98,10 98,11 98,12 98,13 98,14 98,15 "RV0291: Rahvaarv, pindala ja asustustihedus haldusüksuse või asustusüksuse liigi järgi, 1. jaanuar". Statistikaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  99. ↑ 99,0 99,1 "Omavalitsusüksuste võrdlus". Statistikaamet. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2013. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  100. ↑ "Keila linn - Valik andmeid - Piirkondlik portree Eestist". Statistikaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  101. ↑ "Rahvus. Emakeel. Võõrkeelte oskus". Statistikaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  102. ↑ Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллинн, 1972.
  103. ↑ Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk 27
  104. ↑ Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk 32
  105. ↑ "RL222: Rahvastik elukoha ja rahvuse järgi". Statistikaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  106. ↑ "RL0429: Rahvastik rahvuse, soo, vanuserühma ja elukoha järgi, 31. detsember 2011". Statistikaamet. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  107. ↑ "Transport". Keila Linnavalitsus. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  108. ↑ "Keila linnaliinid".
  109. ↑ Raigo Neudorf (9. oktoober 2014). "Keila õlletootja: kevadel vajame suuremat tootmisvõimsust". Äripäev. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  110. ↑ Edgar Kant (2007). "Eesti rahvastus ja asustus". Koostaja Ott Kurs. Tartu: Ilmamaa. ISBN 9789985772256. lk 142–145.
  111. ↑ Merike Teder (26. november 2003). "ETK Leib lõpetab Keila tsehhis tootmise ja koondab töötajad". Eesti Päevaleht. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  112. ↑ "Tegevusalad". Keila Vesi. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  113. ↑ "Keila joogivesi tuleb 200m sügavuselt". Keila Vee Leht. Delfi. 7. detsember 2010. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  114. ↑ 114,0 114,1 114,2 114,3 114,4 114,5 114,6 "Koolilugu". Keila Kool. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2018. Vaadatud 9. november 2011.
  115. ↑ Uwe Gnadenteich (1. september 2009). "Täna alustas tööd Keila Kool". Postimees. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  116. ↑ Uwe Gnadenteich (21. detsember 2010). "Galerii: Keila kool kolis uude majja". Postimees. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  117. ↑ Käsi, Eike. See õppeaasta tuleb teisiti. Keila Leht, 28. august 2020.
  118. ↑ "Waldorfkool Läte". Haridus- ja Kultuuriselts Läte. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  119. ↑ Agu Veetamm (3. veebruar 2012). "Täna ilmub Keila Lehe 200. number". Keila Leht. Delfi. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  120. ↑ 120,0 120,1 "Meist". Keila Linnaorkester. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. jaanuar 2018. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  121. ↑ "Ajalugu". Harju Maakonnaraamatukogu. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  122. ↑ "Keila raamatukogu jõudis koju". Keila Leht. Delfi. 29. juuni 2012. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  123. ↑ "Eestikeelne kirjandus". Harju Maakonnaraamatukogu. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  124. ↑ "Esindused". Swedbank.
  125. ↑ Nele Kangert (2. detsember 2012). "Enne ja nüüd: Keila kino Saluut". Delfi. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  126. ↑ "Kultuuripreemia". Keila linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  127. ↑ "Kirik ja kogudused". Keila Linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. jaanuar 2018. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  128. ↑ Allan Kasesalu, Raul Kilgas, Kristin Aasma (2002) "XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. I osa". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. ISBN 9985701070. lk 165.
  129. ↑ Rein Tammis (26. august 2012). "90 aastat jalgpalli Keilas". Keila Leht. Delfi. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  130. ↑ 130,0 130,1 Allan Keian (30. august 2001). "Keila kohal hakkavad võistlema kuumaõhupallid". Postimees. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  131. ↑ Valdeko Vende (1989). "Esimesest autost viimase voorimeheni". Tallinn: Perioodika. ISBN 5797901617. lk 78–79.
  132. ↑ "Eesti autospordi poolsajand, mis tegelikult on veel pikem". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. 25. august 1971.
  133. ↑ Enn Heinsoo (25. mai 2008). "Kuumaõhupalliga taevas – eufooria tagatud". Eesti Ekspress. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  134. ↑ Berit-Helena Lamp (6. aprill 2011). "Patsiendi sugulased süüdistavad haiglat hoolimatuses". Postimees. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  135. ↑ "Keila osakond". Vändra Tervisekeskus. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2015. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  136. ↑ "Perearstikeskus". Keila linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. jaanuar 2018. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  137. ↑ Allar Viivik (8. august 2014). "Politsei kolis Keilas uude majja". Harju Elu. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2014. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  138. ↑ "Keila tulevases politseimajas algasid ehitustööd". Keila Leht. Delfi. 25. oktoober 2013. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  139. ↑ "Politseijaoskondade kontaktid". Politsei- ja piirivalveamet. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2017. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  140. ↑ "Keila linna põhimäärus". Riigi Teataja. Keila Linnavolikogu. 19. juuni 2007. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  141. ↑ "Linnavalitsuse koosseis". Keila Linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. jaanuar 2018. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  142. ↑ "Tanel Mõistus - volikogu esimees". Keila Linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. jaanuar 2018. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  143. ↑ "Koalitsioonikokkulepe". Keila Linnavalitsus. Vaadatud 11. jaanuar 2018.[alaline kõdulink]
  144. ↑ "Volikogus uus koalitsioon". Keila infoleht. 21. aprill 2006.
  145. ↑ Ants Leemets (28. juuni 1999). "Rikkad ja vaesed omavalitsused". Eesti Päevaleht. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  146. ↑ Marta Jaakson (22. oktoober 2014). "Keila makseraskustes. Linnajuhid eitavad probleeme". Äripäev. Nr. 190, lk 5. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  147. ↑ "Keila linnapead, linnavanemad ja täitevkomitee esimehed". Keila Linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 11. jaanuar 2018.
  148. ↑ Otto Hermanni (1878-1933) haud mälestuskiviga, Kultuurimälestiste riiklik register, fotokogu.
  149. ↑ 149,0 149,1 EEVA
  150. ↑ Riine Kallas. Graafik Olev Soansi mälestuskonverents Keilas, sirp.ee, 25. mai 2010
  151. ↑ "Sõpruslinnad". Keila linnavalitsus. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. jaanuar 2018. Vaadatud 11. jaanuar 2018.

Kirjandus

  • Johanna Lahesalu. Keila minevikust, Tallinn, 1973.
  • Ed. Lahesalu. Vene revolutsiooni- ja saksa okupatsioonipäevilt Keilas, Keila: E. Lahesalu, 1936.
  • Keila linnale vapp ja lipp. Uus Eesti, 1. oktoober 1938, nr 269, lk 9.
  • Heino Gustavson. Keila, Tallinn: Eesti Raamat, 1979.
  • Mati Mandel. Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses, Keila: Harju Muuseum, 1994.
  • Mati Mandel. Traagiline suvi 1941 Keilas, Keila: Harjumaa Muuseum, 2001.
  • Keila enne ja nüüd. Koostaja Marju Niinemaa. Keila: Harjumaa Muuseum, 2015.
  • Hillar Palamets. Pajatusi Keilast ja kaugemalt, 2017, ISBN 9789949817818.

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keila&oldid=6336714"