Lõhe

See artikkel räägib kalaliigist; perekonna kohta vaata artiklit Lõhe (perekond); geoloogia mõiste kohta vaata artiklit Lõhe (geoloogia).

---

Lõhe ehk lõhi (Salmo salar) on lõhelaste sugukonda kuuluv kala. Eesti keeles on kasutatud ka nimetusi lohe ja laks.

Lõhe
Kaitsestaatus
Ohulähedane  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Kiiruimsed Actinopterygii
Selts	Lõhelised Salmoniformes
Sugukond	Lõhilased Salmonidae
Perekond	Lõhe Salmo
Liik	Lõhe
Binaarne nimetus
Salmo salar

Norras

Lõhe kasvab tavaliselt 1 m pikkuseks ja kuni 10 kg raskuseks, haruldasemad on kuni 1,5 m ja 46 kg raskused isendid. Väliselt sarnaneb ta meriforelliga.

Lõhe elutseb Atlandi ookeanis ja sellega piirnevates meredes, ka Läänemeres. Hästi kasvab see kala ka Vaikse ookeani läänekaldal – Kamtšatka poolsaarega külgnevatel aladel. Kudemise ajal ummistavad lõhed sealseid jõgesid, nii et isegi karud on neid suutelised jõest hõlpsalt kätte saama.

Lõhed siirduvad sügisel kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Teadaolevalt on Eestis lõhe kudemine võimalik kümmekonnas jões, nagu näiteks Pirita, Keila ja Kunda jões. Kunagi oli lõhe väga arvukalt esindatud ka Narva jões, aga pärast hüdroelektrijaama ehitust esineb teda seal harva ja enamasti looduslikult ta jõkke ei tungi.

Lõhe on siirdekala, kes võtab ette pikki rändeid, nagu näiteks kudemisränne ja toitumisränne. Lõhe toitub Läänemeres enamasti kiludest ja räimedest, vähemal määral ka ogalikest, selleks järgneb ta oma saakkalade suurtele parvedele.

Ajakirja Kalastaja eestvedamisel valiti lõhe Eestis 2020. aasta kalaks.

Morfoloogia

Lõhe keha on üsna sale, külgede pealt pisut lamenenud. Seljauim on tähnideta, sabauim on märgatava sisselõikega. Sabavars on üsna lühike ja suu ulatub silmani.

Lõhe morfoloogiliselt

Jões elav maim on selja poolt pruunikas või sinakas, altpoolt valkjas, külgedel on pikireana tavaliselt 8–11 tumedat laiku, kahe kõrvutise laigu vahel punane täpp. Sellist maimu kutsutakse tähnikuks.

Merre siirduval noorlõhel külgmised laigud kaovad, selg muutub tumerohekaks või -sinakaks, küljed hõbedaseks. Teda kutsutakse laskujaks (ingl smolt, vn pokatnik). Külgedel (peamiselt küljejoonest ülalpool) tekivad mustad, sageli X-kujulised tähnid.

Kudema tulijatel tekib nn pulmarüü: emane muutub üldiselt tumedaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruuni või hallikaga ääristatud silmtähnid; isasel lähevad küljed tellispunaseks või tumepruuniks, tekivad terassinised marmoreeritud laigud, kõht muutub tumedaks või sidrunkollaseks, alalõuale kasvab kõhrest konks, mis ei lase suud sulgeda.

Seljauimes on 3–5 ogakiirt ja 9–12 pehmet kiirt; rinnauimedes on 1 ogakiir ja 10–15 pehmet kiirt; kõhuuimes on 1–2 ogakiirt ja 7–9 pehmet kiirt; pärakuuimes on 3–4 ogakiirt ja 7–10 pehmet kiirt. Lõpusepiisid on 17–24. Soomusvalem on järgmine: 114 22–26/18–23 130.

Lõpusekaanes on aluskaas eeskaanest eraldatud vahekaanega. Suulaes oleva sahkluu laba (eesmine osa) on viisnurkne, hammasteta, varrel (tagaosal) on hambaid vähe, need on ühes reas. Esimesel lõpusekaarel on kõik lõpusepiid terava tipuga.

Levik ja elupaik

Lõhe on merest jõkke kudema tulev siirdekala. Ta on levinud Põhja-Itaalias ja sellesse suubuvates jõgedes 41. laiuskraadist põhja poole kuni Kara mereni idas, Islandil, Lõuna-Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas Connecticuti jõest Labradori poolsaare põhjatipuni.

Suurtes sügavates järvedes (Laadogas, Äänisjärves, Saimaas, Vänernis, Suures järvistus jne) elab paikne järvelõhe S. s. m. sebago, kes käib järve sissevooludes kudemas.

Lõhed on amfihaliiniliigid, kes veedavad suurema osa elust magevees. Neid esineb järvedes ja kivistes rajades. On ka mõned sisemaal asustatud populatsioonid. Neid on kõikides jõgedes, kus temperatuur tõuseb kolme kuu lõikes aastas üle 10 kraadi ja ei ületa suvel seda temperatuuri rohkem kui paar nädalat. Lõhed eelistavad temperatuuri 4–12 kraadi. Täiskasvanud elutsevad tugeva kuni mõõduka vooluga jahedamates veekogudes.

Noorkalad võivad elada Põhja-Euroopa külmades järvedes. Nad on territoriaalsed ning neid leidub jõgede ja ojade ülemjooksul, tugeva voolu ja krobelise kruusapõhjaga aladel. Talvel otsivad noorkalad varjupaika kivide all. Noored jäävad magevette 1–6 aastaks, seejärel rändavad rannikumere vetesse või isegi avamerele, kuhu nad jäävad 1–4 aastaks, enne kui naasevad magevette kudema.

Toitumine

Lõhe on röövkala. Röövkalade hulka kuuluvad veel näiteks haug, koha ja ahven.

Jões söövad tähnikud väikesi limuseid, põhja mööda veevooluga triivivaid putukavastseid ja teisi selgrootuid, kohati on olulised ka vette langenud valmikueas putukad (õhutoit). Tähnikud hoiavad eraldi, igaüks hõivab omaette toitumisala (-territooriumi), mida kaitseb teiste eest. Meres muutuvad põhitoiduks kalad (esmajoones kilu ja räim), keda lõhe püüab jälitades. Toitumisränded ulatuvad Läänemere lõunaosani. Kudema tulijad peavad jões paastuaega.

Kõige rohkem kasvatatakse Eestis vikerforelli, selle järel ka arktika paaliat, angerjat, aafrika angersäga, ahvenat, siiga, jõeforelli, karpkala, säga, linaskit, koha, tuurlasi ja valgeamuuri. Lihatoidulisi kalu, muu hulgas ka Eestis kasvatatavaid forelle ja angerjaid, toidetakse kalajahu ja -õli sisaldavate söödagraanulitega. 1 kg lõhe-, forelli- või tursaliha saamiseks kulub eri andmetel 2–5 kg loodusest püütud kala, 1 kg tuunikalaliha saamiseks lausa 10–20 kg. Lihatoidulised kalad, nagu lõhed, forellid, kohad ja ahvenad, ei suuda suures koguses taimset valku omastada ja sestap ei tule kalajahust loobumine söödas kõne alla.

2018. aastal tehtud uuringus hinnati mereressursside kasutamise minimeerimise mõjusid tehistingimustes kasvatatud Atlandi lõhe toidus kasvu ja lihaslipiidide koostisele. Kui veesöödas asendati kalajahu ja -õli loomsete kõrvalsaaduste ja rapsiõliga (vastavalt 33% ja 27%), mõjutas see lihaskoe kasvu, lipiidide klassi ja rasvhapete koostist. Kui loomsete kõrvalsaaduste ja taimeõli sisaldus toidus ei ületanud vastavalt 26% ja 22%, siis ei toimunud mõjutusi.

Teised alternatiivid kalasööda asendamiseks on taimsed valgud ja loomsed saadused.

Paljunemine

Sugulise küpsuse alguses naaseb lõhe mereveest jõkke, kus ta sündis, isegi oma konkreetsesse sünnipaika. Laktriini populatsioonid rändavad lisajõgedesse. Kudemisränne magevette kestab juunist novembrini. Lõhe koeb temperatuuril 6–10 kraadi jõgede aladel ülesvoolul, mõõduka kuni kiiresti voolava, hapnikuga hästi varustatud veega jõgedes. Emaskala valib koha, kus kruus on õige suurusega ja piisava sügavusega (0,1–0,3 m) ja veesügavus umbes 0,5–3 m. Emaskala kaevab küljele pöörates ja keha üles-alla painutades lohu, seejuures kive mitte puutudes. Kudemine toimub paarikaupa. Isaskala valvab ja kaitseb emast teiste isaste eest. Emane vabastab kudemisperioodil 8000–25 000 marja; 500–2000 marjatera iga kg kehakaalu kohta. Viljastunud marjad vajuvad lohku ja tavaliselt katab isane nad kruusakihiga. Samuti on täheldatud, et seda teevad ka emased. Kudemine kestab 2–3 päeva ja lõpeb, kui emane on kaevanud mitu lohku ja mitme isasega kudenud. Kudemisperiood kestab 1–2 nädalat. Enamik isaskaladest sureb pärast kudemist, samas 10–40% emaskaladest võib ellu jääda ja sügisel uuesti merre naasta või jõgedes talvituda, ühe suve toituda ja uuesti rännata. Nad võivad uuesti kudeda esimesele kudemisele järgneval aastal või jääda merele 18 kuuks enne uuesti jõkke naasmist. Naasvatest emaskaladest kudevad teist korda 0,3–6% ja väga vähesed kudevad kolmandat või neljandat korda. Lühikestes jõgedes, kus eeldatavasti on madalam ülesvool, koeb teist korda kuni 34% tagasitulevatest isenditest; mõned isendid võivad kudeda isegi kuni kuus hooaega. Maimud kooruvad kevadel, tavaliselt 70–160 päeva pärast kudemist. Koorumisel on aleviinid (st värskelt koorunud kuni üheaastased noorkalad) fotoaktiivselt negatiivsed ja liiguvad sügavamale killustikku. Kui nende toitumiskott on imendunud, tulevad nad põhjast välja ja liiguvad madalamatele aladele. Noorte isendite suremus esimestel kuudel on vahemikus 14–61%. Sõltuvalt temperatuurist ja toitumistingimustest viibivad noorkalad magevees 1–7 aastat, enamik neist 2–3 aastat. Noorkalades toimuvad morfoloogilised ja füsioloogilised muutused, mida nimetatakse smoltifikatsiooniks, see valmistab neid ette eluks meres. Levila lõunapoolses osas kasvavad paljud 12–15 cm pikkusteks ja on valmis kudemisrändeks haudeaasta esimesel kevadel. Levila põhjapoolses osas võib neil kuluda selleks 5–6 aastat. Pärast 1–4 aastat merel rändavad lõhed tagasi oma jõe ülemjooksule kudema. Neil on väga hea haistmismeel ja eeldatakse, et tänu sellele oskavad nad tagasi rännata enda sünnipaika.

Kasv ja vanus

Lõhe kasvab jões suhteliselt aeglaselt: merre laskujad on valdavalt kaheaastased, nende pikkus (L) on 10–16 cm, kaal 10–60 g. Meres kasv kiireneb järsult: kolmeaastaste pikkus (L) on enamasti 32–34 cm, kaal 400–550 g, viieaastased on vastavalt 82–88 cm ja 5,5–7 kg, seitsmeaastased 1,08–1,18 m ja 15–20 kg. Lõhe on kõige kiirekasvulisem kala Eestis. Emaste ja isaste kasvutempo ning eluiga on enam-vähem ühesugused.

Eesti rekordlõhe (37,75 kg kaaluva isase) tabas advokaat August Mölder Keila jõest 1938. aastal. See oli tol aastal suurim spinninguga püütud lõhe Euroopas, ent ta vanus jäi määramata.

Senine lõhe kaalu maailmarekord on 46,7 kg (Šotimaa, 1906).

FishBase'i andmetel on lõhe suurim pikkus 150 cm, suurim kaal 46,8 kg ja pikim eluiga 13 aastat.

Kasutusala

Kalastajate võistlus Narva Lõhe 2014. aastal

Lõhe on teada-tuntud toiduks tarvitatav kala. Meres toitumisperioodil ja pulmareisi alustades on liha roosakas (lõheroosa), väga maitsev, rasvarikas (10–18%) ja suure kalorsusega (180–250 kcal). Liha roosaka värvuse saab ta karpkalade söömisest. Karpkalade pigmenti nimetatakse kartenoidiks.

Jõkke minejal muutub liha valkjaks, lahjaks ja pudedaks.

Lõhe sisaldab rikkalikult valku ja oomega-3-rasvhappeid. Kasvatatud ja metsikul kalal ei ole liha kvaliteedis erinevusi. On aga täheldatud, et loodusliku lõhe oomega-3 sisaldus on suurem, kuid tehistingimustes kasvavatud lõhe on keskkonnale vähem saastav.

Kliimasoojenemise mõju lõhele

2017. aastal avaldati uurimus, kuidas Atlandi lõhe reageerib temperatuurile ja hapniku äärmustele. Lahustunud hapnik on mereloomade ainevahetuse ülioluline aspekt ja temperatuur on kõige olulisem keskkonnategur, mis reguleerib ainevahetuse kiirust. Kõrge temperatuur kiirendab ainevahetust ja sellest tulenevalt suurendab hapnikutarbimist. Küll aga vähendab see samal ajal hapniku lahustuvust, mis omakorda vähendab varusid. Mõistmine, kuidas eri liigid on mõjutatud eri äärmustest, on oluline märkamaks, kuidas neid mõjutavad kliimamuutused. Uuringus vaadeldi lõhe elupaigakasutust vesiviljeluspuurides. Lõhed eelistasid temperatuuri vahemikus 16,5–17,5 kraadi, üle 20,1-kraadist pinnavett peljati.

Püstitati kaks hüpoteesi: eelistushüpotees, mis tähendab, et lõhe liigub eelistatavale temperatuurile (17 kraadi), ja vältimise hüpotees, mis tähendab, et kala väldib väikest hapnikusisaldust (< 35%) ja kõrget pinnatemperatuuri (> 20,1–21,00 °C). Esimest hüpoteesi ei suudetud tõestada, kuna 17-kraadise kihi sügavus ei mõjutanud oluliselt kalade ujumise sügavust. Vältimishüpotees pidas aga paika, sest 35% hapnikusisaldusega kihi sügavus mõjutas oluliselt kalade ujumissügavust.

Katse näitas, et lõhe vältis nii väikese hapnikusisaldusega alasid kui ka kõrge temperatuuriga pinnavett. See aga viiks olemasoleva elupaiga vähenemiseni ja võimaliku ülerahvastuseni. Kliimamuutustel on oluline roll lõhe elupaiga valikus.

Vaata ka

• Eesti kalade süstemaatiline nimestik

Välislingid

• Lõhe andmebaasis eElurikkus
• Lõhi TÜ Loodusteaduslikus veebipõhises õpikeskkonnas
• Ajakiri Kalastaja: Meie vete püügikalu. Lõhi. Mart Kangur