Balkani poolsaar

Balkani poolsaar ehk Balkan on poolsaareline piirkond Kagu-Euroopas Vahemere ja Musta mere ääres, Väike-Aasia poolsaare ja Apenniini poolsaare vahel. Poolsaart piiravad läänest Aadria meri ja Joonia meri, idast Must meri ja Marmara meri, kagust Egeuse meri. Aasiast eraldavad poolsaart Marmara meri, Bosporuse väin ja Dardanellid.

See on üks kolmest Lõuna-Euroopa suurest poolsaarest (koos Pürenee poolsaare ja Apenniini poolsaarega).

Nimetuse "Balkani poolsaar" võttis esimesena kasutusele saksa geograaf August Zeune aastal 1808.

Põhja pool on poolsaar umbes 1300 km laiune ning ulatub Sava ja Doonau jõest umbes 1030 km (teise arvestuse järgi 950 km) lõuna poole oma lõunatipu Tainaroni neemeni Kreekas Peloponnesose poolsaarel. Balkani poolsaare pindala on 629 000 ruutkilomeetrit ning see jaguneb mitme riigi vahel. Need on Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Kreeka, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Rumeenia, Serbia, Sloveenia, osaliselt tunnustatud Kosovo ning Ida-Traakia (Türgi territoorium Euroopas). See jaotus tuleneb sellest, et Balkani poolsaare piiri on püütud samastada riigipiiriga, sealhulgas 1991. aasta eelse Jugoslaavia piiriga. Füüsilises geograafias loetakse poolsaare põhjapiiriks tavaliselt Doonau ja Sava jõge ning Julia Alpe (või mööda joont Rijeka–Ljubljana). Sel juhul jääb Balkani poolsaarelt välja Sloveenia, põhiosa Rumeeniast, väike osa Serbiast (Vojvodina) ja Horvaatia põhjaosa. Ala kogupindala on sel juhul 550 000 ruutkilomeetrit, millel elab 53 miljonit inimest. Maa on üldiselt mägine ja mitte eriti viljakas ning inimesed elavad paljudel juhtudel omavahel peaaegu isoleeritud kogukondadena. Poolsaare ajalugu on olnud rahutu, sõdade-, sissetungide- ja verivaenuderohke.

Pinnamood

Nimi Balkan tuleneb türgi sõnast, mis tähendab 'metsaga kaetud mäge'. Poolsaar on saanud nime Balkani mägede ehk Stara planina (erinevalt teistest maadest kasutatakse Bulgaarias ainult viimast nime) järgi. Need mäed ulatuvad Kesk-Bulgaariast Serbiani. Varem olid Balkani mäed tuntud nime Haemus Mons all. See nimi arvatakse tulenevat traakiakeelsest sõnast saimon 'ahel'. Suurem osa piirkonnast koosneb loode-kagusuunalistest mäeahelikest. Peaahelikud on Dinaari mäed (Dinaari Alpid) Horvaatias ja Bosnias, mis jätkuvad Šar-Píndose massiivina, mis ulatub Albaaniast Põhja-Makedoonia kaudu Kreekasse. Bulgaarias on Balkani mäed ehk Stara planina ja Rodope mäed Kreeka piiri ääres ida-läänesuunalised. Rumeenias on Karpaatide suur kaar osa teisest mäestikust, kuid on lõuna poolt seotud Stara planinaga. Kuigi paljud neist ahelikest on sakilised, ulatuvad vähesed mäetipud kõrgemale 2900 meetrist. Kõrgeim tipp on Mussala Rila-Rhodopes (2925 m).

Karpaatide lõunaaheliku ja Stara planina vahel laiub piki Doonau alamjooksu Alam-Doonau madalik. Doonau on piirkonna peamine kaubanduslik veetee. Teine suurem madalik on Maritsa madalik Bulgaarias. Madalikud asuvad põhiliselt idas ja rannikul.

Kliima

Põhjas ja mägedes on kliima karm. Talvel on pakane ja sajab lund, suvel on kuum ja kuiv. Lõunas on talved mahedamad. Mere ääres on kliima vahemereline, parasvöötme mereline ja niiske subtroopiline, sisemaal paraskontinentaalne.

Taimestik

Sajandite kestel on paljud metsad maha raiutud ning nende asemele on kasvanud võsa ja põõsastikud. Lõunaosas ja mere ääres kasvab igihaljas (vahemereline) taimkate, sisemaal kasvavad Kesk-Euroopale iseloomulikud metsad (tamme- ja pöögi-, mägedes nulu- ja männimetsad). Metsa ülempiir on 1800–2000 meetrit.

Mullad

Mullad on üldiselt kehvad, välja arvatud tasandikel, kus loodusliku rohuga, viljakate muldade ja soojade suveilmadega alad pakuvad soodsa võimaluse põlluharimiseks.

Loodusvarad

Balkani poolsaare loodusvarad on piiratud. Piirkond on liiga mägine, suved on seal liiga kuivad ja mullad on liiga kehvad, et põlluharimine saaks end ära tasuda peale teatud kohtade, kus kasvatatakse oliive ja viinamarju. Energiaressursse napib. On mõned kvaliteetse kivisöe maardlad, millest tähtsamad asuvad Bulgaarias, Rumeenias, Serbias ja Bosnias. Halvema kvaliteediga pruunsöe maardlaid on rohkem, kuid neil on piiratud kasutusvõimalused. Naftat napib, välja arvatud Rumeenias, kus ainsana Balkanil seda märkimisväärsel hulgal toodetakse. Väikesi naftaleiukohti on Serbias, Horvaatias, Albaanias ja Bulgaarias. Ka looduslikku gaasi toodetakse vähe, välja arvatud Rumeenias. See-eest toodetakse elektrienergiat laialdaselt hüdroelektrijaamu, seda nii mägijõgedel kui ka Doonaul. Metallimaake on üldiselt rohkem kui muid tooraineid. Rauamaaki on vähe, kuid mõnes Balkani riigis leidub märkimisväärsel hulgal vaske, tina, tsinki, kromiiti, mangaani, magnesiiti ja boksiiti. Mõnda neist metallidest eksporditakse.

Vaata ka

Välislingid

H. Fischer, Venemaa Balkani-poliitika Balkani sõdade ajastul (okt. 1912 kuni okt. 1913). – Ajalooline Ajakiri nr 2, 3-4/1936
Marta Sorgsepp, Austria-Ungari Balkani-poliitika aastail 1912–1913. – Ajalooline Ajakiri nr 3-4/1936
На Балканах : статьи, путевые очерки 1917. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR