Vikipeedia

Briti impeerium

(Ümber suunatud leheküljelt Briti Impeerium)

Briti impeerium (inglise keeles British Empire) oli Suurbritannia (ja sellele eelnenud riikide) hallatud suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Briti impeerium

16. sajandi lõpp – 20. sajandi II pool
Briti impeeriumi lipp
Briti impeerium aastal 1921
Valitsusvorm monarhia
Pealinn London
Pindala 33,7 miljonit ruutkilomeetrit
Rahvaarv 458 miljonit (1922)
Riigikeeled inglise keel

Impeeriumi kujunes 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses, mil Inglismaa kuningriik rajas meretagused kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigi territooriumil 458 miljonit inimest (neljandik maailma elanikkonnast)[1] ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit ruutkilomeetrit (peaaegu 25% Maa maismaa pindalast).[2]

Suurte maadeavastuste perioodil, 15. ja 16. sajandil, avastasid Portugal ja Hispaania laialdasi territooriume väljaspool Euroopat ning lõid suured ülemere impeeriumid. Nende riikide edu kannustas ka Inglismaad, Prantsusmaad ja Hollandit oma kolooniate rajamisele Ameerikas ja Aasias.[3] 17. ja 18. sajandil toimunud mitmed Hollandi ja Prantsusmaa vahelised sõjad nõrgestasid neid niivõrd, et Inglismaa kuningriik (1707. aastast Suurbritannia kuningriik) sai domineerivaks koloniaaljõuks Põhja-Ameerikas ja Indias. Pärast kolmeteistkümne koloonia kaotamist Ameerika iseseisvussõja järel 1783. aastal pööras Suurbritannia kuningriik oma tähelepanu Aafrikale, Aasiale ja Vaiksele ookeanile. Järgnenud Napoleoni Prantsusmaa lüüasaamise järel sai Suurbritanniast peaaegu konkurentsitu suurjõud ning ta asutas uusi kolooniad üle kogu maailma. Mõned eurooplastega asustatud kolooniad said laialdasemad autonoomsed õigused ning mõnest moodustati dominioonid.

Saksamaa keisririigi ja Ameerika Ühendriikide esiletõusuga kaotas Briti impeerium 19. sajandi lõpuks oma juhtiva koha maailma majanduses. Järgnevad sõjalised ja majanduslikud pinged Suurbritannia ja Saksamaa keisririigi vahel olid peamisteks põhjusteks I maailmasõja puhkemisel. Sõda kurnas tugevalt Briti impeeriumi ning kuigi selle mõõtmed saavutasid oma suurima ulatuse vahetult pärast sõda, polnud impeerium enam kõikvõimas industriaalne ja sõjaline jõud. II maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Suurbritannia Kagu-Aasia kolooniad, mis kahjustas impeeriumi prestiiži ja kiirendas selle langust, vaatamata liitlaste võidule sõja lõpus. India – kõige väärtuslikum ja rahvarohkem impeeriumi koloonia – saavutas iseseisvuse kaks aastat pärast sõja lõppu.

II maailmasõja lõpu järel sai alguse ulatuslik Euroopa riikide dekoloniseerumine ning enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 meretagust territooriumi jäänud Suurbritannia hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana.

1497–1585

muuda
 
Sir Francis Drake, esimese Inglise ümbermaailmareisi (1577-1580) juht

Briti impeerium kujunes välja perioodil, mil Inglismaa ja Šotimaa olid eraldi riigid. Hispaania ja Portugali maadeavastamise edust kannustatuna rahastas Inglismaa kuningas Henry VII ekspeditsiooni, et avastada tee Aasiasse Atlandi ookeani põhjaosa kaudu.[4] Giovanni Caboto purjetas välja aastal 1497 ja maabus Newfoundlandi rannikul, arvates ekslikult (nagu Christoph Kolumbus), et ta on jõudnud Aasiasse.[5] Kolooniat ei rajatud ja Caboto läks uuele avastusretkele järgmisel aastal, kuid tema ekspeditsioon jäi kadunuks.[6]

Järgmised katsed kolooniaid luua tehti kuninganna Elizabeth I valitsemisajal – 16. sajandi viimastel aastakümnetel.[7] Vahepealsel ajal olid protestantliku reformatsiooni tõttu Inglismaast ja Hispaaniast saanud lepitamatud vaenlased.[4] Aastal 1592 andsid Inglise võimud John Hawkinsile ja Francis Drake'ile loa kaaperdada Hispaania ja Portugali orjalaevu Lääne-Aafrika ranniku lähedal.[8] Inglismaa-Hispaania sõjategevuse hoogustumisel lisandusid inglaste reidid Hispaania sadamatele Ameerikas ja laevadele, mis kandsid Uue Maailma aardeid üle Atlandi ookeani.[9] Samal ajal hakati Inglismaal üha enam rääkima Briti impeeriumi loomisest (Richard Hakluyt ja John Dee), kuna selleks ajaks domineeris Hispaania Ameerikas, Portugal omas kaubasadamaid ja forte Aafrika rannikust kuni Brasiilia ja Hiinani ning Prantsusmaa alustas Uus-Prantsusmaa koloniseerimist Saint Lawrence'i jõe piirkonnas.[10]

Kuigi Inglismaa oli ülemerekolooniate asustamistega ülejäänud Euroopa suurjõududest maha jäänud, omasid inglased kogemusi protestantlike asunduste loomisega 16. sajandil Iirimaale ja Šotimaale.[11][12] Paljud Iirimaa asunikud osalesid hiljem Põhja-Ameerika kolooniate asustamisel.[13]

1585–1815

muuda

1585 asutasid inglased koloonia Põhja-Ameerika idarannikul Roanoke'i saarel (tänapäeva Põhja-Carolina), kuid see jäeti maha puuduliku varustamise tõttu.[14] 1604 lõppes Inglismaa ja Hispaania vaheline sõjategevus, misjärel keskendusid inglased reidide asemel ülemere kolooniate rajamisele.[15] Briti impeerium hakkas kasvama 16. sajandi alguses asunduste rajamisega Põhja-Ameerikasse ja Kariibi mere väikesaartele. Kolooniate administreerimise ja kaubandusega hakkasid tegelema aktsiaseltsid, kelle hulka kuulus nt Briti Ida-India Kompanii.[16]

Kariibi mere saared

muuda

Kariibi mere regioon osutus Inglismaa kolooniatest kõige tulusamaks.[17] Samas ebaõnnestusid mitmed asumaade rajamise katsed selles regioonis. Nende hulka kuulusid Briti Guajaana (1604),[18] Saint Lucia (1605) ja Grenada (1609). Asumaad õnnestus rajada Saint Kitts'ile (1624), Barbadosele (1627) ja Nevisele (1628).[19] Briti kolooniad kasutasid edukalt eeskujuna Portugali ideid rajada suhkruroo istandusi Brasiilia koloonias. Need kolooniad sõltusid orjatööst ja Hollandi laevadest, mida kasutati orjade müügiks ja suhkru ostmiseks.[20] Et kindlustada tulus kauplemine ainult inglastele, võttis Inglismaa parlament 1651. aastal vastu akti, millega anti Briti kolooniatega kauplemise ainuõigus Inglismaa laevadele. See otsus viis sõjalise vastasseisuni Hollandi Vabariigiga ja tugevdas lõpuks Inglismaa positsiooni Ameerikas Hollandi arvelt.[21] Aastal 1655 vallutas Inglismaa Hispaanialt Jamaica saare ja viis aastaks 1666 lõpule Bahama saarte koloniseerimise.[22]

Põhja-Ameerika koloniseerimine

muuda
 
Uus-Inglismaa puritaanlased teel kirikusse

Inglismaa esimene püsivalt asustatud koloonia Põhja-Ameerikas oli 1607. aastal rajatud Jamestown. Bermuda koloniseeriti 1609.[23] Usulise tagakiusamise eest põgenenud inglased asutasid mitmeid kolooniad: puritaanlased rajasid Plymouthi koloonia (1620),[24] Marylandi katoliiklased (1634) ja Connecticuti kongregatsionalistid (1639). Rhode Island asutati 1636, Carolina 1663 ja Pennsylvania 1681. Uus-Amsterdam (tänapäeva New York) hõivati hollandlastelt aastal 1664.[25] Põhja-Ameerika kolooniad olid Kariibi mere asumaadest vähem tulusad, kuid neil oli suuri põllumajanduseks sobivaid alasid, mis meelitasid kohale hulgaliselt inglise emigrante.[26] Aastast 1670 kuulus Briti impeeriumisse Hudsoni lahe vesikonnas asuv Ruperti maa – karusnahkadega kauplev koloonia. Ruperti maa forte ja kaubakontoreid ründasid sageli prantslased, kes olid asutanud oma karusnahakaubandusega tegeleva asumaa (vt Uus-Prantsusmaa).[27]

Orjakaubandus

muuda

1660. aastal asutatud Kuninglik Aafrika Kompanii sai kuningas Charles II-lt monopoolsed õigused orjade kauplemiseks Kariibi mere saartel asuvate Briti kolooniatega.[28] Kuni orjakaubanduse tühistamiseni 1807. aastal oli Briti impeerium vastutav 3,5 miljoni Aafrikast pärit orja transportimisel üle Atlandi (kolmandik kogu orjakaubanduse mahust).[29] Orjakaubanduse hõlbustamiseks rajati forte Lääne-Aafrika rannikule. Aafrika päritolu inimeste osakaal kasvas aastaks 1780 Kariibi mere kolooniates kuni 80%-ni ja kolmeteistkümnes koloonias 40%-ni.[30] Orjakaupmeestele oli selline äri väga kasumlik, kuid väga viletsate transporditingimuste tõttu oli suremus orjade seas 14%.[31]

Šotimaa nurjunud koloonia ja Suurbritannia kuningriigi loomine

muuda

1698. otsustas Šoti Darieni Kompanii rajada Caledonia nimelise asunduse Panama maakitsusel. Esimese ekspeditsiooniga lahkus Šotimaalt 1200 kolonisti, kes püstitasid maakitsusele fordi, asudes seejärel ehitama New Edinburghi nimelist asundust. Soodest ümbritsetud asunduses puhkes malaaria ja nälg, mille tõttu suri kümme inimest päevas. Aasta pärast (1699) otsustati koloonia maha jätta, ellu jäi vaid 250 inimest. Teine ekspeditsioon, leidis eest juba hüljatud asunduse ning langes ise peagi hispaanlaste rünnaku alla. Malaariast kurnatud šotlased alistusid ning vaid vähesed ellujäänud jõudsid 1700. aasta aprillis koju tagasi. Šotimaale läks nurjunud koloonia väga kalliks maksma. Olles monopoolse Šoti Darieni Kompanii garanteerijaks, jäi riik ilma veerandist oma kapitalist. Samuti oli sellel ebaõnnestumisel poliitiline tagajärg – hädasti välisabi vajav Šotimaa loobus iseseisvusest ja sõlmis 1707. aastal Inglismaaga lepingu, mille järgi loodi ühinenud Suurbritannia kuningriik.[32][33][34]

Vastasseis Aasias

muuda

16. sajandi lõpus soovisid Inglismaa ja Holland lõpetada Portugali monopoolsed kauplemisõigused Aasias. Ekspeditsioonide rahastamiseks asutati Briti Ida-India Kompanii (1600) ja Hollandi Ida-India Kompanii (1602). Nende ettevõtete peamiseks eesmärgiks oli osa saada tulusast vürtsidega kauplemisest Malai saarestikus (tol ajal kutsuti Ida-Indiaks) ja Indias. Selleks tuli konkureerida nii Portugaliga kui ka omavahel.[35] Holland saavutas Aasias võrdlemisi tugeva positsiooni tänu paremale finantssüsteemile[36] ja kolmele 17. sajandil peetud Inglise-Hollandi sõjale. Inglaste ja hollandlaste vaheline vaenutegevus lõppes pärast Kuulsat revolutsiooni, mille tulemusena tõugati troonilt katoliiklane James II ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritolu protestantliku William III (Oranje Willem) kätte. Leppe järgi sai britid õiguse kaubelda India tekstiiliga ja hollandlased vürtsidega Malai saarestikus. Tekstiilitööstuse saadustega kauplemine osutus hiljem tulusamaks kui vürtsidega kauplemine.[36]

Konflikt Prantsusmaaga

muuda

Inglismaa ja Hollandi vahel 1688. aastal sõlmitud rahu järel osalesid mõlemad osapooled nüüd juba liitlastena Üheksa-aastases sõjas (1688–1697). Sellest sõjast väljus tugevamana Inglismaa, kuna Hollandit kurnas Euroopas peetav sõda rohkem.[37] 18. sajandiks oli Briti impeeriumist saanud maailma domineerivaim koloniaalvõim, kelle peamiseks rivaaliks sai Prantsusmaa kuningriik.[38]

 
Inglismaa meretagused valdused aastal 1700

Carlos II surma järel sai Hispaania troonipärijaks Prantsusmaa kuninga Louis XIV pojapoeg Philippe. Väljavaade Hispaania ja Prantsusmaa kroonide ühendamisest ei olnud vastuvõetav Inglismaale ega ülejäänud Euroopa suurvõimudele.[39] Seetõttu astusid Inglismaa, Portugal, Holland ja Saksa-Rooma riik Hispaania ja Prantsusmaa vastu sõtta, mis kestis kuni aastani 1714.[40] Utrechti rahu järgi loobus Philippe õigusest Prantsusmaa troonile ning Hispaania kaotas oma valdused Itaalias ja Madalmaades.[39] Briti impeeriumi territoorium suurenes järgmiselt: Prantsusmaalt saadi Newfoundland ja Acadia ning Hispaanialt Gibraltar ja Minorca. Gibraltarist sai oluline mereväebaas strateegiliselt tähtsas kohas[41] (Vahemerd Atlandi ookeaniga ühendava Gibraltari väina põhjarannikul).

18. sajandi keskel puhkesid Indias mitmed sõjalised konfliktid, milles Briti Ida-India Kompanii ja Prantsuse Ida-India Kompanii püüdsid koos kohalike valitsejatega täita Suurmogulite riigi nõrgenemisel tekkinud võimuvaakumit. 1757. aastal saavutatud võidu järel omas Briti Ida-India Kompanii Indias ja Bengalis suurimat poliitilist ja militaarset jõudu.[42] Prantsusmaa kontrolli alla jäid Hindustani poolsaarel vaid mõned enklaavid. Järgmistel aastakümnetel suurendas Briti Ida-India Kompanii järk-järgult oma territooriumi Indias, valitsedes regioone kohalike valitsejate või Briti India sõjaväe abil, kuhu kuulusid valdavalt India sipoid.[43]

 
Suurbritannia alad Põhja-Ameerikas nende suurimas ulatuses 1763. aastal

Brittide ja prantslaste võitlus ülemvõimu saavutamise pärast Indias sai üheks võitlustandriks globaalses mastaabis peetavas Seitsmeaastases sõjas (1756–1763), millest võtsid osa peamised Euroopa suurjõud. Selle sõja lõpp suurendas oluliselt Briti impeeriumi territoriaalselt. Prantsuse koloniaalvõim Põhja-Ameerikas lõppes – Uus-Prantsusmaa läks brittide ja Louisiana Hispaania kontrolli alla. Hispaania loovutas Florida Briti impeeriumile. Seitsmeaastase sõja järel saavutas Briti impeerium sõjalise ülemvõimu maailmamerel.[44]

Kolmeteistkümne Ameerika koloonia iseseisvumine

muuda
 
Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmine (1776)

1760.–1770. aastatel muutusid kolmeteistkümne koloonia ja Suurbritannia vahelised suhted pingeliseks peamiselt parlamendi püüdlustele valitseda ja maksustada Ameerika koloniste nende nõusolekuta.[45] Vastasseis kulmineerus iseseisvussõja puhkemisega aastal 1775. Järgmisel aastal (1776) võtsid Ameerika Ühendriigid vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Prantsusmaa astumine sõtta muutis sõjalist tasakaalu ameeriklaste kasuks. Yorktowni piiramisel (1781) saadud kaotuse järel alustas Suurbritannia rahukõnelusi ning tunnustas Ameerika Ühendriikide iseseisvust aastal 1783.[46]

 
Briti impeeriumi alad Põhja-Ameerikas 1776. aastal

Iseseisvussõja lõppedes emigreerus ligi 60 000 Suurbritannia kroonile ustavaks jäänud lojalisti Ameerika Ühendriikidest mujale Briti impeeriumi aladele. Suurem osa neist (umbes 40 000) liikus tänapäeva Kanada territooriumile (peamised sihtkohad olid New Brunswick, Nova Scotia, Quebec ja Prints Edwardi saar).[47]

Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia vahelised pinged suurenesid taas Napoleoni sõdade ajal, mil britid püüdsid blokeerida Ameerika kaubandust Prantsusmaaga ja värbasid sunniviisiliselt Ameerika kaubalaevade meeskondi Suurbritannia mereväkke. Ameerika Ühendriigid kuulutasid aastal 1812 Suurbritanniale sõja ja tungisid brittide kontrolli all olevale Kanada territooriumile. Suurbritannia vastas omapoolse invasiooniga Ameerika Ühendriikide territooriumile. Sõjaline konflikt lõppes patiseisuga ning sõjaeelsed piirid jäid Gentis sõlmitud rahulepingu (1814) järgi muutumatuks.[48]

James Cooki avastusretked

muuda
 
James Cook

Alates aastast 1718 transporditi Suurbritannias vangi mõistetud inimesi regulaarselt Ameerika kolooniatesse (umbes 1000 vangi aastas).[49] Pärast kolmeteistkümne koloonia kaotamist pidid britid leidma Ameerika asemel uue sobiva asumaa.[50] Austraalia põhjaranniku avastas 1606. aastal hollandlasest maadeavastaja Willem Janszoon, kuid seda ei koloniseeritud.[51] Aastal 1770 avastas James Cook oma esimesel ümbermaailmareisil Austraalia idaranniku ning nimetas selle Uus-Lõuna-Walesiks.[52] Kinnipeetuid hakati Austraaliasse transportima 1787. aastal ja seda jätkati kuni aastani 1840.[53] Austraalia kolooniad andsid head tulu villa ja kulla eksportimisega.[54] Samal ülemaailmareisil avastas James Cook ka Uus-Meremaa (1769) ja kuulutas selle Suurbritannia krooni omandiks.[55]

Orjandusest loobumine

muuda

Tööstusrevolutsiooni saabumisega vähenes orjatöö osakaal Briti impeeriumi majanduses.[56] Sellele lisandus majanduslik kahju, mida põhjustasid orjade mässud. Aastal 1807 võttis parlament vastu seaduse, millega keelati orjakaubandus kogu impeeriumis. Sierra Leone määrati 1808. aastal ametlikult orjadest vabaks kolooniaks.[57] Orjanduse kaotamiseks reformiti parlamenti 1832. aastal, mille käigus kaotas võimu 2/3 orjanduse pooldajatest. Ametlikult võeti orjandusliku korra kaotamise seadus parlamendis vastu aastal 1833. Istanduste omanikele kompenseeriti orjanduse loobumisest tingitud kahju 20 miljoni naelsterlingi väärtuses.[56]

1815–1914

muuda

Ajavahemikus 1815–1914 laienes Briti impeerium ligi 26 miljoni ruutkilomeetri võrra ning tema rahvastik kasvas umbes 400 miljoni inimese võrra.[58] Napoleoni juhitud Prantsusmaa üle saavutatud võidu järel puudus Briti impeeriumil tõsiseltvõetav rivaal rahvusvahelisel tasandil, v.a vastasseis Venemaaga Kesk-Aasias.[59] Maailmamerede valitsejana võtsid britid endale "globaalse politseiniku" rolli – brittide välispoliitika, mis sai hiljem tuntuks kui Pax Britannica.[60] Lisaks oma kolooniatele kontrollis rahvusvahelises kaubanduses domineeriv Briti impeerium ka teiste riikide majandust (nt Hiina, Argentina, Siiam).[61] Briti impeeriumi aitas kontrollida ja kaitsta uute tehnoloogiate kasutuselevõtt (aurulaevad ja telegraafside) 19. sajandi teises pooles.[62]

Briti Ida-India Kompanii Aasias

muuda
 
Briti Ida-India Kompanii aurik Nemesis hävitamas Hiina džonkisid Teise Cheunpi lahingu käigus (1841)

Briti Ida-India Kompanii juhtis Briti impeeriumi laienemist Aasias. Kompanii väeüksused ühendasid esmalt oma jõud Kuningliku mereväega Seitsmeaastases sõjas (1756–1763). Edaspidi jätkati koostööd väljaspool Indiat: Prantsuse vägede väljaajamine Egiptusest (1799),[63] Jaava saare vallutamine hollandlastelt (1811), Singapuri (1819) ja Melaka hõivamine ning Birma alistamine (1826).[59]

 
Briti impeeriumi alad 1815. aastal

Kompanii juhtis oma India baasidest väga tulutoovat oopiumi eksportimist Hiinasse alates 1730. aastatest. See illegaalne kaubandus (Qingi dünastia keelas selle 1729) aitas vähendada Suurbritannia väliskaubanduse puudujääki, mida põhjustas suures koguses tee importimine Hiinast.[64] Aastal 1839 konfiskeerisid Hiina võimud Cantonis ligi 1200 tonni oopiumi, misjärel otsustas Briti impeerium Hiinat rünnata. Esimese oopiumisõja tulemusena vallutasid britid Hongkongi saare.[65]

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses hakkas riik üha rohkem Ida-India Kompanii tegevusse sekkuma. Parlamendis vastu võetud aktidega reguleeriti Ida-India Kompanii tegevust.[66] Ida-India Kompanii iseseisva tegevuse lõpp saabus revolutsiooni puhkemisega Indias 1857. aastal, mis sai alguse sipoide mässust.[67] Revolutsiooni mahasurumine kestis kuus kuud ja mõlemad osapooled kandsid seejuures märkimisväärseid inimkaotusi. Järgmisel aastal riigistas Briti valitsus Ida-India Kompanii ja võttis üle kõik tema varad, sõjaväe ja administratiivse võimu. Briti Indiast sai seejärel Briti impeeriumi kõige väärtuslikum koloonia – nn impeeriumi "kroonijuveel".[68]

Vastasseis Venemaaga

muuda

19. sajandil konkureerisid Briti impeerium ja Venemaa keisririik Kesk-Aasias võimuvaakumi täitmise pärast, mis kujunes Osmanite riigi, Kadžaaride dünastia ja Qingi dünastia languse järel. Seda vastasseisu kutsuti "suureks mänguks".[69] Venemaa võit Vene-Pärsia (1826–1828) ja Vene-Türgi sõjas (1828–1829) tekitas Briti impeeriumis hirmu, et Venemaa on võimeline maad mööda Indiat ründama.[70] Aastal 1839 tungisid britid Afganistani, kuid esimene Briti-Afganistani sõda (1839–1842) lõppes neile raske kaotusega.[71]

Vastuseks Venemaa tungimisele Osmanite riigi valdustesse (1853) Balkani poolsaarel astusid Prantsusmaa ja Suurbritannia sõtta Osmanite poolel, eesmärgiga nõrgestada Venemaa sõjalaevastikku, mis võinuks aidata Venemaal Vahemere piirkonnas ja Lähis-Idas domineerida. Krimmi sõda lõppes Venemaale kaotusega.[71] Järgneva kahe aastakümne jooksul vallutasid britid Kesk-Aasias Belutšistani, venelased aga Kasahstani, Kõrgõzstani ja Türkmenistani. Järgnevate konfliktide vältimiseks saavutasid Suurbritannia ja Venemaa 1878. aastal kokkuleppe regiooni mõjusfäärideks jaotamises ja kinnistasid selle 1907. aastal sõlmitud Inglise-Vene konventsiooniga.[72]

1914–1945

muuda

Esimene maailmasõda

muuda
 
Uus-Meremaa sõdurid Belgias (november 1917)
  Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja puhkedes vallutas Suurbritannia enamiku Saksamaa Aafrika kolooniatest. Samamoodi hõivasid Austraalia ja Uus-Meremaa Saksamaa kolooniad Vaikses ookeanis (Saksa Uus-Guinea ja Samoa).[73] Maailmasõjas osalenud Briti impeeriumi kolooniad ja dominioonid andsid emamaale olulist militaarset, materiaalset ja finantsilist abi. Dominioonide vägedes teenis üle 2,5 miljoni sõjaväelase.[74] Suurte üksuste osalemine lahingutes tõstis kolooniate iseseisvusmeelsust.[75]

Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles' rahu järel (sõlmiti 1919) saavutas impeeriumi territoriaalne laienemine oma haripunkti – riik suurenes 4,7 miljoni km² võrra ja rahvastik kasvas 13 miljoni inimese võrra.[76] Saksamaa ja Osmanite riigi kolooniad said liitlased omale Rahvaste Liiga mandaadi alusel. Britid said oma kontrolli alla Palestiina, Transjordaania emiraadi, Iraagi ja osaliselt tänapäeva Kameruni, Togo ja Tansaania alad. Dominioonid ise suurendasid oma alasid järgmiselt: Lõuna-Aafrika Unioon sai omale tänapäeva Namiibia alad, Austraalia kontrolli alla läks Uus-Guinea ja Uus-Meremaale aga Lääne-Samoa.[77]

Maailmasõdadevaheline periood

muuda
 
Briti impeerium oma suurimas ulatuses aastal 1921

Esimese maailmasõja järel muutus oluliselt Briti impeeriumi poliitika seoses USA ja Jaapani merevägede võimsuse kasvuga ning iseseisvusmeelsuse kasvuga Indias ja Iirimaal.[78] Olles sunnitud valima Jaapani või USA vahel, otsustasid britid sõlmida 1922. aastal kokkuleppe USA-ga, mille järgi tunnistasid britid impeeriumi ja USA merejõudude pariteetsust.[79] See otsus tekitas 1930. aastatel Suurbritannias teravat vastukaja,[80] kuna Jaapanis ja Saksamaal tulid võimule militaristlikud valitsused, mille tõttu tekkis hirm, et nende riikide üheaegne rünnak võinuks impeeriumile lõpu teha.[81] Impeeriumi julgeolek ja selle elutähtis mõju majandusele oli riigile tõsine murekoht.[82]

1919. aastal võttis vastasutatud Iiri parlament vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Samal ajal alustas Iirimaa Vabariiklik Armee (IRA) sissisõda Briti administratsiooni vastu.[83] Iiri iseseisvussõda (1919–1921) lõppes patiseisuga. 1921 sõlmiti Londonis rahulepe, mille järgi loodi Iiri Vaba Riik, mis kuulus dominiooni staatuses Briti impeeriumi koosseisu.[84] Kuus unionistide võimu all olevat krahvkonda maa põhjaosas kasutasid leppe järgi õigust jääda Ühendkuningriigi koosseisu.[85]

Samal ajal kasvasid pinged Indias, mis soovis samuti iseseisvuda.[86] Briti administratsiooni repressiivsed meetmed kulmineerusid Amritsari massimõrvaga (1919) ning kohaliku elanikkonna rahulolematus püsis järgmised 28 aastat.[87]

Aastal 1914 sai Egiptusest ametlikult Suurbritannia protektoraat ning selle valitsejale anti kediivi asemel sultani tiitel. Iseseisvusmeelsed demonstratsioonid muutusid üleriigilisteks rahutusteks, mida tuntakse Egiptuse 1919. aasta revolutsioonina. Rahutused suruti küll maha, kuid britid olid sunnitud minema teatud järeleandmistele. Aastal 1922 loobusid nad protektoraadist ja kuulutasid ühepoolselt välja Egiptuse iseseisvuse teatud tingimustel. Suurbritanniale jäi kontroll Egiptuse militaarpoliitika, kommunikatsioonide ja välishuvide üle.[88]

Suurbritannia tunnistas 1923. aastal dominioonide õigust iseseisvale välispoliitikale.[89] Aastal 1926 lisandus sellele deklaratsioon, millega kuulutati dominioonid staatuselt võrdseteks autonoomseteks riikideks Briti impeeriumi koosseisus.[90] See deklaratsioon sai seadusliku aluse (Westminsteri statuudina) aastal 1931.[91] Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika Uniooni, Iiri Vaba Riigi ja Newfoundlandi parlamendid muutusid Briti seadusandluslikust kontrollist sõltumatuks ning võisid tühistada Briti seadused. Samuti ei saanud Suurbritannia parlament vastu võtta seadusi nende heakskiiduta.[92] Newfoundland tühistas koloniaalstaatuse aastal 1933, kannatades suure depressiooni ajal majanduslike raskuste tõttu.[93] Iiri Vaba Riik distantseerus Briti impeeriumist veelgi uue põhiseaduse vastuvõtmisega aastal 1937, muutes riigi sisuliselt vabariigiks.[94]

Teine maailmasõda

muuda
  Pikemalt artiklis Teine maailmasõda

Suurbritannia sõjakuulutamine Natsi-Saksamaale septembris 1939 laienes automaatselt kroonikolooniatele ja Indiale, kuid mitte impeeriumi dominioonidele. Viimased kuulutasid peagi ise sõja Saksamaale, kuid Iiri Vaba Riik otsustas jääda sõja lõpuni neutraalseks.[95]

Prantsusmaa lüüasaamise tõttu 1940. aastal küsisid britid USA-lt sõjalist abi, kuid esialgu nad seda ei saanud.[96] 1941. aasta augustis sõlmiti USA presidendi Franklin D. Roosevelti ja Suurbritannia peaministri Winston Churchilli vahel Atlandi harta, milles sõnastati sõja eesmärgid ja sõjajärgse maailmakorralduse põhimõtted. Kokkulepe sisaldas avaldust "austada rahvaste õigust valida endale ise valitsemisvorm", mida britid ja ameeriklased tõlgendasid hiljem erinevalt.[97]

1941. aasta detsembris ründas Jaapan Pearl Harborit, Briti Malaisiat ja Hongkongi. USA astumise järel maailmasõtta oli Churchill veendunud, et sõda lõpeb Suurbritanniale võiduga ja Briti impeeriumi tulevik on kindlustatud,[98] kuid brittide kiire allajäämine Kagu-Aasias kahjustas pöördumatult Britannia kui impeeriumi positsiooni ja autoriteeti.[99][100] Kõige häbiväärsemaks lüüasaamiseks brittidele kujunes 1942. aasta veebruaris vallutamatuks peetud Singapuri langemine jaapanlaste kätte kõigest ühe nädalaga.[101] Kui Austraalia ja Uus-Meremaa jõudsid selgusele, et Suurbritannia ei suuda kaitsta tervet impeeriumi, otsustasid nad sõlmida lähemad suhted USA-ga, mis viis kaitsekokkuleppe (ANZUS) sõlmimiseni aastal 1951.[97]

Dekolonisatsioon (1945–1997)

muuda

Kuigi Suurbritannia kuulus koos Briti impeeriumiga teise maailmasõja võitjariikide hulka, avaldas lõppenud sõjaline konflikt sügavat mõju nii kodus kui ka piiri taga. Mitmeid sajandeid maailma domineerinud Euroopa oli suures osas varemetes ning globaalsete suurjõudude hulka kuulusid nüüd USA ja NSV Liit.[102] Sõjajärgne Suurbritannia oli sisuliselt pankrotis ning maksejõuetust suudeti vältida 1946. aastal USA-lt raha laenamisega.[103] Laenu viimane osamakse tasuti 60 aastat hiljem (aastal 2006).[104] Samal ajal kasvasid kolooniate vastased liikumised Euroopa riikide asumaades. Briti impeeriumi eksisteerimist toetas aga USA,[105] kes soovis pidurdada kommunismi ekspansiooni maailmas. Kuigi impeerium oli määratud hääbuma, otsustas Suurbritannia rakendada rahumeelset poliitikat asumaade iseseisvumisel, andes võimu üle stabiilsete kolooniate mittekommunistlikele valitsustele. Prantsusmaa ja Portugal otsustasid minna teist teed,[106] pidades oma impeeriumi päästmiseks maha kulukaid ja lõpuks edutuid sõdasid. Aastatel 1945–1965 langes kolooniate iseseisvumise tõttu Briti asumaade rahvaarv 700 miljonilt 5 miljonile (3 miljonit neist elas Hongkongis).[107]

Eemaldumise algus

muuda
 
Ülerahvastatud rong põgenikega Indias (1947). India jagamisel lahvatanud usuliste rahutuste tõttu pidid miljonid inimesed kodumaalt põgenema

Dekolonisatsiooni pooldav leiboristlik valitsus (1945), keda juhtis Clement Attlee, võttis kiirelt käsile impeeriumi kõige pakilisema probleemi – India iseseisvumise.[108] Kaks India suurimat poliitilist parteid – India Rahvuskongress ja Muslimiliiga – pooldasid India iseseisvumist juba aastakümneid, kuid olid eri meelel, kuidas seda ellu viia. Rahvuskongress pooldas ilmalikku ühinenud Indiat, Muslimiliiga soovis aga eraldi riiki muslimienamusega regioonides. Kasvavad rahvarahutused ja mäss India kuninglikus laevastikus aastal 1946 sundisid britte India eraldumisprotsessi kiirendama ning lõplikuks iseseisvumise tähtajaks määrati 15. august 1947.[109] Britid otsustasid luua kaks dominiooni – hindude enamusega India ja muslimite enamusega Pakistani. Miljonid rahvusvähemused jäid aga "valele poole" piiri[110] ja olid rahvusliku ja usulise tagakiusamise tõttu sunnitud kodumaalt põgenema. Sajad tuhanded inimesed seejuures hukkusid.[111] Briti Indiasse kuulunud Birma ja Sri Lanka iseseisvusid järgmisel aastal (1948). India, Pakistan ja Sri Lanka liitusid Briti Rahvaste Ühendusega, kuid Birma otsustas seda mitte teha.[112]

Briti mandaadiga Palestiinas, kus araablastest enamus elas koos juutidest vähemusega, esines Indiaga samalaadne probleem.[113] Olukord oli problemaatiline, kuna piirkonda asus elama suur hulk juudi põgenikke. Araablased olid samal ajal vastu iseseisva juudi riigi loomisele. Kasvavate sõjaliste kulutuste ja rahvustevaheliste vastuolude pärast andis Briti valitsus Palestiina küsimuse 1947 ÜRO-le arutada,[114] mille Peaassamblee otsustas jaotada Palestiina juutide ja araablaste riigiks. 14. mail 1948 otsustas Suurbritannia loobuda Palestiina mandaadist ja alustas oma vägede väljaviimist. Juudiorganisatsioonide poolt Iisraeli riigi väljakuulutamisele järgnesid kokkupõrked juudi ja araablaste kogukondade vahel, mis viis esimese Araabia-Iisraeli sõja puhkemiseni.[115]

Jaapani lüüasaamise järel teises maailmasõjas otsustasid britid kiirelt võtta uuesti üle kontroll Malaisias asuva koloonia üle, kus leidus väärtuslikku tina ja kautšukit.[116] Jaapanlaste vastu võidelnud partisanid pöörasid oma tegevuse nüüd brittide vastu. Kuna sissideks olid peamiselt malailastest-hiinlastest kommunistid, aitasid kohalik muslimitest enamus ülestõusu maha suruda. Vastutasuks lubasid britid neile riigi iseseisvust.[116] Malaisia kriis kestis 1948–1960, kuid 1957 tundsid britid end piisavalt kindlalt, et anda iseseisvus Malaisia Föderatsioonile, mis kuulus Briti Rahvaste Ühendusse. Aastal 1963 ühinesid föderatsiooniga Singapur, Sarawak ja kroonikoloonia Põhja-Borneo, kuid aastal 1965 arvati hiinlaste enamusega Singapur liidust välja, kuna eelnevalt olid puhkenud pinged hiinlaste ja malailaste vahel.[117] Briti protektoraat (alates 1888) Brunei otsustas föderatsiooniga mitte liituda[118] ja säilitas oma staatuse kuni iseseisvumiseni aastal 1984.[119]

Suessi kriis

muuda
 
Port Said Suessi kriisi ajal
  Pikemalt artiklis Suessi kriis

Alates 1882. aastast brittide kontrolli all[120] olev Suessi kanal võimaldas Suurbritannial lühimat mereteed pidi hoida ühendust impeeriumi osadega. Kanali tähtsus suurenes veelgi 20. sajandil Pärsia lahe piirkonnas asuvate naftaväljade kasutuselevõtuga. Seoses võimuvahetusega ja natsionalismi levikuga teise maailmasõja järgses Egiptuses otsustas Suurbritannia oma väed 1956. aasta juunis kanali tsoonist välja viia. Sama aasta juulis otsustas Egiptuse president Gamal Abdel Nasser Suessi kanal riigistada ja sellelt teenitava tulu eest rahastada Assuani paisu rajamist Niilusele.[121]

Selline asjade käik ei meeldinud sugugi Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kes otsustasid salajases koostöös Iisraeliga kanal Egiptuselt üle võtta. Iisraeli rünnak Egiptusele Siinai poolsaarel andis brittidele ja prantslastele ajendi konflikti sõjaliselt sekkuda.[122] Kuigi kanali vallutamine oli kiire ja sõjaliselt edukas,[123] olid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Iisrael sunnitud ÜRO (eelkõige USA) väga negatiivse reaktsiooni tõttu oma väed peagi Egiptusest välja viima.[124]

Suessi kriisi tõttu nõrgenes brittide võim Lähis-Idas, kuid ei kadunud täielikult.[125] Suurbritannia sekkus sõjaliselt (USA heakskiidul) Omaanis (1957), Jordaanias (1958) ja Kuveidis (1961).[126] Brittide sõjaline kohalolek Lähis-Idas kestis veel ligi kümme aastat. Aastal 1968 võeti vastu (mõni nädal pärast naelsterlingi devalveerimist) otsus oma väed Suessi kanalist idas asuvatest baasidest ära tuua. Nende hulka kuulusid Lähis-Ida, Malaisia ja Singapur.[127] Sellel ajal asusid Kagu-Aasia baasides veel ligi 50 000 sõjaväelast (nende hulgas 30 000 Singapuris).[128] Britid lahkusid Lõuna-Jeemenist (1967), Bahreinist (1971), Singapurist (1971) ja Maldiividelt (1976).[129]

Dekolonisatsiooni kiirenemine ja impeeriumi lõpp

muuda
 
Briti impeeriumi alad 1952. aastal
 
Briti impeeriumi alad 1959. aastal
 
Briti impeeriumi alad 1969. aastal

1950. aastatel saavutasid iseseisvuse kolm Briti impeeriumi kolooniat: Sudaan, Briti Kullarannik ja Malaisia Föderatsioon.[130] 1960. aastatel kiirenes dekolonisatsioon veelgi. Suurbritannia soov oli vältida seejuures samalaadseid sõdu, nagu Prantsusmaa pidas Alžeerias.[131] 1968. aastaks olid kõik Briti Aafrika kolooniad (v.a Lõuna-Rodeesia) iseseisvunud. Brittide väljatõmbumine Ida- ja Lõuna-Aafrikast ei kulgenud seejuures rahumeelselt. Keenia iseseisvusele eelnes kaheksa aastat kestnud Mau Mau ülestõus. Rodeesias puhkes iseseisvuse väljakuulutamisel (1965) kodusõda, mis kestis aastani 1979. Koloonia iseseisvumisel (1980) moodustati Zimbabwe riik.[132]

Aastal 1960 iseseisvus Küpros Briti võimu alt sissisõja tulemusena, kuigi brittidele jäid saarel kaks sõjaväebaasi (Akrotiri ja Dhekelia).[133] Suurem osa Briti Kariibi mere kolooniatest iseseisvusid pärast Lääne-India Föderatsiooni lagunemist, kui viimasest astusid välja Jamaica (1961) ja Trinidad ja Tobago (1962).[134] Barbados saavutas iseseisvuse 1966 ja ülejäänud Kariibi mere asumaad iseseisvusid 1970.–1980. aastatel, kuid Anguilla ning Turks ja Caicos otsustasid juba saavutatud suveräänsusest loobuda ja jääda Suurbritannia meretaguseks alaks.[135] Briti Neitsisaared,[136] Kaimanisaared ja Montserrat otsustasid jääda Suurbritanniaga seotuks.[137] Guyana iseseisvus 1966 ja Belize 1981. Viimase territoriaalne vaidlus Guatemalaga jäi seejuures lahendamata.[138]

Briti asumaad Vaikses ookeanis saavutasid sõltumatuse 1970. aastatel, alustades Fidžiga (1970) ja lõpetades Vanuatuga 1980. Viimase pikaleveninud iseseisvusprotsess oli tingitud poliitilisest konfliktist saare inglis- ja prantsuskeelse elanikkonna vahel (saart haldasid britid ja prantslased koos).[139]

Põhiseaduse reformimisega eraldusid lõplikult Briti impeeriumist Kanada (1982),[140] Uus-Meremaa (1986) ja Austraalia (1986).[141] Aastal 1982 külastas Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher Pekingit, et otsustada Hongkongi tuleviku üle.[142] 1898. aastal sõlmitud lepingu järgi anti Hongkong Briti impeeriumile 99 aastaks rendile. Suurbritannia soovile jätkata Hongkongi administreerimist, vastasid hiinlased keeldumisega.[143] Nii tuli brittidel leppida sellega, et Hongkong läks 1997. aastal erihalduspiirkonnana Hiina Rahvavabariigi koosseisu. Seda üleminekut peetakse "impeeriumi lõpuks".[140][144]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Maddison (2001), lk 98, 242.
  2. ↑ Ferguson (2004), lk 15.
  3. ↑ Ferguson (2004b), lk 2.
  4. ↑ 4,0 4,1 Ferguson (2004b), lk 3.
  5. ↑ Andrews (1985), lk 45.
  6. ↑ Ferguson (2004b), lk 4.
  7. ↑ Canny (1998), lk 35.
  8. ↑ Thomas (1997), lk 155–158.
  9. ↑ Ferguson (2004b), lk 7.
  10. ↑ Lloyd (1996), lk 4–8.
  11. ↑ Canny (1998), lk 7.
  12. ↑ Kenny (2006), lk 5.
  13. ↑ Taylor (2001), lk 119,123.
  14. ↑ Canny (1998), lk 63–64.
  15. ↑ Canny (1998), lk 70.
  16. ↑ Canny (1998), lk 34.
  17. ↑ James (2001), lk 17.
  18. ↑ Canny (1998), lk 71.
  19. ↑ Canny (1998), lk 221.
  20. ↑ Lloyd (1996), lk 22–23.
  21. ↑ Lloyd (1996), lk 32.
  22. ↑ Lloyd (1996), lk 33, 43.
  23. ↑ Lloyd (1996), lk 15–20.
  24. ↑ James (2001), lk 8.
  25. ↑ Lloyd (1996), lk 40.
  26. ↑ Ferguson (2004b), lk 72–73.
  27. ↑ Buckner (2008), lk 25.
  28. ↑ Lloyd (1996), lk 37.
  29. ↑ Ferguson (2004b), lk 62.
  30. ↑ Canny (1998), lk 228.
  31. ↑ Marshall, lk 440–464.
  32. ↑ The sorry story of how Scotland lost its 17th century empire www.theguardian.com
  33. ↑ Darieni skeem ehk kuidas Šoti riik pool oma rahast Panama koloonia alla pani ja sellest ilma jäi forte.delfi.ee
  34. ↑ Magnusson (2003), lk 531.
  35. ↑ Lloyd (1996), lk 13.
  36. ↑ 36,0 36,1 Ferguson (2004b), lk 19.
  37. ↑ Canny (1998), lk 441.
  38. ↑ Pagden (2003), lk 90.
  39. ↑ 39,0 39,1 Shennan (1995), lk 11–17.
  40. ↑ The war of the Spanish succession www.historyworld.net
  41. ↑ James (2001), lk 58.
  42. ↑ Smith (1998), lk 17.
  43. ↑ Smith (1998), lk 18–19.
  44. ↑ Pagden (2003), lk 91.
  45. ↑ Ferguson (2004b), lk 84.
  46. ↑ Marshall (1996), lk 312–323.
  47. ↑ Jasanoff (2011), lk 357.
  48. ↑ Latimer (2007), lk 8, 30–34, 389–92.
  49. ↑ Smith (1998), lk 20.
  50. ↑ Smith (1998), lk 20–21.
  51. ↑ Janszoon 1606 www.duyfken.com
  52. ↑ Peters (2006), lk 5–23.
  53. ↑ Brock (2011), lk 159.
  54. ↑ Fieldhouse, lk 145–149
  55. ↑ The discovery of New Zealand
  56. ↑ 56,0 56,1 "Why was Slavery finally abolished in the British Empire?". The Abolition Project. Vaadatud 5.05.2017.
  57. ↑ Porter (1998), lk 14.
  58. ↑ Parsons (1999), lk 3.
  59. ↑ 59,0 59,1 Porter (1998), lk 401.
  60. ↑ Porter (1998), lk 332.
  61. ↑ Porter (1998), lk 8.
  62. ↑ Dalziel (2006), lk 88–91.
  63. ↑ Mori (2014), lk 178.
  64. ↑ Martin (2007), lk 146–148.
  65. ↑ Janin (1999), lk 28.
  66. ↑ Keay (1991), lk 393.
  67. ↑ Parsons (1999), lk 44–46.
  68. ↑ Brown (1998), lk 5.
  69. ↑ Hopkirk (1992), lk 1–12.
  70. ↑ James (2001), lk 181.
  71. ↑ 71,0 71,1 James (2001), lk 182.
  72. ↑ Williams, Beryl J. (1966). "The Strategic Background to the Anglo-Russian Entente of August 1907". The Historical Journal. 9 (3): 360–73. DOI:10.1017/S0018246X00026698. ISSN 0018-246X.
  73. ↑ German Colonies in the Pacific www.nla.gov.au
  74. ↑ Marshall (1996), lk 78–79.
  75. ↑ Lloyd (1996), lk 277.
  76. ↑ Ferguson (2004b), lk 315.
  77. ↑ Fox, lk 23–29, 35, 60.
  78. ↑ Goldstein (1994), lk 4.
  79. ↑ Louis (2006), lk 302.
  80. ↑ Louis (2006), lk 294.
  81. ↑ Louis (2006), lk 303.
  82. ↑ Lee (1996), lk 305.
  83. ↑ Brown (1998), lk 143.
  84. ↑ Smith (1998), lk 95.
  85. ↑ Magee (1974), lk 108.
  86. ↑ James (2001), lk 416.
  87. ↑ Low, D.A. (veebruar 1966). "The Government of India and the First Non-Cooperation Movement – 1920–1922". The Journal of Asian Studies. 25 (2): 241–59. DOI:10.2307/2051326.
  88. ↑ ""History, British Protectorate"". www.countriesquest.com (inglise k). Originaali arhiivikoopia seisuga 1.07.2017. Vaadatud 24.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  89. ↑ McIntyre (1977), lk 187.
  90. ↑ Brown (1998), lk 69.
  91. ↑ Rhodes, Wanna & Weller (2009), lk 5–15.
  92. ↑ Turpin & Tomkins, lk 48.
  93. ↑ Lloyd (1996), lk 300.
  94. ↑ Kenny (2006), lk 21.
  95. ↑ Lloyd (1996), lk 313–14.
  96. ↑ Gilbert (2005), lk 234.
  97. ↑ 97,0 97,1 Lloyd (1996), lk 316.
  98. ↑ Gilbert (2005), lk 244.
  99. ↑ Louis (2006), lk 337.
  100. ↑ Brown (1998), lk 319.
  101. ↑ James (2001), lk 460.
  102. ↑ Abernethy (2000), lk 146.
  103. ↑ Brown (1998), lk 331.
  104. ↑ "What's a little debt between friends?". BBC News. 10. mai 2006.
  105. ↑ Levine (2007), lk 193.
  106. ↑ Abernethy lk 148.
  107. ↑ Brown (1998), lk 330.
  108. ↑ Lloyd (1996), lk 322.
  109. ↑ Smith (1998), lk 67.
  110. ↑ Lloyd (1996), lk 325.
  111. ↑ William Dalrymple (2015) The Great Divide. The violent legacy of Indian Partition. www.newyorker.com
  112. ↑ McIntyre (1977), lk 355–356.
  113. ↑ Lloyd (1996), lk 327.
  114. ↑ Lloyd (1996), lk 328.
  115. ↑ The plan of partition and end of the British Mandate (pdf) www.un.org
  116. ↑ 116,0 116,1 Lloyd (1996), lk 335.
  117. ↑ Lloyd (1996), lk 364.
  118. ↑ Lloyd (1996), lk 396.
  119. ↑ Brunei country profile www.bbc.com
  120. ↑ The Suez Canal and the British Conquest of Egypt webs.bcp.org
  121. ↑ The Suez Crisis, by Laurie Milner www.bbc.co.uk
  122. ↑ James (2001), lk 581.
  123. ↑ James (2001), lk 583.
  124. ↑ Suez Crisis www.history.com
  125. ↑ Smith (1998), lk 106.
  126. ↑ James (2001), lk 586.
  127. ↑ Pham (2010)
  128. ↑ Melvin Gurtov, Southeast Asia tomorrow, Baltimore: The Johns Hopkins Press, 1970, lk 42
  129. ↑ Lloyd, lk 370–371.
  130. ↑ Lloyd (1996), lk 427–433.
  131. ↑ Louis (2006), lk 46.
  132. ↑ James (2001), lk 618–621.
  133. ↑ Springhall (2001), lk 100–102.
  134. ↑ Knight & Palmer (1989), lk 14–15.
  135. ↑ Clegg (2005), lk 128.
  136. ↑ Lloyd (1996), lk 428.
  137. ↑ James (2001), lk 622.
  138. ↑ Lloyd (1996), lk 401, 427–429.
  139. ↑ Macdonald (1994), lk 171–191.
  140. ↑ 140,0 140,1 Brown, lk 594.
  141. ↑ Brown, lk 689.
  142. ↑ Brendon (2007), lk 654.
  143. ↑ Brendon (2007), lk 654–655.
  144. ↑ "Britain, the Commonwealth and the End of Empire". BBC News. Vaadatud 6. juunil 2017.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Briti_impeerium&oldid=6694325"