Habsburgide monarhia

Habsburgide monarhia kattis riigina ja hilisema keisririigina territooriumi, mida valitses aastatel 1526 – 1867/1918 Habsburgide dünastia noorem Austria haru (1278–1780) ja siis järglasdünastia Habsburgid-Lotringid (aastast 1780). Keiserlik pealinn oli Viin, v.a aastatel 1583–1611, kui see viidi Prahasse. Aastatel 1804–1867 valitsesid Habsburgid Austria keisririiki ja aastatel 1867–1918 Austria-Ungarit.

Habsburgide dünastia pea oli tavaliselt ka Saksa-Rooma riigi valitseja aastast 1440 kuni selle lõpetamiseni aastal 1806. Siiski ei langenud kaks asja kokku, kuna Habsburgide keisririik kattis palju maid väljaspool Saksa-Rooma riiki ja mitte kogu Saksa-Rooma riik ei olnud de facto Habsburgide otsese kontrolli all. Mõnes kontekstis võib mõiste "Habsburgide keisririik" viidata ka laiendatud Habsburgide perekonna valdustele, mida kord üksi valitses Karl V, või Hispaania koloniaalimpeeriumile, mida valitsesid Hispaania Habsburgid.

Habsburgide perekond pärines Habsburgi linnusest tänapäeva Šveitsis ja pärast 1278. aastat asus valitsema Austrias ("Habsburgide pärusvaldused"). Habsburgide perekond kasvas Euroopa tähtsaimaks keiser Maximilian I abielu- ja adopteerimislepinguga Esimesel Viini kongressil aastal 1515 ning sellele järgnenud adopteeritud kuninga Lajos II surmaga aastal 1526.

Austria ertshertsog Ferdinand, Saksa-Rooma keisri Karl V noorem vend, valiti järgmiseks Tšehhi ja Ungari kuningaks pärast Lajos II surma Mohácsi lahingus türklaste vastu.

Terminoloogia

Territooriumi nimed, millest (mõne erandiga) lõpuks sai Austria-Ungari:

Habsburgide monarhia või Austria monarhia (1526–1867): see oli mitteametlik, kuid väga sage nimi – isegi sel ajal. Üksusel ei olnud ametlikku nime. Pange tähele, et tehniliselt võib mõiste "Habsburgide monarhia" viidata ka perioodile 1276–1918, kui Habsburgid valitsesid monarhiat (ertshertsogkond), mille tuumik paiknes tänapäeva Austrias, ja mõiste "Austria monarhia" võib viidata monarhiale, mille tuumik paiknes tänapäeva Austrias 1156–1867, kuid kumbagi mõistet tavaliselt nii ei kasutata.
Austria keisririik (1804–1867): see oli ametlik nimi. Saksa versioon on Kaisertum Österreich. Tõlge keisririik viitab territooriumile, mida valitses keiser.
Austria-Ungari või Austria-Ungari keisririik (1867–1918): see oli ametlik nimi. Mitteametlik populaarne nimi oli Doonau monarhia (saksa keeles Donaumonarchie), samuti sageli kasutati mõistet Doppel-Monarchie ("kaksikmonarhia"), mis tähendas kahte riiki ühe kroonitud pea alluvuses.
Kroonimaad või krooni maad (Kronländer) (1849–1918): see on kõigi Austria keisririigi ja seejärel Austria-Ungari üksikute osade nimi (aastast 1849). Ungari kuningriik (täpsemalt Ungari krooni maad) ei olnud "kroonimaa" pärast Austria-Ungari rajamist aastal 1867, nii et "kroonimaad" muutusid identseks nendega, mida kutsuti kuningriikideks ja maadeks, mis olid esindatud keiserlikus nõukogus (Die im Reichsrate vertretenen Königreiche und Länder).

Keisririigi Ungari osad olid "István Püha Ungari krooni maad" või "István Püha krooni maad" (Länder der Heiligen Stephans Krone). Tšehhi maad olid "Püha Václavi krooni maad" (Länder der Wenzels-Krone).

Väiksemate territooriumide nimed:

Austria maad (Österreichische Länder) või "Austria ertshertsogkonnad" (Erzherzogtümer von Österreich) – maad Ennsi jõe ülem- ja alamjooksul (ober und unter der Enns) (996–1918): See on Austria ertshertsogkonna osade ajalooline nimi, mis moodustavad 12. novembrist 1918 tänapäeva Austria vabariigi (Republik Österreich) (pärast keiser Karl I troonist loobumist). Tänapäeva Austria on poolföderaalne vabariik üheksast osariigist (Bundesländer), mis on: Alam-Austria, Ülam-Austria, Tirool, Steiermark, Salzburg, Kärnten , Vorarlberg ja Burgenland ning pealinn Viin, mis on osariigi staatuses. Burgenland läks Austriale aastal 1921 Ungarilt. Salzburg sai lõpuks Austria osaks aastal 1816 pärast Napoleoni sõdu (enne valitses seda Salzburgi peapiiskop kui suveräänset territooriumi).

Viin, Austria pealinn, sai osariigiks 1. jaanuaril 1922, olles olnud sajandeid Habsburgi monarhide Austria keisririigi residents ja pealinn (Reichshaupt und Residenzstadt Wien). Ajaloolised Ülem- ja Alam-Austria jagati "Austria sealpool Ennsi" ja "Austria siinpool Ennsi" (Ennsi jõgi on Ülem- ja Alam-Austria vahel piiriks). Ülem-Austria suurenes pärast "Baieri pärilussõja" järgset Těšíni rahu (1779) niinimetatud Innvierteli ("Inni veerandik") võrra, mis varem oli Baieri osa.

Päranduseks saadud maad (Erblande või Erbländer; enamasti Österreichische Erblande) või Saksamaa päranduseks saadud maad (Austria monarhias) või Austria päranduseks saadud maad (keskajast – 1849/1918): Kitsamas tähenduses olid need "algupärased" Habsburgide Austria territooriumid, s.o põhiliselt Austria maad ja Krain (aga mitte Galiitsia, Itaalia territooriumid või Austria Madalmaad).
Laiemas mõttes olid ka Tšehhi krooni maad (aastast 1526; kindlalt aastast 1620/27) päranduseks saadud maad. Mõiste asendati mõistega "kroonimaad" 1849. aasta märtsi konstitutsiooniga, kuid seda kasutati ka hiljem.
Erblande sisaldas ka hulgaliselt väikseid ja pisikesi territooriume, mis olid vürstkonnad, hertsogkonnad või krahvkonnad jne., millest mõni oli nimeliselt osa Habsburgi monarhide valitsejatiitlist, nagu Tirooli krahv (Graf von Tyrol) jne.

Territooriumid

Habsburgide monarhia kasv

Erinevate harude valitsetavaid territooriume muudeti sajandite jooksul, kuid tuum koosnes alati neljast plokist:

Päranduseks saadud maad, mis hõlmasid enamuse tänapäeva Austriast ja Sloveeniast, samuti territooriume Kirde-Itaalias ja (enne 1797. aastat) Edela-Saksamaal. Nendele lisati aastal 1779 Baieri Innviertel; ning aastal 1803 Trento ja Brixeni piiskopkonnad. Napoleoni sõjad põhjustasid segadust, kus paljud osad pärusvaldustest kaotati, kuid kõik need, koos endise Salzburgi peapiiskopkonnaga, mis varemalt oli aastatel 1805–1809 ajutiselt annekteeritud, saadi 1815. aasta rahulepinguga tagasi, v.a Vorlande. Pärusvaldused sisaldasid:
- Austria ertshertsogkond (Ülem-Austria);
- Austria ertshertsogkond (Alam-Austria);
- Steiermargi hertsogkond;
- Kärnteni hertsogkond;
- Kraini hertsogkond;
- Aadria mere äärne sadamalinn Trieste;
- Istria (kuigi enamus Istriast oli aastani 1797 Veneetsia territoorium);
- Gorizia ja Gradisca krahvkond;
  - Järgmisi maid (3–8) on sageli käsitletud koos kui Sise-Austriat.
- Tirooli krahvkond (kuigi Trento ja Brixeni piiskopkonnad domineerisid alal, millest sai Lõuna-Tirool enne aastat 1803);
- Vorarlberg (tegelikult provintside kogu, mis ühendati alles 19. sajandil);
- Vorlande, grupp territooriume Breisgaus ja mujal Edela-Saksamaal kaotati aastal 1801 (kuigi Alsace'i territooriumid (Sundgau), mis olid selle osa, kaotati juba aastal 1648);
  - Vorarlberg ja Vorlande grupeeriti sageli kokku kui Kaugem Austria ja seda valitseti enamasti koos Tirooliga.
- Salzburgi hertsogkond (alles pärast 1805. aastat);
Tšehhi krooni maad – algselt koosnes viiest maast: Tšehhi kuningriik, Moraavia mark, Sileesia ning Ülem- ja Alam-Lausitz. Tšehhia parlament (tšehhi keeles zemský sněm) valis Ferdinand I kuningaks aastal 1526.
- Lausitz loovutati Saksimaale aastal 1635.
- Enamus Sileesiast vallutati Preisimaa poolt aastal 1740–1742 ja ülejäänud, mis jäi Habsburgide võimu alla, valitseti kui Ülem- ja Alam-Sileesia hertsogkond (Austria Sileesia).
Ungari kuningriik – keskaegne Ungari kuningriik kaotas umbes kaks kolmandikku oma endisest territooriumist Osmanite riigile ja Transilvaania vürstidele, samas Habsburgid piirdusid endise kuningriigi riismetega läänes ja põhjas, mida siis kutsuti Kuninglikuks Ungariks. Aastal 1699, Türgi-Austria sõdade lõppedes, läksid enamik territooriume, mis olid endise keskaegse Ungari kuningriigi osad, Austria võimu alla, mõned siiski aastal 1718 (mõned territooriumid, mis olid keskaegse kuningriigi osad, eriti need, mis asusid Sava ja Doonau jõest lõunas, jäid Osmanite riigile).

Europa regina, mis sümboliseerib Habsburgide-domineeritavat Euroopat

Ajaloo jooksul olid muud maad mõnikord Austria Habsburgide võimu all (mõned nendest territooriumidest olid secundogeniturid, s.o neid valitsesid Habsburgide dünastia teised liinid):

Transilvaania vürstkond, aastatel 1699 (Karlowitzi rahu) kuni 1867 (Ausgleich)
Serbia kuningriik (1718–1739);
Austria Madalmaad, koosnesid enamasti tänapäeva Belgiast ja Luksemburgist (1713–1792);
Milano hertsogiriik (1713–1797);
Napoli kuningriik (1713–1735);
Sardiinia kuningriik (1713–1720);
Timişoara banaat (1718–1778);
Olteenia (1718–1739, de facto 1737) (mõnikord ka Valachia Caesarea);
Sitsiilia kuningriik (1720–1735);
Parma hertsogkond (1735–1748);
Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik, tänapäeva Poola ja Ukraina (1772–1918)
Bukovina hertsogkond (1774–1918);
Uus-Galiitsia, Poola maad, sealhulgas Kraków, võetud kolmanda Poola jagamisega (1795–1809);
Veneetsia (1797–1805);
Dalmaatsia kuningriik (1797–1805, 1814–1918);
Lombardia-Veneetsia kuningriik (1814–1859);
Kraków, mis liidendati Galiitsiaga (1846–1918);
Novi Pazari sandjaki okupeerimine (1878–1913);
Bosnia ja Hertsegoviina (1878–1918);
Sõjaväestatud piirivöönd (1578–1882).

Mõne territooriumi piirid erinesid esitatud ajavahemikel ja teisi valitsesid alluvad (secundogenitur) Habsburgide liinid. Habsburgid kandsid ka Saksa-Rooma keisri tiitlit aastatel 1438–1740, ning taas aastatel 1745–1806.

Omadused

Habsburgide valdused ei moodustanud mitte kunagi tegelikult ühtset riiki – iga provintsi valitseti vastavalt selle kindlatele tavadele. 17. sajandi keskpaigani ei pruukinud kõiki provintse valitseda isegi sama isik – perekonna nooremad liikmed valitsesid sageli pärusvalduste osi kui isiklikku elatisvara. Tõsised tsentraliseerimise katsed algasid Maria Theresia ja eriti tema poja Joseph II ajal 18. sajandi lõpus, kuid paljudest neist loobuti seoses suurenenud vastupanuga Josephi palju radikaalsematele reformipüüetele, kuigi ettevaatlikum tsentraliseerimise poliitika jätkus revolutsioonide ajastul ja sellele järgnenud pikal Metternichi ajastul.

Isegi suurem tsentraliseerimise püüe algas aastal 1849 pärast 1848. aasta revolutsioonide mahasurumist. Esmakordselt püüdsid ministrid muuta monarhiat Viinist valitsetavaks bürokraatlikuks tsentraliseeritud riigiks. Eelkõige Ungari kuningriik lakkas olemast eraldi üksus, olles jagatud mitmeks piirkonnaks. Pärast Habsburgide kaotust 1859. ja 1866. aasta sõdades sellest poliitikast loobuti ja pärast mitut aastat eksperimenteerimist 1860. aastate alguses jõuti kuulsa Austria-Ungari kompromissini, millega loodi niinimetatud Austria-Ungari kaksikmonarhia. Selles süsteemis anti Ungari kuningriigile suveräänsus ja parlament, ainult personaaluniooni ning ühise välis- ja sõjanduspoliitikaga, mis ühendas seda teiste Habsburgide maadega. Kuigi Habsburgide mitte-ungari maade kohta öeldakse sageli, kuid ekslikult "Austria", nad said oma keskse parlamendi (Reichsrat) ja ministeeriumid, samuti ametliku nime – "Keiserlikus Nõukogus Esindatud Kuningriigid ja Maad" – näis, et nad jäid millegiks vähemaks, kui tõeliselt ühtne riik. Kui Bosnia ja Hertsegoviina annekteeriti (pärast pikka aega okupeerimist ja administreerimist), ei liidendatud neid monarhia kummagi poolega. Selle asemel valitseti neid ühise rahandusministriga.

Austria-Ungari kukkus kokku mitmete lahendamata rahvusprobleemide raskuse all, mis süvenesid seoses kaotusega Esimeses maailmasõjas. Järgnenud rahulepinguga loovutati olulisi territooriume Rumeeniale ja Itaaliale, loodi uued Austria (pärusvalduste Saksa-Austria territooriumid) ja Ungari (vana kuningriigi Ungari tuumik) vabariigid ning ülejäänud monarhia territoorium jagati uute riikide Poola, Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi (hilisem Jugoslaavia) ja Tšehhoslovakkia vahel.

Habsburgide territooriumid väljaspool Habsburgide monarhiat

Habsburgide monarhiat ei tohiks segamini ajada mitmete teiste territooriumidega, mida valitsesid eri aegadel Habsburgide dünastia liikmed. Habsburgide vanem Hispaania liin valitses Hispaania ja mitmete teiste territooriumide üle aastast 1516 kuni hääbumiseni aastal 1700. Noorem liin valitses Toscana üle aastatel 1765 –1801 nimg taas aastatel 1814–1859. Toscanast väljaaetuna valitses see liin Salzburgis aastatel 1803–1805 ja Würzburgis aastatel 1805–1814. Veel üks liin valitses Kaugemat Austriat aastatel 1803–1805 ja Modenat aastatel 1814–1859, samas Napoleoni teine naine ja Austria keisri Franzi tütar Marie Louise valitses Parma hertsogkonda aastatel 1814–1847. Ka Teist Mehhiko keisririiki valitses aastatel 1863–1867 keiser Franz Joseph I vend Maximiliano.

Ajalugu

Ajaloolise ülevaate artikleid:

Habsburgide monarhia valitsejad, 1526–1918

Habsburgid

Ferdinand I 1520–1564
Maximilian II 1564–1576
Rudolf II 1576–1612
Matthias 1612–1619
Ferdinand II 1619–1637
Ferdinand III 1637–1657
Leopold I 1657–1705
Joseph I 1705–1711
Karl VI 1711–1740, Hispaania kuningana "Carlos III"
Maria Theresia 1740–1780

Habsburgid-Lotringid

Joseph II 1780–1790, tuntud kui "Suur Reformaator"
Leopold II 1790–1792, aastatel 1765–1790 "Toscana suurhertsog"
Franz II 1792–1835 (sai Austria keisriks Franz I nime all aastal 1804, siit alates nummerdamise uus algus)
Ferdinand I 1835–1848, tuntud kui "Ferdinand Hea", saksa: "Ferdinand der Gütige"
Franz Joseph I 1848–1916, Mehhiko keisri Maximiliano (valitses 1864–1867) vend
Karl I 1916–1918, viimane valitsev Austria-Ungari monarh