Kuperjanovi jalaväepataljon

Kuperjanovi jalaväepataljon (endiste nimedega Kuperjanovi partisanide pataljon, Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon ja Jalaväe Väljaõppe Keskus (JVÕK) Kuperjanovi Üksik-Jalaväepataljon) on Eesti kaitseväe Maaväe pataljonisuurune jalaväe väeosa, asukohaga Võrus.

Kuperjanovi jalaväepataljon
Pataljoni embleem
Tegev	23. detsember, 1918 – 17. juuni, 1940 18. märts 1992 – tänaseni
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti kaitsevägi
Haru	maavägi
Liik	kergejalavägi
Ülesanne	Rahuajal: Jalaväe reservüksuste koolitamine Sõjaajal: 2. jalaväebrigaadi formeerimine
Suurus	Pataljon
Osa	2. jalaväebrigaad
Garnison/staap	Taara sõjaväelinnak
Hüüdnimi	Kup Kuperjanovlased Partisanid Surnupealuu sõdurid
Tähtpäevad	23. detsember, 18. märts
Lahingud	Eesti Vabadussõda Lõunarinne Kikka lahing Paju lahing Landesveeri sõda Krasnaja Gorka operatsioon
Ülemad
Praegune ülem	kolonelleitnant Jaan Kessel
Võtmeisikud	Julius Kuperjanov Jaan Unt Johannes Kert

Kuulub alates 2014. aastast 2. jalaväebrigaadi alluvusse.

Ülesanne

Pataljoni põhiülesandeks rahuajal on ajateenijatest reservväelaste väljaõpetamine. Sõjaajal formeeritakse pataljoni tegevväelaste baasil 2. jalaväebrigaadi jalaväeüksusi.

Koosseis

Pataljoni ülem on kolonelleitnant Jaan Kessel.

Pataljonis õpetatakse välja jalaväe allüksusi ja antakse koolitust nooremallohvitseridele. Selleks on pataljoni rahuaegne koosseis suudetud ühitada 75% sõjaaja jalaväepataljoni koosseisuga.

Rahuaegses koosseisus on

• pataljoni staap
• staabikompanii (lahingtoetuselementideta)
• A-jalaväekompanii,
• B-jalaväekompanii,
• C-jalaväekompanii,
• miinipildujapatarei,
• tagalakompanii.

Taristu

Pataljon paikneb Võrus ajaloolises Taara sõjaväelinnakus Kose tee 3a. Linnaku ehitised on valminud eri aegadel, mõni isegi Teise maailmasõja eelsest perioodist (kui seal paiknes 7. Jalaväerügement). Territooriumil on kolm sõjaeelset kahekorruselist ja kaks tänapäeval ehitatud moodsat kasarmuhoonet, mis kokku mahutavad 800–1000 ajateenijat.

Ajalugu

Juhtkond ja organisatsioon

Leitnant Julius Kuperjanov 1917. aastal (Eesti tagavarapataljoni ülema abina)

Partisanide salga ülemad:

• leitnant Julius Kuperjanov (24.12.1918–02.02.1919);
• alamleitnant Nikolai Piip (31.01.1919–19.07.1919) ajutine kt.;
• lipnik Rudolf Riives (31.01–02.02.1919);
• leitnant Jaan Unt (03.02.–17.02.1919) ajutine kt.;
• staabikapten Rudolf Kuslap (18.02.–04.03.1919) ajutine kt.;
• leitnant Jaan Unt (05.03.–15.11.1919);
• alamleitnant Johannes Soodla 28.08.–07.09.1919 ajutine kt.

pataljoni adjutant:

• lipnik Rudolf Riives (24.12.1918–31.01.1919);
• lipnik Rudolf Riives (03.02.–15.11.1919);
• lipnik Heinrich Sepp (10.09.–24.09.1919) ajutine kt.
• lipnik Julius Kõiv (12.01.–27.01.1920).

• 1. rood, ülemad: lipnik Rudolf Riives (23.12.1918–15.02.1919); alamleitnant Rudolf Tarik (15.02.–15.11.1919); lipnik Julius Kõiv (01.05.–09.05.1919) ajutine kt.; lipnik Oskar Puusepp (15.02.–16.02.1919);
• 2. rood, ülem leitnant Eduard Saar (23.12.1918–† 31.1.1919); alamleitnant Johannes Soodla (31.01.–15.11.1919); alamleitnant Valter Pedak (24.03.–02.04.1919) ajutine kt.; ohvitseri asetäitja Otto Annuk (03.05.1919– ?); alamleitnant Vassili Kask (28.08.–24.09.1919) ajutine kt.
• 3. rood, ülemad: leitnant Nikander Pekarski (23.12.–31.12.1918); staabikapten Rudolf Kuslap (01.01–14.01.1919); leitnant Nikander Pekarski (14.01.–08.02.1919); staabikapten Rudolf Kuslap (09.02.–15.11.1919);
• 4. rood, ülemad: leitnant Jaan Unt (23.12.1918–12.02.1919); leitnant Erich Rätsep (12.02.–18.02.1919); lipnik Paul Hanson (18.02.–04.04.1919); lipnik Oskar Puusepp (05.04.1919– ?); lipnik Paul Hanson (? –04.06.1919); alam-leitnant Nikolai Piip (04.06.–19.07.1919); alam-leitnant Paul Hanson (19.07.–15.11.1919);
• 5. rood, ülemad: leitnant Eduard Grosschmidt (01.07.–15.11.1919);
• 9. rood, ülem Erich Rätsep ja Heinrich Sepp
• Kuulipildujakomando, ülemad: leitnant Nikander Pekarski(12.02.–21.05.1919); leitnant Heinrich Sepp (22.05.–15.11.1919); ohvitseri asetäitja Julius Kasper (10.09.–24.09.1919);
• ratsaluurajate komando, ülem leitnant Johannes Tiimann (27.12.1918– ?);
• luurekomando, ülem lipnik Julius Kõiv (01.05.1919– ?);
• Sidekomando, ülem lipnik August Kriska (05.05.–14.09.1919)
• Tagavararood, ülem alam-leitnant Johannes Soodla;

• välisuurtükiväe patarei nr. 14, lipnik Christian Freiberg

Kuperjanovi partisanide pataljoni ametlik sünnipäev on 23. detsember 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov sai toonaselt 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt ametlikult loa erilise partisanide salga moodustamiseks. Loodud väeosa nimetati esialgu “Kuperjanovi partisanide salgaks” (Kuperjanovi päevakäsk nr 2, 25.12.1918). Ametlikult nimetati seda kuni 25. jaanuarini 1919 Tartu maakonna kaitsepataljoniks, siis lühikest aega Tartu partisanipataljoniks ja pärast Kuperjanovi surma (2. veebruar 1919) 3. veebruarist 1919 Kuperjanovi partisanide pataljoniks.

1. detsembril 1919 kinnitatud uue struktuuri kohaselt oli Kuperjanovi partisanide polgus neli pataljoni, millest kolme kuulus kolm ja ühte neli roodu.

Eesti Vabadussõda 1918–1920

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Kuperjanovil tekkis partisanide salga loomise mõte seoses üldise peataoleku ja korralagedusega, mis valitses 1918. aasta detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel. Maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi just partisanisõja vastu ning ristis seepärast oma väeosa partisanide pataljoniks ja alustas vastavalt oma salga nimetusele sissisõda punastega. Kuperjanovi partisanide pataljoni sünnipäevaks, 23. detsembriks 1918, oli pataljoni asutaja Julius Kuperjanov koos temaga ühinenud väikese, 37-mehelise salgaga jõudnud Vabadussõja keerises Puurmani mõisa. 4. jaanuaril Elistvere vallas korraldasid Julius Kuperjanovi partisanid operatsiooni, mille käigus tapeti endine punane kütt Johannes Pärn. Vastuseks sellele korraldas Eesti Kontrrevolutsiooniga Võitlemise Komisjoni Tartu osakond mitu karistusoperatsiooni.

Kuperjanovi pataljoni võitlejate hulk kasvas koos väeosa populaarsusega kiiresti. Lühikese ajaga suurenes võitlejate hulk 600-ni ja pataljonist kujunes üks Vabadussõja vapramaid väeosi. Vabatahtlike rohkearvulise juurdevooluga muutus salk peatselt iseseisvaks pataljoniks kõikide juurdekuuluvate komandodega. 1919. aasta jaanuaris liitus Tartu vabatahtlike pataljoniga ka seni iseseisvalt tegutsenud Tartu linna kaitseliidu rood. Oma jõudu tunnetades vabastati koos soomusrongidega Tartu ja jätkati liikumist Valga suunas, eesmärgiga ka see linn vabastada.

Paju lahing

 Pikemalt artiklis Paju lahing

Jõudes 30. jaanuaril 1919 Paju mõisa alla, kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ja oli sunnitud peatuma. Leitnant Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Pärast J. Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner pataljoni langenud juhi mälestuseks "Ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks".

Landeswehri sõda

 Pikemalt artiklis Landeswehri sõda

25. mail 1919, Landeswehri sõja kriitilisemal ajal, paiskas pataljon tagasi sakslaste eduka läbimurde Läti Võnnu polgu positsioonidel Rauna jõel, millega algas Landeswehri taganemine. Juuli esimestel päevadel jättis pataljon Riia ilma veeta protestiks selle vastu, et sinna ei lastud sisse marssida eestlaste vägedel, vaid eelnenud lahingus end mitte just paremast küljest näidanud lätlastel.

Hilisem sõjatee

Punaarmee Pihkva taasvallutamise katsel murdsid Punaarmee üksused läbi Loodearmee positsioonidest ning vastupealetungil suunati Kuperjanovi jalaväepataljon rindelõiku Kebi jõel Suure Fomkina küla juures. Pataljon võttis 1919. aasta oktoobris ja novembris osa Krasnaja Gorka operatsioonist, Viru rindel Auveres novembris formeeriti pataljon ümber Kuperjanovi jalaväepolguks ja kapten Jaan Unt ülendati kolonelleitnandiks.

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon 1920–1940

Pärast Vabadussõja lõppu paigutati Kuperjanovi polk pärast demobiliseerimist üksik-jalaväepataljonina Tartusse ja jäi 2. diviisi alluvusse.

Pataljoni ülemad olid:

• alampolkovnik Jaan Unt
• kolonelleitnant Vilhelm-Richard Kohal
• kolonelleitnant Eduard-Ervin Liibus
• kolonelleitnant Eduard Marguste

Kommunistide võimuletulekul tabas pataljoni teiste Vabadussõjas eriliselt silmapaistnud väeosade saatus: pataljon saadeti laiali, väeosa varad viidi Venemaale. Pataljon koliti 21. juunil 1940 kasarmutest välja Õhtugümnaasiumi ruumidesse Tartus Riia tänaval.

Pärast taasasutamist 1992. aastal

Vaade pataljoni sõjaväelinnaku hoonetele Võru raudteejaama poolt

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati esimese taasloodud kaitseväe väeosana 18. märtsil 1992 asukohaga Võrus. Esimeseks paiknemiskohaks sai endine ALMAVÜ autokooli kompleks Meegomäel. Pataljoni ülemaks määrati kapten Johannes Kert (hilisem kindralleitnant), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülemaks.

Pataljoni ülesandeks sai lisaks väljaõppele Vene sõjaväeobjektide ülevõtmine ja valve. Pataljoni koosseisu baasil hakati peagi mehitama ka teisi loodavaid kaitseväe väeosi. Mõne aja pärast koliti üle Taara kasarmutesse Võrus.

25. mail 1992 toimus märkimisväärne vahejuhtum Valgas, kus reamees Marek Stutšilov lahkus segastel asjaoludel vahipostilt relvastatuna ja kelle käitumist ei olnud võimalik ette arvata. Pataljoni ülem oli sunnitud korra jaluleseadmiseks kasutama ametirelva ja sõduri linna pargis jaamahoone lähedal maha laskma.

1992. aasta sügisel sai pataljon enda käsutusse soomustransportöörid BTR-80UNSh, mis konfiskeeriti Tallinnas firmalt E&R 28. juulil 1992.

15. septembril 1992 lahkusid 18 siderühma ajateenijat, kes ei olnud nõus rangete nõuete ja käskudega, omavoliliselt ööpäevaks väeosast, põhjustades ajakirjanduses huvi kaitseväe tegemiste vastu.

1992. aasta jõulureedel anti väeosale pidulikult üle lipp, mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega – väeosa ajalooline sümboolika.

1993. aasta suvel Pullapää kriisi ajal viidi pataljoni soomukid Võrust Jägalasse ja ilmselt hiljem anti suurem osa soomukitest üle Kalevi Üksik-jalaväepataljonile. Osa soomukeid anti Lahingukoolile – väeosa jäi ilma soomukiteta. Mõne aasta pärast anti pataljoni käsutusse mõnikümmend esimest Eestisse saabunud jao maastikuveoautot Unimog 404S ja maasturid VW Iltis.

1990. aastail oli väeosa tuntud oma range distsipliini, füüsilise ja ka lahingulise ettevalmistuse ning lahinguvalmiduse poolest. Muuhulgas pandi rõhku käsitsivõitlusele ja avalikel demonstratsioonidel teostati saltohüppeid masinatelt.

2004. aasta algusest nimetati pataljon Jalaväe Väljaõppekeskuseks Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon. Muudeti ära senine jalaväepataljonipõhine struktuur, kaotades osa pataljonile iseloomulikke allüksusi. Formeeriti aga juurde (Pärnu Üksik-jalaväepataljonist samal ajal seoses peatse sulgemisega kaotatud) luurekompanii, mis muidu jalaväepataljoni ei kuulu. Samal aastal alustati sõjaväelinnaku põhjalikku renoveerimist ja moderniseerimist, mis kestis mitu aastat.

Alates 1. jaanuarist 2009 kannab väeosa nime Kuperjanovi jalaväepataljon.

Alates suvest 2014 kuulub pataljon seoses kaitseväe struktuurireformiga kaks jalaväebrigaadi. Samuti on põhiosas taastatud üksuse (2004. aasta reformidega seoses ära muudetud) jalaväepataljoni põhine struktuur. Taara linnakut hakati jagama Lahingukooliga (varem asus Meegomäel), mille tarvis rajati linnakusse kasarmuhoone.

Välislingid

• Mati Kröönström, Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas, Tuna 2008 nr 1
• Pataljon kaitseväe kodulehel
• Leitnant J. Kuperjanovi alluvuses Vabadussõjas viibinud Kuperjanovi partisanide salga ja partisanide pataljoni liikmete nimekiri ajavahemikul 23.12.18. - 31.01.1919.
• Video jalaväekompanii lahinglaskmistest