Vikipeedia

Mõõgavendade ordu

(Ümber suunatud leheküljelt Mõõgavendade Ordu)

Mõõgavendade ordu (saksa keeles Schwertbrüderorden, ametliku nimega Kristuse Sõjateenistuse Vennad Liivimaal, ladina keeles Fratres militiæ Christi Livoniae)[1] oli katoliiklik sõjaline rüütliordu, mille asutas 1202. aastal preester Theoderich või Riia piiskop Albert.

Mõõgavendade ordu
Ordu vapp
Ordumeistri pitser
Mõõgavendade ordu vapp ja ordumeistri pitser
Tegev 1202–1237 (35 aastat)
Liik sõjaline ordu
Garnison/staap Riia
Sõjad

Liivimaa ristisõda

Ristisõjad Venemaal
Ülemad
Ordumeister Venno (1204–1209)
Wolquin (1209–1236)
Maamarssal Arnold (1205–1211)
Rutger (1211–1236)

Liivimaa ristisõja käigus võitles ordu Vana-Liivimaa aladel elanud balti ja soome-ugri hõimudega. 1236. aasta septembris praeguse Läti ja Leedu piirialadel toimunud Saule lahingus sai orduvägi žemaitidelt ja semgalitelt hävitavalt lüüa – teiste hulgas langes mitukümmend rüütelvenda ja väejuhist ordumeister Wolquin. Järgnenud aastal liideti ordu riismed Saksa orduga, moodustades selle Liivimaa haru ehk Liivi ordu.

Ajalugu

muuda

Asutamine

muuda

1202. aastal asutas preester Theoderich (mõningatel andmetel hoopis Riia piiskop Albert) Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu, et kaitsta Riia piiskopkonda ja selle kristlasi, kuid reaalselt hakati seda kasutama ka Liivimaal elanud balti ja soome-ugri hõimude alistamiseks, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ja ordu allutati piiskop Albertile.[2]

Ametlikult oli ordu nimeks Kristuse Sõjateenistuse Vennad Liivimaal (ladina keeles Fratres militiæ Christi Livoniae), kuid ordu vapil ja orduvendade mantlil oleva mõõga kujutise järgi hakati seda kutsuma Mõõgavendade orduks (saksa keeles Schwertbrüderorden).

Osalus Liivimaa ristisõjas

muuda
  Pikemalt artiklis Liivimaa ristisõda

Eestimaa vallutamine

muuda
  Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Vastavalt 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingule sai ordu 1/3 vallutatud maadest.[3] Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat, alustades 1208. aastal liidus latgalitega eestlaste vastu sõda.

Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpul, aastal 1226, kuulus ordule Sakala, Alempois, Nurmekund, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227. aastal saadi Taanilt juurde Revala, Harju-, Järva- ja Virumaa; 1233. aastal Riia piiskopilt ja linnalt osa Saaremaad. Ordu valduste kaitseks ehitati mitut tüüpi kindlustusi ja 6 suurt konvendilinnust: Aizkraukle, Võnnu, Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi. Ordu valdused jagati komtuur- ja foogtkondadeks.

Sõjad vene vürstiriikidega

muuda
  Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal

Pärast Liivimaa vallutamist said Mõõgavendade ordu maavalduste piiriks idas Ingerimaa, Peipsi järv ning Pihkva ja Novgorodi vürstiriigid.

Esimene konflikt ordu ning Novgorodi ja Pihkva vahel võis tekkida 1212. aastal, mil pihkvalased ajasid ära oma saksasõbraliku vürsti Vladimir Mstislavitši. Sellega võib seotud olla samal aastal Novgorodi vürsti Mstislav Mstislavitši poolt Eestimaale korraldatud sõjakäik. See lõppes küll harjulaste Varbola linnuse piiramisega, aga kuna Henriku Liivimaa kroonika kohaselt algatati see reaktsioonina Riia piiskopi ja ordu sõjaretkele Järvamaale ning Harjusse suunduti pärast seda, kui sakslasi eest ei leitud, siis on võimalikuks peetud, et algselt oli kavas piiskopi ja ordu väe ründamine. Mstislavi retkega on mõnikord samastatud Vene kroonikates kirjeldatud sõjakäiku, kus osalesid lisaks novgorodlastele ka Pihkvas pärast Vladimirit võimule saanud vürst Vsevolod Mstislavitš ja Toropetsi vürst David Mstislavitš. Vene kroonikad mainivad Varbola piiramist ja mereni välja tungimist.[4][5][6]

Otsene sõjategevus ordu ja Vene vürstide vahel algas pärast ugalaste alistumist Riia piiskopi ja ordu võimule 1216. aastal. Ugandit oma mõjusfääri kuuluvaks lugenud Vene vürstides tekitas see sündmus pahameelt. Esimese vastukäiguna hõivas taas Pihkvas vürstiks saanud Vladimir Mstislavitš mõneks ajaks Otepää linnuse ja rüüstas maakonnas. Ordu liitlaste Tālava latgalite juurde saadeti maksukogujad, kes algselt ordu poolt vangistati, kuid peagi vabastati ja "auga" tagasi saadeti. 1217. aasta jaanuaris tegi ordu, piiskopi ja ugalaste vägi rüüsteretke Novgorodi maadele. Veebruaris-märtsis alistasid novgorodlased ja pihkvalased koos saarlaste, harjulaste ja sakalastega end Otepää linnuses kindlustanud orduvennad, piiskopimehed ja ugalased.[7]

1218. aastal tungisid Novgorodi väed uuesti Liivimaale, pidasid Väikese Emajõe lähistel piiskopi ja ordu vägedega lahingu ning piirasid edutult Võnnu linnust, mida võndlaste kõrval kaitsesid ka orduväed.[8]

1221. aastal tungisid Novgorodi ja Vladimiri-Suzdali vürstiriigi suurvürsti Juri II Vsevolodovitši väed koos 600 leedulasega jällegi Liivimaale, kuid ühtegi linnust vallutada ei suudetud ja piirduti rüüstamisega. Ordu koos oma liitlaste ja alamatega vastas sellele mitmete rüüsteretkedega Novgorodi aladele.[9]

1223. aasta alguses tõusid ugalased ja sakalased ordu võimu vastu üles ning kutsusid oma linnustesse Novgorodi ja Pihkva abiväed. Augustis alistas ordu ja piiskopi sõjavägi Viljandi ja Leole linnused ning taaskehtestas Sakalas oma ülemvõimu. Sügisel kavandas Pihkva ja Novgorodi 20 000-meheline vägi vürst Jaroslav Vsesolodi (Suzdali vürsti vend) juhtimisel sõjakäiku Liivimaale. Saarlaste soovitusel otsustati koos eestlastega rünnata aga hoopis Taani tugipunkti Tallinnas, kuid Toompea linnust vallutada ei suudetud. Sõjakäiku on mainitud ka Novgorodi leetopissis, kus on seda kujutatud aga tšuudide ründamisena. Selle andmetel Tallinna alistada ei suudetud, aga "vallutati kogu tšuudide maa" («повоевало всю землю Чюдскую»).[10]

1223. aasta lõpu poole tugevdas Novgorod oma sõjajõude Ugandis eesmärgiga luua seal endale alluv vürstiriik. Tartusse saadeti endine Koknese vürst Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga ja lubati talle anda võim kõigi maade üle, mida ta suudab endale alistada. 1224. aasta augustis vallutasid Tartu ordu ja piiskopi väed ning Ugandi territooriumist moodustati Tartu piiskopkond.[11] Piiskopkonna rajamisel kujunes välja piir Pihkva vürstiriigi ja piiskopkonna vahel, mis asus 30 kilomeetri kaugusel Pihkva linnast.

1228 asus Rooma paavst Gregorius IX vähendama Novgorodi ja vene vürstiriikide võimsust majandussanktsioonidega, keelates oma bullaga Lübecki, Riia, Gotlandi ja Dünamünde ning ka Rootsi Linköpingi linnal Venemaaga kaubanduse. Vaatamata paavsti keelule säilitasid Riia ja Gotland siiski kaubanduslepingud Smolenski vürsti Mstislav Davõdovitšiga.

1232. aastal Pihkvas ja Novgorodis toimunud võimuvõitluse tulemusena põgenesid Vladimiri vürsti Jaroslav Vsevolodovitši vastased koos Mstislav Udalõi õe/vennapoja Jaroslav Vladimirovitšiga, kes oli paar aastat enne seda olnud vürstiks Pihkvas. Osa põgenikke suundus Tšernigovisse ja osa Mõõgavendade ordu valdustesse.

1233. aastal pöördusid Mõõgavendade ordu kaitse alla põgenenud koos orduvägedega tagasi ning vallutasid Irboska (Izborski), kuid mõne aja pärast vallutasid Pihkva ja Perejaslavli väed linna tagasi. Jaroslav Vladimirovitš vangistati ja saadeti Perejaslavli, kust ta aga varsti ordu juurde tagasi põgenes.

1234. aastal tegi Vladimiri ja Novgorodi vürst Jaroslav Vsevolodovitš koos 14-aastase poja Aleksandr Jaroslavitši, Pihkva ja Perejaslavli ning Novgorodi vägedega sõjakäigu Dorpatu piirkonda. Emajõe lähedal toimunud lahingus orduväed alistati ja sõlmiti rahulepingu ordumeistri Wolquiniga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse järgi tekkis selle rahulepingu järgi Tartul kohustus maksta Novgorodile tribuuti.

Maaisandate omavahelised suhted

muuda

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Mõõgavendade ordu ja Taani kuningale kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, ei järgitud seda siiski reaalselt ja võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi kohaliku tähtsusega konfliktide raames.

1223. aastal võttis Schwerini krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuninga nõrkust, hõivasid sakslased 1225. aastal kuninga vasallidelt Virumaa ja Järvamaa. Samal aastal oli Lübecki linn tülis Taaniga ja pöördus kirja teel abipalvega saarlaste poole. "Kirja kasutamine iseloomustab saarlaste diplomaatilise suhtlemise taset. Saarlastel pidi olema mingi võimukeskus, millega välisriik sai suhelda. Ja see keskus pidi olema üleeuroopalisel kultuuritasemel, suhtlemisvõimeline: tundma kirja ja rahvusvahelise suhtlemise keeli," (ajaloolane Enn Tarvel)[12]

Taani kuninga vasallide ja sakslaste vahelise järgmise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Magister Johannese.

1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ja kohe alustasid pealetungi Taani kuninga aladele ka Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ning muutes linnuse oma tugipunktiks.

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Alna Balduin, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade (Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Seejärel määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel ka Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Riia piiskopkond.

1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt Taani valitsemisajast paikseks jäänud Taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Lübecki sadamale. Liivi ordu sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksamaa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Ordu lõpp

muuda

1236. aasta septembris toimus praeguse Läti ja Leedu piirialadel rüüsteretkel olnud orduväe ning vürst Vykintase juhitud kohalike žemaitide ja semgalide ühismaleva vahel Saule lahing. Ordu sai lahingus hävitavalt lüüa: teiste hulgas langes mitukümmend orduvenda ja lisaks ka väge juhtinud ordumeister Wolquin.

Paavst Gregorius IX kinnitas samal aastal Viterbos Mõõgavendade ordu riismete liitmise Teutooni ehk Saksa orduga, mis viidi ellu 1237. aasta 12. mail, moodustades Saksa ordu Liivimaa haru Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu. Selle juhiks määrati Preisi ja Liivimaa ordu maameister Hermann von Balk.[viide?]

Liitumisega lootsid mõõgavennad oma juhtivat positsiooni Liivimaal tugevdada – mõjukas Saksa ordu aitaks neid paavsti ja keisri juures Riia piiskopiga konkureerimisel. See pidi aitama ka inimeste ja rahapuudusest üle saada. Mõõgavendade ordul endal oli raske uusi liikmeid värvata, kuna potentsiaalsed vennad eelistasid Preisimaale minekut. Ühinemist taotleti juba 1230.–1231. aastal.[13]

Ordu struktuur Vana-Liivimaal

muuda
 
Mõõgavendade ordu rüütelvennad kunstniku silme läbi

Mõõgavendade ordu liikmeskond koosnes vendadest – fratres. Peale tavaliste vendade olid ordul veel vaimulikud vennad – preestrid. Ordu kõrgem esindaja ja juht oli ordumeister. Tähtsamate küsimuste otsustajaks oli ordu kapiitel, millest võtsid osa ka kõik orduvennad. Hiljem kogunesid otsustamiseks ainult kõrgemad võimukandjad, kes moodustasid üldkapiitli.

1228. aastal sai ordu enda valdusse Põhja-Eesti alad. Maa-alad jaotati foogtkondadesse, mille eesotsas oli advocatus ordinis, foogt. Foogti asukohaks oli tavaliselt senised linnad, mida hiljem hakati ümber ehitama kivilossideks.

Liikmeskond

muuda

Saksa ordu Liivimaa haru komplekteerimine toimus enamasti Saksamaa elavjõu arvelt ning ordu ridadesse ei võetud kohalike Vana-Liivimaa vasallisuguvõsade ega linnakodanike poegi.[14]

1207. aasta paiku kuulus ordusse maksimaalselt 80–100 võitlejat,[15] 1235. aastal oli ordus 110–180 rüütlit, 30–45 preestervenda, kuni 500 teenervenda, umbes 700 palgasulast. Orduvendade tähtsaima osa moodustasid rüütelvennad, elukutselised sõjamehed, kelle vormirõivaks oli valge mantel punase risti ja mõõgamärgiga.

Mõõgavendade ordul oli ajaloo jooksul kaks ordumeistrit:[viide?]

  • Venno (Vinno; ametis 1204–1209)
  • Wolquin (Volquin, Folkvin, Volkewin, Wolguinus, Wolgulin, Volkwinn: 1209–1236)

Samuti oli neil kaks maamarssalit:[viide?]

Orduvasallid

muuda

13. sajandil Liivimaale asunud Saksa sisserändajad, said Mõõgavendade, hiljem Saksa Ordu Liivimaa orduharu ja piiskoppide vasallideks, said maaisanda käest mõisad laenuks kohustusega tema teenistuses maakaitseks valmis olla. Neid nimetati siis vasallus, Mann jne. Et vasalliks saada, selleks oli nõndanimetatud lääni- ehk laenuõiguse järele tarvis investituuri ehk vasalli õigustesse kinnitamist. Esialgu kordus isiklik investituur iga valitsuse, samuti ka iga vasalli isiku vahetuse puhul. Hiljemini astus selle asemele üldine rüütelkondade truualamliste tunnete avaldamine ja sellele vastuseks nende eesõiguste maksvaks tunnistamine[16].

  Pikemalt artiklites vasall, vasalliteet ja vasallilinnus

Viited

muuda
  1. ↑ Kasekamp 2017, lk 12.
  2. ↑ Kleis & Tarvel 1982, ptk VI (4).
  3. ↑ Kleis & Tarvel 1982, ptk XI (3).
  4. ↑ Kleis & Tarvel 1982 ptk XV (8), kommentaar 41, lk 128–129.
  5. ↑ Vahtre 1990, lk 89.
  6. ↑ Feldhūns & Mugurēvičs 1993, ptk XV, kommentaar 48
  7. ↑ Vahtre 1990, lk 114–119.
  8. ↑ Vahtre 1990, lk 131–133.
  9. ↑ Vahtre 1990, lk 151–153.
  10. ↑ Vahtre 1990, lk 156–161.
  11. ↑ Vahtre 1990, lk 162–166.
  12. ↑ Pekka Erelt (8. veebruar 2013). "Ümera lahing koolitunnis eile, täna ja homme". Eesti Ekspress. Vaadatud 22. august 2019.
  13. ↑ Eelmäe & Tarvel 2003, lk 207.
  14. ↑ Raudkivi, Priit (2011). "SAKSA MIGRATSIOONIST LIIVIMAALE KESKAJAL KRIITILISI MÄRKMEID" (PDF). Acta Historica Tallinnensia. Teaduste Akadeemia Kirjastus (17): 16–36. DOI:10.3176/hist.2011.2.02. ISSN 1406-2925.
  15. ↑ Feldhūns & Mugurēvičs 1993, ptk XI, kommentaar 7.
  16. ↑ III Õigusteadlaste päev, Tartus, 23. ja 24. aprillil, Ajakiri Õigus, 1924 a. Nr 4, 5. aastakäik, lk 83

Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mõõgavendade_ordu&oldid=6710505"