Melanhoolia

Melanhoolia (kreeka keeles µέλαινα χολή melaina chole; melas, 'must' ja cholē, 'sapp') oli mõiste vanaaja ja keskaja meditsiinis. Melanhoolik on üks neljast temperamenditüübist. 19. sajandil võis "melanhoolia" olla nii füüsiline kui ka vaimne seisund ning melanhooliat peeti levinud haiguste põhjuseks, mitte teistest haigustest põhjustatud nähtuseks.

Mees, kelle nägu väljendab melanhooliat. Joonistus, u 1789

Ajalugu

Albrecht Dürer. "Melencolia I", 1514

Temperamenditeooria loojaks peetakse Vana-Kreeka arsti Hippokratest ja mitu sajandit hiljem elanud Vana-Rooma arsti Claudius Galenost. Nemad töötasid välja nn kehamahlade teooria, mille järgi inimese temperamendi määrab kindlaks üks keha põhimahladest: veri (kr. sanguis), lima (kr. flegma), must sapp (kr. melas chole) või kollane sapp (kr. chole). Siit tulenevad tänapäevalgi tuntud temperamenditüüpide nimetused: sangviinik, flegmaatik. melanhoolik, koleerik. Melanhooliat põhjustas liigne must sapp, vanakreeka keeles μέλας (melas), 'tume, must', ja χολή (kholé), 'sapp'. See teooria oli seotud element maaga, sügisese aastaajaga, lähtus põrnast (siseelundist), mis on külm ja kuiv, ning ka melanhoolik on samasuguste omadustega. Astroloogias näitas see Saturni mõju.

Melanhooliat kirjeldati kui eraldi haigust, millel olid vaimsed ja füüsilised sümptomid. 5. ja 4. sajandil eKr iseloomustas Hippokrates oma teoses "Aforismid" kõiki "hirme ja rusutuse tundeid, kui need kestavad pikka aega" sümptomaatilistena melanhooliale. Kui patsienti ei saanud haigusest terveks ravida, siis arvati, et melanhoolia tulenes sellest, et kehasse oli sisenenud deemon ja selle üle võtnud.

Vaata ka

• Depressioon
  
• Melanhoolne depressioon
• Nostalgia
• Pessimism