Vikipeedia

Mitmevõistlus (kergejõustik)

Kergejõustiku mitmevõistlus on kergejõustikuvõistlus, kus võistlejad sooritavad järjest mitu kergejõustiku ala, nende tulemused arvestatakse ümber punktidesse ning eri alade punktid liidetakse.

Mitmevõistlused ja nende alad (järjekord ei vasta alade tegelikule järjekorrale):

Võistlus Jooksualad Hüpped Heited-tõuked
Meeste kümnevõistlus 100 meetri jooks 400 meetri jooks 1500 meetri jooks 110 meetri tõkkejooks kaugushüpe kõrgushüpe teivashüpe kuulitõuge kettaheide odavise
Naiste seitsmevõistlus 200 meetri jooks 800 meetri jooks 100 meetri tõkkejooks kaugushüpe kõrgushüpe kuulitõuge odavise
Meeste seitsmevõistlus 60 meetri jooks 1000 meetri jooks 60 meetri tõkkejooks kaugushüpe kõrgushüpe teivashüpe kuulitõuge
Naiste viievõistlus 800 meetri jooks 60 meetri tõkkejooks kaugushüpe kõrgushüpe kuulitõuge

Nii kümne- kui ka seitsmevõistlus toimub tavaliselt kahel päeval. Kümnevõistlust võidakse pidada ka ühe päeva või ühe tunni jooksul.

Sisestaadionid seavad mõnele alale piiranguid ning mõnda ala pole üldse võimalik sooritada, seepärast peetakse sisetingimustes meeste seitsmevõistlust ja naiste viievõistlust.

Kaugushüppes ja heidetes-tõugetes on igal võistlejal kolm katset. Pärast teist valelähet jooksudistantsil mitmevõistleja diskvalifitseeritakse.

Peakohtunik peab võimaluse korral tagama sportlasele alade vahel pool tundi puhkust. Esimese päeva viimase ala ja teise päeva esimese ala vahet peab olema 10 tundi. Võistlusjärjekord loositakse enne iga ala algust. Jooksudeks (100 m ja 400 m jooks) ning tõkkejooksuks paigutab võistlejad tehniline delegaat. Seejuures võib igas jooksus olla viis või enam, aga mitte vähem kui kolm võistlejat.

Mitmevõistluse viimasel alal (jooks) paigutatakse selleks ajaks suuremad punktisummad kogunud võistlejad samasse jooksu. Ülejäänud võistlejad võidakse jooksudesse loosida.

Kui kahel või enamal sportlasel on pärast mitmevõistluse lõppu võrdne arv punkte, siis saab kõrgema koha see, kes enamal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivate võistlejate hulgas suurima punktisumma.

Ajalugu Eestis

muuda
 
Olümpiamängud 1912, Jim Thorpe – esimene olümpiavõitja kümnevõistluses

1909. aastal toimus esmakordselt Eestis Kalevi korraldatud mitmevõistlus (kivitõuge, kettaheide, kõrgushüpe ja kaugushüpe). Esimestel aastatel domineerisidki võistluskavas erinevad kombineeritud mitmevõistlused, mis olid vahel seotud ka ujumise ja sõudmisega. Tänu Kalevi seltsile muutus kergejõustiklaste võistlusgraafik Tallinnas paari aastaga üsna tihedaks, näiteks 1911. aastal korraldati koguni 17-18 võistlust aastas.[1]

Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge – 1. juunil 1913 Pirital. Kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus. Võitjaks tuli Bernhard Adams. Just samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi Sport asutanud Artur Kukk, võistluse võitjaks krooniti Soome meister Lars Hornborg. 1917. aasta Kalevi lahtiseid võistlusi loetakse esimesteks mitteametlikeks Eesti meistrivõistlusteks, seal oli stardis ka Aleksander Klumberg, ta võistles üksikaladel.[2]

 
Aleksander Klumberg

Alates 1922. fikseeritakse kümnevõistluses ametlikke maailmarekordeid. Esimese nimena kanti maailmarekordite tabelisse Aleksander Klumberg (aastast 1935 Kolmpere). Seda, et Eesti mees paneb millelegi aluse, ei juhtu tihti. [3]

Paraku ei leidunud Klumbergile paljude aastate jooksul väärilisi järglasi. Teati küll kuidas harjutada, aga võistlusi oli vähe ja piirduti enamasti ainult Eesti meistrivõistlustega. Kümnevõistlus oli enamusele lihtsalt kõrvalharrastus. [4]

Kergejõustikus võinuks Eestile esimese olümpiakulla tuua kümnevõistleja Heino Lipp. Nõukogude Liit ei lubanud tal aga reisida, sest kardeti, et mees võib põgeneda. Olümpiamängudel ei jäänud Lipul siiski käimata, sest 1992. aastal kandis ta Barcelonas avatseremoonial Eesti lippu. [5]

Teise maailmasõja järgne spordipoliitika Nõukogude Liidus suunas liiduvabariikide ja spordiühingute tegevust mõjusalt sagedaste võistkonnavõistlustega. N. Liidu meistrivõistluste kõrval hakati hakati osalema ka üleliidulistel spordiühingute esivõistlustel ja spartakiaadidel. Juhendid dikteerisid vajaduse tugevate kümnevõistlejate järele. Nende panusel võistkonna edusse oli mõnikord otsustav kaal. Võistlemisvõimaluste rohkus tõi kaasa paljude kergejõustiklaste spetsialiseerumise kümnevõistlusele.[6]

Alates 1965. aastast kujunes Eesti NSV mitmevõistluse arendamise üleliiduliseks keskuseks. Käärikul hakkasid toimuma mitmevõistlejate treeninglaagrid. Hakati pidama maavõistlusi Saksa DV mitmevõistlejatega, hiljem lisandus Eesti NSV – Rootsi maavõistlus. Tihedad kontaktid üleliidulise koondisega ja avaramad võistlustingimused tõstsid tunduvalt huvi kümnevõistluse vastu. [4]

 
Doha kümnevõistlus, 1500 m jooks

Eesti kümnevõistlejad on olümpiamängudelt võitnud täiskomplekti medaleid, medaleid on toodud ka maailmameistrivõistlustelt ja Euroopa meistrivõistlustelt. Viimasel ajal on nii mitu meest igal aastal teinud korralikud punktisummad üle 8000 punkti, et käib tihe rebimine, kes saab tiitlivõistlustel Eestit esindada. 2024. aasta olümpiamängude normi on täitnud Karel Tilga, Janek Õiglane, Johannes Erm. [7]

Lastele ja noortele mõeldud populaarset võistlussarja "TV 10 olümpiastarti" hakati tegema 1971. aastal. Saatesari propageerib eeskätt kergejõustikku ja selle hulgas ka mitmevõistlust. Tegemist on kogu maailmas unikaalse noortespordi võistlussarjaga.[8]

Eesti kümnevõistlejad olümpiamängudel

muuda

Kergejõustik on olümpiaala number üks! Kümnevõistlus oma jooksude, hüpete, heidetega selle kvintessents. Suuri kümnevõistlejaid on tituleeritud kergejõustikukuningateks, neist on vaimustunud ja neid ülistanud suurrahvad. Seda suurema uhkustundega võime öelda: kümnevõistlus oma meie ala ja on olnud seda läbi aegade. [9]

Kümnevõistlus võeti olümpiamängude kavva 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel. Plaanis oli võistlus korraldada kahel päeval, aga kuna osavõtjaid registreerus üllatavalt palju (29), siis võttis organiseerimiskomitee vastu uue otsuse ja võisteldi kolmel päeval.[10]

 
Aleksander Klumberg

Esimese eestlasena pääses olümpiamängudele mitmevõistluses Aleksander Klumberg 1920. aasta Antwerpeni olümpial. Klumberg oli ühtlasi esimese iseseisva Eesti riigi värvides startinud olümpiasportlane.[11] Olümpiamängudele on pääsenud mitmed Eesti kümnevõistlejad, medalini on suurimal spordipeol jõudnud kolm kodumaa atleeti. Erki Nool võitis 2000. aastal Sydneys kuldmedali, Rein Aun tõi Nõukogude Liidu koondises 1964. aasta Tokyo olümpialt hõbeda ning Aleksander Klumberg 1924. aasta Pariisi olümpialt pronksmedali.[12]

Eesti 10-võistlejad olümpiamängudel [13]
Olümpia Sportlane Koht
1920 Anwerpen Aleksander Klumberg katkestas
1924 Pariis Aleksander Klumberg 3. koht
Elmar Rähn 21. koht
Valter Ever katkestas
Eugen Neumann 16. koht
1928 Amsterdam Johannes Meimer 13. koht
1956 Melbourne Uno Palu 4. koht
1964 Tokyo Rein Aun 2. koht
1968 Mexico Rein Aun katkestas
1988 Soul Valter Külvet katkestas
1992 Barcelona Andrei Nazarov 14. koht
Erki Nool katkestas
1996 Atlanta Indrek Kaseorg katkestas
Andrei Nazarov katkestas
Erki Nool 6. koht
2000 Sydney Erki Nool 1. koht
Indrek Kaseorg 17. koht
2004 Ateena Erki Nool 8. koht
Kristjan Rahnu katkestas
Indrek Turi 23. koht
2008 Peking Mikk Pahapill 10. koht
Andres Raja 12. koht
2016 Rio de Janeiro Karl Robert Saluri 23. koht
Maicel Uibo 24. koht
2020 Tokyo Maicel Uibo 15. koht
Karel Tilga 20. koht
Johannes Erm 11. koht
 
Erki Nool

Erki Noole kuld Sydnys 2000. aastal

muuda

Erki Nool on sündinud 1970. aastal Võrus, ta debüteeris olümpiamängudel juba 1992. aastal, aga sai Barcelonas odaviskes nulli. Neli aastat hiljem Atlantas läks juba palju paremini ja Nool lõpetas 1996. aasta olümpiamängud 6. kohaga. Sydneys kuldmedalit võites kogus Nool 8641 punkti (100 m 10,68, kaugushüpe 7.76, kuulitõuge 15.11, kõrgushüpe 2.00, 400 m jooks 46,61, 110 m tõkkejooks 14,48, kettaheide 43.66, teivashüpe 5.00, odavise 65.8a ja 1500 m jooks 4.29,48), talle järgnesid Roman Sebrle (8606) ja Chris Huffins (8595).[14]

Erki Noole rahvusvaheline karjäär kestis tosinkond aastat. Debüüti Barcelonas ja esimest suvist tiitlivõistluste medalit lahutas kuus aastat. Ühtekokku pälvis Nool tiitlivõistlustelt üheksa medalit: kümnevõistluse olümpiakuld 2000, MM-i hõbe 2001, EM-i kuld 1998 ja hõbe 2002. Seitsmevõistluses sise-MM-i hõbe 1997 ja 1999, sise-EM-i kuld 1996, pronks 2000, 2002. Samuti ootab Noole nimele kuuluv Eesti rekord 8815 punkti tänaseni ületamist.[15]

Rein Auna hõbe 1964. aastal

muuda
 
Aun, Holdorf, Walde

Rein Aun sündis 1940. aastal Tallinnas. Olümpialaste nimekirja sai Aun n-ö viimasel hetkel, kui ta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Kiievis võitis 7917 punktiga hõbemedali. Olümpiamängudel kogus ta 7842 punkti (10,9, 7.22, 13.82, 1.93, 48,8, 15,9, 44.19, 4.20, 59.06, 4.22,3), selline tulemus andis hõbemedali ning koha kahe sakslase vahel. Võitjana kogus Willi Holdorf 7887 punkti ja pronksmedali sai Hans-Joachim Walde.[16]

Esinemine Tokyo suurel areenil oli Rein Auna esimene välisvõistlus. Ta tundis end olümpiamiljöös üllatavalt koduselt ja hõbemedal tuli Eesti rekordiga. [17]

Sitke võitleja Aun oli enne viimast ala 1500 m jooksu kolmandal kohal, eestlane kaotas teisel kohal olevale Waldele tervelt 67 punktiga, aga ta asus kohe jooksu juhtima ja lõpetas suveräänselt 4.22,3ga ning tõusis kokkuvõttes teiseks. [18]

1968. aastal püstitas Aun viievõistluses maailma tipptulemuse 4079 punkti, Mexico olümpiale sõitis ta üldtunnustatud soosikuna, aga vigastuse tõttu tuli võistlus pooleli jätta.[19]

Aleksander Klumbergi pronks 1924. aastal

muuda

Klumberg sündis 1899. aastal Tallinnas. Ta on ainus Eesti kergejõustiklane, kes asunud olümpiastarti oma ala maailmarekordimehena. Kahepäevast heitlust Pariisis 35 vastasega alustas Klumberg hästi, edastades avapäeva lõpus oma rekordigraafikut pea saja punktiga, aga konkurents oli tihe ja Klumbergi laeks jäi võistluse lõppedes pronksmedal 7329, 360 punktiga (11,6, 6.96, 12.27, 1.75, 54,4, 17,6, 36.79, 3.30, 57.70, 5.16,0). Kuldmedal Harold Osbornile ja hõbe Emerson Nortonile.[20]

Klumberg on meenutanud, et kodus võtsid spordijuhid tema pronksmedali leigelt vastu. Oodati ju maailmarekordimehelt kulda. Samas oli Klumbergi spordivarustus sedavõrd tagasihoidlik, et Pariisis pidi ta hüppenaelikudki laenama kuldmedalimehelt Osbornilt. [21]

Aastail 1917–1927 tuli Aleksander Klumberg 48 korda Eesti meistriks ja püstitas 23 rekordit. Peale sportlaskarjääri töötas Poolas kergejõustikutreenerina ja pärast Eestisse naasmist teadusliku sekretäri ja instruktorina.[22]

Esimese vabariigi algusaastatel valisid Eesti Spordilehe lugejad Klumbergi Eesti kõigi aegade suurimaks sportlaseks.[23]

Eesti kümnevõistlejad maailmameistrivõistlustel

muuda

Esimesed kergejõustiku maailmameistrivõistlused toimusid 1983. aastal Helsingis, esimese eestlasest mitmevõistlejana startis maailmameistrivõistlustel 1993. aastal Indrek Kaseorg. [24]

Maailmameistrivõistlustelt on Eesti saanud kümnevõistluses kaks medalit: Erki Nool võitis hõbeda 2001. aastal Edmontonis ning Maicel Uibo sai hõbemedali kaela 2019. aastal Dohas.[25]

Eesti kümnevõistlejad maailmameistrivõistlustel [26]
MM Sportlane Koht
1993 Stuttgart Indrek Kaseorg 12. koht
1995 Göteborg Erki Nool 4. koht
Andrei Nazarov 10. koht
Indrek Kaseorg 11. koht
1997 Ateena Erki Nool 6. koht
Indrek Kaseorg 11. koht
1999 Sevilla Indrek Kaseorg 12. koht
Erki Nool 14. koht
2001 Edmonton Erki Nool 2. koht
2003 Pariis Kristjan Rahnu katkestas
Erki Nool katkestas
2005 Helsingi Kristjan Rahnu 6. koht
Mikk Pahapill 12. koht
2007 Osaka Andres Raja 16. koht
2009 Berliin Andres Raja 15. koht
Mikk - Mihkel Arro 33. koht
Mikk Pahapill katkestas
2011 Daegu Mikk Pahapill 9. koht
Andres Raja 15. koht
2013 Moskva Mikk Pahapill 17. koht
Maicel Uibo 19. koht
2015 Peking Maicel Uibo 10. koht
Janek Õiglane 19. koht
2017 London Janek Õiglane 4. koht
Karl-Robert Saluri 13. koht
Maicel Uibo katkestas
2019 Doha Maicel Uibo 2. koht
Andres Raja 16. koht
2022 Eugene Maicel Uibo 7. koht
Johannes Erm 9. koht
Janek Õiglane katkestas
2023 Budapest Karel Tilga 4. koht
Johannes Erm 9. koht
Janek Õiglane 6. koht

Erki Noole 2001. aasta hõbemedal Edmontonis

muuda

Pärast 2000. aasta olümpiamänge piinles Nool puusavigastuse küüsis, 2001. aasta alguses alustas ta koostööd Andrei Nazaroviga. Kõik sujus, maailmameistrivõistlustel pälvis Nool hõbeda Eesti rekordiga 8815 punkti, altminekuid ei olnud, aga kaugushüppes otsustati kuldmedali saatus. Tomas Dvorak püstitas isikliku rekordi 8.07, Nool piirdus 7.63ga.[27]

 
Maicel Uibo

Maicel Uibo 2019. aasta hõbemedal Dohas

muuda

Maicel Uibo võitis Doha kergejõustiku MM-il kümnevõistluses ülipõneva lõpplahenduse järel 8604 punktiga hõbemedali. Pikka aega püsis Uibo 21-aastaselt kümnevõistluse kõigi aegade noorimaks maailmameistriks kroonitud Niklas Kauli tempos, siis läks noor sakslane oma teed, aga peamise hõbedakonkurendi Damian Warneri selja taha jätnud eestlane kindlustas 8604 punktiga teise koha. Ühtlasi tähistab see Eesti kõigi aegade teist tulemust.[28]

Eesti kümnevõistlejad Euroopa meistrivõistlustel

muuda

Euroopa meistrivõistlustelt on Eesti mitmevõistluse mehed võitnud kokku neli medalit: 1998 Erki Nool kuld, 1958 Uno Palu hõbe, 2002 Erki Nool hõbe ja 2022 Janek Õiglane pronksmedal. [29]

Uno Palu hõbe 1958. aasta

muuda

Stockholmi legendaarsel olümpiastaadionil tegi elu tähtsaima kümnevõistluse 25-aastane Uno Palu, olles olnud Melbourne`i olümpial neljas, oli ta piisavalt kogenud, et võidelda medali eest. Vassili Kuznetsov oli hetkel teistest võimsam, Palu läks võitlema hõbeda eest ja Eesti rekordiga ta ka hõbeda võitis, kogudes 7329 punkti. Kuznetsov kogus konkurentidest üle viiesaja punkti rohkem, kulla hind oli 7865 punkti, pronksmedal läks sakslasele Walter Meierile 7249 punktiga.[30]

Erki Noole kuld 1998. aastal, hõbe 2002. aastal

muuda

1997. aastal käis Nool põlvelõikusel ja lõpetas koostöö treener Rein Sokuga. 1998. aasta suvi kujunes sellest hoolimata visa sportlase senise karjääri parimaks. Kevadisel Götzise võistlusel sündis Eesti rekord (8672), Budapestis saadi Euroopa meistriks sellest tippmargist vaid viie punkti võrra kehvem tulemus. 2002. aastal Münchenis võidetud Euroopa meistrivõistluste hõbe jäi Noole viimaseks tiitlivõistluste medaliks.[31]

Janek Õiglase pronks 2022. aastal

muuda
 
Janek Õiglane

Janek Õiglane viis 2002. aasta kevadel isikliku rekordi 8405 punktini, mis oli Eesti kõigi aegade seitsmes tulemus. Maailmameistrivõistlused tal ebaõnnestusid, aga Õiglane näitas tõelist võitlejahinge ja võitis vaid kuu aega pärast valusat pettumust teda kaua seganud jalavigastuse kiuste Euroopa meistrivõistlustel pronksmedali 8346 punktiga. Euroopa meistriks krooniti kodupubliku ees võistelnud Niklas Kaul (8545), kes möödus viimase alaga Šveitsi rekordi püstitanud Simon Ehammerist (8468). [32]

Eesti kõigi aegade edetabel kümnevõistluses

muuda

20 Eesti kümnevõistlejat on saanud edetabelisse, alistades maagilise 8000 punkti piiri.[33]

Kõigi aegade edetabel kümnevõistluses
Jrk-nr Tulemus Sportlane Aeg
1. 8815 Erki Nool 2001 Edmonton
2. 8681 Karel Tilga 2023 Budapest
3. 8604 Maicel Uibo 2019 Doha
4. 8526 Kristjan Rahnu 2005 Arles
5. 8524 Janek Õiglane 2023 Budapest
6. 8506 Valter Külvet 1988 Stayki
7. 8484 Johannes Erm 2023 Budapest
8. 8398 Mikk Pahapill 2011 Götzis
9. 8322 Andrei Nazarov 1987 Sochi
10. 8299 Kristjan Rosenberg 2021 Tallinn

Head tulemused sisetiitlivõistlustelt seitsmevõistluses

muuda
 
Maicel Uibo

Sisetingimustes ei võistle mehed mitte kümnevõistluses, vaid seitsmevõistluses. Esimesed võistlused korraldati 1970. aastal. 1992. aastal toimusid esimesed Euroopa meistrivõistlused ja sisemaailmameistrivõistluste kavva võeti ala 1995. aastal. [34]

Eestlaste medalid sisetiitlivõistlustel [29]
Võistlus Sportlane Medal Aeg
Sise MM Erki Nool hõbe 1997
Sise MM Erki Nool hõbe 1999
Sise MM Maicel Uibo pronks 2018
Sise MM Johannes Erm pronks 2024
Sise EM Erki Nool kuld 1996
Sise EM Erki Nool pronks 2000
Sise EM Erki Nool pronks 2002
Sise EM Mikk Pahapill kuld 2009
Sise EM Risto Lillemets pronks 2023
 
Johannes Erm

Fakte Eesti meistrivõistlustelt [35]

muuda

Esimeseks Eesti meistriks kümnevõistluses tuli Aleksander Klumberg 8025,520 punkti.

2020. aastal oli stardis ainult üks mitmevõistleja – Risto Lillemets, kes kogus 8133 punkti.

Parima punktisummaga on Eesti meistriks tulnud Johannes Erm, kes kogus 2023. aastal 8424 punkti.

Enim kordi on kümnevõistluses Eesti meistriks tulnud Uno Palu (1955, 1956, 1958, 1960, 1963, 1964).

Aasta sportlaseks valitud mitmevõistlejad

muuda
 
Karel Tilga

Aasta sportlane on aunimetus, mida antakse alates 1955. aastast Eesti parimatele sportlastele. Võitjad kuulutatakse välja Eesti Olümpiakomitee auhinnagalal "Spordiaasta tähed" ja nad saavad endale Kristjani kuju. Lausa kaheksal korral on parimaks meessportlaseks valitud just kümnevõistleja. [36]

Aasta Sportlane
1956 Uno Palu
1958 Uno Palu
1996 Erki Nool
1997 Erki Nool
1998 Erki Nool
2000 Erki Nool
2022 Janek Õiglane
2023 Karel Tilga

Naiste seitsmevõistlus

muuda

Alates 1984. aasta Los Angelese suveolümpiamängudest on naised tiitlivõistlustel võistelnud seitsmevõistluses, varem võisteldi viievõistluses. [37]

Eesti naistel pole mitmevõistluses nii hästi läinud kui meestel, kordaminekuks saab lugeda, kui eestlanna jõuab tiitlivõistlustele või püstitab alal Eesti rekordi. Eesti rekord kuulub 2017. aastast Grit Šadeiko nimele.

Eesti seitsmevõistlejad olümpiamängudel

muuda

Olümpiamängudel on Eestit esindanud kolm seitsmevõistlejat, parimale kohale on seni jõudnud Anu Kaljurand.

Kaljuranna sportlikud tippsaavutused jäävad 1980. aastatesse, kui ta võitis kaugushüppajana kaks juunioride MM-i hõbemedalit. Kaljurand oli üks esimesi Eesti sportlasi, kes läks sportlasteed jätkama ja akadeemilist haridust saama USA ülikooli. [38]

Seitsmevõistlejad olümpiamängudel [13]
Olümpiamängud Sportlane Koht
1992 Barcelona Anu Kaljurand 17. koht
2008 Peking Kaie Kand 32. koht
2012 London Grit Šadeiko 21. koht
2016 Rio de Janeiro Grit Šadeiko katkestas

Eesti seitsmevõistlejad maailmameistrivõistlustel

muuda

Maailmameistrivõistlustelt on Eestil ette näidata üks esikümne koht naiste seitsmevõistluses. 2003. aasta MM-il Pariisis õnnestus Larissa Netšeporukil võistlus hästi ja ta sai seitsmenda koha.

Netšeporuk on sündinud Ukrainas, aga kolis Eestisse ja hakkas meie kodumaad esindama. Ta on valitud 2001. ja 2003. aastal Eesti parimaks naiskergejõustiklaseks, parimaks tulemuseks jäi 6215 punkti. [39]

MM Sportlane Koht
2003 Pariis Larissa Netšeporuk 7. koht
2007 Osaka Kaie Kand 30. koht
2009 Berliin Kaie Kand 18. koht
2011 Daegu Grit Šadeiko 26. koht
2013 Moskva Mari Klaup 21. koht
Grit Šadeiko katkestas
2015 Peking Grit Šadeiko 15. koht
2017 London Grit Šadeiko 13. koht

Eesti kõigi aegade edetabel seitsmevõistluses

muuda
 
Grit Sadeiko

Eesti rekord on 2017. aastast Grit Šadeiko nimel. 2020. aastateks on Šadeiko tippsportlase karjääri lõpetanud ja tegutseb treenerina. Tema säravaimad saavutused on 2011. aastal Euroopa U23 meistrivõistlustelt võidetud kuldmedal ja 2008. aasta juunioride maailmameistrivõistlustelt saadud pronksmedal. [40]

 
Ksenija Balta

Ksenija Balta hoiab edetabelis 6180 punktiga kolmandat kohta. Tema on rohkem tuntud sprinteri ja kaugushüppajana. Eesti rekordiomanik on ta kaugushüppes, 100 m ja 200 m jooksus. [41]

2023. aastal kogus Pippi Lotta Enok tublid 6165 punkti ja tõusis edetabelis neljandaks, tal õnnestus võita Euroopa U23 Meistrivõistlustelt pronksmedal. [42]

Eesti seitsmevõistluse kõigi aegade edetabel[33]
Jrk-nr Tulemus Sportlane Aeg
1. 6280 Grit Šadeiko 2017 Götzis
2. 6215 Larissa Netšeporuk 2003 Tallinn
3. 6180 Ksenija Balta 2006 Arles
4. 6165 Pippi Lotta Enok 2023 Austin
5. 6155 Virge Naeris 1998 Tartu
6. 6142 Anu Kaljurand 1992 Austin
7. 6080 Mari Klaup 2020 Tallinn
8. 6074 Silva Oja 1982 Tallinn
9. 5979 Kaie Kand 2009 Götzis
10. 5836 Liisa Maria Lusti 2022 Götzis
 
Seitsmevõistlejad lõpetavad suurvõistlused alati ühise staadioniringiga

Fakte Eesti meistrivõistlustelt [35]

muuda

Esimeseks Eesti meistriks seitsmevõistluses tuli 1981. aastal Ellen Külvand 5686 punktiga.

1992. aastal oli stardis ainult kaks võistlejat: Virge Naeris ja Anu Tuul, pronksmedal jäi välja andmata.

Parima summaga on Eesti meistriks tulnud Silva Oja, ta kogus 1982. aastal riigi meistrivõistlustel 6156 punkti.

Enim meistritiitleid seitsmevõistluses on võitnud Rutti Lukksepp (1995, 1996, 1999, 2000, 2002, 2003)

Viited

muuda
  1. ↑ Antons, Voolaid. Eesti Spordi Lugu. Lk 81.
  2. ↑ Teemägi, Erlend (2003). Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 15-19.
  3. ↑ Kriisk, Jaanus (2012). Kümnevõistlus. Lk 5.
  4. ↑ 4,0 4,1 Kudu, Fred. Mitmevõistlus. Lk 15-16.
  5. ↑ "Eesti - väikeriik, kes hüppab kergejõustikus üle oma varju". Vaadatud 24. aprillil 2024.
  6. ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 41-42.
  7. ↑ "Pariisi sõidab rekordväike Eesti koondis". Postimees. Vaadatud 28. aprillil 2024.
  8. ↑ Karuks, Tiit. 101 Eesti Spordilugu. Lk 132.
  9. ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 5.
  10. ↑ Voolaid, Kuningas, Valdre. V olümpiamängud Stockholmis 1912. Lk 142-143.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Antons, Voolaid. Eesti Spordil Lugu. Lk 101.
  12. ↑ Lääne, Tiit (2006). Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 9-11.
  13. ↑ 13,0 13,1 "Olympics". Vaadatud 21. aprill 2024.
  14. ↑ Lääne, Tiit. Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 22-23.
  15. ↑ Karuks, Tiit. 101 Eesti Spordilugu. Lk 182-183.
  16. ↑ Lääne, Tiit. Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 76-77.
  17. ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 51.
  18. ↑ Olümpiamängude ajalugu 1948 - 1964. Lk 398-399.
  19. ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 119-125.
  20. ↑ Lääne, Tiit. Eesti olümpiamedalivõitjad. Lk 152-153.
  21. ↑ Olümpiamängude ajalugu 1920 - 1944. Lk 139.
  22. ↑ Karuks, Tiit. 101 Eesti spordilugu. Lk 32-33.
  23. ↑ Maksimov, Valeri. Rein Aun. Kuuemkümnendate kuningas. Lk 7.
  24. ↑ Teemägi, Erlend (2003). Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 96.
  25. ↑ Helsingist Helsingisse kergejõustiku maailmameistrivõistlused 1983-2005. Lk 189.
  26. ↑ Teemägi, Erlend. Eesti kümnevõistlus läbi aegade. Lk 252-254.
  27. ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 272-273.
  28. ↑ "Maicel Uibo võitis MM-il kümnevõistluses hõbemedali". Vaadatud 24. aprill 2024.
  29. ↑ 29,0 29,1 "Suurvõistlustel osalenud kergejõustiklased". Vaadatud 24. aprillil 2024.
  30. ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 81-89.
  31. ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 255-277.
  32. ↑ "Janek Õiglane võitis EM-il pronksi". Vaadatud 24. aprillil 2024.
  33. ↑ 33,0 33,1 "Edetabelid". Vaadatud 21. aprill 2024.
  34. ↑ "Worldathletics". Vaadatud 24. aprillil 2024.
  35. ↑ 35,0 35,1 "Statistika". Vaadatud 24. aprillil 2024.
  36. ↑ "Spordiaasta tähed". Vaadatud 24. aprillil 2024.
  37. ↑ Los Angeles `84, XXIII olümpiamängud. Olympia1994.
  38. ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 247-253.
  39. ↑ "Eesti Spordi Biograafiline Leksikon". Vaadatud 24. aprillil 2024.
  40. ↑ Tserp, Deivil. Eesti kergejõustiku kullakamber. Lk 377-381.
  41. ↑ "Eesti rekordid". Vaadatud 5. mail 2024.
  42. ↑ "2023. aasta suurvõistlustel osalenud Eesti kergejõustiklased". Vaadatud 24. aprillil 2024.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mitmevõistlus_(kergejõustik)&oldid=6747007"