Nigol Andresen
Nigol Andresen (ametlikult kuni 1940 Nikolai Andresen; 2. oktoober 1899 Avido Haljala vald – 24. veebruar 1985 Tartu) oli eesti kirjanik, kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija ja poliitik ning NSV Liidu ja Eesti NSV partei- ja riigitegelane. Ta on kasutanud kirjanduslikku varjunime Ormi Arp.
Sünniaeg | 2. oktoober 1899 |
---|---|
Sünnikoht | Haljala kihelkond, Virumaa |
Surmaaeg | 24. veebruar 1985 |
Erakond |
Eesti Noorsotsialistlik Liit Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei Eestimaa Kommunistlik Partei |
Amet |
J. Varese valitsuse välisminister Eesti NSV RKN hariduse rahvakomissar Eesti NSV RKN esimehe asetäitja Eesti NSV MN esimehe asetäitja Eesti NSV ÜNPi esimehe asetäitja |
Õppeasutus | Rakvere Õpetajate Seminar |
Eriala | keskkooliõpetaja |
Haridus ja töökäik
muudaAastal 1918 lõpetas ta Rakvere Õpetajate Seminari ning omandas 1920. aastal Tartus kursustel keskkooliõpetaja kutse.
Töötas aastail 1918–1919 Narva-Jõesuu 2. Algkoolis, 1919–1920 Rakvere 2. Algkoolis ja Rakvere Tütarlastegümnaasiumis ning Talinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumis 1923–1928 ja Tallinna Prantsuse Lütseumis 1928–1932 eesti keele õpetajana, kuni haridusministeerium keelas tal poliitilise tegevuse pärast õpetajana töötamise.[1]
Paralleelselt õpetaja-ametiga tegutses Andresen dramaturgina Hommikteatris (1920–1924) ja Tallinna Töölisteatris (1926). Andreseni kirjanduskriitiku tee algas luulekogude arvustustega. Teatrikriitikuna tegutses Andresen alates 1922. aastast, töötades 1923–1924 Päevalehe ja 1925–1927 Postimehe (Tallinnas) juures.[2] Ta toimetas ka ajakirju Rünnak (1928–1933) ja Sotsialistlik Võitlus (1932–1934).[1]
Poliitiline tegevus
muudaTa valiti Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei noortesektsiooni Eesti Noorsotsialistliku Liidu esimeheks. Nigol Andresen oli V Riigikogu liige, aastatel 1932–1937, Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ja 1934. aasta märtsist Marksistliku Töörahva Ühenduse rühmas. Ta korraldas töölisametiühingute tegevust, oli Eesti Tööliste Keskliidu ja Eesti Tööliste Haridusliidu juhatuse liige. Teda karistati mitmel korral riigivastase agitatsiooni eest. Sisekaitseülema otsusega 8. veebruarist 1939 keelati tal elamine kaitseseisukorra piirkonnas, välja arvatud Hiiumaa.[3]
1940. aasta juunipööre
muuda1940. aastal asus Andresen kui juunikommunist koostööle Nõukogude okupatsioonivõimuga. 1940. aasta juunis sai ta Johannes Varese valitsuse välisministriks, millega aitas kaasa Eesti iseseisvuse likvideerimisele. Andresen tunnistas, et tal pole sel alal mingeid kogemusi, ent Andrei Ždanovi käsule tuli alluda. [1]
25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, millega muudeti senine Riigivolikogu Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimu organiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu. Andresenist sai 28. augustil 1940 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV hariduse rahvakomissar, selles ametis oli ta 1944. aastani (asukohaga Moskvas). Lisaks oli ta aastatel 1940 kuni 1946 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja.[1]
12. jaanuaril 1941 valiti ta saadikuks Eesti NSV-st NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogusse.[4] NSVL Ülemnõukogu saadik oli ta 1946. aastani ning ja Eesti NSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1940–1949.[2]
Tegevus pärast 1944. aastat
muudaPärast sõda Eestisse tagasi tulles töötas ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana ja 1946–1949 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjana, olles ühtlasi Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi teatriajaloo õppejõud. Kui Nõukogude võim asus hävitama raamatuid, mis talle ideoloogia, faktoloogia, autorite või raamatutes mainitud isikute poolest ei sobinud, siis Andresen püüdis Eesti raamatukogusid kaitsta, kuid tehes seda vaiksel moel, millest kuigi palju kirjalikke jälgi ei jäänud.[5] Ta aitas päästa 1940. aastal asutatud ja Tartu paiknenud Riiklikuks Kirjandusmuuseumi arhiivi raamatukogu, mistõttu tänu temale pääses hävingust eesti trükiste kõige täielikum kogu.[1]
EKP KK VIII Pleenum ja langus
muudaNigol Andresen langes 1950 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi otsusega koos mitme teise juhtiva eesti kommunistiga "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Andresen vahistati 24. märtsil 1950 ja sai ÜK 16. jaanuari 1952. aasta otsusega karistuseks 25 aastat vangistust, kuid vabanes nn Hruštšovi sula ajal 1955. aastal vangilaagrist Siberis.[2]
Hiljem tegutses ta vabakutseline literaadi, kirjandusteadlase ja kriitikuna, avaldas hulga monograafiaid.[2]
Tunnustus
muuda- 1980 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Terendusi")
- 1984 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Suits ja tuli")[6]
Teosed
muuda- "Gloobus" (luulekogu; autori varjunimeks Ormi Arp). Puulõigetega illustreerinud Märt Laarman. Kirjastus Aktsioon, Tartu 1927, 31 lk
- "Karl Marx" (lühielulugu). Eesti Noorsotsialistlik Liit, Tallinn 1933, 24 lk
- "Mihkel Martna: eesti sotsialistliku liikumise isa". Sari "Eesti rahvuslikud suurmehed", 2. sari, nr 11. Kirjastus Koolikooperatiiv, Tallinn 1936, 48 lk
- "August Bachmann ja Hommikteater". Eesti NSV Teatriühing, Tallinn 1966, 115 lk
- "Friedebert Tuglas (lühimonograafia). Sari "Eesti kirjamehi", Eesti Raamat 1968, 164 lk (sisaldab ka Tuglase valikbibliograafia)
- "Hilda Gleser". Sari "Teatriteed", Eesti Raamat 1971, 104 lk
- "Inimesi ja raamatuid" (kirjanduskriitilisi artikleid). Eesti Raamat 1973, 232 lk
- "Paul Kuusberg" (lühimonograafia). Sari "Eesti kirjamehi", Eesti Raamat 1976, 132 lk
- "Terendusi" (uurimusi ja artikleid), Eesti Raamat 1979, 328 lk
- "Hommikust keskööni" (valik teatriartikleid). Eesti Raamat 1982, 142 lk
- "Suits ja tuli" (uurimusi ja artikleid, eriti Gustav Suitsust), Eesti Raamat 1983, 340 lk
Artiklid
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Nigol Andresen. Eesti kirjandusmuuseum, vaadatud 05.10.2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Nigol Andresen. Eesti Teatriliit.
- ↑ Nigol Andreesen saadeti Tallinnast välja. Esmaspäev, 11. veebruar 1939, nr. 6, lk. 3
- ↑ Mandaadi üleandmine sms Nigol Andresenile Rakveres. monument.ee, vaadatud 05.10.2024.
- ↑ Piret Lotman. "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal". Tuna 2007, nr. 4, lk.79.
- ↑ Andresen, Nigol 1899-1985 ws.lib.ttu.ee, vaadatud 05.10.2024.
Kirjandus
muuda- Nigol Andresen. Bibliograafia 1919–1979. Koostanud Vaime Kabur. Tallinna Polütehniline Instituut. 1979, 82 lk
- Maie Kalda, "N. Andreseni tulek kriitikasse". Looming 1969, nr 10, lk 1577–80
- Pärt Lias, "Nigol Andresen ja meie aja kirjanduslik mõte" – Looming 1979, nr 10, lk 1426–31
- Peeter Olesk, "Gustav Suitsu uurimise teel. Nigol Andresen 85". Looming 1984, nr 10, lk 1418–22
- Nigol Andreseni seletused (kaks seletuskirja aastast 1956), eessõna: Ülo Tonts. Keel ja Kirjandus 1989, nr 11, lk 677–690
- Piret Noorhani, "Nigol Andreseni ja Otto A. Webermanni kirjavahetusest". Keel ja Kirjandus 1996, nr 1, lk 26–31
- Nigol Andresen ja KGB. Koostanud ja tõlkinud Tõnis Ritson. Kultuurimaa, 2. oktoober 1996, lk 15
- Nigol Andresen – Bernard Kangro. Valik kirju. Kommenteerinud Piret Noorhani. Tuna 1999, nr. 4, lk 99–109
- Aksel Tamm, "Nigol Andresen" (mälestusi) – Looming, 2001, nr 4 ja Aksel Tamme raamatus "Aga see oli üks mees: eluvisandeid". Kuldsulg, Tallinn 2003, lk 19–31
- Lea Tormis, "Teatriuuendusest teatriuuenduseni, tulevikutungi kannustusel: Nigol Andresen 100 (1899-1985)" (Nigol Andresen teatrikriitikuna) – aastaraamatus "Teatrielu 1999". Tallinn 2001, lk 403–427
- Piret Lotman. "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal". Tuna 2007, nr 4, lk 78–85
- Sirje Olesk, "Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975"., lk 103–122; järg: 2008, nr 1, lk 113–128
- Jaak Valge, "Punasest stalinistiks. Nigol Andreseni noorusaastad". – Looming 2011, nr 10, lk 1432–50
- Nigol Andresen. Eluteater. Eesti mõttelugu 143. Koostaja ja saatesõna autor Andres Andresen. Tartu 2018
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Nigol Andresen |
- Materjali Eesti Kirjandusmuuseumi kodulehel
- Nigol Andresen Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
Eelnev Johannes Vares-Barbarus |
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1946–1947 |
Järgnev Eduard Päll |
Eelnev Johannes Semper |
Eesti NSV hariduse rahvakomissar 25. august 1940 – 20. juuni 1944 |
Järgnev Jüri Nuut |