Nigol Andresen (ametlikult kuni 1940 Nikolai Andresen; 2. oktoober 1899 Avido Haljala vald24. veebruar 1985 Tartu) oli eesti kirjanik, kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija ja poliitik ning NSV Liidu ja Eesti NSV partei- ja riigitegelane. Ta on kasutanud kirjanduslikku varjunime Ormi Arp.

Nigol Andresen
Sünniaeg 2. oktoober 1899
Sünnikoht Haljala kihelkond, Virumaa
Surmaaeg 24. veebruar 1985
Erakond Eesti Noorsotsialistlik Liit
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei
Eestimaa Kommunistlik Partei
Amet J. Varese valitsuse välisminister
Eesti NSV RKN hariduse rahvakomissar
Eesti NSV RKN esimehe asetäitja
Eesti NSV MN esimehe asetäitja
Eesti NSV ÜNPi esimehe asetäitja
Õppeasutus Rakvere Õpetajate Seminar
Eriala keskkooliõpetaja
Nigol Andresen (1941)

Haridus ja töökäik

muuda

Aastal 1918 lõpetas ta Rakvere Õpetajate Seminari ning omandas 1920. aastal Tartus kursustel keskkooliõpetaja kutse.

Töötas aastail 1918–1919 Narva-Jõesuu 2. Algkoolis, 1919–1920 Rakvere 2. Algkoolis ja Rakvere Tütarlastegümnaasiumis ning Talinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumis 1923–1928 ja Tallinna Prantsuse Lütseumis 1928–1932 eesti keele õpetajana, kuni haridusministeerium keelas tal poliitilise tegevuse pärast õpetajana töötamise.[1]

Paralleelselt õpetaja-ametiga tegutses Andresen dramaturgina Hommikteatris (1920–1924) ja Tallinna Töölisteatris (1926). Andreseni kirjanduskriitiku tee algas luulekogude arvustustega. Teatrikriitikuna tegutses Andresen alates 1922. aastast, töötades 1923–1924 Päevalehe ja 1925–1927 Postimehe (Tallinnas) juures.[2] Ta toimetas ka ajakirju Rünnak (1928–1933) ja Sotsialistlik Võitlus (1932–1934).[1]

Poliitiline tegevus

muuda

Ta valiti Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei noortesektsiooni Eesti Noorsotsialistliku Liidu esimeheks. Nigol Andresen oli V Riigikogu liige, aastatel 1932–1937, Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ja 1934. aasta märtsist Marksistliku Töörahva Ühenduse rühmas. Ta korraldas töölisametiühingute tegevust, oli Eesti Tööliste Keskliidu ja Eesti Tööliste Haridusliidu juhatuse liige. Teda karistati mitmel korral riigivastase agitatsiooni eest. Sisekaitseülema otsusega 8. veebruarist 1939 keelati tal elamine kaitseseisukorra piirkonnas, välja arvatud Hiiumaa.[3]

1940. aastal asus Andresen kui juunikommunist koostööle Nõukogude okupatsioonivõimuga. 1940. aasta juunis sai ta Johannes Varese valitsuse välisministriks, millega aitas kaasa Eesti iseseisvuse likvideerimisele. Andresen tunnistas, et tal pole sel alal mingeid kogemusi, ent Andrei Ždanovi käsule tuli alluda. [1]

25. augustil võttis Riigivolikogu vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, millega muudeti senine Riigivolikogu Eesti NSV Ajutiseks Ülemnõukoguks. Uuteks kõrgemateks riigivõimu organiteks said Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu. Andresenist sai 28. augustil 1940 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV hariduse rahvakomissar, selles ametis oli ta 1944. aastani (asukohaga Moskvas). Lisaks oli ta aastatel 1940 kuni 1946 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja.[1]

12. jaanuaril 1941 valiti ta saadikuks Eesti NSV-st NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogusse.[4] NSVL Ülemnõukogu saadik oli ta 1946. aastani ning ja Eesti NSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1940–1949.[2]

Tegevus pärast 1944. aastat

muuda

Pärast sõda Eestisse tagasi tulles töötas ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana ja 19461949 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjana, olles ühtlasi Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi teatriajaloo õppejõud. Kui Nõukogude võim asus hävitama raamatuid, mis talle ideoloogia, faktoloogia, autorite või raamatutes mainitud isikute poolest ei sobinud, siis Andresen püüdis Eesti raamatukogusid kaitsta, kuid tehes seda vaiksel moel, millest kuigi palju kirjalikke jälgi ei jäänud.[5] Ta aitas päästa 1940. aastal asutatud ja Tartu paiknenud Riiklikuks Kirjandusmuuseumi arhiivi raamatukogu, mistõttu tänu temale pääses hävingust eesti trükiste kõige täielikum kogu.[1]

EKP KK VIII Pleenum ja langus

muuda

Nigol Andresen langes 1950 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi otsusega koos mitme teise juhtiva eesti kommunistiga "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Andresen vahistati 24. märtsil 1950 ja sai ÜK 16. jaanuari 1952. aasta otsusega karistuseks 25 aastat vangistust, kuid vabanes nn Hruštšovi sula ajal 1955. aastal vangilaagrist Siberis.[2]

Hiljem tegutses ta vabakutseline literaadi, kirjandusteadlase ja kriitikuna, avaldas hulga monograafiaid.[2]

Tunnustus

muuda

Teosed

muuda

Artiklid

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Nigol Andresen. Eesti kirjandusmuuseum, vaadatud 05.10.2024.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Nigol Andresen. Eesti Teatriliit.
  3. Nigol Andreesen saadeti Tallinnast välja. Esmaspäev, 11. veebruar 1939, nr. 6, lk. 3
  4. Mandaadi üleandmine sms Nigol Andresenile Rakveres. monument.ee, vaadatud 05.10.2024.
  5. Piret Lotman. "Nigol Andresen ja Eesti raamatukogud sõjajärgsel ajal". Tuna 2007, nr. 4, lk.79.
  6. Andresen, Nigol 1899-1985 ws.lib.ttu.ee, vaadatud 05.10.2024.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Eelnev
Johannes Vares-Barbarus
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
1946–1947
Järgnev
Eduard Päll
Eelnev
Johannes Semper
Eesti NSV hariduse rahvakomissar
25. august 194020. juuni 1944
Järgnev
Jüri Nuut