Vikipeedia

Peterburi

Venemaa suuruselt teine linn
(Ümber suunatud leheküljelt Petrograd)
"Leningrad" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Leningrad (täpsustus).

Peterburi (vene keeles Санкт-Петербург Sankt-Peterburg; aastatel 1914–1924 Петроград Petrograd; aastatel 1924–1991 Ленинград Leningrad; kõnekeeles ka Питер Piiter) on üks kolmest Venemaa keskalluvusega linnast, Moskva järel suuruselt teine linn Venemaal ja suurim linn Läänemere rannikul. Peterburi linna ümbritseb Leningradi oblast.

Peterburi
vene Санкт-Петербург Sankt-Peterburg
Peterburi, ees Vassili saare idaosa
Pindala: 1439 km² Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 5 597 763 (2024) Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 59° 57′ N, 30° 19′ E
Peterburi (Venemaa)
Peterburi

Peterburi rajas 27. mail 1703 tsaar Peeter Suur Rootsilt vallutatud Nyenskansi linnuse kohale, mis teeb sellest ühe Euroopa noorima suurlinna. Aastail 1712–1728 ja 1732–1918 oli see Venemaa pealinn. Linn on nime saanud apostel Peetruse järgi.

Linn asub Laadoga järvest lähtuva Neeva jõe suudmealal, mis asub Soome lahe idasopis Neeva lahe ääres, Kroonlinnast idakagus. Linna kaugus Eesti pealinnast Tallinnast on maanteed mööda 330 km, meritsi 350 km ja linnulennul 310 km.[1]

Peterburi on maailma põhjapoolseim vähemalt miljoni elanikuga linn.

Nimi

muuda

Peeter I andis Jänesesaarele ehitatud muldkindlusele oma kaitsepühaku apostel Peetruse järgi hollandipärase nime Sankt Pieter Burch. Hiljem, kui Neeva kallastele kerkisid elumajad ning valmis apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühitsetud kirik, hakati kindlustki kutsuma Peeter-Pauli kindluseks ning esialgne nimi läks üle linnale. Venekeelne nimekuju Санкт-Петербург (eesti keeles Peterburi) kinnistus pärast Peetri surma.

1914. aastal, kui Venemaa Keisririik astus I maailmasõtta Saksa Keisririigi vastu, asendati saksapärane nimi Санкт-Петербург venepärase Petrogradiga ('Peetri linn').

26. jaanuaril 1924, pärast VK(b)P Keskkomitee sekretäri ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Vladimir Lenini surma, nimetati Petrograd Leningradiks. Seda nime kandis linn 6. septembrini 1991, kuid linna järgi nimetatud piirkond kannab jätkuvalt nime Leningradi oblast.

12. juunil 1991 toimus referendum, kus 54% hääletanud elanikest arvas, et linnale tuleks tagastada tema esialgne nimi. 6. septembril 1991 taastati linna ajalooline venekeelne nimi Санкт-Петербург.

Linna nimi on vepsa keeles Piter, karjala keeles Pietari ja isuri keeles Petteri.

Haldusjaotus

muuda
 
Peterburi halduspiirid

Peterburi jaguneb 18 rajooniks.

Peterburis on 111 munitsipaalhaldusüksust: 81 linnasisest munitsipaalringkonda (enamik neist kannab nime, kuid osad on tähistatud numbritega), 9 linna (Kolpino, Krasnoje Selo, Kroonlinn, Lomonossov, Pavlovsk, Peterhof, Puškin, Sestroretsk, Zelenogorsk) ja 21 alevit (Aleksandrovskaja, Beloostrov, Komarovo, Levašovo, Lissi Noss, Metallostroi, Molodjožnoje, Pargolovo, Pessotšnõi, Petro-Slavjanka, Pontonnõi, Repino, Sapjornõi, Serovo, Smoljatškovo, Solnetšnoje, Strelna, Šušarõ, Tjarlevo, Uškovo, Ust-Ižora).

Rajoonid

muuda
 
Peterburi linnarajoonid
Nr. Rajoon Venekeelne nimi Elanikke
1. jaanuar 2004 		Elanikke
1. jaanuar 2005 		Elanikke
1. jaanuar 2006 		Elanikke
1. jaanuar 2013
1 Admiraliteedi rajoon Адмиралтейский район 184 400 181 704 178 742 161 298
17 Frunze rajoon Фрунзенский район 402 700 398 994 393 216 404 564
4 Kalinini rajoon Калининский район 467 200 464 570 462 043 516 312
18 Keskrajoon Центральный район 231 100 225 821 224 289 220 029
5 Kirovi rajoon Кировский район 336 100 332 413 328 610 331 848
6 Kolpino rajoon Колпинский район 174 800 176 213 178 326 183 802
7 Krasnogvardeiski rajoon Красногвардейский район 330 200 327 484 324 908 345 261
8 Krasnoje Selo rajoon Красносельский район 304 300 302 890 301 739 342 578
9 Kroonlinna rajoon Кронштадтский район 43 100 42 992 42 815 43 614
10 Kurortnõi rajoon Курортный район 67 100 67 235 67 516 71 474
11 Moskva rajoon Московский район 272 400 268 873 266 312 315 011
12 Neeva rajoon Невский район 434 500 435 097 436 598 479 839
14 Petrodvoretsi rajoon Петродворцовый район 76 800 77 574 115 138 130 127
13 Petrogradi rajoon Петроградский район 131 500 128 469 126 312 136 606
15 Primorski rajoon Приморский район 397 500 401 609 405 034 522 846
16 Puškini rajoon Пушкинский район 101 000 103 009 120 661 150 316
2 Vassili saare rajoon Василеостровский район 198 700 196 815 195 522 210 249
3 Viiburi rajoon Выборгский район 417 300 414 812 412 839 462 226

Rahvastik

muuda
 
Peterburi rahvastik 1710–2010[2]

Peterburi on rahvaarvu poolest Venemaa suuruselt teine linn. 2016. aasta andmetel elas Peterburis 5 225 690 inimest. Peterburis elas üle 22 erineva päritolumaaga inimese (igaühest üle 2000 inimese), suuremad neist olid: venelased 84,72%, ukrainlased 1,87%, valgevenelased 1,17%, juudid 0,78%, tatarlased 0,76%, armeenlased 0,41%, aserid 0,36%, grusiinid 0,22%, tšuvašid 0,13%, poolakad 0,10% ja palju teisi. 7,89% elanikest keeldus rahvust avaldamast.

2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli linna elanike arv 4 848 742.[3] Septembris 2012 sündis viiemiljones elanik.[4]

 
Peterburi keskmine õhutemperatuur ja sademete hulk kuude kaupa

Loodus

muuda

Kliima

muuda

Peterburis on parasvöötme niiske merekliima sooja suve ja mõõduka talvega. Ilmad on enamjaolt sombused. Juuli keskmine temperatuur on 18,8 °C, veebruari keskmine temperatuur −5,8 °C. Õhutemperatuuri absoluutne maksimum oli 2010. aasta augustis +37,1 °C, absoluutne miinimum oli 1883. aasta jaanuaris, kui õhutemperatuur langes kuni −35,9 °C.[5]

Sademehulk on keskmiselt 662 mm aastas (395–842 mm).

Veestik

muuda

Peterburi on esimesel kohal Venemaal ja ühel esimestest maailmas linna piiresse jäävate veealade pindala poolest. Veealad moodustavad linna pindalast umbes 10 protsenti.

Neeva voolab linna piires 32 km ulatuses ja moodustab Soome lahte suubudes delta. Jõe laius kaubasadamas on 1250, Kolmainu silla ees 600, Lossi ja Nikolai silla vahel 340 meetrit. Jõe sügavus on 8–24 meetrit.

 
Moika

Kokku on linnas 93 jõge, oja ja kanalit kogupikkusega 217,5 km, sealhulgas paarikümne kanali kogupikkus on umbes 160 km. Linna suuremateks kanaliteks on Krjukovi kanal, Gribojedovi kanal, Talvekanal, Obvodnõi kanal ja Luigekanal.

Linnas on ka sadakond järve ja tiiki.

Suur osa Peterburist asub kuni 3 meetri kõrgusel merepinnast ja on sellepärast ohustatud üleujutuste poolt. Need ei teki siis, kui Neeva jões on suurvesi, vaid kui läänetuul Soome lahe vee Neeva suudmesse kokku puhub. Suurim üleujutus toimus 19. novembril 1824, kui veetase tõusis 421 cm üle keskmise. 23. septembril 1924, kui veetase tõusis 369 cm üle keskmise, oli 70 km² linnast üle ujutatud.

Kaitseks üleujutuste eest on Peterburi ehitatud tammide kompleks. See koosneb kümnest tammist, mille vahel on kaks laevade lüüsisõlme ja kümme vee väljalaske kohta.[6][7] Kompleksi avas 2011. aasta augustis Peterburi juurtega Vladimir Putin.

28. novembril 2011 hoidis kaitserajatis ära üleujutuse, mis oleks olnud linna ajaloos järjekorras 309. Samas on tammide süsteemile ette heidetud seisva ja roiskuva vee tekitamist, mis hävitab vähese olemasoleva elu Soome lahe väga suure reostuskoormuse all kannatavas idaosas.[8]

Arhitektuur

muuda
 
Talvepalee

Peterburi ehitamist alustati 18. sajandi alguses Domenico Trezzini juhtimisel, kuid 18. sajandi lõpuni valitsesid Venemaad enamasti keisrinnad, kelle maitse määras suuresti ka Peterburi arhitektuurilise ilme.

Sillad

muuda
 
Troitski sild
  Pikemalt artiklis Peterburi sillad

Sildade arvult on Peterburi maailma linnade seas esikohal. Arvatakse, et koos eeslinnades paiknevatega, on Peterburis umbes 620 silda .[9] Neist 218 on jalakäijate omad. Linna piiridesse jääb 342 silda. 22 silda on avatavad laevaliikluse jaoks, st ülestõstetava keskosaga.

Esimene sild üle Neeva ehitati 1850. aastal.

Üle Neeva peasängi viib üheksa silda. Aastatel 1965–2004 oli linna pikim sild Aleksander Nevski sild (ilma kaldarajatisteta on pikkus 629 meetrit, koos nendega 905,7 meetrit. Silla laius on 35 m). Enne seda oli pikim sild 582-meetrine Kolmainu sild.

Aastast 2004 on linna pikim sild Bolšoi Obuhhovski sild (üldpikkus 2824 meetrit, ilma kaldrajatisteta 382 meetrit).

Kõige laiem on üle Moika viiv Sinine sild (ligi 100 meetrit lai).

Pargid

muuda

Kirikud ja kloostrid

muuda
 
Nikolai I ratsamonument, Iisaku katedraal ja hotell Astoria

Peterburis on 268 kogudust, millest 131 allub Vene Õigeusu Kirikule. Nende omanduses või kasutuses on 229 kirikut või muud usutalitusteks mõeldud hoonet. Arhitektuuriliselt silmapaistvamad on Iisaku katedraal, Kaasani katedraal, Peeter-Pauli katedraal ja Spass na Krovi kirik. Peterburis asub ka eestlaste ehitatud luteriusu Jaani kirik ja õigeusu Püha Issidori kirik.

Spordiehitised

muuda

Peterburis asub jalgpalliklubi Peterburi Zenit kodustaadion Petrovski staadion.

Kultuur

muuda
 
Marsi väljak ja Kristuse Ülestõusmise katedraal
 
Lahta Keskus (Venemaa kui ka Euroopa kõrgeim hoone)

Peterburi nimetatakse Venemaa kultuuripealinnaks. Linnas asub üle 100 kõrgkooli, 105 muuseumi ja umbes 100 teatrit.

Muuseumid

muuda

Teatreid

muuda

Kõrgkoole

muuda

Transport

muuda

1955. aastal tööd alustanud Peterburi metrool on 5 liini kogupikkusega 112,54 km ja 65 jaama.

Peterburi teenindab samuti Pulkovo rahvusvaheline lennujaam ja kolm väiksemat lennujaama äärelinnades. 2007. aasta seisuga on see Venemaal kasutajate hulga poolest neljas lennujaam.

Peterburis on viis raudteejaama: Balti vaksal, Laadoga vaksal, Moskva vaksal, Soome vaksal ja Vitebski vaksal.

Vaatamisväärsused

muuda
 
Krestõ vangla
 
 
Ermitaaži kompleks vasakult paremale: Ermitaaži teater, Vana Ermitaaž, Väike Ermitaaž, Talvepalee

Ajalugu

muuda

Eellugu

muuda
 
Neeva lahe piirkond 18. sajandi esimesel poolel

Ajalooliselt jäi Neeva jõe ümbrus Ingerimaa koosseisu. Eelajaloolise aja lõpus kulges siit viikingite kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni. 12. sajandi teisel poolel püüdsid seda ala enda valdusse saada rootslased. 15. juulil 1240 toimus Ižora jõe Neevasse suubumise koha läheduses Neeva lahing. Lahingu käigus purustas novgorodlaste poolt Suzdalist kutsutud Novgorodi vürst Aleksandr Jaroslavitš Rootsi väed ja sai siit endale hüüdnime "Aleksander Nevski".

 
Orešeki kindlus

Peterburi linna kohal Ohta jõe suudmes asus 1300. aastal rootslaste ehitatud Landskrona kindlus, mille eluiga polnud kuigi pikk. Laadoga järve ääres Neeva lähtes ehitasid novgorodlased 1301. aastal Orešeki kindluse.

 
Peterburi 1835. aastal
 
Leningradi plaan 1927. aastast

Pärast Liivi sõja kaotust loovutas Moskva tsaar Ivan Julm 1583. aastal Pljussa vaherahuga Ingerimaa ja Karjalas Käkisalmi lääni; Moskva tsaaririik säilitas Neeva jõe suudmeala.

Aastatel 1610–1613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Moskva tsaaririigi troonipretendentidena Rzeczpospolita, Rootsi Kuningriik ja Romanovite dünastia, kaotasid tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik Ingerimaa uuesti Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile. 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, läks Rootsi Kuningriigi valdusse tulevase Peterburi linna maa-ala. Pärast rahulepingu sõlmimist nimetati Orešeki kindlus ümber Nöteborgiks.

Kunagise Landskrona kindluse kohale rajati Rootsi Ingeri kuberneri juhtimisel Nyeni linnus[11] ja selle juurde linn (linnaõigus alates 1642. aastast). Rootsi Ingeri keskuseks oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur. Maa-ala oli Rootsi valduses kogu 17. sajandi.

Aastal 1689 tuli Moskva tsaaririigis võimule Peeter I (pärast poolvenna Ivan V surma 1696. aastal sai temast Venemaa ainuvalitseja). Peeter I nõudis Rootsilt Ingerimaa tagasisaamist. Aastal 1700 alustas Venemaa Rootsi vastu sõda (tuntud Põhjasõja nime all). 11. oktoobril 1702 vallutasid venelased Nöteborgi ja nimetasid selle võtmelinnuseks Schlüsselburgiks. Põhjasõja lõppedes vallutas Venemaa Ingerimaa ja taastas Venemaa väljapääsu Läänemerele.

Linna asutamine

muuda
 
Vassili Surikov. "Vaade Peeter I mälestusmärgile Senati väljakul". Õli, lõuend. 1870. Riiklik Vene Muuseum Peterburis

Linna asutas Moskva tsaar Peeter I 27. mail (vkj. 16. mail) 1703 pärast Ingeri vallutamist Rootsilt Põhjasõjas.

Levinud legendi kohaselt olevat Peeter I sel päeval läinud koos saatjatega Jänesesaarele, võtnud kätte labida, lõiganud välja kaks rida mättaid, paigutanud need ristikujuliselt saare keskele ja andnud käsu ehitustöid alustada.[viide?]

Et linna ehitamine algas sõja ajal, siis esimene ehitis oli muldkindlustis, praegune Peeter-Pauli kindlus. See rajati Jänesesaarele Neeva parema kalda lähedale mõne kilomeetri kaugusele merest. Kindlustis ehitati algselt mullast ja puidust, kuid juba 1706. aastal asuti ehitama kiviehitist. Ehitustööde juhataja oli tsaar Peeter I lähedane kaaskondlane Aleksandr Menšikov, kes määrati ka Ingerimaa kubermangu (alates 1710. aastast Peterburi kubermang) kindralkuberneriks.

Kuna Peterburi rajati suhteliselt soisele alale, siis kuivendati soo suure hulga kraavide abil, nii et Peterburi on nimetatud ka Põhjamaade Veneetsiaks. Pinnast tõsteti: tükk aega pidi igaüks, kes Peterburi saabub, kaasa võtma kive või palke. Peaaegu kogu töö tegid talupojad ja Rootsi sõjavangid. Ühe hinnangu järgi suri ehitusel 40 000 inimest.

Peeter I kavatses uue pealinna südameks teha Neeva delta suurima, Vassili saare, kuid sellele oli raske ligi pääseda. Linna keskmeks kujunes hoopis Admiraliteedihoone ümbrus, mida hakati ehitama Peeter-Pauli kindluse vastaskaldale. Admiraliteet oli kaitseehitistega piiratud mereväe ala, kus oli laevaehitus- ja remonditehas, laod, kasarmud, sadamaehitised jms.

1703/1704. aasta talvel alustati ka Peterburi läänekülje merepoolsete kaitseehitiste rajamist Kotlini saarel, mis hiljem läksid Kroonlinna kindluse alla.

Esimene inimene, kes Peterburi maja ehitas, oli Balti sõjalaevastiku ülem Cornelius Cruys.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Peterburi ametlik koduleht
  2. ↑ Население северной столицы
  3. ↑ 2010. aasta rahvaloenduse andmed
  4. ↑ RIA-Novosti
  5. ↑ Peterburi kliima
  6. ↑ "Комплекс Защитных Сооружений Санкт-Петербурга от наводнений". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2016. Vaadatud 23. aprillil 2012.
  7. ↑ Федеральное казенное предприятие Дирекция комплекса защитных сооружений Министерства регионального развития Российской Федерации
  8. ↑ Tarmo Virki, Soome lahe aasta ei lõpe, Postimees, 9. oktoober 1996
  9. ↑ Tõnis Kallejärv. Peterburi. Kirjastus Ilo, 2005
  10. ↑ Куда исчез Летний сад?
  11. ↑ "Я.К. Грот. Известия о петербургском крае до Петра Великого". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuli 2011. Vaadatud 22. jaanuaril 2010.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Peterburi&oldid=6760460"