Semiootika
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel räägib üldisest märgiteadusest; meditsiini valdkonna kohta vaata artiklit Meditsiinisemiootika. |
Semiootika on teadus tähendusloomest – märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest. Semiootika tegeleb tekstide tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniprotsesside ja -nähtuste uurimisega, nii nende teooria kui empiirilise analüüsiga.
Semiootika on alusteaduseks humanitaar- ja eluteadustele, kuivõrd märgiprotsessid on omased kõigele elusale. Semiootika uurib elu poolt kehtestatud seaduspärasusi ehk suhteid.[1]
Semiootika on reaalsust mõistusele vahendavate märkide uurimine.[2]
Semiootika klassikud
muudaSellesarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses "An essay concerning human understanding" (1690), ent juba palju varem oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste märkidest ja sümptomitest.
Charles Sanders Peirce'i peetakse semiootika üheks rajajaks.
Ferdinand de Saussure kavandas teaduse nimega "märgiõpetus" (semioloogia).
Charles Morris esitas oma semiootikateooria raamatus "Foundations of the Theory of Signs".
Umberto Eco on teinud semiootika laiemalt tuntuks. Tema semiootikateooria on esitatud raamatus "A Theory of Semiotics".
Jakob von Uexküll on üks biosemiootika rajajaid.
Thomas Sebeoki juhtimisel kujunes semiootika rahvusvaheliseks keskuseks Indiana ülikool USAs. Samas asus pikka aega ajakirja Semiotica toimetus.
Algirdas Julien Greimas arendas semiootilise analüüsi meetodeid.
Juri Lotman koos kolleegidega pani aluse kultuurisemiootikale ja rajas semiootikaajakirja Sign Systems Studies.
Erialaorganisatsioonid
muudaMaailma semiootikuid ühendab Rahvusvaheline Semiootika Assotsiatsioon (loodud 1969). Ameerika semiootikuid ühendab Ameerika Semiootika Selts. Põhja-Euroopa semiootikute ühing on Nordic Association for Semiotic Studies. Eesti semiootikuid ühendab Eesti Semiootika Selts (loodud 1998).
Ajakirju
muudaSemiootika Tartus
muudaTartu Ülikoolis tegutses rahvusvaheliselt tuntud semiootik Juri Lotman, kes on üks kultuurisemiootika rajajaid. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika traditsiooni kannab Tartus ilmuv ajakiri Sign Systems Studies, mis asutati (kui Trudy po znakovym sistemam – Semeiotike) aastal 1964.
Tartu Ülikooli semiootika osakond loodi aastal 1992.
Vaata ka
muuda- semiootika mõisteid
- semiootikute loend
- Semiootika harud
- Lähedased ja kattuvad valdkonnad
- Konverentsid
Viited
muuda- ↑ Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.) 2018. Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk. 262.
- ↑ Salupere, Silvi 2007. Semiootika teadusena. In: Vihalemm, R.; Kaevats, Ü.; Lõhkivi, E.; Müürsepp, P. (toim.), Teaduse uuringud: eesmärgid ja meetodid. (Teaduslugu ja nüüdisaeg 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 104–120.
Kirjandus
muuda- John Deely. "Semiootika alused". Rööptekst inglise ja eesti keeles. (Tartu Ülikooli Kirjastus 2005) ISBN 9949-11-086-6
- Paul Cobley, Litza Jansz. "Juhatus semiootikasse". (Tallinn: Koge 2002) ISBN 9985-849-24-8
- "Semiootika". Toimetanud Silvi Salupere, Kalevi Kull. (Tartu Ülikooli Kirjastus 2018) ISBN 978-9949-77-620-7
Raamatusarjad:
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Semiootika |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Semiootika |