Taani koloniaalimpeerium
Taani koloniaalimpeerium (taani keeles danske kolonier) ja Taani-Norra impeerium tähistavad Taani-Norra (pärast 1814. aastat ainult Taani) valduses olnud kolooniaid 1536. aastast kuni ligikaudu 1945. aastani. Impeeriumi haripunktis ulatus see neljale kontinendile (Euroopa, Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia) ja 1800. aasta paiku oli selle pindala ligikaudu kolm miljonit ruutkilomeetrit.[1]
Koloniaalse laienemise periood märkis tõusu ka personaalunioonis olevate taanlaste ja norralaste staatuses ja võimus. Kuna Taani-Norra uniooni hegemoon oli Taani (Statsfædrelandet ehk "Riigiisade maa"), asuvad uniooni kõige monumentaalsemad paleed Kopenhaagenis ehk tänase Taani pealinnas. Ka Norra tunnustas Kopenhaagenit pealinnana ja paljud norralased asusid kas Kopenhaagenisse tööle, sealsesse ülikooli õppima või liitusid kuningliku laevastikuga.
Pärast mitme Skandinaavia poolsaarel asunud territooriumi kaotamist hakkas Taani-Norra 17. sajandil Aafrikas, Kariibi mere piirkonnas ja Indias kolooniaid, forte ja kauplemispunkte rajama. 1814. aastast, mil Norra oli pärast Napoleoni sõdu Rootsile loovutatud, säilitas Taani selle, mis oli järel Norra suurtest keskaegsetest koloniaalvaldustest.
Taani kuningas Christian IV algatas Taani-Norra väliskaubanduse laienemise poliitika osana tollast Euroopat haaranud merkantilistlikust lainest. Taani-Norra esimene koloonia rajati 1620. aastal India lõunarannikule Tranquebari (taani keeles Trankebar). Koloonia rajanud ekspeditsiooni juhtis admiral Ove Gjedde.
Tänaseks on sellest impeeriumist jäänud Taanile alles vaid kaks algselt Norrale kuulunud Rigsfællesskabet'i osa moodustavat koloniaalala: Fääri saared ja Gröönimaa. Fääri saared olid aastani 1948 Taani maakond ja Gröönimaa koloniaalstaatus lõppes aastal 1953. Nüüdseks on tegemist Taani kuningriigi autonoomsete omavalitsuslike piirkondadega.
Ülevaade
muudaAafrika
muuda
Pikemalt artiklis Taani Kullarannik
Taani hoidis Aafrika lääneosas Kullarannikul, eriti nüüdisaja Ghana territooriumil, enda käes mitut kauplemispunkti ja nelja forti. Taanlased rajasid kolm kauplemispunkti[2]:
- Fort Frederiksborg (Kpompo's);
- Osu loss ehk Fort Christiansborg tänases Accra linnas (1661, osteti Rootsilt);
- Frederiksberg.
Mainitud fordid olid:
- Fort Prinsensten (ehitati 1784);
- Fort Augustaborg (aastast 1787);
- Fort Friedensborg;
- Fort Kongensten.
Paljud fordid on tänapäeval varemetes ja jätkuvalt kasutatakse neist vaid ühte: Fort Christiansborg on Ghana presidendi residents.
Frederiksborgi lähedale rajasid taanlased ka istandusi, kuid see projekt ebaõnnestus. Fort Christiansborgist sai nii Aafrika lääneosas asunud Taani valduste kui ka Taani Lääne-India suunalise orjakaubanduse keskus. Aastal 1807 jäid Taani Aafrikas asuvad äripartnerid alla akanide rahva sekka kuuluvatele ashantidele ja see viis kõigi kauplemispunktide hülgamiseni. Taani müüs oma fordid 1850. aastal Suurbritanniale.
Ameerika
muuda- Pikemalt artiklis Taani kolonisatsioon Ameerikas
Gröönimaa
muuda- Pikemalt artiklites Gröönimaa ajalugu ja Kuninglik Gröönimaa Kaubandusamet
Taani-Norra päris Norra õigusjärglasena ka keskaegse Norra nõude Gröönimaale. Pärast seda, kui Skandinaavia päritolu kolonisaatorite rajatud asustus Gröönimaal viimaks 15. sajandil kadus, ei asustanud eurooplased saart uuesti enne kui aastal 1721, mil sinna jõudis luterlasest kirikuõpetaja Hans Egede ja rajas linna, mida tänapäeval tuntakse nimega Nuuk. Pärast seda, kui Norra aastal 1814 Rootsile loovutati, säilitas Taani Kieli rahulepingu tingimusena vanad territoriaalsed nõudmised.
Gröönimaa koloniseerimine kiirenes aastal 1945, kuna selleks ajaks oli seal asuva Ameerika Ühendriikide Thule õhuväebaasi tõttu saanud Gröönimaast geostrateegiline tugipunkt. Tänu saarel olevatele jäämurdjatele ja lennukite kasutamiseks vajalikele tehnilistele võimalustele oli võimalik ka saart Euroopa tingimustega sarnaselt varustada.
Taani Lääne-India
muuda- Pikemalt artiklites Taani Lääne-India ja Taani Lääne-India Kompanii
Taani-Norra omandas aastal 1671 Saint Thomas saare[2], aastal 1718 Sankt Jani (praegu Saint John) saare ja ostis 1733. aastal Prantsusmaalt Saint Croix' saare. Kogu saarte majandus põhines peamiselt suhkrul. Saared, mida tunti ühise nime Taani Lääne-India all, müüdi lõpuks 1916. aastal 25 miljoni dollari eest Ameerika Ühendriikidele.[2] Kuna saarte majandus oli minemas allamäge, olid taanlased selleks ajaks juba aastakümneid otsinud võimalust saartest vabaneda. Ameerika Ühendriigid lootsid neid kasutada mereväebaasidena ja alates aastast 1917 tuntakse saari koondnimega USA Neitsisaared.
Aasia
muuda- Pikemalt artiklites Taani India ja Taani Ida-India Kompanii
17. kuni 19. sajandini oli Taanil üle kogu Inda poolsaare väikseid laialipillutatuid kolooniaid ja kauplemispunkte. Hiljem need kas müüdi või loovutati piirkonnas domineerivaks jõuks muutunud Suurbritanniale.[2] Nende kolooniate olulisim majanduslik aspekt oli vürtsidega kauplemine ja ligipääs Aasia regioonile, sealhulgas kaugemal idas asunud Hiina keisririigile.
Tranquebari (taani Trankebar, tänapäeval Tharangambadi) kolooniat hoiti enda käes (üksikute katkestustega) rohkem kui 200 aastat, enne kui see 1845. aastal brittidele müüdi.
Aastal 1755 omandas Taani Frederiksnagore (tänapäeval Serampore) küla ja hiljem veel Achne ja Pirapuri linna. Need asulad asuvad umbes 25 kilomeetri kaugusel Kolkata linnast. Aastal 1818 rajati Serampore asulasse veel praegugi tegutsev Serampore Ülikool. Ka need linnad müüdi Suurbritanniale aastal 1845. Teised taanlaste koloniseerimisega seotud ettevõtmised seal piirkonnas pärinevad vahemikust 1754 kuni 1868 ning hõlmavad näiteks Nicobari saari, mida kutsuti kas Frederiksøerne ("Frederiki saared") või Ny Danmark ("Uus Taani").
Atlandi piirkond
muudaFääri saared
muuda- Pikemalt artiklis Fääri saarte ajalugu
Sarnaselt Gröönimaaga päris Taani-Norra Norra õigusjärglasena ka viimase keskaegsed nõuded Fääri saartele. Fääri saartest oli saanud Norra kuningriigi osa aastal 1035. Kui Norra pärast Napoleoni sõdu Rootsile loovutati, säilitas Taani Kieli rahulepingu tingimusena ka Fääri saared. Saarte kui Taani maakonna staatus lõppes aastal 1948, mil Fääri saartele anti Taani kuningriigi osana suurem sõltumatus.
Island
muuda- Pikemalt artiklis Islandi ajalugu
Sarnaselt Gröönimaa ja Fääri saartega päris Taani-Norra ka viimase nõuded Islandile. Sarnaselt teiste valdustega säilitas Taani Kieli rahulepingu järgi ka Islandi. Suurenev iseseisvusliikumine Islandil viis selleni, et Taani andis islandlastele aastal 1874 autonoomia, mida 1904. aastal suurendati. Aastal 1918 sai Islandist Taaniga personaalunioonis olnud suveräänne Islandi Kuningriik.
Ajal, mil Taani oli Kolmanda Riigi poolt okupeeritud (1940) ja mil britid Islandi okupeerisid, kuulutati Islandil 1944. aasta 17. juunil välja Islandi vabariik.
Eesti ja Kuramaa
muuda- Pikemalt artiklites Taani valdused Eestis ja Kuramaa piiskopkond
13. ja 14. sajandil kuulus Taanile üks osa tänapäeva Eesti aladest. Kolooniat kutsuti tollal nimega Eestimaa hertsogkond (Hertugdømmet Estland) ja tänapäeval viidatakse sellele ka nimega Taani Eesti.
Aastal 1559 müüsid Kuramaa piiskop ja Saare-Lääne piiskop Johannes V oma maad 30 000 taalri eest Taani kuningale Frederik II-le. Kuningas andis maad oma vennale hertsog Magnusele. Pärast viimase surma aastal 1583 tungis tema aladele Kuramaa piiskopkonnas Rzeczpospolita ja Taani kuningas otsustas oma pärimisõiguse müüa.
Aastal 1645 loovutas Taani Saaremaa Brömsebro rahuga Rootsile.
Langus
muudaTaani koloniaalimpeeriumi languse põhjuseks oli ressursside puudus.[2] Taanlaste koloniaalimpeeriumi varjutasid peagi Prantsuse koloniaalimpeerium, Briti Impeerium ja Madalmaade Impeerium. Viimaks müüs Taani oma Indias asuvad kolooniad Briti Ida-India Kompaniile.[2]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ How large was the Danish colonial empire at its greatest extent? - Find the data. Vaadatud: 094.09.2012.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Olson, James Stuart; Shadle, Robert, toim-d (1991). Historical Dictionary of European Imperialism. Greenwood Publishing Group. Vaadatud 04.09.2012.
Kirjandus
muuda- Pedersen, Mikkel Venborg (2013). Luksus: forbrug og kolonier i Danmark i det 18. århundrede. Kbh.: Museum Tusculanum. ISBN 978-87-635-4076-6.