Toorumi pojad
"Toorumi pojad" on 1989. aastal esilinastunud Lennart Mere dokumentaalfilm iidsest, pea 3000 aastat vanast hantide karupeierituaalist.[1] Karupeied on hantide rahva kohustuslik rituaal pärast rahva esivanemaks peetava püha looma karu tapmist. Need kestavad neli-viis päeva ja hõlmavad karu ehtimist, toitmist ja lõbustamist nii maadluse kui ka traditsiooniliste laulude ja tantsudega.[2]
| Žanr | dokumentaalfilm, antropoloogiafilm |
|---|---|
| Režissöör | Lennart Meri |
| Stsenarist | Lennart Meri |
| Operaator | Ago Ruus |
| Helilooja | Erkki-Sven Tüür |
| Jutustaja | Aarne Üksküla |
| Monteerija | Ossi Skurnik |
| Kunstnik | Mare Henno |
| Toimetaja | Maie Jõgi |
| Tootja | Eesti Telefilm |
| Levitaja | ERR |
| Aasta | 1989 |
| Esilinastus | 1989 |
| Kestus |
59 minutit (algne versioon) 62 minutit (taastatud versioon) |
| Riik | Nõukogude Liit (Eesti) |
| Keel | eesti, handi |
| Eelnev | "Kaleva hääled" |
| Järgnev | "Šamaan" |
| Sissekanne Eesti filmi andmebaasis | |
Film on nime saanud hantide ülijumala ja esiisa Toorumi järgi.
2009. aastal ilmus film digitaalselt taastatult DVD-l osana Lennart Mere filme koondavast koguteosest "Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia".[3]
Produktsioon
muudaFilmivõtted toimusid 1985. aasta septembris ja 1988. aasta augustis Lääne-Siberis Handi-Mansimaal Obi lisajõe Agani kaldal Tõltšinite suvelaagris.[1] Enam kui 18 tunni pikkusest jäädvustatud materjalist kavatses Meri pärast "Toorumi poegade" valmimist kokku panna umbes 6 tundi kestva teadusfilmi. 1991. aastal Eesti ja maailmapoliitikas toimunud arengute tõttu pidi Meri selle töö ettenägemata ajaks edasi lükkama.
Mahuka teadusfilmi materjali säilitati Saksamaal Göttingeni instituudis 20 aastat ja see jõudis Eesti Filmiarhiivi 2010. aasta veebruaris.[2][4] Nelja Lennart Mere dokumentaalfilmi helirežissöör ning "Toorumi poegade" kaasrežissöör Enn Säde[5] ja Jaak Lõhmus on avaldanud lootust Mere planeeritud teadusfilm algmaterjali põhjal siiski valmis saada.[4]
Film digiteeriti ja restaureeriti 2009. aastal programmi "Eesti film 100" raames Lennart Mere 80. sünnipäevaks.[6]
Sisu
muuda
Handid on Venemaal Handi-Mansimaa regioonis elav ligi 31 000 inimesega soome-ugri rahvas, nad on eestlaste, soomlaste ja ungarlaste vanemad keelesugulased. Neil puudub riiklik iseseisvus, kuid pikk Vene ülemvõim pole suutnud hante alistada vaimselt: kõigest 1% hante elab linnades ja 2/3 on säilitanud oma traditsioonilise kütikultuuri, keele ja eluviisi jõgede ääres. Handil on kaks kodu: sügisest kevadeni talvekoda ja kevadest sügiseni jõeäärne suvekoda.
Hantide mütoloogia järgi on karu nende hõimu esiisa ja ülijumala Toorumi poeg. Karu tapmist võrdsustavad handi kütid esiisa tapmisega ja selle veretöö lunastamiseks korraldataksegi laulude ja tantsudega pidulikud karupeied, mis kestavad päikesetõusust loojanguni neli-viis päeva järjest.
Kokkuvõte
muudaSiberis Agani jõel on kolm paati teel. Nendes on handi jahimehed, kes on just lasknud hantide püha looma karu ja nüüd selle nahaga koduranda jõuavad. Karu on püha loom, ülijumal Tooru poeg ja handid Tooru rahvas. Rahvas on tulnud karu vastu võtma, austades teda suu andmisega. Vanem handi naine peab karule lepituskõne. Handi mehed viivad karunaha suvelaagrisse.
Kogukonna rahvas asub üheskoos karupeiesid ette valmistama. Mehed koguvad metsast karukoja jaoks materjali ja asuvad koda püstitama. Naised korrastavad hütis traditsioonilisi peoriideid, mis sammasaitadest välja toodud. Karule valmistatakse kasetohust paun andide jaoks ja karukotta väike tulekolle, puust voolitakse mütoloogilise kuuejalgse põdra kuju ja laulusau.
Rahvas koguneb suvekoja juurde. Karu tuuakse rituaalse rongkäiguga majja, katuseluugist sisse. Katuseluuk on maja silm, mille kaudu ülijumal Toorum majja vaatab. Mehed ehitavad hütis karukoda, mille külge seotakse seedermänni oks. Karunahk seatakse korda ja seda kaunistatakse. Et jahimehe püssi ette jäi emakaru, ehitakse karu naiseks. Enne karu äratamist puhastavad ja pühitsevad handid suvekoda nulukoore suitsu ja veega. Hütis algab laul, Pjotr Kuplandejev helistab seedermänni oksa külge seotud kellukest ja laulab. Vassili süütab karukoldes tule. Šamaan Ivan Sopotšini iidsed laulud kestavad hütis õhtupimedani, kandudes hantide Agani suvelaagrit ümbritsevatesse metsadesse. Hommikul uinutatakse karu laulude ja kellukesehelinaga. Suguvõsa asub seejärel üheskoos hommikustele argitoimetustele.
Spiridon Tõltšin räägib handi keeles elust Siberi naftarikastel maadel: hantide ellu on tulnud palju ähvardavaid ohte. Nende peamine allikas on nafta kaevandamine. Kaevandamisest reostunud jõgedest kaovad kalad. Kalad on ka tihti naftat täis ja mürgised, mis toob kaasa söögipuuduse ja surmavad maksahaigused. Metsi võetakse maha ja järvesid pumbatakse tühjaks. Järelejäänud metsad, kus saaks küttida, asuvad aga kodust kaugel. Venelastest naftatöötlejad tulistavad autodest ja naftatornidest hantide põhjapõdrakarju ja varastavad tühjaks sammasaidad. Handid on hakanud sooritama enesetappe, mis vanasti oli neile võõras. Koolis õpivad lapsed varastama, mitte tööd tegema. Näidatakse naftapumpasid ja naftapumpamise tõttu reostatud loodust. Hõredate puude vahel leegitsevad naftagaasist tekitatud tuleleegid, jõekaldal lösutab prügi täis paat, maas vedelevad roostetanud masinajupid, kunagised uhked metsamassiivid on rüüstatud ja põlenud.
Suvehütis ja suvekoja õuel jätkatakse peierituaale. Lõbutsetakse mängudega: mehed maadlevad ja veavad vägikaigast, sest karu on Tooru saadik ja tal ei tohi igav hakata. Karule lauldakse ja mängitakse pilli, tehakse nalju ja esitatakse näitemänge. Pjotr Kuplandejev mängib hütis pilli, mida nimetatakse mängivaks puuks: narsjuhiks. Teatraalses laulumängus esitatakse naljalugu pimeda mehe külalisest. Rituaalsetes tantsudes ehitakse end kasetohust maskidega. Timofei Ketšimov mängib torõk-sabrju-nimelist pilli.
Mees voolib laulusauale mustrit, iga laul märgitakse sauale oma täkkega. Laulusau on kui küti kroonika, mis aitab hoida rituaalide järjestust. Šamaanitrummi taustal laulab suguvõsa vanim mees Grigori Pokatšev, hüti nurgas imetab noor ema last. Siin on kõik omavahel koos ja seotud, nii pered kui põlvkonnad. Taas langeb Agani jõele õhtu. Hütis algab kellukese helinal uus lugulaul. Käest kätte ulatatakse kuuejalgset põtra. Karulaskja Vassili käes on tugev karuvibu, sellega viiakse läbi rituaalne põdralaskmine. Šamaan helistab karukoja kella ja laulab, suguvõsa seisab kätest kinni hoides ringis. Neljanda kesköö paiku on viimaks aeg Tooru saadik teele saata. Sirgete tüvedega männimetsas kõlab viimne karu teelesaatmislaul. Ka siis, kui kopterilt on näha tundra metsad ja järved, kõlab taustal šamaani laul.
Arvustused
muudaEesti filmiajakirjanik Sulev Teinemaa võrdles Merit ja "Toorumi poegi" saksa režissööri Werner Herzogi ja tema etnograafiliste filmidega, viidates ühisele "hävimisohus oleva väikerahva probleemide missioonitundelise teadvustamise" teemale. Teinemaa arvates on selliste teoste kultuuriline ja tunnetuslik väärtus ääretult suur. Samuti märgib ta, et kui varasemad Meri filmid püüdsid üldiselt ikkagi mingit hüpoteesi tõestada, siis "Toorumi poegade" puhul on tegemist eelkõige ühe omapärase rituaali teadusliku registreerimisega.[7]
Montana ülikooli filmiosakonna õppejõud Ronald B. Tobias nimetas filmi huvitavaks ja arvas seda meenutavat Ameerika Ühendriikides tehtavaid visuaalantropoloogilisi töid. Puudusena tõi ta välja filmi peateema – karupeierituaali – katkestamist, et rääkida Siberi looduse reostamisest sisserännanud vene naftapuurijate poolt, lisades: "Kuid see on teine teema, teine film, mida sissejätmise korral tuleks täiendada". Samuti oli ta arvamusel, et filmi lõppstseen lennukis oli täiesti vastuolus filmi ülejäänud temaatikaga – inimese suhtest looduse ja maaga.[7]
ERR-i filmiarhiivi vastutava toimetaja Kadri Kanteri hinnangul on filmimaterjal hindamatu väärtusega, sest filmis on viimast korda võimalik näha karupeiesid ehedal kujul, ning filmitu kohta on olemas ka põhjalik dokumentatsioon.[2]
Auhinnad
muuda- Nõukogude Eesti filmifestival (1990), peapreemia parimale populaarteaduslikule filmile, eripreemia Ago Ruusile operaatoritöö eest[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Toorumi pojad (1989)". Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 15. märts 2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Lennart Meri filmimaterjal jõudis Saksamaalt Eestisse". ERR. 2. veebruar 2010. Vaadatud 15. märts 2018.
- ↑ Andres Laasik (4. aprill 2009). "Lennart Meri jäädvustatu on rohkem kui film". Eesti Päevaleht. Vaadatud 15. märts 2018.
- ↑ 4,0 4,1 Heilika Pikkov (24. aprill 2015). "Mere filmientsüklopeedia teine tulemine". Sirp. Vaadatud 15. märts 2018.
- ↑ "Fotonäitus "Veelinnurahvas. Lennart Meri filmirännakud 1969–1988" Tamperes". Eesti Instituut. Vaadatud 15. märts 2018.
- ↑ "Valmis "Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia" uus väljaanne". ERR. 10. oktoober 2014. Vaadatud 15. märts 2018.
- ↑ 7,0 7,1 "Huviinfo". Eesti Filmi Andmebaas. 15. märts 2018.
{{netiviide}}: eiran teksti "Toorumi pojad (1989)" (juhend)
Välislingid
muuda- Film "Toorumi pojad" ERR-i arhiivis
- "Toorumi pojad". Eesti Filmi Andmebaasis
- Filmitegijate mälestused võttepäevilt. Eesti Filmi Andmebaas
- Fotogalerii erinevatest filmikaadritest. Eesti Filmi Andmebaas
- "Lennart Meri filmimaterjal jõudis Saksamaalt Eestisse". 2. veebruar 2010. ERR