Lähis-Ida

Proosa

Peagi sai mulle selgeks, et Lähis-Idas pole miski see, mis ta paistab olevat. Kõik elu- ja käitumisreeglid, arusaamad ja kombed tuleb peapeale pöörata ja ümber õppida. Kui sa näed kedagi sinu suunas ägedasti kätega vehkivat, arvad, et ta ajab sind ära ja tõmbud kiiresti tagasi — tegelikult ta hoopis kutsub sind lähemale. Teisest küljest jälle, kui ta sulle käega viipab, siis annab ta märku, et sa ära läheksid. Kaks meest karjuvad üle põllu teineteise peale metsikult ja näivad ähvardavat teineteist kohe maha lüüa. Mitte sinnapoolegi! Need on kaks venda, kes teineteist tervitavad, tõstes häält vaid sellepärast, et nad ei viitsi teineteisele lähemale minna. Mu abikaasa Max rääkis mulle kunagi, et oma esimesel külaskäigul, šokeerituna sellest, kuidas kõik araablaste peale karjuvad, oli ta otsustanud, et tema küll mitte kunagi nende peale karjuma ei hakka. Kuid töölistega töötades avastas ta varsti, et ühtegi tavalisel toonil tehtud märkust ei võetud üldse kuuldagi — mitte nii palju kehva kuulmise kui veendumuse pärast, et nii räägitakse ainult iseendaga, ja et see, kes tõesti tahab teistele midagi öelda, võtab ka vaevaks öelda seda nii kõvasti, et on kuulda.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 417

Läti Henriku kroonika ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe ja stiililt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatide paljususelt. Piibel oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses Lähis-Idas. Ordurüütlid kõnelevad Iisraeli meeste sõnul, paganad tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos Tarapitaga langeb Egiptuse vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu elu on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja põrgu igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. Inimese ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta filosoofia.
- Jaan Undusk, "Eesti lugu: Henriku Liivimaa kroonika" Eesti Päevaleht, 24. oktoober 2008

Türki} sõitsin seetõttu, et Armeenias oli käidud ja Iraani naljalt õppima ei pääse. Ning Araabiamaadega võrreldes on Türgi suhteliselt liberaalne. Läksin igasuguste eelarvamusteta. Äärmisel juhul uskudes, et suur ja võimas Türgi rabab mind jalust oma kauni maa ja kultuuriga. Ei juhtunud sedagi. Küllap olid ootused liiga kõrged. Või oli asi selles, et olen elanud Armeenias ja need kaks maad on masendavalt sarnased. Sealjuures tihti asjus, mida mõlemal pool taunin. Need riigid tallavad inimõigused toorelt jalge alla, tehes näo, nagu nad oleksid euroopalikumad kui vana Euroopa ise. Ainult selle vahega, et kui Armeenias toimub see Lähis-Ida mentaliteedi põimumisel postsovetliku pohhuismiga, võib Türgis igal hetkel tunda neosovetliku ideoloogia segunemist Lähis-Ida radikaalsusega.
- Brigitta Davidjants, "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia", 2010, lk 45

Mul on Lähis-Idaga omalaadne sõltuvussuhe, eelkõige läbi ristisõja-lugude. Huvitav, et kui 11. sajandi või ka hilisemad ristisõjad tunduvad meile millegi eksootilisena, siis Lähis-Idas on see tänane päev, vähemalt ristisõdijate kuvand – kusagil võib kaupmees, kui eurooplase välimusega ostja teda välja vihastab, sõimata ostjat ristisõdijaks, sionistiks. See on päris karm ütlemine.
Palverännu mõtteks, vähemalt keskajal ja ka hilisemalt, oli jõudmine iseendani, et jõuda Jumalani. Aga tänapäeva Lähis-Idas võib Jumalani jõudmine tähendada ka midagi muud, kui vaadata radikaalsemat seltskonda seal. See ongi sellepärast huvitav piirkond, et ühele teekonnale võib olla väga erinevaid tõlgendusi.
- Tiit Aleksejev intervjuus: Toomas Sildam, "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna" ERR, 09.10.2020