Mine sisu juurde

Eesti Vabariigi naisministrid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu Täiustatud mobiilimuudatus
 
(ei näidata 22 kasutaja 41 vahepealset redaktsiooni)
1. rida: 1. rida:
{{Lisaviiteid|kuu=detsember|aasta=2021}}
Ülevaade Eesti Vabariigi naisministritest ja nende tegevusest aastatel 1971-2011.
{{EestiPoliitika}}
Eesti esimene naisminister, [[Renate Kaasik]], nimetati [[Heinrich Marga eksiilvalitsus]]e koosseisus ametisse 1971. aastal ning sellest ajast kuni 2021. aastani on Eestil olnud kokku 36 naisministrit 58 korral. Osa neist on kuulunud [[Eesti eksiilvalitsus]]te ning teised kahe üleminekuvalitsuse või taastatud Eesti Vabariigi valitsuste koosseisu. 26. jaanuaril 2021 sai Keskerakonna ja Reformierakonna [[Kaja Kallase esimene valitsus|koalitsioonivalitsuse]] eesotsas ametisse astunud [[Kaja Kallas]]est Eesti esimene naispeaminister.


==Arvukus ja kuuluvus==
==Arvukus ja kuuluvus==
Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministrid [[Renate Kaasik]] ja [[Aino Lepik von Wirén]]. [[Edgar Savisaare valitsus|Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses]] oli minister [[Siiri Oviir]] ning [[Tiit Vähi]] üleminekuvalitsuses [[Klara Hallik]].
Aastatel 1918-1971 polnud Eesti Vabariigi täidesaatva võimu liikmete seas ühtegi naist. Esimene naisminister nimetati ametisse 1971. aastal ning sellest ajast kuni 2011. aastani on Eestil kokku olnud 19 naisministrit 29 korral. Osad neist on kuulunud eksiilvalitsusse ning teised üleminekuvalitsuse või taasiseseisvunud Eesti täidesaatva võimu koosseisu.

Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministriteks Renate Kaasik ja Aino Lepik von Wirén. Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses oli esindatud Siiri Oviir ning Tiit Vähi omas Klaara Hallik. Ülejäänud naised on kõik juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud.
Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt madal. Keskmiselt on aastatel 1971-2011 iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma Siim Kallase aegne võimukorraldus, milles töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.
Ülejäänud naised on kõik juba taastatud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud. Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt väike. Keskmiselt on iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma [[Siim Kallase valitsus|Siim Kallase valitsus]]e võimukorraldus, kus töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.


==Ametiaeg==
==Ametiaeg==
Kõige rohkem kordi, neljal ametiajal, on naistest Eestis minister olnud [[Urve Palo]], [[Mailis Reps]] ja [[Keit Pentus-Rosimannus]]. Neile järgnevad kolme ametiajaga Siiri Oviir ja Maris Lauri.
Kõige rohkem on naistest Eestis minister olnud Siiri Oviir (kolm korda) ning talle järgnevad kahe korraga Liia Hänni, Liina Tõnisson, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Signe Kivi, Mailis Reps (Rand), Kristiina Ojuland ja Ester Tuiksoo. Ühekordse ametiajaga on Eestis ministrirolli täitnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klaara Hallik, Lagle Parek, Marju Lauristin, Katrin Saks, Laine Randjärv (Jänes), Urve Palo, Maret Maripuu, Keit Pentus.


Kaks korda on minister olnud [[Liia Hänni]], [[Liina Tõnisson]], [[Tiiu Aro]], [[Andra Veidemann]], [[Signe Kivi]], [[Kristiina Ojuland]], [[Ester Tuiksoo]], [[Urve Tiidus]] ja [[Anneli Ott]]. Ühe ametiaja on minister olnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klara Hallik, [[Lagle Parek]], [[Marju Lauristin]], [[Katrin Saks]], [[Laine Jänes]], [[Maret Maripuu]], [[Anne Sulling]] (oli lisaks välisministri kohusetäitja 2014. aasta novembris), [[Helmen Kütt]], [[Marina Kaljurand]], [[Liisa Oviir]], [[Kadri Simson]], [[Katri Raik]], [[Kaia Iva]], [[Riina Sikkut]], [[Kert Kingo]], [[Riina Solman]], [[Liina Kersna]], [[Signe Riisalo]] ja [[Eva-Maria Liimets]].
==Roll valitsuses==
Tiina Raitviir (2004) kirjutab, et „Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina“<ref>Tiina Raitviir (2011) „Naised poliitikas“, rmt: Raili Marling (toim.) Sissejuhatus soouuringutesse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158-159.</ref>. Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministrirollis olnud naised viiel, rahvastiku ja kultuuri kolmel ning hariduse kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia<ref>Soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus. Põhiterminid. http://gender.sm.ee/index.php?097943390 (külastatud 13.11.2011).</ref> järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.


==Ametikoht valitsuses==
==Naisministritega Vabariigi Valitsused:<ref>Vabariigi Valitsus. Valitsuste loetelu. http://www.valitsus.ee/et/valitsus/valitsuste-loetelu (külastatud 13.11.2011). </ref>==
[[Tiina Raitviir]] (2004) kirjutab, et "Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina"<ref>Tiina Raitviir (2011). "Naised poliitikas". Rmt: Raili Marling (toim.). ''Sissejuhatus soouuringutesse''. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158–159.</ref>. Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministri ametis olnud naised viiel, rahvastikuministri ja kultuuriministri kohal kolmel ning haridusministri kohal kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia<ref>Soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus. Põhiterminid. https://web.archive.org/web/20140519131729/http://gender.sm.ee/index.php?097943390 (külastatud 13.11.2011).</ref> järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.
*Alates 32. valitsusest sai Eesti esimeseks naisministriks [[Renate Kaasik]], kes oli ametis [[Heinrich Mark|Heinrich Marga]] eksiilvalitsuses Rootsis 1971-1990.
*33. valitsuse kui [[Enno Penno]] eksiilvalitsuse koosseisus aastatel 1990-1992 oli kohtuministriks [[Aino Lepik von Wirén]].
*34. valitsus [[Siiri Oviir]] sotsiaalhooldusministrina Savisaare üleminekuvalitsuses 1990-1992.
*35. valitsus [[Klaara Hallik]] oli rahvussuhete minister [[Tiit Vähi]] üleminekuvalitsuses 1992. aastal.
*36. valitsus [[Lagle Parek]] 1992-1993 siseminister, [[Marju Lauristin]] 1992-1994 sotsiaalminister, Liia Hänni 1992-1994 reformiminister.
*37. valitsus [[Liia Hänni]] 1994-1995 reformiminister.
*38. valitsus [[Liina Tõnisson]] 1995. aastal kui majandusminister ja Siiri Oviir 1995. aastal sotsiaalminister.
*39. valitsus [[Tiiu Aro]] 1996-1997 sotsiaalminister ja Andra Veidemann 1996-1997 eurominister.
*40. valitsus Tiiu Aro 1997-1999 sotsiaalminister, Andra Veidemann 1997-1999 rahvastikuminister.
*41. valitsus [[Signe Kivi]] 1999-2002 kultuuriminister, Katrin Saks 1999-2002 rahvastikuminister.
*42. valitsus [[Mailis Reps]] (Rand) 2002-2003 haridus- ja teadusminister, Signe Kivi 2002 kultuuriminister, Liina Tõnisson 2002-2003 majandus- ja kommunikatsiooniminister, Siiri Oviir 2002-2003 sotsiaalminister, [[Kristiina Ojuland]] 2002-2003 välisminister.
*43. valitsus [[Ester Tuiksoo]] 2004-2005 põllumajandusminister, Kristiina Ojuland 2003-2005 välisminister.
*44. valitsus Mailis Reps (Rand) 2005-2007 haridus- ja teadusminister, Ester Tuiksoo 2005-2007 põllumajandusminister.
*45. valitsus [[Laine Randjärv]] (Jänes) 2007-2011 kultuuriminister, [[Urve Palo]] 2007-2009 rahvastikuminister, [[Maret Maripuu]] 2007-2009 sotsiaalminister.
*46. valitsus [[Keit Pentus]] alates 2011. aastat keskkonnaminister.


== Vabariigi Valitsuste naisministrid==
==Taganemised==
*[[Heinrich Marga valitsus|Heinrich Marga valitsuses]] sai Eesti esimeseks naisministriks [[Renate Kaasik]], kes oli ametis [[Heinrich Mark|Heinrich Marga]] eksiilvalitsuses Rootsis 1971–1990.
2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega Kultuurkapitalist.
*[[Enno Penno valitsus|Enno Penno valitsuse]] ([[Enno Penno]] eksiilvalitsuse) kohtuminister aastatel 1990–1992 oli [[Aino Lepik von Wirén]].
2005. aastal vabastas Eesti president Arnold Rüütel peaminister Juhan Partsi palvel ametist väliminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996-2004.
*[[Edgar Savisaare valitsus|Edgar Savisaare valitsuse]] ehk Edgar Savisaare üleminekuvalitsuse (1990–1992) sotsiaalhooldusminister oli [[Siiri Oviir]].
2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust vabatahtlikult ametikohalt tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu initsiatiivil läbiviidavate uuenduste mõistlikkuses.
*[[Tiit Vähi esimene valitsus|Tiit Vähi esimese valitsuse]] ehk Tiit Vähi üleminekuvalitsuse (1992) rahvussuhete minister oli [[Klara Hallik]].
*[[Mart Laari esimene valitsus|Mart Laari esimese valitsuse]] siseminister 1992–1993 [[Lagle Parek]], sotsiaalminister 1992–1994 [[Marju Lauristin]], reformiminister 1992–1994 [[Liia Hänni]].
*[[Andres Tarandi valitsus|Andres Tarandi valitsuse]] reformiminister 1994–1995 Liia Hänni.
*[[Tiit Vähi teine valitsus|Tiit Vähi teise valitsuse]] majandusminister 1995. aastal [[Liina Tõnisson]] ja sotsiaalminister 1995. aastal Siiri Oviir.
*[[Tiit Vähi kolmas valitsus|Tiit Vähi kolmanda valitsuse]] sotsiaalminister 1996–1997 [[Tiiu Aro]] ja eurominister 1996–1997 [[Andra Veidemann]].
*[[Mart Siimanni valitsus|Mart Siimanni valitsuse]] sotsiaalminister 1997–1999 Tiiu Aro, rahvastikuminister 1997–1999 Andra Veidemann.
*[[Mart Laari teine valitsus|Marti Laari teise valitsuse]] kultuuriminister 1999–2002 [[Signe Kivi]], rahvastikuminister 1999–2002 Katrin Saks.
*[[Siim Kallase valitsus|Siim Kallase valitsuse]] haridus- ja teadusminister 2002–2003 [[Mailis Reps]] (Rand), kultuuriminister 2002 Signe Kivi, majandus- ja kommunikatsiooniminister 2002–2003 Liina Tõnisson, sotsiaalminister 2002–2003 Siiri Oviir, välisminister 2002–2003 [[Kristiina Ojuland]].
*[[Juhan Partsi valitsus|Juhan Partsi valitsuse]] põllumajandusminister 2004–2005 [[Ester Tuiksoo]], välisminister 2003–2005 Kristiina Ojuland.
*[[Andrus Ansipi esimene valitsus|Andrus Ansipi esimese valitsuse]] haridus- ja teadusminister 2005–2007 Mailis Reps (Rand), põllumajandusminister 2005–2007 Ester Tuiksoo.
*[[Andrus Ansipi teine valitsus|Andrus Ansipi teise valitsuse]] kultuuriminister 2007–2011 [[Laine Randjärv]] (Jänes), rahvastikuminister 2007–2009 [[Urve Palo]], sotsiaalminister 2007–2009 [[Maret Maripuu]].
*[[Andrus Ansipi kolmas valitsus|Andrus Ansipi kolmanda valitsuse]] keskkonnaminister alates 2011. aastast [[Keit Pentus-Rosimannus]], kultuuriminister alates 2013. aastast [[Urve Tiidus]].
*[[Taavi Rõivase esimene valitsus|Taavi Rõivase esimese valitsuse]] keskkonnaminister kuni 17. novembrini 2014 ja välisminister alates 17. novembrist 2014 Keit Pentus-Rosimannus, kultuuriminister Urve Tiidus, väliskaubandus- ja ettevõtlusminister [[Anne Sulling]], majandus- ja taristuminister Urve Palo, sotsiaalkaitseminister [[Helmen Kütt]], rahandusminister alates 3. novembrist 2014 [[Maris Lauri]].
*[[Taavi Rõivase teine valitsus|Taavi Rõivase teise valitsuse]] välisminister Keit Pentus-Rosimannus, ettevõtlusminister Urve Palo.
*[[Jüri Ratase esimene valitsus|Jüri Ratase esimese valitsuse]] haridus- ja teadusminister Mailis Reps (Rand), majandus- ja taristuminister [[Kadri Simson]], sotsiaalkaitseminister [[Kaia Iva]], ettevõtlus- ja infotehnoloogia minister Urve Palo (23. novembrist 2016 kuni 22. augustini 2018), siseminister [[Katri Raik]] (alates 26. novembrist 2018), tervise- ja tööminister [[Riina Sikkut]] (alates 2. maist 2018)
*[[Jüri Ratase teine valitsus|Jüri Ratase teise valitsuse]] haridus- ja teadusminister Mailis Reps (23. novembrist 2016 kuni 21. novembrini 2020), rahvastikuminister [[Riina Solman]], väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister [[Kert Kingo]] (16. maist 2019 kuni 25. oktoobrini 2019) riigihalduse minister [[Anneli Ott]] (alates 25. novembrist 2020)
*[[Kaja Kallase esimene valitsus|Kaja Kallase esimese valitsuse]] peaminister [[Kaja Kallas]], haridus- ja teadusminister [[Liina Kersna]], justiitsminister Maris Lauri, kultuuriminister Anneli Ott, rahandusminister Keit-Pentus Rosimannus, sotsiaalkaitseminister [[Signe Riisalo]] ja välisminister [[Eva-Maria Liimets]].

==Ametist vabastamised==
2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega [[Eesti Kultuurkapital|Kultuurkapitalist]]. 2005. aastal vabastas Eesti president [[Arnold Rüütel]] peaminister [[Juhan Parts|Juhan Partsi]] palvel ametist välisminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996–2004. 2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust ametikohalt vabatahtlikult tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu tööalases pädevuses.

==Vaata ka==
*[[Eesti Vabariigi valitsus]]
*[[Eesti Vabariigi valitsuste loend]]


==Viited==
==Viited==
{{viited}}
<references />


==Kirjandus==
==Kirjandus==
*Eesti Naisüliõpilaste Selts; Tartu Ülikooli eetikakeskus (2007) Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.
*Eesti Naisüliõpilaste Selts; Tartu Ülikooli eetikakeskus (2007) Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.


[[Kategooria:Eesti ministrid| ]]
==Vaata ka==
[[Kategooria:Naised]]
*[[Eesti Vabariigi valitsus]]
*[[Eesti Vabariigi valitsuste loend]]

Viimane redaktsioon: 25. august 2023, kell 13:37

Eesti esimene naisminister, Renate Kaasik, nimetati Heinrich Marga eksiilvalitsuse koosseisus ametisse 1971. aastal ning sellest ajast kuni 2021. aastani on Eestil olnud kokku 36 naisministrit 58 korral. Osa neist on kuulunud Eesti eksiilvalitsuste ning teised kahe üleminekuvalitsuse või taastatud Eesti Vabariigi valitsuste koosseisu. 26. jaanuaril 2021 sai Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonivalitsuse eesotsas ametisse astunud Kaja Kallasest Eesti esimene naispeaminister.

Arvukus ja kuuluvus

[muuda | muuda lähteteksti]

Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministrid Renate Kaasik ja Aino Lepik von Wirén. Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses oli minister Siiri Oviir ning Tiit Vähi üleminekuvalitsuses Klara Hallik.

Ülejäänud naised on kõik juba taastatud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud. Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt väike. Keskmiselt on iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma Siim Kallase valitsuse võimukorraldus, kus töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.

Kõige rohkem kordi, neljal ametiajal, on naistest Eestis minister olnud Urve Palo, Mailis Reps ja Keit Pentus-Rosimannus. Neile järgnevad kolme ametiajaga Siiri Oviir ja Maris Lauri.

Kaks korda on minister olnud Liia Hänni, Liina Tõnisson, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Signe Kivi, Kristiina Ojuland, Ester Tuiksoo, Urve Tiidus ja Anneli Ott. Ühe ametiaja on minister olnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klara Hallik, Lagle Parek, Marju Lauristin, Katrin Saks, Laine Jänes, Maret Maripuu, Anne Sulling (oli lisaks välisministri kohusetäitja 2014. aasta novembris), Helmen Kütt, Marina Kaljurand, Liisa Oviir, Kadri Simson, Katri Raik, Kaia Iva, Riina Sikkut, Kert Kingo, Riina Solman, Liina Kersna, Signe Riisalo ja Eva-Maria Liimets.

Ametikoht valitsuses

[muuda | muuda lähteteksti]

Tiina Raitviir (2004) kirjutab, et "Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina"[1]. Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministri ametis olnud naised viiel, rahvastikuministri ja kultuuriministri kohal kolmel ning haridusministri kohal kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia[2] järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.

Vabariigi Valitsuste naisministrid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ametist vabastamised

[muuda | muuda lähteteksti]

2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega Kultuurkapitalist. 2005. aastal vabastas Eesti president Arnold Rüütel peaminister Juhan Partsi palvel ametist välisminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996–2004. 2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust ametikohalt vabatahtlikult tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu tööalases pädevuses.

  1. Tiina Raitviir (2011). "Naised poliitikas". Rmt: Raili Marling (toim.). Sissejuhatus soouuringutesse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158–159.
  2. Soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus. Põhiterminid. https://web.archive.org/web/20140519131729/http://gender.sm.ee/index.php?097943390 (külastatud 13.11.2011).
  • Eesti Naisüliõpilaste Selts; Tartu Ülikooli eetikakeskus (2007) Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.