Lihula linnus

Lihula linnus asus Läänemaal, nüüdisajal asuvad linnuse varemed Lääne maakonnas Lihula vallas Lihula linnas.

Lihula linnus paikneb juba 13. sajandist muinaseestlaste asukohal. Linnust ümbritsevast maastikust kerkiva mäeseljandiku tipul. Ülejäänud seljandikust eraldab linnust poolümar vallikraav. Seljandiku põhjajärsaku ja lõunapoolse vallikraavi vahele jääv ovaalne ala oli ümbritsetud kõrge ringmüüriga ning jaotatud kaheks võrdseks, piiskopkonna ja ordupooseks osaks.

Praegu Lihula lossimäena tuntud pae neemik on olnud kindlustatud juba noorema rauaaja lõpus, kui ta oli muistse Läänemaa keskuseks.

Aastal 1211 määras Riia peapiiskop Albert Lihula piiskopiks hiljem ka Eestimaa piiskopiks Dünamünde kloostri abti Theoderich'i kelle residensiks, peale selle vallutamist Mõõgavendade ordu poolt, pidi saama Lihula linnus, kui Läänemaa keskus.

Piiskop Albert nimetas 1220. aastal uueks Lihula ja Eestimaa piiskopiks oma venna Hermanni.

1220. aasta Lihula lahingus vallutasid muistsete eestlaste linnuse rootslased, aga juba samal aastal kihutasid saarlased nad minema ning põletasid puitlinnuse maha.

Aastatel 1234–1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna piiskopi residentsiks. Lihula kivilinnus ehitati Saare-Lääne piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt aastail 1238-1242. Alates 1238. aastast jagas piiskop linnust orduga, kusjuures värav ja väravatorn jäid piiskopi sõdalaste kontrolli alla ning ordu kohustus oma poolele torni mitte rajama. Sellest hoolimata oli Lihula 1241–1247 Liivi ordu komtuurkonna keskuseks. Kuni 1251. aastani oli Lihula ühtlasi ka Saare-Lääne piiskopi residents.

Lõuna poolt ümbritsevad linnust oma kraavidega kaks hilisemat kontsentrilist eeslinnust. Linnuse kõige ohustatumat ja ringvalliga piiratud lõunakülge tugevdati teadmata ajal rajatud eeslinnus, mida 16. sajandil kindlustati veel kahe muldbastioni ja vallikraavidega. Linnusepoolse eeslinnuse (Samuel Waxelbergi) plaanil oli veel 17. saj. kaks vanaitaalia bastioni. Teine neist kasutati hiljem ära vallikraavi täiteks.

Liivi sõja ajal 1567 sai Lihula linnuse valitsejaks Rootsi Idamere (Balti) provintside ülemjuhataja väliooberst Klaus Kursell (hukati 1570). Liivi sõjas linnus purustati ning seda ei taastatud enam. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.

Praeguseks on osa linnuse vundamentidest taas välja kaevatud ja konserveeritud.