Mine sisu juurde

Eesti Vabariigi naisministrid

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Eesti poliitika ja valitsemine

See on ülevaade Eesti Vabariigi naisministritest ja nende tegevusest.

Arvukus ja kuuluvus

Aastatel 1918–1971 polnud Eesti Vabariigi täidesaatva võimu liikmete seas ühtegi naist. Esimene naisminister nimetati ametisse 1971. aastal ning sellest ajast kuni 2015. aastani on Eestil olnud kokku 23 naisministrit 38 korral. Osa neist on kuulunud Eesti eksiilvalitsuste ning teised kahe üleminekuvalitsuse või taastatud Eesti Vabariigi valitsuste koosseisu.

Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministrid Renate Kaasik ja Aino Lepik von Wirén. Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses oli minister Siiri Oviir ning Tiit Vähi üleminekuvalitsuses Klara Hallik.

Ülejäänud naised on kõik juba taastatud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud. Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt väike. Keskmiselt on iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma Siim Kallase valitsuse võimukorraldus, kus töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.

Ametiaeg

Kõige rohkem (kolm korda) on naistest Eestis minister olnud Siiri Oviir ja Urve Palo ning neile järgnevad kahe korraga Liia Hänni, Liina Tõnisson, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Signe Kivi, Mailis Reps (Rand), Kristiina Ojuland, Keit Pentus-Rosimannus ja Ester Tuiksoo. Ühekordse ametiajaga on Eestis ministri ametis olnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klara Hallik, Lagle Parek, Marju Lauristin, Katrin Saks, Laine Randjärv (Jänes), Maret Maripuu, Urve Tiidus, Anne Sulling, Helmen Kütt, Maris Lauri.

Ametikoht valitsuses

Tiina Raitviir (2004) kirjutab, et "Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina"[1]. Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministri ametis olnud naised viiel, rahvastikuministri ja kultuuriministri kohal kolmel ning haridusministri kohal kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia[2] järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.

Vabariigi Valitsuste naisministrid[3]

  • Alates 32. valitsusest sai Eesti esimeseks naisministriks Renate Kaasik, kes oli ametis Heinrich Marga eksiilvalitsuses Rootsis 1971–1990.
  • 33. valitsuse (Enno Penno eksiilvalitsuse) kohtuminister aastatel 1990–1992 oli Aino Lepik von Wirén.
  • 34. valitsuse (Edgar Savisaare üleminekuvalitsuse 1990–1992) sotsiaalhooldusminister oli Siiri Oviir.
  • 35. valitsuse (Tiit Vähi üleminekuvalitsuse 1992) rahvussuhete minister oli Klara Hallik.
  • 36. valitsuse siseminister 1992–1993 Lagle Parek, sotsiaalminister 1992–1994 Marju Lauristin, reformiminister 1992–1994 Liia Hänni.
  • 37. valitsuse reformiminister 1994–1995 Liia Hänni.
  • 38. valitsuse majandusminister 1995. aastal Liina Tõnisson ja sotsiaalminister 1995. aastal Siiri Oviir.
  • 39. valitsuse sotsiaalminister 1996–1997 Tiiu Aro ja eurominister 1996–1997 Andra Veidemann.
  • 40. valitsuse sotsiaalminister 1997–1999 Tiiu Aro, rahvastikuminister 1997–1999 Andra Veidemann.
  • 41. valitsusr kultuuriminister 1999–2002 Signe Kivi, rahvastikuminister 1999–2002 Katrin Saks.
  • 42. valitsuse haridus- ja teadusminister 2002–2003 Mailis Reps (Rand), kultuuriminister 2002 Signe Kivi, majandus- ja kommunikatsiooniminister 2002–2003 Liina Tõnisson, sotsiaalminister 2002–2003 Siiri Oviir, välisminister 2002–2003 Kristiina Ojuland.
  • 43. valitsuse põllumajandusminister 2004–2005 Ester Tuiksoo, välisminister 2003–2005 Kristiina Ojuland.
  • 44. valitsuse haridus- ja teadusminister 2005–2007 Mailis Reps (Rand), põllumajandusminister 2005–2007 Ester Tuiksoo.
  • 45. valitsuse kultuuriminister 2007–2011 Laine Randjärv (Jänes), rahvastikuminister 2007–2009 Urve Palo, sotsiaalminister 2007–2009 Maret Maripuu.
  • 46. valitsuse keskkonnaminister alates 2011. aastast Keit Pentus-Rosimannus, kultuuriminister alates 2013. aastast Urve Tiidus.
  • 47. valitsuse keskkonnaminister kuni 17. novembrini 2014 ja välisminister alates 17. novembrist 2014 Keit Pentus-Rosimannus, kultuuriminister Urve Tiidus, väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling, majandus- ja taristuminister Urve Palo, sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, rahandusminister alates 3. novembrist 2014 Maris Lauri.
  • 48. valitsuse välisminister Keit Pentus-Rosimannus, ettevõtlusminister Urve Palo.

Ametist vabastamised

2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega Kultuurkapitalist. 2005. aastal vabastas Eesti president Arnold Rüütel peaminister Juhan Partsi palvel ametist välisminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996–2004. 2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust ametikohalt vabatahtlikult tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu tööalases pädevuses.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Tiina Raitviir (2011). "Naised poliitikas". Rmt: Raili Marling (toim.). Sissejuhatus soouuringutesse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158–159.
  2. ↑ Soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus. Põhiterminid. http://gender.sm.ee/index.php?097943390 (külastatud 13.11.2011).
  3. ↑ Vabariigi Valitsus. Valitsuste loetelu. http://www.valitsus.ee/et/valitsus/valitsuste-loetelu (külastatud 13.11.2011).

Kirjandus

  • Eesti Naisüliõpilaste Selts; Tartu Ülikooli eetikakeskus (2007) Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Vabariigi_naisministrid&oldid=4524987"