Mine sisu juurde

Õiglus

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 2. juuni 2024, kell 08:43 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
‘’Justitia’’ (Maarten van Heemskerk, 1556)

Õiglus on sotsiaalne vahekord, mida peetakse õigeks.

Küsimus õiglusest kerkib kahtlemata mitmetes valdkondades – eetikas, poliitikas, õiguses ning ka igapäevaelus. Ent igaühes neist otsitakse vastust pisut erinevast vaatenurgast.

  • Nii uurib eetika, millistest printsiipidest peab oma käitumises ja otsustes lähtuma üksikisik;
  • poliitika – millistest printsiipidest tuleb lähtuda riigielu korraldamisel;
  • argitasand aga – kuidas leida õiglane lahendus mõnes konkreetses situatsioonis.

2500 aastat tagasi esitas Sokrates Platoni teoses "Riik" küsimuse "mis on õiglus?" ning täna kõlab see just niisama aktuaalselt.

Antiigist pärit klassikaline lähenemine seostab õiglust inimese õiguste ja kohustustega. Sealt ka nõue suum cuique – "õiglaselt toimima" tähendab anda igale inimesele "oma" ehk millele tal õigus. Sel ajal ei seostatud õiglust inimese (või ühiskonna) heaoluga. Õiglus kujutas endast eelkõige negatiivset väärtust, mis ei lubanud ligimesele kurja teha, s.o "tema osa" ehk tema sotsiaalsest staatusest tulenevaid õigusi keelata. Selle üle, kas need staatused ja õigused ka ise õiglased on, ei vaieldud aga pea kunagi, see jaotus oli lihtsalt "antud".

Õigluse sidusid heaolu mõistega utilitaristid, eriti Jeremy Bentham (1748–1832), kelle järgi moraaliväärtustest saabki rääkida üksnes seoses üldise heaoluga. Utilitarismi puhul on individuaalsed nõuded õiglusele igal juhul allutatud sotsiaalsele kasule.

Sõna "õiglus" kuulub teatud mõisteperre, mille liikmed on omavahel seotud. Kõige sagedamini kasutatakse õiglusega samas kontekstis mõistet "võrdsus". Ilmselgelt on olukordi, kus õigluse nõue seotakse tõesti võrdsusega – näiteks "Kõik on seaduse ees võrdsed" (Eesti Vabariigi põhiseadus § 12), mille puhul ebavõrdsus on meelevaldne ja ebaõiglane. Ent tavaliselt ei kõla nad sugugi nii üheselt kokku. Parasjagu drastilise näite on toonud William K. $Frankena: "Kui valitseja pistab oma alamad katlasse keema ja seejärel hüppab ise järele, saab teda küll süüdistada ebaõigluses, kuid mitte ebavõrdses kohtlemises".

20. sajandil leiti aina enam, et õiglane on pigem see, kui inimesed saavad võimalikult täiuslikult realiseerida just oma isiklikke ja kahtlemata väga erinevaid eelistusi. Kuid laialdast heakskiitu leidis ka näiteks skandinaavia realistliku koolkonna esindaja Alf Rossi (1899–1979) väide, et "õiglusele viitamine on sama, mis rusikaga lauale tagumine – emotsionaalne väljendus, mis muudab kellegi nõude absoluutseks postulaadiks".

Õigusfilosoofias ja poliitilises filosoofias määratletakse pöördemomendina siiski 1971. aastat, mil John Rawls avaldas oma "Õigluse teooria" (A Theory of Justice) esitades süsteemse õiglusteooria. Nimelt võib tema arvates õigluse jälile jõuda küsides, millised printsiibid valiksid sotsiaalse elu juhtimiseks inimesed täieliku erapooletuse tingimustes. J. Rawls seadis omale eesmärgiks luua süsteemne alternatiiv utilitarismile ja teistele teleoloogilistele teooriatele, mis allutavad "õige" (right) mõiste "hea" (good) mõistele, kusjuures viimane võrdsustatakse "hea tagajärje põhjusega" (the cause of a good result). Seega utilitaristlikust vaatenurgast on mingi tegu õige, kui see aitab kaasa "hea" (näit. õnne) suurendamisele. Rawlsi arvates muudab aga selline käsitlus adekvaatse õigluse teooria võimatuks.

1974. aastal avaldas aga Robert Nozick oma teoses "Anarhia, riik ja utoopia" nn üliliberalistliku õiglusteooria. Nimelt Nozick taaselustas J.Locke'i lähenemise õiglusele ja eelkõige omandiõigustele kaude nn. loomulike õiguste ning kuulutas kõige aluseks ajaloolised õigused omandile. Nozicki järgi on ühiskonnas ülimaks hüveks vabadus, mis väljendub piiramatus omandiõiguses ning õiglase riigi ülesandeks on seda kaitsta. Õigluse printsiibid ühiskonnas ei saa seega lähtuda mingitest vajadustest või ebavõrdsusest.

1970. aastatel tõusis õiglusteooriates korraks esile tugev egalitarismi laine. Ülima sotsiaalse väärtusena rõhutati võrdsust (egalitaire) ning kõik ebavõrdsused kuulutati lubamatuks (52, 335-405). Paljuski toetusid autorid – Allen Wood, G. A. Cohen jt – Karl Marxi vaadetele ning nõudsid õigluse nimel eraomandi kaotamist.

1980. aastate algusest pärineb aga Rawlsi ja Nozicki kõrval kolmas tähtsam suund – nn kommuunikeskne õiglusteooria. Selle suuna esindajad – Michael Walzer, Charles Taylor, Michael Sandel – rõhutavad universaalsete õiglusprintsiipide ohtlikkust ning otsivad õigluse alust iga ühiskonna sisemistest väärtustest. Autoriteetidena kasutavad nad seejuures Aristotelese ja Hegeli vaateid õiglusele.

1980. aastate keskpaigast saab rääkida ka feministlikust lähenemisest õiglusele. Paraku on selle suuna pooldajad – Catherine MacKinnon, Anne Bottomley jt – esialgu tegelenud peamiselt eksisteerivate õigluskontseptsioonide kritiseerimisega nende seksistliku sisu pärast. Ent vähemalt siiani pole nad esitanud omapoolset terviklikku õiglusteooriat.

Omapärase erandina ilmus 1986. aastal David Gauthieri mänguteooriast mõjutatud teos "Kokkuleppeline moraal" (Morals By Agreement), mis lähtub Thomas Hobbesi ühiskondliku lepingu versioonist ning püüab õigustada teooriat õiglusest kui vastastikusest kasust.

Ilmar Tammelo on kirjutanud intertemporaalse õigluse vajadusest: "See on õiglus, mis hõlmab mitte ainult tänaseid, vaid ka tulevikus, isegi väga kaugel tulevikus elavaid inimesi".[1]

  1. Ilmar Tammelo. (2001). Õiglus ja Hool,. Tartu: Ilmamaa. Lk 23.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]