Mine sisu juurde

Johannes Võerahansu

Allikas: Vikipeedia
Johannes Võerahansu
Sündinud 28. jaanuar 1902
Keo, Harjumaa, Eesti
Surnud 16. oktoober 1980
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Haridus Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala maalimine, joonistamine
Tuntud teoseid "Karjamõisa õu I" (1937), "Õuel" (1937), "Lambad ojal" (1938), "Ira Sepa portree" (1936)
Mõjutatud Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Kaarel Liimand
Mõjutanud Ants Viidalepp, Lembit Saarts
Johannes Võerahansu haud Metsakalmistul

Johannes Võerahansu (28. jaanuar 1902 Keo, Raikküla vald, Harjumaa – 16. oktoober 1980 Tallinn) oli eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Võerahansu sündis Harjumaal ehitustöölise pojana. Lõpetas 1914 Käru Haridusseltsi kooli ning 1916 Paide kõrgema algkooli. Seejärel õppis aasta Rakvere Õpetajate Seminaris, mille jättis sõja tõttu pooleli. 1919. aastast õppis ta Tallinna Kolledžis ning samal ajal ka 1921. aastani Ants Laikmaa ateljeekoolis[1]. Laikmaa soovitusel proovis ta astuda ka Tallinna Konservatooriumi, kuid ei saanud katsetel läbi.[2]

Pärast seda töötas Võerahansu lühikest aega Tallinna Draamastuudio teatris dekoratsioonimaalijana. Seejärel elas mõnda aega isakodus Järvamaal Kirnas ning aastatel 1930–1932 oli Türi tellise- ja keraamikavabrikus keraamik.[3]

Aastatel 1932–1936 õppis Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Ado Vabbe ateljees maalimist, lõpetas kooli täieliku kursuse 1940. aastal.

Seejärel töötas õppejõuna Kõrgematel Kujutavkunstide Kursustel ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ning Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, 1955–1957 Tartu Kunstikoolis ja 1957–1973 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis Tallinnas maalikateedri juhatajana. Kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse ja Kunstiühingusse Pallas, Kunstnike Liidu liige alates 1945. aastast.

Võerahansu on maetud Tallinna Metsakalmistule, tema hauakivil on kiri: "Maalikunstnik professor Johannes Võerahansu 28. I 1902 – 16. X 1980"[4].

28. jaanuaril 1992 avati Raikküla vallas Keo külas Tõnumäe talus Johannes Võerahansu mälestuskivi, mille kujundas skulptor Ants Viitmaa[5]. 1993. aastal avati samas Johannes Võerahansu muuseum[6].

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Võerahansu loomingutee algus jäi 1930. aastate teise poolde. Kuigi ta alustas kunstiõpinguid Ants Laikmaa ateljees juba 1919. aastal, pidi ta vahepeal kümmekond aastat keskenduma muule, näiteks isa abistamisele veskitöödel, samuti maalis ta teatris dekoratsioone ja valas keraamikatehases vorme[7]. Kooli lõpetamine lükkus seetõttu alles 1936. aastasse, 17 aastat hilisemasse aega (Mart Lepa väitel venitas Võerahansu lõpetamisega teadlikult, kuna oli juba kunstnikuna tegev, koolis olid aga tasuta ateljee ja modellid[8]). Enne Teist maailmasõda jõudis Võerahansu 1939. aastal käia Saksamaal ja Pariisis[9]. Aeg oli liiga lühike, et kokkupuudetes prantsuse kunstiga leida uusi sihte, aga mõned 1940. aastate alguses valminud Tartu teosed vihjavad siiski neile mõjutustele[8][10].

Kümnendivahetusel elas Võerahansu Tartus ning esines sageli näitustel. Hoolimata hilisest algusest on tema loomingulises pärandis ka arvukalt 1930. aastate alguses valminud teoseid. 1940. aastate alguseks on ta väljakujunenud kunstnik. Sellest perioodist tuntakse Võerahansut ennekõike Saaremaa-tsükli järgi, kus ta käis Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsiooni koosseisus joonistajana, kuid kus alustas ka maalimist. 1935. aasta juuni-juuli kogumisretkel käis ta koos etnoloog Gustav Ränga ja üliõpilase Osvald Vaikma-Benderiga[11]. Saaremaa-ainelised teosed on Johannes Võerahansu loomingu kahtlemata silmapaistvaim osa. Pärast 1940. aastat süvenesid mitmed iseloomulikud suunad Võerahansu loomingus: käekiri muutus lihtsamaks, elulisemaks, rangemaks, maalid põhinesid aga sageli mingil kindlal teemal (nt turbalõikus, pimedad, kartulivõtmine, karjused jms)[12].

Talle ebatüüpilise suurteosena maalis Võerahansu 1947. aastal koos Elmar Kitse ja Aleksander Vardiga esimest laulupidu ja Toomemäe vaateid kujutava pannoo, kus tema teha oli vaade Tartu tähetornile. Algselt ENSV Teaduste Akadeemia Tartu osakonna Riia tänav 12 maja jaoks loodud teos võeti mõne aasta pärast siiski maha ning jäi seisma Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi arhiivi. Uuesti pandi see välja alles 2014. aastal Eesti Rahva Muuseumis. Pannoo õnnestunuimaks osaks on Reet Mark pidanud just Võera­hansu maali, "mis on säilitanud autori maastikele omase värske ja särava käekirja", samas kui "Kitse on kammitsenud "vana gravüüri eeskuju" ja Vardit ilmselt painav hirm midagi valesti teha".[13]

Johannes Võerahansu kunstnikukäekirja mõjutajatena on nimetatud Ants Laikmaad, Nikolai Triiki ja Kaarel Liimandit. Ta ise on tunnistanud ka Ado Vabbe mõju, ehkki Vabbe selles kahtles.

Mitmel Võerahansu teosel on olnud oluline mõju Eesti kultuuriloos. Nii inspireeris tema maal "Eesti sõdalased" väidetavalt helilooja Evald Aava esimese eesti rahvusliku ooperi "Vikerlased" (1928) loomisel[14]. 1942. aastal Eesti kunsti ülevaatenäitusel nähtud "Karjamõisa õu" inspireeris Ants Viidaleppa minema Tartusse Võerahansu õpilaseks[15], tema õpilaste hulka kuulusid ka Efraim Allsalu[2], Lembit Saarts[16] ja Lola Liivat[17]. Võerahansut on nimetatud üheks silmapaistvamaks Eesti maastikumaalijaks. Tema portreedest on esile tõstetud Ira Sepa portreed 1936. aastast.[7] Maastikumaalide tippudeks nimetab kunstiteadlane Mai Levin aga juba Võerahansu nooruses, enne Pariisi-reisi loodud "Tartu muuseumi kuulsat triot" "Karjamõisa õu I" (1937), "Õuel" (1937) ja "Lambad ojal" (1938), "mille maalilises pehmuses ja tundlikkuses, maheda koloriidi nüansipeensuses ning eesti looduse ja külaelu armastav-idüllilises käsitluses avaldus juba täiesti küpselt kunstniku omapära"[10].

Kunstiteadlase Krista Piirimäe hinnangul oli Võerahansu "üks tunnustatumaid maalipedagooge Eestis"[18]. Lola Liivat on meenutanud Võerahansu pedagoogilist stiili järgnevalt: "Tema meetod oli selline. Tal olid filosoofilised probleemid, mis olid temas mõtteid äratanud, tuli ja puistas need välja. Igaüks sai mingi jupi, ühe osa sellest jutust. Konkreetselt ta kunagi töösse ei sekkunud. Tegi korrektiivi küll, aga üsna kaudselt. See meeldis mulle väga."[17]

1957. aastast kuni surmani elas ja töötas Võerahansu Tallinnas. Tallinnas tegi Võerahansu peamiselt söejoonistusi Saaremaa ainetel.

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Võerahansu esimene abikaasa oli modell Elsa Kauping, hiljem elas ta koos Asta Vaksiga[8]. 58-aastaselt tutvus ta pianist Erna Saarega (tollal 36-aastane), kellega kaks aastat hiljem abiellus.

Kajastus trükistes ja filmis

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eraldi trükisena avaldatud ülevaade Võerahansu tööst oli 1958. aastal Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis ilmunud "Johannes Võerahansu: lühike ülevaade elust ja loomingust", mille koostas Vaike Tiik. Johannes Võerahansu näituste kataloogid ilmusid Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis 1958 ja Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis 1976-1977. Võerahansu mahukaim käsitlus trükisõnas on tema õpilase Ants Viidalepa 1998. aastal ilmunud 200-leheküljeline raamat "Meister"[19]. 2016. aastal avaldas Toivo Nahkur mälestusteraamatu "Erna Saar endast ja Johannes Võerahansust".

1978. aastal valmis Andres Söödil dokumentaalfilm "Johannes Võerahansu"[20][21] ning 2003. aastal linastus Rein Raamatu Erna Saar-Võerahansu mälestustele tuginev dokumentaalfilm "Hansuke ilmub vahel linnuna"[22].

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://epl.delfi.ee/news/kultuur/johannes-voerahansu-opilane-ja-opetaja?id=50742100
  2. ↑ 2,0 2,1 Karol Ansip AEGUMATU KLASSIKA LÄBI KAHE SAJANDI II Teater. Muusika. Kino, märts 2014
  3. ↑ Robert Nerman. Tatari 21b – erandliku kultuurilooga maja haritlaste linnaosas. Eesti Päevaleht, 09.01.2003.
  4. ↑ 1151 Johannes Võerahansu (1902-1980) haud kultuurimälestiste riiklikus registris
  5. ↑ "Mälestati Johannes Võerahansut: Raikülas, Keo külas Tõnumäe talus avati mälestuskivi kunstnikule" Sirp, 7. veebruar 1992, lk 9
  6. ↑ Mai Levin "Võerahansu kärajad Tõnumaal" Sirp, 8. veebruar 2002, lk 27
  7. ↑ 7,0 7,1 Kevadoksjoni kunstikild: Johannes Võerahansu, Haus Galerii, 25.04.2018
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Mart Lepp Johannes Võerahansu - õpilane ja õpetaja Eesti Päevaleht, 30. juuli 1997
  9. ↑ "Kunstnik J. Võerahansu välismaareis". Postimees, 26.01.1939 http://dea.nlib.ee/fullview.php?pid=s614078&nid=55561&frameset=1
  10. ↑ 10,0 10,1 Mai Levin Vanu fotosid vaadates Sirp, 15. veebruar 2002, lk 10
  11. ↑ Tiina Tael Kunstnik Johannes Võerahansu ja etnoloog Gustav Ränk Saaremaal Saarte Hääl, 06.02.2017
  12. ↑ Johannes Võerahansu töid Enn Kunila kunstikogus
  13. ↑ Reet Mark Näitusevaikuses kostab pannoolt kaugete aegade kõla Tartu Postimees, 5. juuli 2014
  14. ↑ Liisi Aibel VÕERAHANSU, Johannes. Eesti sõdalased[alaline kõdulink] Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi maaligalerii, 2013
  15. ↑ Aare Pilv Viidalepp Võerahansu maalist, 14.2.15
  16. ↑ Kunstnik Lembit Saarts Postitee, 2013
  17. ↑ 17,0 17,1 Kaire Nurk "Maalimine on kannatustegevus". Lola Liivatit intervjueerib Kaire Nurk Kunst.ee, 1/2000
  18. ↑ Krista Piirimäe Johannes Võerahansu Tartu Kunstimuuseumis Sirp, 1. august 1997, lk 19
  19. ↑ Matti Milius, Berit Selberg Ants Viidalepa mälestusteraamat Sirp, 08.05.1998
  20. ↑ http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/2859/
  21. ↑ http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/2859/huvitavat-lugemist
  22. ↑ http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/2578/

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vaike Tiik "J. Võerahansu personaalnäituselt" Rahva Hääl: Kirjandus ja Kunst, 27. veebruar 1958, lk 1
  • Taimo Kuusik "Söejoonistused Eesti loodusest ja inimestest: J. Võerahansu 65. aasta sünnipäeva tähistav joonistuste näitus Tartus" Edasi, 14. aprill 1968
  • "Johannes Võerahansule: maalikunstniku ja kunstipedagoogi 70. sünnipäevaks" Õhtuleht, 28. jaanuar 1972
  • "Sõna on Johannes Võerahansul: kunstniku ja pedagoogi 70. sünnipäeva puhul" Kultuur ja Elu, nr 1, 1972, lk 55-56
  • Hilja Läti "Johannes Võerahansu loomingust" Kunst: kujutava ja tarbekunsti almanahh, nr 3(53), 1978, lk 21-25
  • Ants Viidalepp "Meenutades Johannes Võerahansut: "Karjamõisa õu"" Sirp ja Vasar, 7. november 1980, lk 8-9
  • Ants Viidalepp "Kunsti kiirgus: mälestusi 1940-ndatest aastatest, eriti seoses Johannes Võerahansu maaliga "Karjamõisa õu"" Kunst = Art in Estonia, nr 2, 1994, lk 46-49
  • Kaalu Kirme ""Meistrit" lugemas" Sirp, 5. juuni 1998, lk 6
  • Tiiu Luht "Sünnikoht peab meeles: Johannes Võerahansu 100" Nädaline, 12. jaanuar 2002, lk 5
  • Tiiu Luht "Käru kooli oma kunstnik" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 1
  • Tiiu Luht "Mälestuspäev kujunes püsiväärtustest rääkimise päevaks" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 1
  • Mai Levin "Mõeldes tagasi 28. jaanuarile" Nädaline, 2. veebruar 2002, lk 6

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pallase koolkond
Maal ja graafika
Priidu Aavik  · Ida Emilie Adamson  · Eduard Ahas  · Ellinor Aiki  · Peet Aren  · Aino Bach  · Leopold Ennosaar  · Nigul Espe  · Jaan Grünberg  · Eerik Haamer  · Hedda Hacker  · Ernst Hallop  · Helgi Hirv  · Friedrich Hist  · Alo Hoidre  · Valve Janov  · Andrus Johani  · Silvia Jõgever  · Richard Kaljo  · Hilda Kamdron  · Ott Kangilaski  · Viktor Karrus  · Elmar Kits  · Linda Kits-Mägi  · Raoul Kernumees  · Alfred Kongo  · Georg Krug  · Nikolai Kummits  · Eduard Kutsar  · Endel Kõks  · Kaja Kärner  · Arkadio Laigo  · Silvia Leitu  · Elmar Leppik  · Erich Leps  · Pauline Elfriede Leps-Estam  · Kaarel Liimand · Vergine Liiv-Hillep  · Selma Loog · Karin Luts  · Natalie Mei  · Aarne Miikmaa  · Hilda Mikkelsaar  · Lepo Mikko  · Hando Mugasto  · Juhan Muks  · Konrad Mägi  · Ella Mätik · Helene Mölder  · Gunnar Neeme  · Lydia Nirk-Soosaar  · Villem Ormisson  · Rudolf Paris  · Erich Pehap  · Agu Peerna  · Karl Pärsimägi  · Juhan Püttsepp  · Felix Randel  · Gustav Raud  · Eduard Rüga  · Johannes Saal  · Lembit Saarts  · Richard Sagrits  · Rudolf Sepp  · Karin Siim-Juse  · Ardo Sivadi  · Ülo Sooster  · Harald Tannberg  · Aleksander Tassa  · Kristjan Teder  · Eduard Timberman  · Salome Trei  · Nikolai Triik  · Anna Triik-Põllusaar  · Anu Uustalu  · Richard Uutmaa  · Ado Vabbe  · Lüüdia Vallimäe-Mark  · Aleksander Vardi  · Agaate Veeber  · Kuno Veeber  · Arno Vihalemm  · Johannes Võerahansu  · Valdemar Väli
Skulptuur
Vaata lisaks
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johannes_Võerahansu&oldid=6569371"