Mine sisu juurde

Eesti Kunstiakadeemia

Allikas: Vikipeedia
"EKA" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge EKA (täpsustus).
Eesti Kunstiakadeemia
Asutatud 1914
Tüüp avalik-õiguslik ülikool
Rektor Mart Kalm
Akadeemilisi töötajaid 248
Üliõpilasi 1236 (seisuga 10.11.22)
Bakalaureuse­õppes 763 (seisuga 10.11.22)
Magistriõppes 404 (seisuga 10.11.22)
Doktoriõppes 69 (seisuga 10.11.22)
Asukoht Tallinn, Põhja puiestee 7
Endised nimed
  • Riigi Kunsttööstuskool (1924–1938)
  • Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (1951–1989)
  • Tallinna Kunstiülikool (1989–1995)[1]
Värvid               
Ühendused KUNO, Cumulus, CIRRUS, EAAE, ELIA, NBAA

Eesti Kunstiakadeemia (lühend EKA) on avalik-õiguslik ülikool Tallinnas.[2] See on Eesti ainus arhitektuuri-, disaini-, kunsti- ja kunstikultuurialane kõrgkool.[3]

Ülikooli asutamise ajaks loetakse 1914. aasta 17. (u.k.j. 30.) oktoobrit, mil avati Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool.[4]

Eesti Kunstiakadeemias on võimalik õppida enam kui kolmekümnel õppekaval arhitektuuri, disaini, kunstikultuuri ja vabade kunstide teaduskonnas. Paljudel õppekavadel saab Eestis bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi omandada vaid EKA-s. Kunstiakadeemia teeb koostööd paljude maailma tippülikoolidega ning on mitmete rahvusvaheliste haridus- ja erialavõrgustike liige.[5]

2017. ja 2022. aastal jõudis EKA ainsa Eesti ülikoolina maailma kunsti- ja disainiülikoolide hulgas QS Top Universities kahesaja parimat haridust andva kunstiülikooli edetabelisse.[6]

Eesti Kunstiakadeemia on üks Eesti Disainikeskuse ja Eesti Arhitektuurikeskuse ellukutsujaid. 2021. aastal avati EKA Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juures UNESCO pärandiuuringute õppetool.[7]

Eesti Kunstiakadeemia rektor on 2015. aasta 4. aprillist Mart Kalm.

EKA majas asub kooli raamatukogu ja kunstigalerii, samuti kuulub akadeemiale ühiselamu ja praktikabaas Tamses Muhu saarel.

Eesti Kunstiakadeemia õppehoone Kotzebue 1 // Põhja pst 7, Tallinn (projektjoonis)

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Kunsttööstuskool

[muuda | muuda lähteteksti]

1912. aastal korraldati Tallinnas Eesti Kunstiseltsi graafilised kursused, kus õpetati joonistamist, joonestamist ja maalimist. Eesti Kunstiseltsi kursused koondati Tallinna Kunsttööstuskooliks 1914. aastal.

Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool avati 17. (u.k.j. 30.) oktoobril 1914. Kunstikooli põhikirja kinnitas Venemaa Tööstus- ja Kaubandusministeerium 20. juulil 1914.[8] Õppeaeg koolis oli viis aastat ning erialadest sai valida tikandi, puu- ja papitöö, raamatuköitmise, dekoratiivmaali ja maalritöö vahel. Eelharidusena nõuti sisseastujailt kõrgema linnakooli või ministeeriumikooli lõpetamist (5–6 õppeaastat). Lõpetajad said õpetatud joonistaja või joonestaja ametinime ning allmeistri tunnistuse. Kolmeaastase praktika järel õpitud erialal omas lõpetaja õigust meistrikutsele. Kooli juures toimusid ka pedagoogikakursused ning nende lõpetamisel (lisaks enda erialale) omandati õigus asuda tööle kunstiõpetajaks madalamatele õppeastmetele. Kunsttööstuskool töötas kuni 1917. aastani Tallinnas Pikal tänaval Kanuti gildi majas. Vene keisririigi riikliku naisgümnaasiumi sulgemise järel läks Tartu maanteel asuv kahekorruseline kivimaja kunsttööstuskooli käsutusse, kuhu jäädi vaatamata hoone korduvatele laiendustele 2010. aastani.

1916. aastal avati Tallinna Kunsttööstuskooli juures sõjainvaliidide köite- ja papitöö ning nahavoolimise kursused, millest kasvas välja omaette töökoda. 1917. aastal kutsuti seda Peterburist juhtima Voldemar Pätsi kälimees Eduard Taska.

1923. aastal avati Tallinna Kunstikoolis ka keraamika eriala.

Riigi Kunsttööstuskool

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti iseseisvumise järel toimunud muutuste tõttu kultuuripoliitikas nimetati 1924. aastal Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool ümber riiklikuks Riigi Kunsttööstuskooliks. Uues keskastme kutseõppeasutuses anti haridust kõigil tollastel tarbekunsti erialadel. Õppeaeg pikenes kuuele aastale ning erialadest sai valida dekoratiivse maali, raamatuköitmise ja papitöö, tikandi ja pitside, skulptuuri ja puuvoolimise vahel. Struktuurilt jagunes õppimine kaheastmeliseks. Esimene aste kestis kolm õppeaastat, mille lõpetamine andis õppinud töölise kutse. Teise, samuti kolmeaastase astme lõpetanu omandas meistri kutse. Pedagoogilised kursused toimusid edasi, kuid nende lõpetajaid said õiguse õpetada kunstiaineid ja käsitööd nii alg-, kesk- kui ka kutsekoolides. Ühtlasi avati 1924 Riigi Kunsttööstuskoolis graafika, trükitöö, litograafia, tsinkograafia ja õlimaali erialad.

1925. aastal avati metall- ja emailtöö erialad.

1929 sai Riigi Kunsttööstuskool uue põhikirja ja selle kohaselt kujunes kool struktuurilt kolmeastmeliseks. 1. aste ehk üldaste õppeajaga 2 aastat, mille jooksul õpiti ainult üld- ja kunstiained. Eelharidusena nõuti sisseastujailt 6-klassilist algharidust. 2. astmel ehk töökodade astmel õppeajaga 3 aastat õpiti erialasid, praktilisi ja kunstiaineid. Eelharidusena teisele astmele pääsemiseks nõuti kas üldastme lõpetamist või kutsekeskkooli ehk üldharidusliku gümnaasiumi lõpetamist. Selle astme lõpetajad said oskustöölisekutse. 3. aste ehk meistriklass õppeajaga 1–2 aastat, mille lõpetajad said rakenduskunstniku ametinime. Pärast kaheaastast staaži erialal omas rakenduskunstnik õigust meistrikutsele. Sama põhikirjaga laiendati ka kooli profiili: tekstiili eriala juurde loodi veel moe eriala, raamatuköitmise ja papitöö baasil loodi nahkehistöö eriala.

1938 jagati kool kaheks, mille baasil loodi eraldiseisvad Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool (õppeaeg 4 aastat) ja Riigi Kõrgem Kunstikool (õppeaeg 3 aastat). See lõi võimaluse omandada kõrgem haridus nii tarbe- kui kujutava kunsti aladel. Uue erialana lisandus sisearhitektuur ja kavandati ka aiakujundust, mis realiseerus küll vaid üksikkursuste näol. Akadeemilisele joonistusele lisandusid vaba- ja loovjoonistus ning suurenes tahvelmaali õpetamise tähtsus. Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool ja Riigi Kõrgem Kunstikool moodustasid koos ühiselt organisatsiooni Riigi Kunstikoolid.

Aastatel 1940–1941 seoses Nõukogude okupatsiooni algusega likvideeriti Riigi Kunstikoolid ning koondati Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunsti Kooliks, mille direktoriks oli Anton Starkopf . Struktuurilt jagunes kool värvi-, vormi-, raamatu- ja ruumiosakonnaks. Erialad jäid samaks ning lisandus kudumise eriala. Augustist 1941 kuni jaanuarini 1942 oli kool ajutiselt sõjategevuse ja Saksa okupatsioonivõimude saabumise tõttu suletud.

1942–1943 kandis kool nime Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kool ning aastail 1943–1944 oli nimeks Tallinna Rakenduskunsti Kool. Kaotati kõik kujutava kunsti erialad, alles jäi vaid tarbekunsti erialade õppimise võimalus.

Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut

[muuda | muuda lähteteksti]

20. detsembril 1944 nimetati kool ümber Tallinna Riiklikuks Tarbekunsti Instituudiks. Õppestruktuur jagunes dekoratiiv- ja monumentaalmaali fakulteediks (dekoratiiv-, monumentaalmaal ja mosaiik, miniatuurmaal, teatridekoratsioonid), graafika fakulteediks (plakat, tarbegraafika ja raamatukujundamine, nahkehistöö), kunstilise tekstiili fakulteediks (kunstiline tekstiil ja kunstiline kostüüm), dekoratiivkujunduse fakulteediks (aia- ja pargikujundus ning ruumikujundus) ning monumentaal- ja dekoratiivskulptuuri fakulteediks (monumentaal- ja dekoratiivskulptuur, metallehistöö, kunstiline keraamika, klaasehistöö).

Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Riikliku Kunstiinstituudi likvideerimise järel koondati 1951. aastal kogu kõrgem kunstiõpe Tallinna. Kooli uueks nimeks sai Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI), kinnitati uued õppeplaanid ning Tallinna Polütehnilisest Instituudist viidi sinna üle arhitektuurikateeder. Õpe jagunes maali (tahvelmaal, teatridekoratsioon), skulptuuri, graafika (graafika, nahkehistöö), arhitektuuri ja tarbekunsti (metallehistöö, kunstiline keraamika, klaasehistöö, kunstiline tekstiil, kunstiline kostüüm) fakulteetideks.

Tallinna Kunstiülikool

[muuda | muuda lähteteksti]

1989 nimetati Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut ümber Tallinna Kunstiülikooliks.

Eesti Kunstiakadeemia

[muuda | muuda lähteteksti]

1995 nimetati Tallinna Kunstiülikool ümber Eesti Kunstiakadeemiaks; nimi kinnitati 1996. aastal.

1997 alustas tegevust EKA Avatud Akadeemia ning 1999 akrediteeriti enamik EKA bakalaureuse- ja magistriõppekavadest, rahvusvaheline ekspertkomisjon hindas õppekavad heaks ja väga heaks.

2010. aastal alustati Kunstiakadeemia vana maja lammutamist. Sama aasta sügisel loodeti alustada ka uue hoone ehitamist.[9] Uue 16-korruselise õppehoone rajamise vastu hakkas protestima aga kunstiakadeemia naaber ning vaidlused viisid selleni, et kunstiakadeemia müüs viimaks krundi 6,9 miljoni euro eest osaühingule City Plaza.[10]

Sukavabriku hoone enne renoveerimist ja EKA-le üleandmist

27. augustil 2018 avati EKA uus maja Tallinnas Põhja puiestee ja Kotzebue tänava ristmikul.[11]

Eesti Kunstiakadeemia teaduskonnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Kunstiakadeemias on neli teaduskonda:

Eesti Kunstiakadeemia rektorid ja direktorid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud vilistlasi ja õppejõude

[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstnikud: Eduard Wiiralt, Evald Okas, Vive Tolli, Mari-Liis Küla, Enn Põldroos, Jüri Arrak, Tiit Pääsuke, Malle Leis, Jaak Soans, Leo Lapin, Jüri Okas, Mari Kurismaa, Jaan Elken, Raoul Kurvitz, Jaan Toomik, Liina Siib, Kaido Ole, Marko Mäetamm, Ene-Liis Semper, Kirke Kangro, Marge Monko, Tõnis Saadoja, Merike Estna, Kristi Kongi

Tarbekunstnikud ja disainerid: Otto Tammeraid, Mari Adamson, Maks Roosma, Bruno Tomberg, Leesi Erm, Leo Rohlin, Kadri Mälk, Sergei Isupov, Jüri Kermik, Reet Aus, Tanel Veenre, Aldo Järvsoo, Marit Illison, Stella Soomlais, Ivo Nikkolo, Lilli Jahilo

Arhitektid: Leila Pärtelpoeg, Väino Tamm, Vello Asi, Valve Pormeister, Raine Karp, Vilen Künnapu, Andres Alver, Toivo Raidmets, Peeter Pere, Urmas Muru, Emil Urbel, Katrin Koov, Ralf Lõoke, Siiri Vallner, Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Katrin Koov

Kunstiteadlased: Juhan Maiste, Mart Kalm, Ants Juske, Triin Ojari, Kai Lobjakas, Rael Artel, Hanno Soans, Anu Allas, Krista Kodres, Andres Kurg, Anders Härm, Oliver Orro, Eva Näripea,

Teistel aladel: Heinz Valk, Ike Volkov, Ignar Fjuk, Signe Kivi, Hardi Volmer, Raivo Järvi, Henry Laks, Hannes Võrno, Andres Lõo, Yoko Alender, Maria Minerva

Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]
  • SUVA sukavabriku hoone
    SUVA sukavabriku hoone
  • SUVA vabrikuhoone
    SUVA vabrikuhoone
  • SUVA pommivarjend
    SUVA pommivarjend
  • SUVA tänavavaade
    SUVA tänavavaade
  • EKA õppehoone rekonstrueerimine
    EKA õppehoone rekonstrueerimine
  • EKA välisvaade
    EKA välisvaade
  • EKA tänavavaade
    EKA tänavavaade
  • EKA peasissepääs
    EKA peasissepääs
  • EKA sisehoov
    EKA sisehoov
  • EKA aatrium
    EKA aatrium
  • EKA avatud auditoorium
    EKA avatud auditoorium
  • EKA avatud kontor
    EKA avatud kontor
  • Koridor ja kööginurk
    Koridor ja kööginurk
  • Kontor
    Kontor
  • Foto- ja Videostuudio
    Foto- ja Videostuudio
  • Aksessuaari- ja köitedisaini töökoda
    Aksessuaari- ja köitedisaini töökoda
  • Maalistuudio
    Maalistuudio
  • Konserveerimise töökoda
    Konserveerimise töökoda
  • Raamatukogu
    Raamatukogu
  • A-korpuse 2. korrus
    A-korpuse 2. korrus
  • EKA aula
    EKA aula
  • EKA galerii, Noore Skulptori Preemia 2018 näitus
    EKA galerii, Noore Skulptori Preemia 2018 näitus

Partnerlussuhted

[muuda | muuda lähteteksti]

EKA on järgmiste rahvusvaheliste organisatsioonide liige:

  • ELIA (juhatuse liige on rektor prof Mart Kalm)
  • CUMULUS (juhatuse liige on akadeemiline prorektor Anne Pikkov)
  • EAAE
  • European Alliance of Academies
  • KUNO (dekaan prof Kirke Kangro on KUNO president)
  • CIRRUS (EKAs asub sekretariaat, võrgustiku juhatuse liige on dekaan Ruth-Helene Melioranski)
  • DAMA
  • Nordic-Baltic Academy of Architecture
  • EDDA
  • Erasmus+: programmi raames on sõlmitud ülikoolidega üle 100 kahepoolse lepingu. Akadeemia liikmeskond on programmis väga aktiivne – EKA lõpetanute seas on Erasmus+ programmis osalenud 60% üliõpilastest.

Eesti Kunstiakadeemial on partnerluslepingud enam kui 150 ülikooliga üle maailma.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Mart Kalm, 100 aastat kunstikooli Tallinnas
  2. ↑ Eesti Kunstiakadeemia seadus
  3. ↑ 03.11.2014, Sajand kunstiülikooli, arhiiv.err.ee
  4. ↑ Mart Kalm (2014). Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus. Lk 13. ISBN 9789949467587.
  5. ↑ "Eesti Kunstiakadeemia".
  6. ↑ Estonian Academy of Arts topuniversities.com
  7. ↑ "EESTI KUNSTIAKADEEMIA SAAB UNESCO ÕPPETOOLI".
  8. ↑ Tallinna Kunstikooli algus, www.sirp.ee
  9. ↑ "Algab Kunstiakadeemia vana maja lammutamine" Delfi Ärileht, 09.04.2010
  10. ↑ "30korruselist maja naaber enda kõrvale ei taha" Õhtuleht, 5. august 2016
  11. ↑ EKA UUS MAJA AVATAKSE 27. AUGUSTIL MAJA TUTVUSTAVA RINGKÄIGU, AKTUSE JA PEOGA
  12. ↑ "Arhitektuuriteaduskond".
  13. ↑ "Disainiteaduskond".
  14. ↑ "Kunstikultuuri teaduskond".
  15. ↑ vabade kunstide teaduskond

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Sealt tulevad meie esimesed kunstiakadeemikud. Uus Eesti, 11. veebruar 1940, nr 40, lk 6.
  • Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut. Toim. O. Raunam. Tallinn: Oktoober; Ühiselu 1954.
  • 50 aastat kunstialast haridust. Tallinn: Eesti NSV Kunst 1964.
  • Eesti Kunstiakadeemia – Estonian Academy of Arts. Toim. Anneli Randla. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2001.
  • Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas – From the school of arts and crafts to the academy of arts: 100 years of art education in Tallinn. Koost. Mart Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2014. ISBN 9789949467587
  • EKA uus maja. Koost. Mart Kalm. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2018.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Avalik-õiguslikud ülikoolid
Riiklikud rakenduskõrgkoolid
Eraülikoolid
Rakenduslikud erakõrgkoolid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Kunstiakadeemia&oldid=6734147"