Eesti venelased
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2019) |
Eesti venelased on Eestis alaliselt elavad inimesed, kes peavad end venelasteks.
Nad on Eesti suurim rahvusvähemus: Eesti 2021. aasta rahvaloenduse andmetel 23,7% Eesti püsielanikkonnast, arvuliselt 315 252. 2024. aasta alguse seisuga elas venelasi Eestis alaliselt 296 268 ehk 21,55% püsielanikest.[1]
Usuliselt kuuluvuselt on Eestis elavad venelased kõige sagedamini õigeusulised. Enamik Eesti venelastest on Nõukogude okupatsiooni ajal (1944–1991) Eestisse saabunud sisserändajad ja nende järeltulijad.
Eestis elavate venelaste taust
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis elavate venelaste taust erineb nii päritolult kui ka poliitiliselt.
1580. aastatel, Vene–Rootsi sõda ajal, tuli hulk Vene tsaaririigi aadlikke Ivan Julma väest üle Rootsi kuninga teenistusse, sh Vassili Rosladin ja vennad, Zachar Baranoff jt, kelle läänistati mõisu nende teenistuse eest Eestimaal.
Vene vanausulised saabusid Eestisse 17. sajandil, kui neid Venemaal pärast Nikoni kirikureforme taga kiusati. Eestis asustasid nad Peipsi järve äärsed alad, mistõttu neid nimetatakse peipsivenelasteks. Kuna selle rahvusrühma traditsiooniliste tegevusalade hulka kuuluvad kalapüük ja sibulakasvatus, kutsutakse neid rahvasuus sibulavenelasteks.[2] Eesti vanausuliste peamisteks asualadeks Peipsi järve ääres on Mustvee linn ja Raja küla, Kallaste linn, Kolkja-Kasepää-Varnja külad ning Piirissaar.
Suuremal hulgal jõudis venelasi Eesti- ja Liivimaale pärast seda, kui Eesti Põhjasõjas 1710. aastal Moskva tsaaririigi võimu alla läks. Eestisse asus nii vene ametnikke kui ka õigeusu vaimulikke.
Esimene maailmasõda ja sõdadevaheline periood
[muuda | muuda lähteteksti]1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõja ajal saabus Eestisse hulk põgenikke, sealhulgas vene intellektuaale, võimu haaranud bolševike poliitilisi vastaseid (näiteks Viktor Tšernov[3]), ülikooli-õppejõude ja kirjanikke (näiteks Igor Severjanin). Pärast Loodearmee desarmeerimist jäid siia ka paljud endise Loodearmee sõdurid ja ohvitserid.
1920. aasta Tartu rahuga võeti Eesti koosseisu Petserimaa ja Narva-tagune ala, mille enamiku moodustasid vene rahvuse esindajad. Kokku oli Eestis enne Teist maailmasõda 14 omavalitsust, mille rahvastiku enamiku moodustasid venelased.
Teine maailmasõda ja okupatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]1940. aasta juunipöörde järel, eriti aga pärast Teist maailmasõda tõi Nõukogude Liit Eestisse ohtralt tööjõudu (eelkõige töölisi) kõikjalt üle NSV Liidu. Suurem osa neist olid rahvuselt venelased. Samuti tulid paljud pereliikmed järele oma siia elama asunud sugulastele.[4]
Vene rahvusest inimeste liikumine Eestisse Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud täiesti loomulik rahvaste liikumise protsess. Kuigi osa venelastest rändas Eestisse omal initsiatiivil, eelkõige paremate materiaalsete võimaluste otsingul, siis enamik venelastest sattus Eestisse sunduslikult Nõukogude Liidu industrialiseerimis- ja venestamispoliitika tõttu. Nii rahvusvahelises õiguses kui ka Eesti akadeemilistes ringkondades valitseb selles küsimuses üldjoontes konsensus, et tegu oli okupeeriva riigi poolt rahva toomisega okupeeritud piirkonda, mis oli ja on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslik.[5]
Pärast iseseisvuse taastamist
[muuda | muuda lähteteksti]Suur enamus 20. sajandil Eestisse jõudnud venelastest ja nende järeltulijatest on jäänud Eestisse ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Tänapäeval moodustavad nad märkimisväärse osa Eesti rahvastikust ning on sellega Eesti suurim rahvuslik vähemus.
Kui Eesti iseseisvuse taastamise järel Nõukogude armee väeosad siit lahkuma hakkasid, jäi Eestisse erusõjaväelasi ja nende perekondi. Siiajääjaid oli Vene sõjaväelaste seas kuni viimaste üksuste lahkumiseni Eestist. Ehkki Venemaaga sõlmitud vägede väljaviimise lepingu järgi pidid kõik 1994. aasta 26. juuli seisuga Vene sõjaväe isikkoosseisu kuulunud isikud ja nende perekonnaliikmed Eestist lahkuma, oli ka nende seas inimesi, kes ühel või teisel põhjusel (näiteks abielu Eesti kodanikuga) võisid Eestisse jääda.[6] Osa neist saab Venemaalt sõjaväepensioni, enne 26. juulit 1994 erru läinuid Venemaa toetada ei pruugi.
Vähemal määral on venelasi Eestisse elama asunud ka pärast Eesti riigi taastamist. Eesti on muutnud atraktiivseks paremal järjel majandus, kõrgem elatustase ja kõrgemad palgad, ning alates 2004. aastast ka kuulumine Euroopa Liitu. Raskuste tõttu alaliste elamislubade ja veel enam kodakondsusega on uusimmigrante Venemaalt saabunud siiski võrdlemisi vähe.
Venelaste lahkumine pärast iseseisvuse taastamist
[muuda | muuda lähteteksti]Ajavahemikul 1991–2011 on Eestist lahkunud vähemalt 140 000 mitte-eestlast, suuremalt jaolt venelased.[7] Aga juba 2004. aastal on venekeelse rahva rändesaldo jälle kindlalt positiivne. Aastail 2008–2017 on olnud Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest saabujaid 9384 rohkem kui lahkujaid.[8] Uues Statistikaameti andmebaasis puuduvad andmed Valgevene kohta. Aastail 2004–2018 on Venemaalt ja Ukrainast saabujaid olnud 11520 rohkem kui lahkujaid. Pärast 2010. aastat on aastane positiivne rändesaldo neist maadest rohkem kui 1000 inimest, 2018. aastal juba 1513 inimest.[8]
Venelaste suhtarv Eesti rahvastikus
[muuda | muuda lähteteksti]| Aasta | % | all. |
|---|---|---|
| 1881 | 3,30% | |
| 1897 | 4,00% | |
| 1922 | 3,70% | |
| 1934 | 8,20% | |
| 1959 | 20,07% | |
| 1970 | 24,68% | |
| 1979 | 27,91% | |
| 1989 | 30,33% | |
| 1997 | 28,20% | [9] |
| 2000 | 25,63% | |
| 2011 | 24,80% | [10]) |
| 2012 | 25,30% | [8] |
| 2013 | 25,22% | |
| 2014 | 25,39% | |
| 2015 | 25,15% | |
| 2016 | 25,10% | |
| 2017 | 25,10% | |
| 2018 | 24,93% | |
| 2019 | 24,78% |
Kodakondsus
[muuda | muuda lähteteksti]| Kodakondsus | % | 0–17 | 18–64 | 65+ |
|---|---|---|---|---|
| Eesti | 53,9% / 58,8% | 84,5% / 87,3% | 51,4% / 57,3% | 35,5% / 42,1% |
| Venemaa | 24,3% / 22,9% | ./ 11,3% | ./ 20,3% | ./ 38,1% |
| Kodakondsuseta | 21,1% / 17,1% | ./ 0,1% | ./ 21,1% | ./ 19,1% |
Eestis elavatest venelastest oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 53,9%-l Eesti kodakondsus, 24,3%-l Venemaa kodakondsus ja 21,1% olid kodakondsuseta. Väiksema osakaaluga olid Ukraina, Läti, Leedu ja teiste riikide kodakondsusega inimesed. Seejuures olid 0–17 aasta vanustest venelastest 84,5% Eesti kodanikud, 18–64 aasta vanustest 51,4% ja 65 ning vanema ealistest 35,5%.[11]2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti kodakondsusega 58,8%, Venemaa kodakondsusega 22,9% ning kodakondsuseta 17,1% Eestis elavatest venelastest.[12]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv
- ↑ Northern Europe. Onion Russians,www.historyfiles.co.uk
- ↑ В.М.ЧЕРНОВ В ГОДЫ ТРЕТЬЕЙ ЭМИГРАЦИИ:ЭСТОНСКИЙ ПЕРИОД (1920–1922)
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. juuni 2020. Vaadatud 14. detsembril 2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ [1]
- ↑ Toomas Mattson (26.07.1997). "Vene sõjaväe inimpärand Eestis". Postimees.
- ↑ Sergei Stadnikov (13. august 2011). "Need soovimatud ja möödapääsmatud venelased". Õpetajate Leht. Delfi.[alaline kõdulink]
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Statistikaameti andmebaas, vaadatud 28.01.2020
- ↑ http://www.elvag.edu.ee/failid/EGCD/opik/juhan/rahvas/rahvusdyn.html
- ↑ [2]
- ↑ Statistikaameti andmebaas, vaadatud 2.09.2015
- ↑ Statistika andmebaas, RL21424
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Klara Hallik, Venelased Eestis – diasporaa ja vähemuse vahepeal; Sirp, 06.08.2010
- Venelased Eesti Vabadussõjas (1918–1920)
- Õiguse vastu ei saa ükski – Ülevaade okupantide rahvuspoliitikast Eestis
- Roman Abisogomjan, "Роль русских военных деятелей в общественной и культурной жизни Эстонской Республики 1920–1930 гг. и их литературное наследие, Tartu, 2007
- Информационный портал русской общины в Эстоний
- Сергей Исаков, Записка А. К. Баиова "Русская эмиграция в Эстонии"
- Venelased Eesti Vabadussõjas, venelased.ee
- Uuring: vähem kui kolmandik venekeelsetest elanikest määratleb end ainult venelastena. ERR, 7. juuni 2023