Aleksander Läte

Aleksander Läte, umbes 1890

Aleksander Läte (õieti Aleksander Sprenk-Läte; 12. jaanuar 1860 Pikasilla küla, Aakre vald – 8. september 1948 Tartu) oli eesti helilooja ja pedagoog.

Tema tuntumad koorilaulud on "Koju", "Kostke laulud", "Kuldrannake", "Külakõrtsis", "Laul rõõmule", "Malemäng", "Pilvedele", "Unenägu", "Ärka üles".

Tema eestvõttel moodustati esimene eesti sümfooniaorkester. Samuti asutas ta segakoori ja meeskoori.

Lätet võib pidada ka esimeseks eestlasest kutseliseks muusikakriitikuks.

Elulugu

Aleksander Lätte lapsepõlv möödus Rõngus, ta lõpetas Rõngu kihelkonnakooli. Aastatel 1876–1879 õppis ta Valgas Cimze seminaris.

Seminari lõpetamise järel töötas aastatel 1879–1883 Puhja kihelkonnakooli õpetajana. 1883. aastal sai ta kösterorganisti koha Nõos, kus hakkas muusikaelus kaasa lööma. Muusikaga oli Lättel kokkupuuteid juba Rõngu kihelkonnakoolis, kus ta sai õpetaja Rossmannilt esimesed tõuked muusikaharrastusele. Juba noore poisina hakkas tulevane helilooja tundma elavat huvi koorilaulu vastu. Hiljem Valga seminaris sai ta põhjalikuma muusikahariduse. Puhjas ja Nõos töötades käis ta Tartus tuntumate muusikaõpetajate juures oma haridust täiendamas ja astus 1905. aastal Dresdeni konservatooriumi, kus õppis väikeste vaheaegadega peamiselt kompositsiooni.

Asudes täie jõuga kihelkonna muusikaelu korraldamisele, töötas Läte Nõos kuni 1900. aastani. Nõo kihelkonnakooli õpetajana organiseeris ta Tartu keskkooliõpilastest, üliõpilastest ja kooliõpetajatest sümfooniaorkestri, mis andis Bürgermusse saalis 19. novembril 1900 esimese eesti sümfooniaorkestri kontserdi. Seda peetakse esimeseks eesti sümfooniaorkestriks, mis suutis ette kanda raskemaidki palu. Orkestris mängis hiljem tuntuks saanud isikuid, näiteks dr Juhan Luiga, arstiteadlane professor Aleksander Rammul mängis viiulit, dr Anton Schulzenberg trombooni, kirikuõpetaja Arnold Laur kontrabassi, saadik Karl Menning oboed ja kirikuõpetaja Rudolf Hurt metsasarve.

Peale selle asutas ta segakoori ja meeskoori, mis suutsid ette kanda oratooriumeidki (Haydni "Loomine", Händeli "Judas Maccabäus" jt).

1900. aastal siirdus Läte Tartusse, kus oli muusikaga tegelemiseks rohkem võimalusi. 1908. aastal tõmbus ta haiguse tõttu praktilisest muusikatööst tagasi, kuid jätkas tegutsemist heliloojana. Komponeerimise kõrval kirjutas ta teadusartikleid, oli pikemat aega Postimehe muusikaarvustaja. Aleksander Lätet võib pidada esimeseks eestlasest kutseliseks muusikakriitikuks.

Ta oli ka Tartu Taimetoitlaste Seltsi esimees.

Ta on maetud Rõngu kalmistule. Tema haud on tunnistatud kultuurimälestiseks.

Isiklikku

Tema vend oli klaverimeister Eugen Sprenk-Läte (1871–1932), kes töötas Tartus J. Moritzi klaverivabrikus, oli samas hiljem ärijuht. Asutas 1926 Tartus oma klaveritöökoja, kus valmistas pianiinosid. Aleksander Läte jätkas pärast venna surma tema tööd.

Loomingu näiteid

• "Kiigelaul"
• "Kuldrannake"
• "Kuldrannake"
• "Tütre tänu"
• "Ärka üles, isamaa"

Tunnustus

• Nõo valla aukodanik (10. jaanuar 1940)
• 1935 Tartu ülikooli audoktor
• 1945 Eesti NSV rahvakunstnik

Mälestuse jäädvustamine

Mälestuskivi Puhja kiriku aias

Tallinnas oli aastatel 1948–1991 Aleksander Lätte tänav. Alates 1991. aastast on sama tänava nimi lihtsalt Lätte tänav. Küll asub Aleksander Lätte tänav ka Nõo alevikus.

Tartus nimetati 1948. aastal Lossi tänav Aleksander Lätte tänavaks ja otsustati paigaldada majale aadressil 21. Juuni tänav 25 mälestustahvel.

Puhja kirikaeda paigaldati 13. juunil 2015 mälestuskivi, millel on mainitud helilooja tööaastad Puhja kihelkonnakooli õpetajana.

Kirjandus

• Helilooja A. Läte Nõo valla aukodanikuks. Uus Eesti, 11. jaanuar 1940, nr 9, lk. 5.

Välislingid

• Aleksander Lätte mälestusplaat
• Aleksander Läte Eesti biograafilises andmebaasis ISIK