Bariton
| Hääleliigid |
|
Naishääled Meeshääled |
| Vaata ka |
Bariton (kreeka keeles barytonos 'madalahääleline') on tenorist madalam ja bassist kõrgem meeshääl. Bariton on ka ventiile omav maheda tooniga vaskpuhkpill.
Bariton on meeshääle keskmine ulatus, mis vastab ligikaudu metsosoprani omale. Ooperis pannakse need hääled tihti paari. Saksa ooper nõuab väga tugevat keskmise ulatusega baritoni, itaalia rollid on kõrgema ulatusega. Enne 19. sajandit kasutati baritoni ooperi peaosades harva.
Üks tähtsamaid 1800. aastate baritone on Johann Michael Vogl (1768–1840), kes oli Schuberti sõber. Vogl oli baritonilaulu kontserttraditsiooni tekke üheks inspireerivamaks kujuks. 20. sajandil on seda traditsiooni jätkanud Dietrich Fischer-Dieskau, Olaf Bär, Thomas Hampson ja Wolfgang Holzmair.
Paljud kuulsad tenorid (nt Lauritz Melchior, Plácido Domingo) on alustanud lauljakarjääri baritonina.
Kuulsamaid baritoniosi ooperites
[muuda | muuda lähteteksti]- krahv Almaviva, "Figaro pulm" (Mozart)
- Guglielmo, "Così fan tutte" (Mozart)
- Don Giovanni, "Don Giovanni" (Mozart)
- Papageno, "Võluflööt" (Mozart)
- Jago, "Othello" (Verdi)
- Rodrigo, "Don Carlos" (Verdi)
- Rigoletto, "Rigoletto" (Verdi)
20. sajandi ooperitest on baritoniosi sisaldanud näiteks Straussi, Bergi, Schönbergi ja Britteni ooperid; muusikalidest aga Lehári, Kerni, Rombergi, Rodgersi ja Irving Berlini looming.