Cinquecento

Cinquecento (itaalia hääldus: [ˌtʃiŋkweˈtʃɛnto], 'viissada'; lühend arvsõnast millecinquecento, '1500') on termin, mida kasutatakse 16. sajandi (1501–1600) Itaalia renessansi kultuuriloo (kirjandus, maalikunst, muusika, skulptuur) kirjeldamisel.

Kunst

Quattrocento ja cinquecento vahetusel Itaalias, iseäranis Põhja-Itaalias, võtsid kunstnikud, teiste seas Leonardo da Vinci ja Giorgione, valguse ja pimeduse käsitsemisel kasutusele uued tehnikad. Religioossete teemade käsitlemise kõrvale ilmusid esmakordselt ka ilmalikud teemad, näiteks Sandro Botticelli teostes.

Ajavahemik, mida tuntakse kõrgrenessansina, on eelneva etapi eesmärkide haripunktiks – nimelt kujude täpne esitus ruumis, mis on antud edasi usutava liikumisega ja sobivalt väärikas stiilis. Kuulsaimateks kunstnikeks on Leonardo da Vinci, Raffael ja Michelangelo Buonarroti. Nende loodu on kunstimaailmas tuntud kõige laialdasemalt. Leonardo "Õhtusöömaaeg", Rafaeli "Ateena kool" ja Michelangelo Sixtuse kabeli laemaaling on õpikunäideteks.

Kõrgrenessansi maalikunst arenes manerismiks (kestis umbes 1520–1580), seda esmajoones Firenzes. Maneristlikku stiili viljelevad kunstnikud tõstsid teadlikult mässu kõrgrenessansi põhimõtete vastu, kaldusid esitama väljavenitatud kujusid ebaloogilistes ruumides. Perioodi peamiste kunstnike seas olid Pontormo, Rosso Fiorentino, Parmigianino ja Giulio Romano.

Vaata ka

Trecento – 14. sajand Itaalia kultuuriloos
Quattrocento – 15. sajand Itaalia kultuuriloos
Seicento – 17. sajand Itaalia kultuuriloos
Itaalia renessanss – algas 14. sajandi lõpul