Corpus iuris civilis

Corpus iuris civilis on Rooma õiguse kogu, mille tellis Bütsantsi keiser Justinianus I 528. aastal ning mis valmis 534. aastal. Kogu tuntakse ka Justinianuse koodeksi nime all, kuid see nimi kuulub pigem kogu esimesele osale Codexile.

Rooma õiguse kodifitseerimise võttis ette Bütsantsi keiser Theodosius II aastal 429. Üks hilisantiikaja suurimaid probleeme oli päritud õigusliku materjali hiiglaslik maht ja ühtse süsteemi puudumine. Konstantinoopolis hakkas tegutsema 9-meheline komisjon, kelle töö küll peatati ning seda jätkas uus komisjon. Töö lõpetati 438. aastal, mil valmis 16-köiteline Codex Theodosianus, mis sisaldas keiserlikke seadusi aastast 313 kuni 497.^[1]

Theodosiuse koodeks oli märkimisväärne saavutus, kuid ei lahendanud probleeme, mis tolle aja juristidel ilmnesid. Theodosiuse koodeks püsis keiserliku õiguse alusena kuni Justinianuseni, kuid see oli ajast maha jäänud. Keisrid olid uusi seadusi väljastanud ning seadusandlus oli muutunud. Samuti sisaldas Theodosiuse koodeks keiserlikke seadusi ainult alates Constantinusest, varasemate keisrite määrused olid koodeksist välja jäetud.

528. aastal andis tollane Bütsantsi keiser Justinianus I käsu koostada uus koodeks, mis hõlmaks tervet keiserlikku seadusandlust, mis oli kirja pandud nii enne kui pärast Constantinuse valitsusperioodi (306–337).

Justinianus I edule aitas suuresti kaasa tema andekas minister Tribonianus, kes juhtis Rooma õiguse kodifitseerimist aastatel 529–534.

Justinianuse koodeks kirjutati ja seda levitati peaaegu täielikult ladina keeles, mis oli impeeriumi ametlik keel, kuigi kaupmeeste, talupoegade, meremeeste ja teiste Rooma keisririigi elanike peamine kõnekeel oli kreeka keel.

Nimetus Corpus iuris civilis võeti kasutusele 1583. aastal.

Justinianuse õiguse koodeks koosnes algselt kolmest ning hiljem neljast eraldiseisvast osast: Codex Justinianus (529), Digesta või Pandectae (533), Institutiones (533), Novellae (534).^[2]

Rooma õiguse kodifikatsioon, 16. sajandil saanud nimetuse Corpus iuris civilis, on ühtlasi ka selle peamine allikas tänapäeval.

Codex

Pikemalt artiklis Codex

Codex on 529. aastal Bütsantsi keiser Justinianuse välja antud seadusandlik kogum, millest sai tollase seadustiku alustala.

528. aastal andis tollane Bütsantsi keiser Justinianus käsu koostada uus koodeks, mis sisaldaks tervet keiserlikku õigust, mis oli kirja pandud nii enne kui pärast Constantinust. Koodeksi koostajatel tuli toetuda Gregoriuse, Hermogenianuse ja Theodosiuse koodeksitele^[3], lisaks pidi uus koodeks sisaldama Theodosiuse-järgseid seadusi ning ka Justinianuse enda väljastatud õiguslikke akte. Kõik pidi olema süsteemses järjestuses raamatupeatükkidena. Koostajad töötasid märkimisväärsel kiirusel. Selle tulemusel avaldati esialgne Codex Iustinianus juba natuke rohkem kui aasta hiljem, 529. aasta aprillis. Koodeks jõustus samal kuul kui ametlik keiserliku õiguse lähe, asendades ning tühistades kõik eelnevad seadused, mis uude koodeksisse ei kuulunud.

Keiserlik seadusandlus sellega ei lõppenud. Kohe pärast koodeksi väljaandmist väljastas Justinianus mitu käskkirja lahendamaks seadusandluse vaieldavaid aspekte. Osaliselt sisaldusid need 530. või 531. aastal erilises kollektsioonis, mida tuntakse Viiekümne Käsu all (Quinquaginta). Kõnealune kogumik ei ole tänapäevani säilinud.

Justiniainuse koodeksi muudatused ning ka Digesta ja Institutiones valmisid üllataval kiirusel – kõigest viie aastaga. Justinianuse seaduste kodifitseerimisele suunatud seadusandlik tegevus nõudis revisjoni ning see kuulutati välja 534. aastal. Uus koodeks – Codex Iustinianus repetitae praelectionis ongi see versioon, mis on ka tänapäevani säilinud. Esialgse koodeksi kohta enamasti täpsem informatsioon puudub.^[4]

Digesta

Pikemalt artiklis Digesta

Digesta (kreeka keeles Pandectae) on Corpus iuris civilise tähtsaim osa, mis sisaldab 1. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr välja antud seadusandlust ning millest sai 533. aastal Bütsantsi keisririigi tähtsaim seadusandlik dokument.

Komisjon Digesta koodeksi osa loomiseks nimetati 530. aasta detsembris ning see lõpetas oma töö kolme aastaga. Digesta koosnes varasemate juristide tuhandetest väljavõtetest 1. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr. Koostajate ülesandeks oli etteantud materjali lühendamine ning selle võimalikult sidusaks muutmine. Komisjoni liikmed tundsid hästi alustekste, mis võimaldaski nii kiirelt töö läbi viia.^[5] Kuigi Digesta koostajad viitasid iga väljavõtte päritolule, ei pruugi olla tegemist täpselt ühe kindla juristi öelduga – peamiselt seetõttu, et koostajad pidid eemaldama kõik vasturääkivused ning vältima kordusi. Tulemusena kadus palju tõendeid antiikaja juristide arvamuste lahknemisest. Digesta koostajad olid volitatud tegema sisulisi muudatusi seadustes, kuna põhieesmärgiks oli nende sobivus 6. sajandi Bütsantsile.^[6]

Digesta on mahutatud viiekümnesse raamatusse. Selle koostajad pidid väidetavalt selleks läbi vaatama üle kahe tuhande teose. Peamiselt toetuti Ulpianuse ja Pauluse kirjutistele.^[7] Peatükid raamatutes on väga erineva mahuga ning nende sisu on kokku pandud paljudest erinevatest allikatest. Kasutatavad allikad valisid koostajad vastavalt sellele, mida pidasid antud teemal asjakohaseks, viidates hoolikalt iga punkti allikale ja autorile. Arvamust, mida autor üldises kontekstis väljendas, ei võetud arvesse. Seetõttu jätavad paljud Digesta katkendid mulje, et väljavõtted on üle kantud sõnasõnalt, kuigi tegelikult on antiiktekstid võtnud uue ajastu kuju ning läbinud kohandamise koostajate nägemuse järgi.^[4]

Digesta väljakuulutamisel 533. aastal sätestas Justinianus ka uue õigusliku õppekava. Seega asendas Digesta kõik vanad raamatud õigusest nii kohtutes kui ka klassiruumides. Isegi ainuüksi viitamine vanadele seadusandlikele allikatele oli keelatud. Tänapäeval on Digesta meie ainsaks allikaks antiikõigusest.

Institutiones

Pikemalt artiklis Institutiones

Institutiones on Justinianuse koodeksi täiendav osa, mis sisaldas õppematerjale ning toetas koodeksi teisi osasid Codex ja Digesta.

Codex ja Digesta on Justinianuse kompilatsiooni kõige tähtsamad osad, kuid need olid tollasteõigusteaduse õppijate jaoks liiga keerukad. Justinianus andis käsu koostada õppematerjal Institutiones. Eeskujuks võeti neli sajandit enne koostatud Gaiuse Institutiones väljastatud 161. aastal. Kuigi tegemist oli õppematerjaliga, oli Institutiones tähtsuselt samaväärne Codexi ja Digestaga. Digesta ja Institutiones jõustusid seaduslikult 533. aasta detsembris, aasta hiljem anti välja Codexi parandustega väljaanne. Institutionesist sai sajanditeks õpik õigust esimest aastat õppijatele.^[7]

Erinevalt eelnevatest osadest ei sisalda Institutiones viiteid allikate päritolu kohta, vaid on esitatud ühtse sidusa tekstina, mis adapteeriti koostajate poolt tolle aja õigusele.^[6]

Novellae

Pikemalt artiklis Novellae

Justinianuse seadusandlik tegevus ei lõppenud kodifikatsiooni valmimisega. Vahetult pärast koodeksi teist väljaannet väljastas Justinianus hulgaliselt uusi seadusandlikke akte, mida hiljem tunti Novellae nimetuse all. Keiser planeeris väljastada oma seadusandluse uues kodifikatsioonis, kuid see jäigi tegemata. Siiski säilis suur osa Justinianuse Novellaest erakollektsioonis koos kahe tema järeltulijate (Justinus II ja Tiberius II) määrustega.

Suur osa Justinianuse määrustest oli seotud haldusreformidega või sätestasid kirikupoliitikat. Vajadus lisaseadusteks tulenes suurest kodifikatsiooni mahust. Codex ja Digesta muutsid tihtipeale õiguse printsiipe segasemaks, selle asemel, et neid selgelt esile tuua. Tihti oli tegemist oli seaduste ja otsustega, mis olid sätestatud sajandeid varem. Novellae on õigusaktide kogum, mis sätestab õiguse põhiprintsiipe, muutes seadusandlust selgemaks ning üheti mõistetavamaks. Seega tuleb Novellaes mainitud õigusakte võtta kodifikatsiooni täiendina. Enamus eelmainitud akte olid väljastatud vahetult pärast Justinianuse kodifikatsiooni jõustumist aastatel 535 kuni 539.^[6]

Viited

↑ John F. Matthews (2000). Laying Down the Law: A Study of the Theodosian Code. New York: Yale University Press.
↑ Paul du Plessis (2010). Borkowski's Textbook on Roman Law. New York: Oxford University Press.
↑ George Long, William Smith (1875). A Dictionary of Greek and Roman Antiquities. London. Lk http://penelope.uchicago.edu/Thayer/E/Roman/Texts/secondary/SMIGRA*/Codex_G_et_H.html.
↑ ^4,0 ^4,1 Hans Julius Wolff (1951). Roman Law An Historical Introduction. University of Oklahoma Press.
↑ David Johnston (2015). The Cambridge Companion to Roman Law. New York: Cambridge University Press.
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 Peter Stein (1999). Roman Law in European History. Cambridge: Cambridge University Press.
↑ ^7,0 ^7,1 Antony Spawforth (2003). The Oxford Classical Dictionary. Oxford University Press.

[Aqm3m-1] John F. Matthews (2000). Laying Down the Law: A Study of the Theodosian Code. New York: Yale University Press.

[9VEC7-2] Paul du Plessis (2010). Borkowski's Textbook on Roman Law. New York: Oxford University Press.

[kJSMs-3] George Long, William Smith (1875). A Dictionary of Greek and Roman Antiquities. London. Lk http://penelope.uchicago.edu/Thayer/E/Roman/Texts/secondary/SMIGRA*/Codex_G_et_H.html.

[:0-4] 4,0 ^4,1 Hans Julius Wolff (1951). Roman Law An Historical Introduction. University of Oklahoma Press.

[c4THu-5] David Johnston (2015). The Cambridge Companion to Roman Law. New York: Cambridge University Press.

[:1-6] 6,0 ^6,1 ^6,2 Peter Stein (1999). Roman Law in European History. Cambridge: Cambridge University Press.

[:2-7] 7,0 ^7,1 Antony Spawforth (2003). The Oxford Classical Dictionary. Oxford University Press.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]