Cresi saar

Cres (itaalia Cherso, saksa keeles varem Kersch, ladina keeles Crepsa, vanakreeka keeles Χέρσος, Chersos) on saar Aadria meres, üks Dalmaatsia saartest. Kuulub Horvaatiale. Saar on üks Horvaatia põhjapoolsemaid, paikneb Kvarneri lahe põhjaosas Istria poolsaarest idas ja kagus.

Saare pindala on uute mõõtmiste järgi 405,78 km². Varem peeti pindalaks 404,3 km² ning saart Krki järel pindalalt teiseks Horvaatia ja Aadria mere saarte hulgas. Uute mõõtmiste järgi on Krki ja Cresi pindala võrdsed. Saare elanike arv on 2001. aasta Horvaatia rahvaloenduse andmetel 3184.^[1] Rahvastiku tihedus on 7,9 in/km².

Saare pikkus on 66 km, laius 2–12 km. Rannajoone pikkus on 268,205 km^[viide?] või 248 km^[viide?].

Osorist viib pööratav sild Lošinji saarele. Varem olid need saared maakitsuse kaudu ühenduses, kuid nüüd on nende vahele kaevatud kitsas kanal.

Loodus

Saar on mägine, kõrgus kuni 650 meetrit. Kõrgeim punkt on Gorice (608 m).

Vrana järve pindala on 5,75 km². Järve pind on merepinnast kõrgemal, järve põhi aga on 74 m allpool merepinda. Järve ümbritsevad mäenõlvad on keeluala, kuhu lubatakse vaid väheseid kohalikke, sest kogu saar saab sealt joogivee.

Cresil on üks Euroopa viimastest kaeluskotkaste kolooniatest. Belis on nende looduskaitsekeskus.

Haldus

Saar kuulub Primorje-Gora maakonda.

Saar jaguneb kohaliku omavalitsuse üksuste Cresi linna (saare põhja- ja keskosa) ja Mali Lošinji linna (saare lõunaosa) vahel.

Rahvastik

Rahvuslik koosseis

Enamik elanikke on horvaadid, järgnevad bosnialased, serblased ja sloveenid. Vähesel määral on itaallasi ja sakslasi.

Asustus

Suurim asula on Cres (2234 elanikku).

Tähtsamad Asulad põhjast lõuna poole:

Porozina
Filožići
Dragozetići
Beli, Sveti Petar
Predošćica
Vodice
Merag
Cres (saare keskus)
Loznati
Valun, Mali Podol, Pernat, Zbičina, Lubenice
Orlec
Vrana
Hrasta
Stivan, Miholašćica, Martinšćica, Vidovići
Belej
Ustrine
Osor
Punta Križa

Liiklus

Põhjast lõunasse (Porozinast Osorini) kulgeb maantee D101, mis jätkub Lošinji saare lõpuni ning mille kogupikkus on 85 km.

Saare kesk- ja lõunaosa panoraam (Vrana järvest lõunaotsani)

Cresi saarele saab parvlaevaga Brestovast (Istria poolsaar Porozina sadama kaudu ning Valbiskast (Krki saar Meragi sadama kaudu. Rijekast saab katamaraaniga liinil Mali Lošinj – Rijeka – Mali Lošinj Cresi ja Martinšćica sadamasse.

Osorist läheb sild Lošinji saarele.

Ajalugu

Cres oli asustatud juba nooremal kiviajal. Seda valitsesid kreeklased, ta kuulus Rooma riiki ja Bütsantsi riiki. 7. sajandil vallutasid saare horvaadid (slaavlaste asumine Balkanile), kuid Bütsants vallutas saare 812. aasta paiku tagasi. Aastal 822 sai Horvaatia iseseisvaks.

Aastal 866 toimusid horvaatide ja veneetslaste vahel esimesed kokkupõrked. 10. ja 11. sajandil kehtestas Veneetsia vabariik saarel oma võimu, mis püsis üldiselt kuni Napoleoni võiduni veneetslaste üle (1797), ehkki vahepeal valitsesid saart lühikest aega ka horvaadid ja ungarlased.

Pärast Napoleoni võitu Habsburgide monarhia üle valitses Cresi Prantsusmaa (1805–1817) (saar oli osa Illüüria provintsidest), pärast Napoleoni langust enam kui sajandi jooksul Habsburgide monarhia. Sel ajal sai saar oliivipuude ja aedsalvei kasvatamisega jõukaks. Pärast Esimest maailmasõda, mille Austria-Ungari kaotas, läks Cres 1920 Rapallo lepinguga Itaaliale. Teise maailmasõja ajal okupeerisid saare 1943 Saksamaa väed. Pärast sõda, mille Itaalia kaotas, läks 1947 Jugoslaaviale, kus ta oi Horvaatia liiduvabariigi koosseisus. Pärast Jugoslaavia lagunemist 1991 jäi Cres Horvaatiale.

Et paljud elanikud on läinud paremat elu otsima, on endised taimekasvatusalad metsistunud. Nüüd on eriti pensionärid hakanud saarele tagasi tulema. Turism on muutunud oluliseks elatisallikaks. Paljud elavad saarel hooajaliselt.

Viited

↑ "Horvaatia Statistikaameti andmed" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2012. Vaadatud 18. mail 2013.

Kirjandus

Sigrid Suu-Peica. Minu Horvaatia: Varjupaik kotkasaarel, Petrone Print.

Välislingid

Vaata ka

Lošinj

[1] "Horvaatia Statistikaameti andmed" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2012. Vaadatud 18. mail 2013.

[1]