Durbe lahing
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2018) |
| Durbe lahing | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 13. juuli 1260 | ||
| Toimumiskoht | Durbe järve ääres Kuramaal | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Durbe lahing toimus Leedu ning Saksa ja Liivi ordu vägede vahel 13. juulil 1260 Durbe järve ääres Kuramaal (22 km praegusest Liepājast).
Saksa ja Liivi ordu vägi koos Eestimaa vasallide väesalga ning eestlaste, kurelaste jt. abivägedega (kokku umbes 3000 meest, neist 200 rüütlit) oli kogunenud Klaipedasse, et alistada žemaidid. Žemaitide alistamine oli tähtis sellepärast, et võimaldas luua maismaasilla Saksa ja Liivi ordu valduste vahele. Lõunapiiri kindlustamiseks oli Saksa ordu 15. juunil 1260 sõlminud rahu Masoovia hertsogi Zemowitiga. Ühendatud vägesid juhtis Liivi ordu maamarssal Burchard von Hornhausen. Samal ajal tungis Leedu vägi (4000 meest) Kuramaale.
Lahing toimus Durbe järvest välja voolava jõe ääres ja kestis 8 tundi. Ühe kroonika kohaselt reetsid kurelased orduvendi ja lahkusid lahingust, misjärel ka eestlased põgenesid, teise järgi läksid kurelased enne lahingut orduvendadega tülli ja ründasid neid koos leedulastega.[1] Ühendatud orduvägi purustati. Liivimaa rüütlitest tapeti umbes 150, lihtsõdurite osas kaotuste kohta andmed puuduvad. 15 rüütlit langes vangi.
See oli ordurüütlite kõige suurem kaotus 13. sajandil. Suuruselt järgmises kaotuses Aizkraukle lahingus langes 71 rüütlit.
Lahingu tulemusena aeti ordurüütlid Žemaitijast minema. Zemgales, Kuramaal, Saaremaal ja Preisimaal puhkes ülestõus. Preislaste ülestõus suudeti maha suruda alles 1270. Leedu kuningas Mindaugas, kes oli hakanud kalduma ristiusu vastuvõtmise poole, loobus sellest plaanist ja jäi paganaks. Kuni 1280. aastateni ei suutnud sakslased sõjakäike paganate maadele jätkata ja see oli Leedule väga vajalik, et noor riik saaks jõudu koguda. Zemgale ja Kuramaa saavutasid osalise iseseisvuse ja ordul kulus mitukümmend aastat, enne kui nad suutsid taastada kontrolli nende alade üle.
Orduvägede pool langesid lahingus
- Liivi ordu maamarssal Burchard von Hornhausen,
- Liivi ordu marssal Heinrich von Botel,
- Taani-Rootsi sõjasalga juht hertsog Karl.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Mart Lätte, Eestlaste sõjalised kohustused keskajal, Tartu Ülikool 2009, lk 30