Eesti Loomaarstlik Ringvaade

Eesti Loomaarstlik Ringvaade on Eesti Loomaarstide Ühingu ajakiri, mida anti välja aastatel 1925–1940 ja hiljem uuesti 1989. aastast.

Ajalugu

1920. aastail oli Eesti Vabariigis veel vähe loomaarste ning seega oli neile suunatud erialakirjanduse väljaandmine raskendatud. Loomaarstiteaduse teemasid püüti kajastada ajakirjas Agronoomia, aga kuna sinna ei sobinud hästi kitsamad erialaartiklid veterinaaria vallast, siis hakkas Eesti Loomaarstide Selts 1925. aastal August Arvo Olt-Ojasalu initsiatiivil ajakirja Eesti Loomaarstlik Ringvaade välja andma. Ajakirja trükiti algul o/ü Vaba Maa kirjastuses.

Ajakirja väljaandmist toetas rahaliselt Loomatervishoiu Peavalitsus ja 1930. aastate teisel poolel ka Loomaarstide Koda.

1927. aastast hakati toimetuse koosseisu suurendama. Jaan Rabisoni asemel asusid ajakirja toimetama veterinaariaõppejõud Karl Saral ja Aleksander Rängel ning Tori hobusekasvatuse juhataja Mihkel Ilmjärv. Kuni 1928. aastani paiknes ajakirja toimetus Loomatervishoiu Peavalitsuse ruumides Tallinnas Rahukohtu tänaval, kuna kõik kolm varasemat toimetajat (A. Olt-Ojasalu, J. Rabison ja Karl Taagepera) töötasid algul pealinnas.

1928. aastal liitusid toimetusega Johannes Karlson (Kaarde), Gabriele Tehver (1935. aastani) ja Elmar Redlich ning toimetuse aadressiks sai loomaarstiteaduskond. Kui 1929. aastal liitus toimetusega ka Seerumilaboratooriumi juhataja Herman Peterson, siis kuulusid toimetusse kõigi tähtsamate veterinaarasutuste esindajad.

1929. aastast trükiti ajakirja Varraku kirjastuses, 1933. aastast K. Mattieseni trükikojas.

Täiendust sai toimetus veel 1932. aastal, kui liitus Julius Tehver (1935. aastani), ja 1935. aastal, kui A. Rängeli ja Reidlichi asemel tulid Vassil Ridala ja E. Roots. Alates 1936. aastast eristati toimetust (J. Kaarde, E. Ridala, Vassil Ridala ja Elmar Roots) ning toimkonda (toimetuse kolleegiumi), millesse kuulusid peale toimetuseliikmete veel August Arras, A. Ojasalu, H. Peterson ja K. Taagepera.

30. detsembril 1940 trükiti ajakirja pikaks ajaks viimaseks jäänud number. Viimasel ilmumisaastal oli toimkond kasvanud juba 16-liikmeliseks, kuna eelnevalt mainituile lisaks olid liitunud A. Laasi, A. Mõttus, H. Reiman, R. Säre, J. Tomberg, E. Vaud ja L. Voltri. Selleks ajaks olid tegevtoimetajateks olnud A. Olt-Ojasalu (1925–1928), Johannes Kaarde (1929–1939) ja Vassil Ridala (1940).

Tiraaž oli 1940. aastaks jõudnud 325–370 eksemplarini väljaande kohta, mis kattis täielikult loomaarstide vajadused, kuna sama aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 188 veterinaararsti (kellest 156 olid eestlased).

Eesti Loomaarstlikku Ringvaadet ilmus esimesel aastal seitse, aastail 1926–1929 kuusvihikut ning hiljem kuni ajakirja sulgemiseni kaheksa vihikut aastas. Kokku anti 16 aasta jooksul välja 3690 lehekülge ainestikku ehk keskmiselt 247,5 lehekülge aastas. Alustati 124-leheküljelisest aastamahust ning suurim maht 320 lehekülge saavutati 1938. aastal. 16 tegutsemisaasta jooksul oli ilmunud 396 originaalkirjutist ehk keskmiselt 24,4 artiklit aastas. Selle alla läksid teadustööd peaaegu kõigilt veterinaaridelt, aga ka naabervaldkondadest (näiteks hobusekasvatus).

Ajakirja hakati uuesti välja andma 1989. aastal. Peatoimetaja oli Jüri Parre, teised toimetajad O. Tamm, Jaagup Alaots, Enn Ernits, Mihkel Jalakas.

Toimetuse uuemad koosseisud

1. novembrist 2009 oli Eesti Loomaarstliku Ringvaate peatoimetaja Andres Aland ning toimetajad Kristel Peetsalu, Kristi Praakle-Amin, Kerli Raaperi, Alar Onoper ja Madis Aidnik.

2015. aastal on peatoimetaja Kerli Mõtus ning toimetajad Andres Aland, Mati Roasto, Henri Siimon, Alar Onoper ja Madis Aidnik.

Kirjandus

• Enn Ernits ""Eesti Loomaarstlik Ringvaade" aastail 1925–1940"

Välislingid

• Eesti Loomaarstlik Ringvaade: väljaanded