Eesti Võimlemisliit
Eesti Võimlemisliit (lühend EEVL) on võimlemise kõrgeim otsustus- ja esindusorgan, mis esindab kõiki erinevaid võimlemisalasid Eestis. Liit ühendab ning koordineerib järgmiste võimlemisalade tööd: ilu- ja rühmvõimlemine, sportaeroobika, akrobaatiline rühmvõimlemine (TeamGym), sportakrobaatika, trampoliinvõimlemine, aeroobika ja vesiaeroobika.
Rahvusvahelise võimlemisföderatsioon (FIG) liige on EEVL alates 18. juulist 1992 ning Euroopa Võimlemisliidu (UEG) liige alates 1. maist 1992. Samuti on EEVL Eesti Olümpiakomitee liige aastast 1989.[1]
Liidu kõrgeim organ on liikmete üldkoosolek, mida juhib liidu president. EEVL president on alates 2017. aastast Peeter Tishler. Organisatsioonilist tööd korraldab sekretariaat ja osakondade tööd asepresidendid.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Organiseeritud võimlemise algusajad
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesed andmed Eesti organiseeritud võimlemistegevusest pärinevad 19. sajandi teiselt poolelt. Võimlemine sai alguse Tartu üliõpilaste seas.
20. sajandi alguses hakati Eestis looma erinevaid spordiorganisatsioone. I Eesti spordikongressil (1919) otsustati luua Eesti Spordi Liit ja EOK. Sellele järgnes üksikute spordialade liitude loomine, 1922. aastal loodi Raskejõustiku ja Veespordi Liit ning just selle liidu alla koondati ka võimlemine.
1920. aastate teisel poolel hakkas Berliinis õppinud Ernst Idla korrastama Eesti võimlemiselu ning 1931. aastal loodi Tallinna Võimlemise Instituut.
Ernst Idlast sai ka 1936. aastal üleriigilise võimlemise üldjuht Eesti Spordi Keskliidus.[1]
Eesti Võimlejate Liit
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Idla eestvedamisel ning Leopold Tõnsoni toetusel 1934. aasta märtsis eraldus Eesti Raskejõustiku ja Veespordi Liidust võimlemise osakond, millest sai Eesti Võimlejate Liit (EVL), mille esimeheks sai A. Kukk. Liidu eesmärgiks oli võimlemise propageerimine, juhtide ettevalmistamine, võistluste korraldamine, FIG-ga kontakti loomine jpm. Koos Tallinna Võimlemise Instituudiga oli EVL-i peaülesandeks I Eesti Mängude võimlemispidustuste korraldamine, mille üldjuhiks sai Ernst Idla. Edaspidi jäigi EVL Eesti võimlemiselu koordineerima. Esimesed üleriigilised rühmvõimlemise võistlused korraldati juba 1937. aastal ning seal osales 21 rühma.
1938. aastal ilmus esimene number ajakirjal Eesti Võimleja, mida andis samuti välja EVL.
1939. aastaks kavandatud II Eesti Mängude jaoks korraldas EVL üleriigilised võimlemisjuhtide kursused.
Ernst Idla ei soovinud enam jätkata EVL-is ning asus looma E. Idla Võimlemise Instituuti, millest sai esimene erakool Eesti spordis.[1]
Nõukogude aeg
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude Liidus korraldasid sporti Rahvakomissaride Nõukogu juurde kuuluvad Kehakultuuri- ja Spordikomiteed ning spordialade föderatsioonid ning seetõttu likvideeriti kõik ühingud, seltsid ning liidud, nende hulgas ka Eesti Võimlejate Liit ja E. Idla Võimlemise Instituut.
1941. aastal alustatud ettevalmistused üleliiduliseks kehakultuurlaste paraadiks katkestas sõda.
Pärast sõda kehtestati Eestis nõukogulik juhtimissüsteem ning Eesti NSV Spordikomitee juurde moodustati sport- ja iluvõimlemise föderatsioonid.
7. aprillil 1984 asutati Eesti Rahvavõimlemise Föderatsioon (ERVF), esinaiseks sai Tiiu Tali. ERVF alustas seminaride korraldamise ning võimlemisjuhtide koolitamise ja atesteerimisega.
II Eesti Spordi Kongressil 1989. aastal taastati EOK ning tänu sellele sai ka võimalikuks õigusjärgne EVL-i taastamine. Presidendiks sai Uno Sahva ning uus põhikiri kinnitati 10. detsembril.
1990. aastal tekkis vajadus kõiki võimlemise alaliike ühendava organisatsiooni järele, sest Eesti Spordi Keskliidu taastamisel kerkis küsimus võimlemise esindatusest seal ning ka rahvusvahelistes organisatsioonides. 4. detsembril asutatigi Eesti Võimlemise Assotsiatsioon (EVA), mille raames ühinesid Iluvõimlemise Föderatsioon (IVF), Riistvõimlemise Liit (RVL) ja Eesti Võimlejate Liit (EVL), ERVF lõpetas oma tegevuse, kuna tema funktsioonid oli ülevõtnud taastatud EVL. EVA presidendiks valiti Mehis Pilv ning 12. detsembril taastati liikmesus Eesti Spordi Keskliidus.[1]
Eesti Võimlemisliit
[muuda | muuda lähteteksti]1992. aasta 1. mail sai EVA Euroopa Võimlemisliidu liikmeks ja 18. juulil FIGi liikmeks.
7. aprillil 1995 nimetati Eesti Võimlemise Assotsiatsiooni aastakoosolekul organisatsioon ümber Eesti Võimlemisliiduks (EEVL) ning liikmesorganisatsioonid nimetati osakondadeks. Asutajaliikmeteks olid võimlemisklubid Tallinna VK Piruett, Pärnu VK Rüht, Kilingi-Nõmme VK Githa, Viljandi VK Meetrum, Pärnu-Jaagupi SK Rõõm ja Narva iluvõimlemisklubi Fouette.[1]
Struktuur
[muuda | muuda lähteteksti]Alates 2016. aastast on EEVL jagatud kaheksaks toimkonnaks/töörühmaks. Iga võimlemisala tegevuse juhtimiseks on vastavate võimlemisklubide esindajatest moodustatud toimkonnad, et kindla võimlemisala tegevust Eesti Võimlemisliidus koordineerida. Igal toimkonnal on oma 5–8-liikmeline juhatus, mis valitakse üldkoosolekul. Juhatus omakorda valib vastava võimlemisala toimkonnast juhatuse esimehe, kelle tööülesandeks on toimkonna töö juhtimine. [1]Moodustatud on:
- Iluvõimlemise toimkond
- Rühmvõimlemise toimkond
- Harrastusvõimlemise toimkond
- Akrobaatilise rühmvõimlemise toimkond
- Sportaeroobika toimkond
- Trampoliinvõimlemise toimkond
- Sportakrobaatika toimkond
- Aeroobika ja rühmatreeningute töörühm [1][2]
Võimlemisalade tutvustus
[muuda | muuda lähteteksti]Iluvõimlemine
[muuda | muuda lähteteksti]Tegemist on väga elegantse, head tasakaalu, painduvust ning hüppevõimet nõudva spordialaga, millega tegelevad reeglina ainult naised. Saksamaalt 1920. aastal alguse saanud iluvõimlemises esialgu küll vahendeid kasutusel ei olnud, kuid aegamööda lisandusid vabaharjutusele ka vahendikavad. Esialgu olid võimlemisvahenditena kasutusel hüpits, kurikad, pall ning tamburiin, kuid nüüd on välja kujunenud viis ametlikku võimlemisvahendit, mida võistlustel kasutatakse ning nendeks on: hüpits, pall, lint, kurikad ja rõngas.[1]
Iluvõimlemises on võimalik võistelda individuaalvõimlemises (üks individuaalne võistleja) ning iluvõimlemise rühmkavades (viis võistlejat rühmas).
Rühmvõimlemine
[muuda | muuda lähteteksti]Rühmvõimlemine ehk AGG (Aesthetic Group Gymnastics) sai rahvusvaheliselt tuntuks 1996. aastal, mil viidi Soomes läbi esimene rahvusvaheline rühmvõimlemisturniir. Antud ala rühma kuulub 6–10 võimlejat, kes sooritavad vabaharjutuse, kasutades muusikat ning oma kehalist väljendusoskust, et luua rühmana voolav ning kunstiline kava.[1]
Harrastusvõimlemine
[muuda | muuda lähteteksti]Harrastusvõimlemine on väga lai valdkond, kus puuduvad kindlad reeglid. Harrastusvõimlemine hõlmab võimlemisega seotud huviringe, tantsulist võimlemist ning palju teisi liikumisharrastuse viise. Võimlemise harrastamine on viimaste aastakümnete jooksul populaarsemaks muutunud nii laste kui ka täiskasvanute seas, kuna võimlemise harrastamine tuleb kasuks absoluutselt igas vanuses.[3]
Sportaeroobika
[muuda | muuda lähteteksti]Sportaeroobika on välja kasvanud fitness-aeroobikast ning antud alal on võimalik võistelda erinevates kategooriates. Võistelda saab individuaalvõimlejana, segapaarina, kolmikuna, rühmana (viis võimlejat) tantsuaeroobikas ja steppaeroobikas. [1]Kuna sportaeroobikas esitatakse kiiretempolise muusika järgi kava, mis sisaldab raskeid elemente, tõsteid ning koreograafiat, peavad antud ala sportlastel olema väga hästi arendatud kõik kehalised võimed.
Sportakrobaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Akrobaatika oli tuntud juba iidsetel aegadel Mehhikos, Egiptuses ja Hiinas. Sportakrobaatika hõlmab erinevate staatiliste, dünaamiliste ja kombineeritud akrobaatikaelementide sooritamist. Sportakrobaatikas võisteldakse kas naiste paarina, meeste paarina, segapaarina, kolmikuna või nelikuna. Finaali pääsemiseks tuleb eelvõistlusel sooritada nii dünaamiline, staatiline kui ka kombineeritud kava. Finaalis tuleb esitamisele vaid kombineeritud akrobaatikakava.[1]
Rühmakrobaatika ehk TeamGym
[muuda | muuda lähteteksti]TeamGym on võistkondlik võimlemisala, kus tuleb sooritada kolm akrobaatilist ala: akrorada ehk akrobaatikarada, trampett ehk minibatuut ning vabaharjutus. Võistelda saab vastavalt võistkonnaliikmetele kas meeste, naiste või segavõistkonna kategoorias. Igasse võistkonda kuulub 8–10 võimlejat, kellest 6 peavad akrorajal ning trampetil sooritama kolm järjestikust seeriat. Vabaharjutusse peavad olema kaasatud kõik võistkonnaliikmed ning hinne kujuneb kõikide alade summeeritud hinde näol.[1]
Trampoliinvõimlemine
[muuda | muuda lähteteksti]Trampoliinvõimlemine koosneb kolmest alast: akrobaatikarajast, batuudihüpetest ja topelttrampetist. Trampoliinvõimlemine on keerukas ning täpne ala, mis nõuab head kehalist kontrolli ning akrobaatilisi oskusi.[1]
Aeroobika ja rühmatreeningud
[muuda | muuda lähteteksti]Aeroobika on spordiala, mida harrastatakse muusika saatel erinevaid harjutusi ning sammukombinatsioone sooritades. Aeroobika on väga hästi kohandatav vastavalt iga inimese treenitusele/soovidele ning seetõttu ka ülemaailmselt väga tuntud. Kuna tähtsal kohal on inimese üldise enesetunde parandamine ning piisava kehalise koormuse pakkumine on antud spordiala väga levinud harrastussportlaste seas. Aeroobikal ja rühmatreeningutel on palju stiile, intensiivsusastmeid ja eesmärke.[1] Rühmatreeningute kontseptsioone luuakse järjest juurde ning erinevad rühmatreeningud on spordiklubides saanud oluliseks osaks inimeste sportimisharjumustes. Rühmatreening võimaldab inimesel valida endale sobiliku treeningustiili ning koormuse ning treeneri juhtimisel trenni teha, mistõttu rühmatreeningud järjest populaarsemaks muutuvad.
Eesti Võimlemisliidu liikmed
[muuda | muuda lähteteksti]21.08.2018 seisuga on võimlemisliidul 67 liiget. Eesti Spordiregistris on võimalik ka EEVL-i liikmesklubidega tutvuda.
EEVL-i liikmed:
Akrobaatikakool PartnerAkro, Akrobaatikaklubi Tirel, Anna Melody Tantsu ja Iluvõimlemise Spordikool, Audentese spordiklubi, Eesti Spordiselts Kalev, Esteetilise võimlemise spordiklubi NIMFEJA, Elido Pole Studio, Flight Club postitantsu stuudio, Kilingi-Nõmme Võimlemisklubi Githa, Kohtla-Järve Spordiklubi KLEO, Kristjan Palusalu Spordiklubi, LifeDance Tantsustuudio, LP Võimlemisklubi, MTÜ Akrobaatikaklubi Twister, MTÜ Eksperimentaalse Liikumise Keskus, MTÜ Excite Dance, MTÜ Hotsport, MTÜ Prof Sport, MTÜ Spordiklubi Lääne-Virumaa Kalev, MTÜ Spordiklubi Nord, MTÜ Spordiklubi Pole Style, MTÜ Spordiklubi Traps, MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, MTÜ Tsirkusestuudio Folie, MTÜ Võimlemisklubi Flex, MTÜ Võimlemisklubi Tallinna Ülikool, Narva Iluvõimlemise Klubi Fouette, Narva Pärlid spordiklubi, Saaremaa Võimlemisklubi Gymnastika, Sillamäe fitnessiklubi Alligator, Sillamäe Spordiklubi Kalev, Spordiklubi Adlant, Spordiklubi Airi, Spordiklubi Airpark, Spordiklubi Biomechanics Group, Spordiklubi Fööniks, Spordiklubi Kati, Spordiklubi Maribel, Spordiklubi Reval-Sport, Spordiklubi Trefoil, Studio Happy Dancers, Tantsu- ja spordiklubi T.W.I.S.T CREW, Tartu Spordiselts Kalev, Tatiana Ilvese VK Võimlemisklubi, Tervise- ja Spordiklubi Arena, Terviseklubi Ingel, Tip-Top Klubi, Vertical Fitness, Võimlemisklubi Rütmika, Võimlemisklubi Akros, Võimlemisklubi Bellezza, Võimlemisklubi Elegance, Võimlemisklubi Graatsia, Võimlemisklubi Janika, Võimlemisklubi Janika Tallinn, Võimlemisklubi Meetrum, Võimlemisklubi MyGym, Võimlemisklubi Noorus, Võimlemisklubi Olymp, Võimlemisklubi Piruett, Võimlemisklubi Pärl, Võimlemisklubi Rüht, Võimlemisklubi Sistrum, Võimlemiskool Kirke, Võimlemis- ja Tantsuklubi Keeris, Võimlemistreenerite Klubi Katrek, We Pole Dance Studio.[1][2]