Heino Ahven
Heino Ahven (11. november 1919 Räpina – 22. aprill 1988 Tallinn) oli eesti keeleteadlane.[1]
Osales 1942–1943 kirjandusrühmitises Tuulisui.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Oktoober 2019) |
Töökohad
[muuda | muuda lähteteksti]- Oli 1947. aastast Emakeele Seltsi vastutav sekretär
- 1969. aastast teadussekretär
- Korraldas 1958. aastani Emakeele Seltsi korrespondentide võrku, toimetas väljaannet „Kogumistöö juhendaja eesti keele alal”
- (1–7, 1949–58), koostas murdetekstide kogumikke ja oli Emakeele Seltsi väljaannete (Emakeele Seltsi aastaraamat, 1–33, 1955–89; „Kodumurre”, 1–21, 1960–89) tegevtoimetaja ning keelepäevade mõtte algataja
Töid
[muuda | muuda lähteteksti]- Emakeele Selts. Lühiülevaade minevikust ja tänapäevast. 1970
- Kolm Ahvenat: Kalju, Heino, Lembitu luulet. Koostas ja kohendas Eeva Ahven. 2002[2]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1986 Eesti NSV teeneline kultuuritegelane
- 1994 Eesti Vabariigi teaduspreemia[3]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vend oli luuletaja Kalju Ahven ja venna Agu poeg oli poliitik Mati Ahven.
Tema abikaasa oli Eeva Ahven.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Heino Ahven". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 15.10.2019.
- ↑ "Töid". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 15.10.2019.
- ↑ "Töökohad". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 15.10.2019.