Interferoonid
|
See artikkel räägib valkudest; immunoteraapias kasutatavate ravimite kohta vaata artiklit Interferoonid (ravimid) |
Interferoonideks (inglise keeles interferons, lühend IFN) nimetatakse paljude selgroogsete loomade kehas mitmesuguseid rakkude komplekteeritavaid ja vabastatavaid valke, mille ülesandeks on immuunvastus.
Interferoone komplekteerivad lümfotsüüdid ja fibroblastid.[1]
Interferoonid soodustavad antiviraalset (Th1 tüüpi) immuunvastust ja evivad pahaloomuliste kasvajarakkude paljunemise vastast ja viirustevastast toimet.
Nad suurendavad T-rakkude tsütotoksilisust ja õgirakkude fagotsütoosivõimet.[2]
Interferoonid liigitatakse tsütokiinide hulka.[3]
Interferoonide retseptorid, geenid, rakud ja signaalirajad võivad erineda nii liigiti kui indiviiditi.
Klassifikatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Eristatakse kolme liiki interferoone:
- IFN I ehk IFN -α/β – (IFNa, IFNb, IFNe, IFN-κ, IFN-τ, IFN-ω, IFN-δ (sigadel))
- IFN II ehk IFN-γ – (IFNg)
- IFN III (IFN l; IL28/29).
Komplekteerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Interferoone on võimelised tootma, erinevates mahtudes, enamik tuumaga rakke. Nii näiteks toodavad viirusnakkuste korral:
- IFN I – plasmatsütoidsed dendriitrakud, IFNa-d leukotsüüdid, IFNb-d fibroblastid;
- IFN II – IFNg T-rakud ja NK-rakud;
- IFN III – dendriitrakud (DC).
Viirusevastane toime
[muuda | muuda lähteteksti]Interferoonide toimel püütakse muuta veel nakatumata rakud viiruse suhtes resistentseks ning juba viirusega nakatunud rakkudes püütakse indutseerida viiruse genoomi ja valkude lagundamist.
Nii näiteks indutseerivad interferoonid gripiviiruse infektsiooni algfaasis tsütokiinide (TNFα, TNFβ, IL-6, IL-8, MIP-1a) komplekteerimist.[4]
Viiruste vastutoime
[muuda | muuda lähteteksti]Mitmed viirused on omandanud resistentsuse interferoonidele, nii pidurdab näiteks gripiviiruse mittestruktuurne valk (NS1) interferooni antiviraalset mõju ja aitab seega kaasa gripiviiruse levikule peremeesorganismis.
Viirused, nagu gripiviirus, marutõveviirus, vesikulaarstomatiidi viirus ja Ebola viirus suudavad inhibeerida rakusisese viiruse signaliseerimisrada blokeerides signaalijana toimiva RIG1-geeni, mille ülesandeks on interferooni IFN-α/β sünteesi käivitamine.
Ebola viirus
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Ebola viirushaigus
Uurijad on tuvastanud, et Ebola viiruse valgud VP24 ja VP35 blokeerivad peremeesorganismi interferooni (IFN)-alfa/beeta sünteesi ja signaali edastamist IFN-alfa/beeta ja IFN-gamma retseptoritele[5] ning takistavad bioloogiliste vahendajaainete signaalide saatmist rakutuuma [6] ja osalevad seeläbi kaasasündinud immuunsuse inhibeerimises.
Interferoonid ravimitena
[muuda | muuda lähteteksti]Geneetiliselt muundatud soolekepikesed
[muuda | muuda lähteteksti]1983. katsetati interferoonide tootmist geneetiliselt muundatud soolekepikestega (E.coli) [1]
Immunostimulaatorid
[muuda | muuda lähteteksti]Interferoone toodetakse biotehnoloogilistel meetoditel ja kasutatakse ka inimeste ja loomade immunoteraapias (ATC-kood: L03AB–immunostimulaatorid).[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 D.J.Weatherall, J.G.G.Ledinghma, D.A.Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Volume 1, Oxford University Press, 5.10, 1983, Vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 304:2004.
- ↑ Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 726, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
- ↑ Sirje Rüütel Boudinot,Organismi immuunvastus gripiviirusele, artikkel EL 2009/12, Veebiversioon (vaadatud 01.03.2014)
- ↑ Christopher F. Basler ja Gaya K. Amarasinghe, Evasion of Interferon Responses by Ebola and Marburg Viruses, J Interferon Cytokine Res., september 2009; 29(9): 511–520., doi: 10.1089/jir.2009.0076, PMCID: PMC2988466, veebiversioon (vaadatud 18.09.2014) (inglise keeles)
- ↑ Michael C. Purdy, Study reveals how Ebola blocks immune system, 13. august 2014, veebiversioon (vaadatud 17.08.2014) (inglise keeles)
- ↑ INTERFERON ALPHA-2B FOR VETERINARY USE, Veebiversioon (vaadatud 01.03.2014) (inglise keeles)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Mart Saarma, Interferoonide toimemehhanismidest, veebiversioon (vaadatud 1.03.2014)
- Bazer FW, Spencer TE, Johnson GA., Interferons and uterine receptivity. Lühikokkuvõte., Semin Reprod Med. 2009 Jan;27(1):90-102. doi: 10.1055/s-0028-1108013., 5. veebruar 2009, veebiversioon (vaadatud 24.11.2014.a.)(inglise keeles)
- Eesti Ravimiamet, Beetainterferoonid: trombootilise mikroangiopaatia ja nefrootilise sündroomi risk, 12.august 2014