Mine sisu juurde

Ioonmootor

Allikas: Vikipeedia
NASA 2,3 kW NSTAR ioonmootori testimine Deep Space 1 kosmosesüstiku küljes Jet Propulsioni laboris

Ioonmootor on kosmosetehnikas kasutatav mootor, mis tekitab tõukejõu väljapaisatud kiirendatud ioonide reaktiivjõuga. Ioonmootoreid liigitatakse nende tööpõhimõtte järgi elektrostaatilise ja elektromagnetilise jõu kasutamise alusel elektrostaatilisteks ja elektromagnetilisteks ioonmootoriteks. Elektrostaatilised ioonmootorid kasutavad ioonide kiirendamiseks osakestele elektriväljas mõjuvat Coulombi jõudu. Elektromagnetilised ioonmootorid kasutavad ioonide kiirendamiseks Lorentzi jõudu.

Ioonmootorite tekitatav tõukejõud on võrreldes tavapäraste raketimootoritega väga väike, kuid neil mootoritel on väga suur eriimpulss ja kasutatava kütuse efektiivsus. Suur kütuse efektiivsus saavutatakse väljapaisatavate osakeste kiirendamisega suurte kiirusteni. Mootorid kasutavad väga suurt elektrilist võimsust ja nende jõudlus on piiratud toiteallika elektrilise võimsusega (samal ajal kui keemilised raketimootorid on energeetiliselt piiratud).[1] Piisavalt suure võimsusega mootorid võivad pika aja vältel väikest jõudu rakendades saavutada kokkuvõttes suuri kiirusi.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektriliste veomootorite idee isa on Konstantin Tsiolkovski, kes avaldas selle aastal 1911.[2] Seejuures esimene dokumenteeritud elektriliste veomootorite ülesmärkimine leidub Robert H. Goddardi käsitsi kirjutatud märkmetest kuupäevaga 6. september 1906.[3]

Esimesi katsetusi ioonmootoritega teostas Goddard Clarki Ülikoolis aastatel 1916–1917.[4] Tehnoloogiat soovitati kasutamiseks suurtel kõrgustel vaakumilähedases keskkonnas, kuid mootori tõukejõudu demonstreeriti ioniseeritud õhuvooludega atmosfäärirõhul.

Ideed mainiti taas Hermann Oberthi teoses "Wege zur Raumschiffahrt", mis ilmus 1923. aastal. Obnerth selgitas selles oma mõtteid massi kokkuhoiust elektriliste veomootoritega, ennustas selle kasutamist kosmoselaevade kiirendamisel ja asendi kontrollimisel ning pooldas laetud gaaside elektrostaatilist kiirendamist.[2]

Üldine kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ioonmootorid kasutavad tõukejõu tekitamiseks ioonide (elektriliselt laetud aatomid või molekulid) impulssi. Ioonide kiirendamise meetod on süsteemidel erinev, aga kõik nad võtavad arvesse ioonide laengu ja massi suhet. Laengu ja massi suhe näitab, et juba väike elektrivälja potentsiaali muutus võib põhjustada väga suuri osakeste väljapaiske kiirusi. See vähendab reaktsiooniks vajamineva kütuse massi, kuid suurendab vajalikku erivõimsust võrreldes keemiliste raketimootoritega. Ioonmootoritega on seetõttu võimalik saavutada väga kõrgeid eriimpulsi väärtusi. Nõrga tõukejõu puuduseks on väike kosmoselaeva kiirendus. Vooluallikate energiatootmise võimekus on üldiselt korrelatsioonis nende massiga, mistõttu suure võimsususega kaasneb tihti ka suur mass, mis omakorda nullib suure võimsuse tekitatud kiirenduse. Madal tõukejõud teeb ioonmootorid ebasobivaks kosmoselaevade orbiidile saatmiseks, samas on need ideaalsed kosmoses vajaminevateks manöövriteks.

On projekteeritud väga palju erinevad ioonmootoreid, kuid nad kõik on jagatavad kahte üldkategooriasse. Mootorid liigitatakse kas elektrostaatilisteks või elektromagnetilisteks. Nende peamine erinevus on ioonide kiirendamise meetodis.

  • Elektrostaatilised ioonmootoreid kasutavad Coulombi jõudu ja kiirendavad ioone elektriväljas.
  • Elektromagnetilised ioonmootorid kasutavad Lorentzi jõudu, et kiirendada ioone.

Tavaliselt kasutatakse ioonmootorite toitmiseks päikesepaneele, kuid suurte kauguste puhul päikesesüsteemist ja päikesest kasutatakse tuumaenergiat. Mõlemal juhul on tippvõimsus piiratud ja võimsuse tõstmine tähendab ka vooluallika massi suurenemist, mis ei ole alati otstarbekas. Vaatamata piiratud võimsusele pakuvad mõlemad toiteallikad peaaegu piiramatult energiat ja seega ioonmootori pikka kasutusaega võrreldes kaasavõetud kütusega töötavate süsteemidega, mis lakkavad töötamast kütuse otsalõppemisel.

Elektrostaatilised ioonmootorid

[muuda | muuda lähteteksti]

Võrega elektrostaatilised ioonmootorid

[muuda | muuda lähteteksti]
Diagramm võrega ioonmootori kohta

Võrega elektrostaatilised ioonmootorid (inglise keeles Gridded electrostatic ion thrusters) kasutavad tavaliselt ksenooni, mis on väärisgaas. Gaas ei oma laengut ja see ioniseeritakse energeetiliste elektronide põrgetega. Neid elektrone on võimalik tekitada termoemissiooniga katoodilt ja kiirendada katoodi ja anoodi vahelises elektriväljas (Kaufmani tüüpi ioonmootorid).

Positiivse laenguga ioonid eraldatakse süsteemiga, mis koosneb kahest või enamast erineva avasuurusega võrest. Võrede piirkonda jõudes kiirendatakse ioone võredevahelise elektrivälja abil kuni nad saavutavad lõpliku energia umbes 1–2 keV.

Ioonmootorist väljuvad ainult positiivse laenguga ksenooni ioonid. Vältimaks kosmoselaeva laadumist negatiivse laenguga on mootori lähedale paigaldatud lisakatood, mis emiteerib elektrone. Ioonivooga vastasmärgilise laengu väljastamine tagab elektrilise neutraalsuse ja väldib seega ioonide voo tagasitõmbumist kosmoselaevale.[5]

Mõned seda tehnoloogiat kasutavad mootorid:

  • NASA Solar electric propulsion Technology Application Readiness (NSTAR)
  • NASA’s Evolutionary Xenon Thruster (NEXT)
  • Nuclear Electric Xenon Ion System (NEXIS)
  • High Power Electric Propulsion (HiPEP)
  • EADS Radio-Frequency Ion Thruster (RIT)
  • Dual-Stage 4-Grid (DS4G)[6][7]
Halli ioonmootori skeem

Halli efekti mootorid

[muuda | muuda lähteteksti]

Halli efektil töötavad mootorid (inglise Hall effect thrusters) kiirendavad ioone silindrilise anoodi ja katoodi moodustava plasma vahelise elektrivälja abil. Suurem osa gaasist (tavaliselt ksenoon) juhitakse anoodi lähedale, kus see ioniseerub ja suundub katoodi suunas. Katoodile suundudes ioonid kiirenevad ja neutraliseeruvad elektronidega kohtudes. Selle protsessi tulemusel moodustuvad suure kiirusega mootorist väljuvad neutraalsed osakesed.

Elektriline väljaemissioon tõukur

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektriline väljaemissioon tõukur (inglise Field emission electric propulsion – FEEP) kasutab lihtsat süsteemi vedelmetallide ioonide kiirendamiseks, mis koosneb väikesest kütuse reservuaarist vedelmetalliga, peenikesest torust ja torule järgnevast kiirendist. Enamik süsteeme kasutab metallidena tseesiumit või indiumi, kuna nende aatommassid on suured, neil on madal ionisatsioonipotentsiaal ja sulamistemperatuur. Kui vedelmetall jõuab toru lõppu, siis seal eksisteeriva tugeva elektrivälja tõttu vedeliku pind deformeerub ja sealt eraldub positiivne ioon.[8] Osakese kiirenemine toimub elektrivälja toimel. Kosmoselaeva negatiivselt laadumise vältimiseks on vaja lisaelektronide allikat ioonivoo neutraliseerimiseks.[8][9]

"Kütused"

[muuda | muuda lähteteksti]

Ioonmootorite valdkonnas mõistetakse kütuse all gaasi või metalli, mille aatomeid ja molekule ioniseeritakse ja kiirendatakse. Ionisatsiooni energia moodustab väga suure osa mootorites kasutatavast energiast. Seetõttu on kütuse puhul oluline, et selle molekuli või aatomit oleks kerge ioniseerida ja selle massi/ionisatsiooni energia suhe oleks võimalikult suur. Lisaks ei tohiks kütus põhjustada mootori detailide olulist erosiooni ja saastata kosmosesõidukit.[10]

Paljud praegused lahendused kasutavad kütusena ksenooni, kuna seda on lihtne ioniseerida, ta omab suurt aatomi järjenumbrit – aatommassi, ta on inertne ja põhjustab vähe erosiooni. Samas, ksenoonivarusid maailmas napib ja see gaas on väga kallis.

Vanemad lahendused kasutasid ka elavhõbedat, aga see on toksiline ja kallis, saastab kosmoselaeva ja seda on raske mootorisse juhtida ja doseerida.

Kütusena kaalutakse ka teisi aineid, näiteks vismutit, millega teostatud uurimistulemused on paljulubavad, eriti ilma võreta mootorite korral nagu Halli efekti ioonmootorid.

VASIMR tüüpi (ja teiste plasmapõhiste) mootoritega on teoreetiliselt võimalik kasutada praktiliselt iga ainet. Praeguste testide kõige praktilisem mootorikütus on argoon, mis on suhteliselt laialt levinud ja odav gaas.

Rakendused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ioonmootorid omavad mitmeid rakendusi kosmoses liikumisel. Parimad rakendusvaldkonnad ioonmootoritele on pika elueaga missioonid, kus suurt kiiruse muutust ei ole vaja. Näiteks orbiidi korrigeerimine, atmosfääri hõõrde kompenseerimine Maa-lähedastel orbiitidel, raketikütuse transportimine hoidlatest ning asukoha ja asendi täppishäälestus teaduslike missioonide korral. Ioonmootoreid saab kasutada ka planeetidevahelistel ja "sügava kosmose" – päikesesüsteemiväliste missioonide korral, kus lennuaeg ei ole väga oluline. Pidev tõukejõud võib väga pika aja jooksul põhjustada suurema kiiruse kogunemise kui tavalise raketimootori piiratud tööajaga.[11][12]

Kõrgepinge ioontiivik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ioontiivik koosneb kahest elektroodist. Üks elektroodidest on suure pindalaga fooliumplaat ja teine peenike traat. Elektroodidele rakendatakse kõrgepinge ca 16 kV, mille tulemusena tekib elektrituul peenema elektroodi poolt laiema elektroodi suunas.[13][14]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Electric Spacecraft Propulsion, Electric versus Chemical Propulsion, ESA Science & Technology
  2. ↑ 2,0 2,1 E. Y. Choueiri. "A Critical History of Electric Propulsion: The First 50 Years (1906–1956)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24.06.2007. Vaadatud 07.11.2007.
  3. ↑ Mark Wright, April 6, 1999, science.nasa.gov, Ion Propulsion 50 years in the making
  4. ↑ "Robert H. Goddard – American Rocket Pioneer". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuni 2009. Vaadatud 16. jaanuaril 2012.
  5. ↑ "Innovative Engines – Glenn Ion Propulsion Research Tames the Challenges of 21st Century Space Travel". Originaali arhiivikoopia seisuga 20.06.2015. Vaadatud 19.11.2007.
  6. ↑ "ESA and ANU make space propulsion breakthrough". ESA. 11.01.2006. Vaadatud 29.06.2007.
  7. ↑ ANU Space Plasma, Power & Propulsion Group (SP3) (06.12.2006). "ANU and ESA make space propulsion breakthrough". DS4G Web Story. The Australian National University. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.06.2007. Vaadatud 30.06.2007.
  8. ↑ 8,0 8,1 Colleen Marrese-Reading, Jay Polk, Juergen Mueller, Al Owens. "In-FEEP Thruster Ion Beam Neutralization with Thermionic and Field Emission Cathodes" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13.10.2006. Vaadatud 21.11.2007. liquid state and wicked up the needle shank to the tip where high electric fields deform the liquid and extract ions and accelerate them up to 130 km/s through 10 kV.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Marcuccio, S. "The FEEP Principle". Originaali arhiivikoopia seisuga 25.12.2007. Vaadatud 21.11.2007.
  10. ↑ Rocket Propulsion Elements- Sutton & Biblarz 7th edition
  11. ↑ Oleson, S. R., & Sankovic, J. M. "Advanced Hall Electric Propulsion for Future In-Space Transportation" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22.01.2004. Vaadatud 21.11.2007.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ K. Sankaran, L. Cassady, A.D. Kodys and E.Y. Choueiri. "A Survey of Propulsion Options for Cargo and Piloted Missions to Mars". Originaali arhiivikoopia seisuga 22.12.2007. Vaadatud 21.11.2007.{{cite web}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ http://www.skeemipesa.ee/korgepinge-ioontiivik/ Kõrgepinge ioontiivik, vaadatud 26.12.2016
  14. ↑ http://www.youtube.com/watch?v=ho5tUt-Pljo Video kõrgepinge ioontiivikust, vaadatud 26.12.2016

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ioonmootor&oldid=6488391"