Mine sisu juurde

Jääkaru

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Jääkaru
Jääkaru (Ursus maritimus)
Jääkaru (Ursus maritimus)
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Karulased Ursidae
Perekond Karu Ursus
Liik Jääkaru
Binaarne nimetus
Ursus maritimus
Phipps, 1774
Jääkaru areaal
Jääkaru areaal
Sünonüümid
  • Thalarctos maritimus (Phipps, 1774)
  • Ursus marinus Pallas, 1776
  • Ursus polaris Shaw, 1792
  • Ursus jenaensis (Knottnerus-Mayer, 1908)
  • Ursus labradorensis (Knottnerus-Meyer, 1908)
  • Ursus eogroenlandicus (Knottnerus-Meyer, 1908)
  • Ursus groenlandicus (Birula, 1932)
Video maadlevatest jääkarudest Kanadas

Jääkaru (Ursus maritimus) on karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonna loomaliik, kes elab eelkõige Arktikas ning on maismaa suurim kiskja.

Jääkaru on hästi kohastunud eluks arktilises keskkonnas. Tema tihe karvkate koosneb alus- ja pealiskarvast, mis on rasune ja hoiab hästi soojust. Pikad ning seest õõnsad pealiskarvad püüavad hästi päikesevalgust ja muudavad karvastiku säravvalgeks. Tema karvastik on ka vetthülgav, mistõttu on seda võimalik pärast ujumist kiiresti kuivaks raputada. Jääkaru nahk on must. Naha all on kuni 11 cm paksune rasvakiht, mis on hea energiavaru. Paksu rasvakihi ja karvastiku tõttu on soojakadu minimaalne.[1]

Kuna jääkaru veedab suurema osa oma elust merejääl, siis nimetatakse teda ka merekaruks, mis on tema ladinakeelse nime tõlge. Jääkaru on kohastunud ka eluks vees. Peale ainulaadse paksu kasuka ja rasvakihi on tal ka esikäppade varvaste vahel ujunahad. Tugevad esikäpad on tal aerudeks ja saagi uimastamiseks ning tagakäpad annavad ujudes hoogu ning töötavad tüürina. Loom on võimeline sukelduma kuni kolmeks minutiks, mil ta ninasõõrmed sulguvad. Ta on korraga võimeline ujuma mitu päeva.[2]

Põhiandmed

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m

Kõrgus püstiasendis: 2,4–3,3 m

Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai

Kaal: isastel 300–650 kg, emastel 175–300 kg

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Suguküpsus: 3–5-aastaselt

Paaritumisperiood: märtsi lõpust mai alguseni

Tiinuse kestus: 195–265 päeva

Poegade arv: tavaliselt 2

Eluviis

[muuda | muuda lähteteksti]

Harjumuspärane eluviis: elavad eraldi

Toitumine: hülged, loomakorjused, taimestik

Eluea pikkus: 25–30 aastat, vangistuses kuni 45

Toitumine ja jahipidamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Jääkaru toitub kõige rohkem hüljestest. Peamine toiduallikas on viigerhüljes (Pusa hispida), mis on suuruse poolest paras igas vanuses jääkarule. Teine oluline saakloom on habehüljes (Erignathus barbatus), keda õnnestub enamasti tabada eelkõige suuremal isakarul. Grööni hüljes (Pagophilus groenlandicus) on Arktika arvukaim hülgeliik. Kuna nad moodustavad pesitsusajal suuri kolooniaid, on nende pojad jääkarudele kerge saak. Teised hülgeliigid sattuvad jääkaru toidulauale harvem. Arktilistel aladel levinud hiiglaslik morsk (Odobenus rosmarus) oleks küll toiduna hea, kuid tema küttimine on jääkarule väga ohtlik, sest tal on kuni ühemeetrised hiiglaslikud kihvad. Vaal sattub jääkaru toidulauale harva ja enamasti vaid siis, kui ta on jäänud jääpankade vahele lõksu.[3]

Hüljestele peavad nad jahti jääaukude juures, kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsetavad on suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad – nagu ka nende sugulased – taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms.[viide?]

Harjumused

[muuda | muuda lähteteksti]

Jääkarud veedavad suurema osa aastast rüsijää lahvanduste piirkonnas. Kõige meelsamini viibivad nad lahvanduspiirkonnas, kus lisaks jääle on avavett ja maapinda. Nad on harilikult aktiivsed kogu aasta vältel.[viide?] Toidu otsimisega tegelevad nii päeval kui öösel.

Kuna jääkaru veedab suurema osa oma elust merejääl, siis kutsutakse teda ka merekaruks, mis on tema ladinakeelse nime tõlge. Jääkaru on kohastunud ka eluks vees. Lisaks tema unikaalselt paksule kasukale ning rasvakihile on tal esikäppade varvaste vahel ujunahad. Tugevad esikäpad on tal aerudeks ning tagakäpad annavad ujudes hoogu ning töötavad tüürina. Loom on võimeline sukelduma kuni kolmeks minutiks, mil ta ninasõõrmed sulguvad ning korraga on ta võimeline ujuma mitu päeva.[1] Kiirus võib ujumisel olla kuni 10 km tunnis.[4]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Emane jääkaru poegadega

Jääkarude paaritumisaeg langeb varasuvesse, peamiselt aprillikuusse. Sel ajal läbivad isased emaste otsingul pikki vahemaid. Kuna jääkarud on üksikelulised, siis püsib sigimisperioodil paar koos vaid umbes nädala, mille järel isakaru lahkub ning läheb uutele jahimaadele või uue paarilise otsingule.[2]

Oktoobris-novembris hakkab emakaru pesa ehitama, milleks on lumealune suur koobas, pika suudme ja kahe kambriga. Suudme ta sulgeb ning jääb talveunne. Tiinus kestab emasloomal 195–265 päeva.[2]

Järglased sünnivad tavaliselt detsembris ning koopas püsitakse kuni kevadeni. Poegi sünnib korraga tavaliselt 1–3 ning pesakondi on emasloomal elu jooksul kuni viis, mis teeb temast ühe väiksema sündimusega imetaja.

Esimestel kuudel sõltuvad järglased täielikult emast. Nad on sündides pimedad, hammasteta ning kaetud vaid õhukese karvkattega ning nende kaal jääb 0,5 kg juurde. Poegade sünnist kuni esimese koopast väljumiseni emakaru ei söö ning elab kogutud rasvavarudest.

Järglased püsivad emaga 2,5–3 aastat, mil nad õpivad küttimist, ujumist ning ellujäämist karmides oludes.[5]

Liigiomaseid omadusi

[muuda | muuda lähteteksti]
  • jääkarudel on väga tundlik haistmismeel ning nad on võimelised tundma loomakorjuse lõhna isegi 30 km kauguselt. Nad suudavad leida üles ka peaaegu kahemeetrise lume- ja jääkihi varjus lebavaid hülgeid.[viide?]
  • jääkaru toidujäätmetest on täielikus sõltuvuses hulgaliselt polaarrebaseid, kes karude puudumise korral nälga sureksid.[viide?]
  • jääkarud võivad joosta kiirusega 40 km tunnis. Tavaline aeglane tempo on 3–6,5 km tunnis[viide?]
  • temperatuur jääkarude urgudes võib olla kuni 40 kraadi välistemperatuurist kõrgem.[viide?]
  • jääkarud liiguvad täpses vastavuses jää tekke ja kadumisega.[6]
  • mida kauem peab jääkaru tulema toime maismaal, seda pikemalt tuleb tal läbi ajada energiarohke toiduta (hülged) ning elada eelmise merejääperioodi jooksul kogutud rasvast.[6]
  • 27. veebruaril peetakse rahvusvahelist jääkarude päeva.[7]

Vaenlased

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna jääkaru on tippkiskja ehk ta asub toiduahela tipus, siis looduslikud vaenlased tal puuduvad. Küll aga ohustavad teda salakütid, kes jahivad liha ja nahka. Samuti võivad nad hukkuda võideldes teiste jääkarudega. Pojad langevad saagiks teistele karnivooridele nagu näiteks hundid või polaarrebased ning vahel harva ka emaskarule, kui ta on alatoidetud ega ole võimeline hülgeid küttima.[8]

Jääkarud on eriti vastuvõtlikud haigusele nimega trihhinelloos, mis on liha- ja kõigetoiduliste imetajate nakkushaigus ning mille nad saavad toitumise teel haigelt hülgelt.[9]

Levila

[muuda | muuda lähteteksti]

Arktika, Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Aasia põhjaalad. 2019. aasta oktoobris avaldas Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) jääkarude spetsialistide rühm uue jääkaru populatsioonide hinnangu, mis näitab, et jääkarude alampopulatsioonidest neli alampopulatsiooni on tugevas languses, kusjuures kaheksa populatsiooni andmed on endiselt puudulikud. Hea uudis on see, et viis populatsiooni on püsinud stabiilsena ning kahel on näha isegi tõusutrendi.[10]

Jääkaru ökoloogiline roll

[muuda | muuda lähteteksti]
Jääkaru

Jääkaru kui tippkiskja mängib Arktika ökoliigilises tasakaalus suurt rolli. Jääkarud on spetsialiseerunud jahtima jää pinnal hülgeid, kust nad tarbivad eelisjärjekorras naha alt kaloririkast rasva. Jääkarud ja viigerhülged (Phoca hispida) on üksteise populatsioonide kontrollimisega seotud nii tugevalt, et teades ühe liigi populatsiooni, on võimalik eeldada ka teise arvukust.[11]

Kliimasoojenemise tagajärjel on merejää ulatus ja kestvus vähenemas ning jääkarud on sunnitud aina pikemat aega veetma maismaal. Kuna nad ei ole kohanenud maismaal hülgeid jahtima, siis peavad nad pikemat aega läbi ajama enda peamise söögita. Sellest tingituna on jääkarud sunnitud kohanema uute oludega ning maismaal langevad aina enam saagiks pesitsevate lindude munad. Jääkarud mõjutavad tugevalt lindude arvukust, jõudes pesadeni varakult võivad nad rohkem kui 90% pesadest rüüstata enne tibude koorumist.[12]

Kuigi jääkarud on tippkiskjad, siis aeg-ajalt langevad ka nemad teiste loomade saagiks. Haruldane, kuid dokumenteeritud on jääkarupoja murdmine polaarhuntide poolt[13] ning ohuks võivad olla ka mõõkvaalad (Orcinus orca)[14]. Jääkarudest maha jäänud korjused on oluliseks toiduallikaks teisele loomadele, näiteks jääkajakale ja polaarrebasele.[15]

Kliimamuutus

[muuda | muuda lähteteksti]
Nälginud jääkaru, kel on merejää sulamise tagajärjel olnud raskusi toidu kättesaamisega

Oma evolutsiooni ajaloo jooksul on jääkarud kogenud mitut soojenemis- ja jahenemisperioodi[16]. Maa kliima on planeedi ajaloo vältel pidevalt muutunud ning see jätkub ka tulevikus. Kuigi viimase mõnesaja tuhande aasta jooksul on olnud praegusest ka soojemaid perioode, siis teist nii kiiret temperatuuritõusu lähiajaloost ei leia[17]. Kõige enam on soojenenud Arktika, kus temperatuur on tõusnud planeedi keskmisest enam kui kaks korda kiiremini. Viimase 40 aastaga on kadunud pea pool Põhja-Jäämere jääkattest. Merejää on aga Arktika ökosüsteemis üks olulisem komponent. Kõige tundlikum jää vähenemise suhtes on toiduahela tipus olev jääkaru. Enim avaldab kliimamuutus mõju liigi ökoloogiale, levikule ja arvukusele[16].

Kliimamuutustest tingitult on jääkarude peamine elupaik, merejää, meeletu kiirusega vähenenud. 2021. aasta seisuga on karude asetsemise tihedus merejää pinna kohta Barentsi meres, kus on merejää pindala hulk veel kriitiliselt madalal tasemel, 0,001 karu kohta. See-eest Lõuna-Hudsoni lahes ulatub karude tiheduse hulk pindala kohta 0,02 karuni ning sõltuvalt aastaajast on merejää täielikult sulanud ja karud on sunnitud kolima maismaale[18].

Väljasuremise ohud

[muuda | muuda lähteteksti]

Jääkarule on kliimamuutustega seoses kõige kriitilisemaks ohuallikaks elupaikade ja jahimaade kadumisest tingitud toitainete puudus ja nälgimine. Jääkarud jahivad hülgeid avamere jääkihil, kuid kliimasoojenemisest tulenevalt sulab jää enne, kui karud jõuavad kasvatada piisava rasvakihi. Samuti peavad karud jääpankade vahel rohkem ujuma ja sellega rohkem energiat kulutama[16]. Kliimasoojenemine põhjustab jääkarudele muidki ebameeldivusi: suureneb ülekuumenemise oht ja kaovad poegimisalad[17]. Toitainete puudus raskendab paljunemist ja järglaste täiskasvanuikka jõudmist. Jää sulamine raskendab ka tiinetel jääkarudel talvitumiseks ja poegimiseks koobaste tegemist, sest liigses soojas on oht, et koopa lagi kukub kokku ning isolatsioon on kehvem[16].

Jääkarud on küllaltki paindliku iseloomuga loomad, kes võivad hakkama saada muutustega ning leppida alternatiivse saagiga, kuid sellegipoolest on keeruline ette näha kui hästi nad saavad liigina hakkama tulevikus. Ilmne on see, et elupaikade kaotus avaldab suurt mõju nii levikule kui arvukusele[16]. Teadlased on arvamusel, et senise soojenemise jätkudes võib käesoleva sajandi keskpaigaks kaduda 2/3 jääkarude populatsioonist[17]. Alates 2008. aastast kuuluvad jääkarud USA ohustatud liikide hulka[18].

2019. aasta oktoobris avaldas Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) jääkarude spetsialistide rühm uue jääkaru populatsioonide hinnangu, mis näitab, et jääkarude alampopulatsioonide arv on viimasel ajal vähenenud neli korda, kusjuures kaheksa populatsiooni andmed on endiselt puudulikud. Viis populatsiooni on siiski püsinud stabiilsena ning kahel on näha isegi tõusutrendi.[19]

Kaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõikides riikides, kus jääkaru elab, on ta kaitse all ning tema küttimist piiratakse. Pärast Teist maailmasõda oli jääkarusid alles vaid 5000 isendit. Tänapäeval hinnatakse jääkaru arvukust kogu maailmas kuni 40 000 isendile. Jääkaru tulevik sõltub arktilise keskkonna tõhusast kaitsest.

Jääkarude säilimise võimalused

[muuda | muuda lähteteksti]

Loomapargid

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks võimaluseks jääkarusid säilitada on loomapargid. Suurte kiskjate pidamine loomaparkides annab avalikkusele võimaluse nende loomade kohta rohkem teada saada ning mõista, kuidas inimtegevus on nende ellujäämist mõjutab. Lisaks võimaldab loomapark kaitstud keskkonnas teadlastel uurida jääkarude bioloogilisi aspekte, mida on looduses raske uurida.[20]

Müra vähendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Koobasaladel saab mõju emastele karudele minimeerida, vähendades karusid häirivat müra. Asendades tööstuslik müra sobivamate helidega. Seejuures jätkates ka tööstust – selline oleks stsenaarium, millest võidavad kõik ning see võib anda karudele parima võimaluse elus püsimiseks.[20]

Energiatarbimise vähendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Peamiseks jääkarusid päästvaks teguriks oleks vähendada oma energiatarbimist[20]. Ameerika zooloog Steven Amstrupi sõnul on jääkarude säilitamine suuresti temperatuuri tõusu minimeerimise küsimus. Optimeerides liikide majandamist, minimeerides küttimist ning nafta- ja gaasitootmise häireid, suureneks jääkarude populatsioon tõenäoliselt Põhja-Kanadas ja Gröönimaal[21]. Kui põletame fossiilkütuseid söe, nafta või gaasi saamiseks, eraldub Maa atmosfääri tavapärasest rohkem süsinikdioksiidi (CO2). Selle asemel, et soojus atmosfäärist välja pääseks, püüab CO2 kogunemine soojust kinni. See toob kaasa õhutemperatuuri üldise soojenemise, mille tulemuseks on muud muutused, sealhulgas ookeanide soojenemine ja merejää kadu. Ilma juurdepääsuta merejääle on jääkarudel raskusi piisava toidu leidmisega, eriti tiinetel emastel, kes peavad poegade sünnitamise ja imetamise ajal oma rasvavarusid koguma. Sellise kiire kliimasoojenemise tulemusel paljud loomad hukkuvad.[20]

Loomaaed

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Loomaaias oli 2007. aasta septembrini isane jääkaru Franz. Tema paariline oli Vaida (surnud 27. jaanuaril 2014), kellega Franzil sündis mitu järglast, neist viimane Frida. 10. aprillil 2009 saabus loomaaeda Venemaalt Volokolamskist isane jääkaru Nord[22] (suri 2019). 2016. aasta novembris sündis Fridal isane jääkaru Aron.[23] 2020. aasta lõpust on Frida paariliseks isane jääkaru Rasputin.[24]

Eriotstarbelised saadused

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Maks (kulinaaria)

Jääkarude maksa võidakse pidada inimorganismile toksiliseks – loetakse, et 500 grammi jääkaru maksa söömine võib inimesele isegi eluohtlikuks saada. Eskimod ei söö jääkarude ja teatud hüljeste maksa.[viide?]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 "Jääkaru kohastumine" Tallinna loomaaia jääkarumaailm. Viimati vaadatud 13.11.22
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Jääkaru sigimine" Tallinna loomaaia jääkarumaailm. Viimati vaadatud 13.11.22
  3. ↑ "Jääkaru toit" Tallinna loomaaia jääkarumaailm. Viimati vaadatud 13.11.22
  4. ↑ Striling, I. van Meurs, R. ,,Longest recorded underwater dive by a polar bear" (2015)
  5. ↑ "Life cycle" Polar Bears International. Viimati vaadatud 13.11.22
  6. ↑ 6,0 6,1 Jääkarudest jäävad ellu priskemad, vaadatud 14.04.2013.
  7. ↑ "INTERNATIONAL POLAR BEAR DAY, 27 FEBRUARY". wwf.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.11.2022. Vaadatud 14.02.2022.
  8. ↑ "What eats polar bear – Polar bear predators" Zooologist. Viimati vaadatud 13.11.22
  9. ↑ "Longevity & causes of Death" Seaworld parks & entertainment. Viimati vaadatud 13.11.22
  10. ↑ "Polar Bear". World Wild Life. Vaadatud 13. novembril 2022.
  11. ↑ Amstrup, S.C., Marcot, B.G., Douglas, D.C. (2007) Forecasting the Range-wide Status of Polar Bears at Selected Times in the 21st Century. USGS Science Strategy to Support U.S. Fish and Wildlife Service Polar Bear Listing Decision, U. S. Department of the Interior. p. 1-126.
  12. ↑ Prop J., Aars J., Bårdsen B.-J., Hanssen S.A., Bech C., Bourgeon S., Fouw J., Gabrielsen G.W., Lang J., Noreen E., Oudman T., Sittler B., Stempniewicz L., Tombre I., Wolters E. and Moe B. Climate change and the increasing impact of polar bears on bird populations. https://doi.org/10.3389/fevo.2015.00033. Viimati vaadatud 13.11.22
  13. ↑ Richardson, E.S., Andriashek, D. (2006) Wolf (Canis lupus) Predation of a Polar Bear (Ursus maritimus) Cub on the Sea Ice off Northwestern Banks Island, Northwest Territories, Canada. Arctic. 59, 247–350. https://doi.org/10.14430/arctic318 (viimati vaadatud 13.11.22)
  14. ↑ Peacock, E., Derocher, A.E., Thiemann, G.W., Stirling, I. (2011) Conservation and management of Canada’s polar bears (Ursus maritimus) in a changing Arctic. Canadian Journal of Zoology. 89(5): 371–385. https://doi.org/10.1139/z11-021 (viimati vaadatud 13.11.22)
  15. ↑ Stirling, Ian (1988). Polar Bears. University of Michigan Press, USA. Lk 122–123
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 Wiig Ø., Aars J., Born E.W. (2008). Effects of Climate Change on Polar Bears. Science Progress. 91(2):151–173. https://doi.org/10.3184/003685008X324506 Viimati vaadatud 13.11.22
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 "Kliimast" Tallinna loomaaia jääkarumaailm. Viimati vaadatud 13.11.22
  18. ↑ 18,0 18,1 Conn, P.B., Chernook, V.I., Moreland, E.E., Trukhanova, I.S., Regehr, E.V., Vasiliev, A.N., Wilson, R.R., Belikov, S.E., Boveng, P.L. (2021). Aerial survey estimates of polar bears and their tracks in the Chukchi Sea. PloS one. 16(5), e0251130. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0251130. Viimati vaadatud 13.11.12
  19. ↑ "Polar Bear" Worldwildlife. Viimati vaadatud 13.11.22
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 "Conservation & Research". Seaworld parks & entertainment. Vaadatud 13. novembril 2022.
  21. ↑ Erik Stokstad (15. detsember 2010). "How to Save Polar Bears". Science. Vaadatud 13. novembril 2022.
  22. ↑ Kauaoodatud isane jääkaru jõudis täna Tallinna loomaaeda
  23. ↑ Toomas Jüriado, Katre Palo (29. detsember 2017). "Uudistaja 29.12.2017". MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2017.
  24. ↑ "Tallinna loomaaeda saabus uus asukas – jääkaru Rasputin". 20.11.2020. Vaadatud 16.01.2021.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Jääkarud loomaaedades
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jääkaru&oldid=6730360"