Mine sisu juurde

Joachim von Ribbentrop

Allikas: Vikipeedia
Joachim von Ribbentrop (1938)

Ulrich Friedrich Wilhelm Joachim von Ribbentrop ; enne adopteerimist 15. mail 1925 Ulrich Friedrich Wilhelm Joachim Ribbentrop; 30. aprill 1893 Wesel16. oktoober 1946 Nürnberg) oli Saksamaa poliitik, välisminister 4. veebruarist 1938 kuni 30. aprillini 1945. Hukati poomise läbi Nürnbergi tribunali otsuse kohaselt 16. oktoobril 1946.

Joachim von Ribbentrop mõisteti Nürnbergi tribunalil surma ning ta hukati 16. oktoobril 1946. aastal.

Hukkamisel viibinud ameerika ajakirjanik Howard K. Smith kirjeldas sündmust nii: "Joachim von Ribbentrop oli esimene süüalune, kes hukati. Hermann Göring pidanuks olema enne teda, kuid Hitleri asetäitja jõudis timukast ette ja neelas tsüaniidikapsli kaks tundi enne seda, kui kohtuotsus pidi täide viidama. Von Ribbentrop jäi viimase hetkeni stoiliselt rahulikuks. Ta lonkis rahulikult võlla juurde, kuid ei vastanud alguses, kui võlla jalamil seisev ohvitser formaalselt tema nime küsis. Kui siis küsimust korrati, ta peaaegu karjus: "Joachim von Ribbentrop!" Seejärel ronis ta vähimagi kõhkluseta tapalavale. Kui ta platvormil ümber pöörati, nii et ta näoga tunnistajate poole seisis, surus ta silmnähtavalt oma hambad kokku ja tõstis pea endise kõrkusega. Kui temalt küsiti viimaseid sõnu, hüüatas ta: "Jumal kaitsku Saksamaad!" Seejärel ta lisas: "Kas ma võin veel midagi öelda?" Tõlk noogutas ja natsirežiimi diplomaatiline võlur lausus oma viimased sõnad kindlal häälel: "Minu viimne soov on, et Saksamaa tunnistaks oma põhiolemust ning ida ja lääne vahel saavutatakse mõistmine. Soovin maailmarahu." Kui talle mustast kangast kott pähe tõmmati, põrnitses ta otse ette. Timukas pingutas köit, tõmbas käepidemest ja von Ribbentrop kukkus alla, et kohtuda oma saatusega."[1]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Konstantin von Neurath
Saksamaa välisminister
4. veebruar 193830. aprill 1945
Järgnev
Arthur Seyss-Inquart


  1. Rasch, Ebbe (2022). "Hukkamised Nürnbergis". Imeline Ajalugu (5/2022 trükk). Tallinn: Äripäev. Lk 38-39.