Kirves on tööriist, mida kasutatakse puidu lõikamiseks, tükeldamiseks ja kujundamiseks. Lisaks eelnevale on seda kasutatud relvana, põhilise puidu lõikeriistana või mingise heralaldilise sümbolina. Kirves koosneb kahest komponendist: varrest ja tema peast. Aastate vältel on kirveste kuju ja suurus muutunud väga palju. Esimesi kirvetaolisi tööriistu kasutati ilma käevarreta, sest nii saadi kiiremini tööd teha. Hiljem, kui oli vaja hakata tihedamat puitu raiduma, võeti kasutusele vars, sest nii sai rohkem jõudu rakendada. Tänapäeval on võimalik leida kirveid peaaegu igast poest, kui käsitsi töö on asendunud masinatega ja kirve asemel kasutatakse rohkem saage.
Vasest tarberiistu hakati Mesopotaamias valmistama juba umbes 7000 aastat eKr. Vanimad vaskkirved olid silmata. Peagi õpiti vaske valama ning umbes 4. aastatuhandel eKr sellele arseeni lisama. Umbes 3000 aastat eKr arenes oskus valmistada vasest ja tinastpronksi. On teada, et sel ajal kasutati Mesopotaamias nii vasest kui ka pronksist kirveid.
Kirves oli ainus pronksist tööriist, mida Soomespronksiajal kasutati.
Juhuleidude hulgas on palju noorema rauaaja kirveid (sealhulgas rauast õõneskirveid ja kitsateralise silmaga kirveid).
Eesti Rahva Muuseumis on üle saja hilisema maaleiu, kuid neil puudub umbmääranegi dateering, mis teeb muinasajajärgse kirve arenguloo jälgimise väga raskeks.[1].
10.–11. sajandil ilmusid Eestis kasutusele naabermaades juba varem kasutusel olnud kahte tüüpi lühikese silmaga kirved. Et silmaava sügavus oli väike, ääristasid seda külgedelt toestavad silmalapid. Üks neist kirvestest oli tugev, kiilukujulise ristlõikega, sirgete servade, kumera tera ning lõuaga. Seda kasutati metsatööl ja ehitamisel. Teine oli kergem lõuata tahumiskirves, mille laba oli laia lehtri kujuline ja õhem. Mõlemad olid tõenäoliselt kasutusel ka relvana.
Väike ja kerge sõjarelv tapper koos seda tähistava sõnaga (venekeelsest sõnast топор) võeti venelastelt üle umbes samal ajal ning see oli viskerelvana kasutusel vähemalt 17. sajandini.
Keskaja vältel arenes kirve silm üha pikemaks, muutudes putksilmaks. Lääne-Euroopas arenes sellest välja pikk putksilm, mis Eestis eriti ei levinud. Umbes 13. sajandil levis Eestis praktiliselt kogu keskajaks kasutusele jäänud lõuaga universaalkirves, mis sobis nii raiumiseks kui ka tahumiseks. See oli massiivne, suhteliselt sirgete servade, kitsa kumera tera ja õhukese labaga kirves. 17.–18. sajandiks oli lõuaga kirves laiemalt kasutuselt praktiliselt kadunud.
Oma ehituselt sarnanesid Eestis kasutatud kirved rohkem lühikese silmaga vene kirvestega kui Lääne-Euroopa putksilmaga kirvestega. Ilmselt oli oma osa selles vene rändpuuseppadel ja kaupmeestel.
Kirve võib jagada kaheks põhiosaks: silmaks ja labaks. Kirvesilma läbistab silmaauk ehk varreauk (mida sageli nimetatakse ka lihtsalt silmaks), mille sisse kinnitatakse kiilu abil varre ots. Kirvelaba külgi nimetatakse põskedeks. Kirvetera esimest nurka nimetatakse ninaks ja tagumist kannaks. Silma pealmist pinda (mida kasutatakse sageli kui haamrit näiteks kiilu löömisel) nimetatakse põhjaks. Ka seda nimetatakse tihti lihtsalt silmaks. Kida ei tarvitse kõikidel kirvestel olla.
Kirvest on algusest peale kasutatud nii materjalide ja esemete purustamiseks, raiumiseks, lõhestamiseks, lõikamiseks ja silumiseks kui ka saaklooma või vaenlase tapmiseks. See on juba iidsest ajast igas majapidamises levinud tööriist, mida kasutati nii materjali ja jahisaagi hankimisel, ehitamisel, majapidamisriistade valmistamisel kui ka sõdimisel. Kirvega langetati puud, laasiti tüved, tükeldati puitu, lõhestati kiilu abil lauad, tahuti palgid ja sööginõud. Kirvesilma kasutati ka löögiriistana (nagu haamrit). Alles saagide laiema levikuga Eestis 19. sajandi teisel poolel kaotas kirves osa oma rollist metsatööl ja ehituses.
Tänapäeval kasutatakse kirvest põhiliselt küttepuude lõhkumiseks ja võsa raiumiseks; ka vaiaotste teritamiseks ja sageli ka nende maasse löömiseks.
Puulõhkumiskirve kasutamine on tänu hüdraulilisepuulõhkumismasina kasutuselevõtule pikkamisi vähenenud, kuid suuremas osas maailmast on see ikka veel igapäevane tööriist.
Puusepa-, raiumis- ja lõhkumiskirvesTimukas kirvega
Tänapäeval valmistatakse kirveid mitmeks otstarbeks ning sõltuvalt sellest on need erineva kuju ja suurusega. Terasest valmistatud kirves kinnitatakse tavaliselt puidust varre külge puitkiilu abil. Kirve pind on enamasti viimistletud (kaetud laki, värvi või muu kaitsekihiga). Mõnikord müüakse kirveid koos spetsiaalse nahast terakaitsega.
Üldotstarbeline kirves on suhteliselt hiljutine nähtus, mille kasutuselevõtu on tinginud inimeste suurem liikuvus ja erinevate harrastuste levimine. Sellist tüüpi kirvest nimetatakse ka mini-, matka- või skaudikirveks. Kirves on suhteliselt väike, kerge ja lühikese varrega (sageli vööle riputatav) ning sobib hästi autosse, paati või matkale.
Puusepakirves on suhteliselt pika ja õhukese labaga. Klassikalise puusepakirve tera on kumer, kuid valmistatakse ka sirge teraga kirveid. Puusepakirves kaalub enamasti 0,5–1,5 kg.
Raiumiskirves ehk laasimiskirves on enamasti ebasümmeetrilise labaga ja kaalub kuni 2 kg.
Lõhkumiskirve laba on tavaliselt sirgete servade ja sirge teraga. Kirves kaalub umbes 2 kg.
Ristkirveste sekka kuuluvat künakirvest kasutatakse õõnesvormide tahumiseks, näiteks palkhoone varade ehk soone vormimiseksKünakirves on kumera teraga kirves puutüve õõnestamiseks, et sellest valmistada küna, taru, paat või tahuda muid õõnesvorme[2]
Lutt ehk liipritahumiskirves on mõeldud liiprite tahumiseks.
Vasarkirvel on tugev põhi (silm), mis on mõeldud kiilu löömiseks.
Viskekirves on enamasti kaheteraline ning seda kasutatakse tänapäeval viskevõistlustel.
Jahikirves ehk nülgimiskirves on väike tugev kirves nülgimiseks ja kergemaks raiumiseks.
Tänapäeval valmistatakse kirvevarred enamasti hikkoripuidust, kuid ka näiteks saarepuidust. Varsi valmistatakse ka plastist ja metallist. Vars kinnitatakse kirvesilma kõige sagedamini puitkiiluga, kuid võidakse kasutada ka teraskiilu. Kirvevars võib olla sirge või kõver.
Üldotstarbeliste kirveste varred on lühemad (350 mm), puusepakirvestel keskmised (umbes 500 mm) ning raiumis- ja lõhkumiskirvestel pikemad (kuni 800 mm). Kõige levinum kirvesilma ava suurus on 50x20 mm. Varre otsa on tihti puuritud ava kirve riputamiseks.
Juba varajastele kirvestele omistati sümboolne tähendus. Neid kasutati mitmesugustel religioossetel tseremooniatel, sealhulgas jumalate lepitamiseks. Indiaanlased kasutasid rahupiibuga tomahooki rahu sõlmimisel. Mitme rahva mütoloogias on kirves seotud piksega.
Vana-Roomas võimu sümboliks olnud silindrikujuliseks kokkuseotud kaseokste külge kinnitatud kirvest fascis on oma sümbolina kasutanud ka paljud hilisemad riigivõimud. 19. sajandil hakati seda tõlgendama kui ühtsuses peituva tugevuse sümbolit. Selle sümboli kasutajatest tuntuim on kahtlemata Itaalia fašism, mis selle järgi oma nime sai.
Tue, May 1, 2018, Scientists Confirm Earliest Use of Fire and Oldest Stone Handaxe in Europe, Researchers report confirmation that sediments bearing early human cultural remains in the Cueva Negra del Estrecho del Río Quípar rockshelter in southeastern Spain are dated to over 800,000 years ago. The sediments include an Acheulean style stone handaxe and evidence for the use of fire within the rockshelter.
Norra vapp
Võhma vapp
